pühapäev, 31. detsember 2023

ET KAHURID VAIKIKS JA LILLED ÕITSEKS

Kallid sõbrad. Tegelikult on raske sõnu leida. Tahaks öelda midagi helget ning positiivset või kasvõi nalja visata, aga olgem ausad - see aasta oli Eestile väga raske. Tavaliste inimeste elu veeres robinal allamäge, elu läks kallimaks ning rahakott tühjemaks. Samal ajal valitsus, kes pidanuks ennekõike mõtlema oma rahva peale, sõdis võõrast sõda ning andis ära viimasegi, mis Eesti rahval oli. Sel aastal olid kuningateks Tema Majesteet Silmakirjalikkus, Tema Majesteet Ahnus ning Tema Majesteet Edevus. Kes ratsutasid uljalt sõjahobuse turjal ega teinud väljagi, kui mõni nõrgem selle kapjade alla jäi. Ja neid, kes jäid, oli palju.

Ees on talv ning see tuleb krõbe. Kas Eesti elab selle üle nagu ka kõik eelmised talved ning on kevade saabudes kosunud? Ütlen ausalt, et ma ei tea. Hinge kõige tagumistes soppides pitsitab ebamugavalt. Nagu ei oleks piisavalt õhku. Kukla taga kummitab halb eelaimdus. Üritan seda summutada, aga ta hiilib ikka ja jälle tagasi. Ma arvan, et sellest tuleb raske aasta. 

Soovitusi ei ole suurt mõtet jagada, kuna iga inimene teeb ikka nii nagu tema õigeks peab. Ütleme siis nii, et see ei ole soovitus. Lihtsalt kirjutan, mida mina mõtleksin, kui mina praegu Eestis oleksin.
Mina üritaksin mõelda võimalikult selge peaga ning unustada ära igasuguse häma ning muinasjutud. Ma mõtleksin sellele, mis on, mitte sellele, mida mina soovin, et oleks. Mis toimub tegelikult ning mis suure tõenäosusega tegelikult juhtub. Ja kui ma olen sellele valusale tõele otsa vaadanud, siis ma mõtleks - kas mina, päriselt ka, suudaksin selle kõigega toime tulla, kui see juhtub. Kas ma oleks tugev või nõrk. Kas ma suudaks seda taluda. 

Kõige olulisem on tunda ennast. Teada, mis on sinu piirid. Kas sina oled inimene, kes on suuteline taluma raskusi ning millise piirini? Ärge mõelge - ma loodan, et seda ei juhtu. Mõelge - mis siis, kui see juhtub. 

Kõigele vaatamata soovin teile kõigile head ning ilusat uut aastat. Ma loodan, et midagi halba ei juhtu. Ma loodan, et Eesti valitsus saab imelise ilmutuse ning hakkab lõpuks ometi mõtlema oma rahvale. Et ta ronib maha sõjaratsu seljast ning annab sellele sõjaratsule jalaga tagumikku. Et eestlased ja venelased saavad ükspäev jälle sõbralikult külge-külje kõrval elada. Nagu vennad, как братья, kes nad ju tegelikult on. 

Et piirid ja müürid kukuvad ning inimesed saavad jälle vabalt teineteisega suhelda, ilma et neid seepärast karistataks. Et me ei räägiks enam vastastest ja vaenlastest või sellest, kuidas me kedagi vihkame. Et kahurid vaikiks ja lilled õitseks.

Nagu sel pildil.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Venelastega me küll mingid vennad ei ole. Uskumatu, mis jutt sinu suust!