Hispaaniasse on saabunud imeline aeg. Kevad ei ole veel nö ametlikult alanud, aga hommikud on juba väga soojad. Täna tuleb juba 23 kraadi. Õhk on joovastavalt värske ning kogu loodus ärkab rõõmsalt elule. Puud lähevad üksteise järel õide, rohi kasvab mühinal.
Nii lähemegi kohe pärast hommikusööki välja. Kes ajalehti-ajakirju lugema (meile käivad siia mõned Soome ajakirjad ning Daily Mail), kes kasse taga ajama, kes vankris rõõmsalt jalgu kõlgutama. Kõigil on mõnus - nii inimestel kui loomadel. Inno loeb lamamistoolil pikutades värsket Suomen Kuvalehti't, mina Annat ja lapsed käivad kassidel järel. Nad ilmuvad me aeda tavaliselt keskpäeval ning otsivad endale siis kõige mõnusama koha pikutamiseks. Me elame nimelt mäe otsas nng siin on nii päikeselisi kui varjulisi kohti. Kassidele meeldib päike, niisamuti Innole. Mina eelistan soomlasele kohaselt varju.
Praegu on siin mu arust kõige mõnusam. Pole enam jahe, kuigi hommikuti on aiamööbli padjad veel niisked, aga pole ka üldse palav. Isegi keskpäeval ei ole üldse palav. Vaid just paras. Ja see õhu värskus! See on lihtsalt jumalik.
Ma ei saa aru, kuidas ma kunagi unistasin sellest, et elan suurlinnas. 2020. aasta koroonasügisel ning -talvel elasin lausa metropolis. Lissaboni kesklinnas ning selle kesklinna tuiksoonel. Öösel sõitsid me akende alt mööda bussid ja trammid ning tänavaplaadid kolksatasid iga natukese aja tagant. Ella oli siis paarikuune, Roosi kuuene. See aeg, mil Lissaboni kesklinn oli praktiliselt inimtühi ning kõik ärid peale mõne üksiku elutähtsa poe ning restorani olid kinni, jääb mulle igaveseks meelde. Äge kogemus, aga korrata ei tahaks.
Nüüd meeldib mulle kõige rohkem me küla meenutava väikelinna rahulik elutempo. Et pood on kümneminutise jalutuskäigu kaugusel ning kool ka. Et hommikud on nii... vaiksed. Hääletud. Võib-olla haugatab kuskil koer või kireb kukk, aga see on kõik.
Kas sama rahulik oleks ka Võrus, kus elasime enne? Jahh, Võru ei ole enam kunagi see vaikne kena kohakene, millest laulis mu isa. Kuhu me Innoga 2010. aasta märtsis kolisime. Just selle sama vaikuse pärast.
Kell saab kaks ja me kõik muutume uniseks. Algab Hispaania päevapoolitaja, siesta. Kolime kõik tuppa ära. Päike jääb välja edasi paistma ning kassid ei mõtlegi veel koju ära minna. Ju on meie hoovi peal siis mõnusam pikutada.
On imeline aeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar