Hommikul ootavad nad kõik viksilt koolimaja ees, kuni nende suur iidol Õpetaja neile järele tuleb ning nad klassi viib. Kusjuures too Õpetaja pole üldse kuri, vaid naeratab. Viskab ühega nalja, teisel paitab pead. Sama lugu koolipäeva lõpul, kui Õpetaja oma lapsed koolivärava juurde toob, et nad vanematele üle anda. Alati on tal näol naeratus, viimasel kui ühel. Teel koolivärava juurde jutleb Õpetaja lastega nagu nende kõige suurem sõber ning kamraad.
Ja see austus ei piirdu ainult õpetajatega, vaid kõigi vanemate inimestega. Siinsed lapsed ei "haugu" vanematele inimestele vastu, vaid kuulavad neid ning peavad neist lugu.
Viisakas käitumine on siin täiesti loomulik ning ma pole veel näinud ühtki ebaviisakalt käituvat last. Päris tõsiselt :D Ilmselt on neile siis maast-madalast seda viisakust õpetatud, sest laps kasvab selliseks, milline on tema pere, kodu, kodulähedane keskkond ning laiemalt see ühiskond, kus ta elab. Kui seal on oluline austus teiste inimeste vastu ning viisakas käitumine, siis ei tule ka lapsel pähe teisi inimesi mitte austada ning ebaviisakas olla. Ja vastupidi.
7 kommentaari:
Ja kuidas on Eesti õpetajatega lood? Kas nad ka viskavad ühe lapsega nalja, teisel paitab pead ning saadab neid kõik koos väravani? Meil on suhtluseks röökiv kõneviis. Peavad ennast halvustavalt teenindajateks, kuid teeninduses on asjalood suhtlemisega tunduvalt paremad, sest see on erasektor ja "ukse taga on järjekord"...
eesti kool teeb tõesti veel oma viimaseid korinaid enne lõplikuks getokooliks muutumist. Selles osas tuleb, muuses, "tänada" Eesti lapsevanemaid. Nii rumalate vanematega pole võimalik muud, kui vaid alla käia.
hispaania kooli ülivõrdes lugusid ma ka ei usu. Inimesed on igal pool inimesed, sh ka oma pahede ja vigadega. Kust küll need Jupiteris näidatavad sarjad vägivaldsetest ja ülekäte läinud Hispaania noortest küll ainest on saanud? Ega ometigi mitte sellest maapealsest paradiisist nimega Hispaania kool.
Irja, teil on seal lihtsalt rahulik väikelinnaõhkkond, kuid tervele riigile pole seda siiski põhjust üle kanda.
Minul nt keelas üks Hispaania teismeline Tallinnas aastal 2010 Kalevi ujulas ujumise. Astus ülima nahhaalsusega ligi ja lihtsalt teatas: "You can´t swim here!" Ma olin siis väga jahmunud, sest Eesti noored ei saaks sellise häbematusega vanema inimese suhtes veel praegugi suuremalt jaolt hakkama. Aga see 12aastane hispaanlannast nävits tegi seda nagu muuseas.
Mul on südamest hea meel, et te Innoga olete leidnud endale toreda koha, kus elada ja lapsi kasvatada (otsin isegi võimalust Eestist inimlikumasse riiki kolimiseks), kuid kirjeldustes võiks siiski jääda reaalsuse piiridesse.
Lapsed on terve ühiskonna peegel, mitte ainult vanemate peegel. Sinna hulka kuulub ka kool ja õpetajad. Kui nad näevad, et siin kiskjalikus maailmas pole neil endil võimalik midagi muuta, lähevad nad vooluga kaasa ja muutuvad keskkonna poolt mõjutavateks, täpselt selliseks nagu on kogu ühiskond. Lapsed loevad samamoodi meediat, näevad, kuulevad poliitikute ja inimeste omavahelisi kiskumisi, tajuvad väga hästi ära kahepalgelisuse ning ebaaususe.
Mind ajas ujula ühelt rajalt teisele minema eestlasest instruktor (ehk siis õpetaja), sest just SEDA rada tahtis keegi soomlane omale saada, kuigi kõrval oli rada täiesti tühi. Nii et vanem generatsioon näitab ise eeskuju, kuidas küünarnukkidega elus edasi rühkida ja käituda, lapsed näevad ning jätavad meelde.
Ja kuidas on Eesti õpetajatega lood? Kas nad ka viskavad ühe lapsega nalja, teisel paitab pead ning saadab neid kõik koos väravani? Meil on suhtluseks röökiv kõneviis. Peavad ennast halvustavalt teenindajateks, kuid teeninduses on asjalood suhtlemisega tunduvalt paremad, sest see on erasektor ja "ukse taga on järjekord"...
-----------------
Hmm. Oma kooliajast mäletan vääääga üleoleva suhtumisega õpetajaid ridamisi ja paar sõna otseses mõttes röökisid.
Nüüd aga lasteaiatan/koolitan oma 3 last ja näen küll, et tänapäeva Eesti õpetajad on nunnutavad ja naeratavad. Mõned ka tõsisema ja napisõnalisema olekuga, kuid röökimist pole täheldanud. Ah et kuidas ma tean, et õpetajad minu selja taga hoopis teistsugused ei ole? No lapsed ju räägiks, kui keegi röögiks või muidu hirmutav oleks.
Poeg võttis klassijuhatajat (üle 50 naine) vahepeal nii omainimesena, et kartsin juba, ega ta liiga familiaarseks ei lähe :) Näit. saatis ta (II klassis käis äkki?) klassijuhatajale nädalavahetusel Stuudiumi kaudu smuutiretsepti ("me kodus tegime ühte smuutit, oli päris maitsev, proovi ka!"). Õpetaja tänas rõõmsalt. Aga mina ütlesin, et eee.. Stuudium vist selleks otstarbeks siiski päris ei ole :DDD... Niisama elust ja asjadest vestlemine ja retseptide soovitamine oleks kohasem ikka vahetunnis :D :D :D Samas muidugi tore, et õpetajaga nii võõristusvaba läbisaamine.
Ja seda: "Õpetaja see rääkis seda ja õpetaja see ütles nii..." kuulen praegu oma laste käest ka. Vähemalt praegu tundub küll, et õpetajad on (veel?) need, kelle otsa vaadatakse ja kelle ütlemisi arvestatakse. Kritiseeritakse rohkem mõnede oma eakaaslaste käitumist/olemist /ütlemist - kuidas see laps ikka tegi naa ja ütles nii jne.
Tõsi, siin tuleb arvestada, et minu lapsed pole veel vanemad kui 10a ehk siis lapsed veel, mitte teismelised. Mis teismeeas täiskasvanute autoriteedist saab - kas siis tuleb: "täiskasvanud on kõik allapoole arvestust, aga meie..." suhtumine - ei oska veel öelda.
Väga ilus(tatud) ülevaade. Aga me ei saa end eeskujulike heaoluühiskondadega võrrelda, sest neis ei ole läbi viidud reforme :(
Minul nt keelas üks Hispaania teismeline Tallinnas aastal 2010 Kalevi ujulas ujumise. Astus ülima nahhaalsusega ligi ja lihtsalt teatas: "You can´t swim here!" Ma olin siis väga jahmunud, sest Eesti noored ei saaks sellise häbematusega vanema inimese suhtes veel praegugi suuremalt jaolt hakkama. Aga see 12aastane hispaanlannast nävits tegi seda nagu muuseas.
----
Alati, kui ma midagi sellist loen, valdavad mind kahetised tunded.
Ühest küljest ma saan aru, et kui keegi lampi midagi sellist ütleb, siis see ehmatab.
Teisalt arvan, et me ei pea siin kinni jääma sellesse, et mõtle - mina olen täiskasvanu ja ütleja on laps. Et julgus täiskasvanule midagi öelda on negatiivne ja kui pole seda julgust - ongi hea!
Ka võõra lapse puhul ma ei hakkaks seda "seisusevahet" nina alla hõõruma, vaid küsiks, et jah?! Miks ma tema arvates ei või? Toogu oma põhjendused.
Mul on 2 tuttavat kooliõpetajat, mõlemad 40+ ja mõlemad mainisid, et nende koolis pole mingit getostumist. Kõik algab pihta kooli juhtkonnast ja sellest kuidas töö on korraldatud. Palka saavad nad tunduvalt rohkem kätte kui meie meedias läbi käinud 1600-1700 eurot ning naersid, et alati oleks hea rohkem saada, kui antakse. Laste kohta öeldi samas sõnad mida olete ju kõik ka ise märganud - nii nagu täiskasvanud on ka lapsed erinevad. Ühed on aktiivsed, teised tagasihoidlikud, ühed on jutukad, teistelt ei kipu sõnagi suust tulema, ühed rahmeldavad, teised on ülikorralikud, ühed käivad teiste peale pidevalt kaebamas, teised naeravad nende üle jne jne. Nii et lapsed nagu lapsed ikka oma koerustükkide või üliusinuse/pugejalikkusega. Naiste kollektiivis esineb omavahelisi hõõrumisi rohkem kui meeste omas ja tihti pealetulevad noored naistöötajad ei suuda kooliellu sisse elada. Need, kes juba pensionil ja lisa teenivad, neil pidi olema juba ükskõik ja peaasi, et päev mööda saaks ja lisateenistust tuleks.
Hiljuti oli mul omal ühe kooli vanema töötajaga päris ebameeldiv kogemus. Kusjuures mitte mingit põhjust ma selleks ei andnud, ei sõna ega teoga. Aga põhjus leiti, et tekitada minus süütunnet ja näidata ennast ülemuslikuna, et üldse julgesin ennast näidata. Viimase aja meediauudised on vist koolitöötajates tekitanud mingit frustratsiooni, et igas inimeses nähakse lausa vaenlast.
Postita kommentaar