Sõda ei ole võimalik sõnuda ning kuri ei tule kunagi ise karja. Sündmustel on alati põhjused ning see, kes meid keset elutuba varitseb, ei ole mitte irevil hammastega Venemaa ega Putin, vaid seesama võimude tasakaalu muutus. Enne oli Venemaa nõrk ning see nõrkus tõi kaasa Nõukogude Liidu lagunemise ja selle allhoovusena Eesti iseseisvumise, mille tagajärjel Ameerika meid kui endale kasuliku eelposti koloniseeris. Nüüd on võimude tasakaal muutunud, Venemaa on taas tugevaks saanud ning ihkab oma kunagisi elasid tagasi.
Meid tõmmatakse ühest ja teisest käest ning Vseviov ütleb, et peaksime langema lääne embusse, kuna meid ähvardab keset elutuba see müütiline rott, "kes tahab meid meie kodudest minema ajada."
Aga meie kodud pole juba ammu meie omad, me kõik teame ju seda. Kui enne ilutses köögi laua peal samovar, siis nüüd pudel Coca Colat. Enne tuli telekast Krokodill Gena, nüüd Mickey Mouse Fun House. Me oleme alati olnud kellegi teise kodus. Jah, meil on olnud seal oma taokene, ahjukene, mida kütta, ja koikukene, millel puhata, aga peremees on alati olnud keegi teine. Mõned üürikesed perioodid pärast Vabadussõda ning teist iseseisvumist välja arvata.
Ja nõnda ongi kogu aeg käinud võitlus meie ihude ja hingede pärast. Vahepeal vaiksemalt, vahepeal raevukamalt. Praegu on jälle käimas raevuka võitluse periood ning eks seepärast nimetatakse seda aega ka "ärevaks ajaks." Kuna võitlus meie ihude ning hingede pärast on ärev. Kaalul on palju - nii ida ja lääne kui meie enda jaoks. Kelle allüürnikuks me jääme/saame, kelle peost sööme leiba edaspidi?
Ma arvan, et parim tee meie eneste jaoks on need titivad käed enda jaoks lahti raputada, mitte lasta neil ennast pooleks rebida. Ning mitte langeda kummagi poole embusse, kuna kes kummardab ühele poole, see näitab teisele poole tagumikku. Parem on seista sirgelt, pea püsti.
Ja veel - ärme lase end kaasa tirida kellegi dehumaniseerimisest. Ka natsid võrldlesid teist inimest rotiga - mahalaskmiskomandodel oli nii lihtsam enda ees seisvaid alasti inimesi surnuks tulistada. Kuna nad ei olnud nende jaoks inimesed, vaid rotid, ning nii ei olnud nende hävitamine nende jaoks enam üle jõu käiv ülesanne. Hannah Arendt on seda nimetanud kurjuse banaalsuseks. Sa mõtled oma kurjuse, alatuse enda jaoks tavapäraseks asjaks nagu kohvi joomine või võileiva söömine. Kurjuse olemus sellest ei muutu, aga sina ise suudad end seda korda saates taluda. Hoidugem sellise mõtteviisiga kaasa minemast, raputagem see otsustavalt enda küljest lahti.
Seda müütilist irevil hammastega rotti ei ole kunagi olemas olnud.
4 kommentaari:
Et suurjõud vaatavad asju oma mätta otsast ja seda nii näevad - ei vaidle vastu. Ka see, et sul võib oma toekese kohta mingi omanikupaber ju olla, kuid suuremalt vaadates on see selle suurema süsteemi (praegu siis kokakoolasüsteemi, nõukogude ajal nõukasüsteemi) oma, mille mõjusfääris sa oled - okei.
Mis mind aga hämmastab, on see et need lood, kus räägitakse suurriikide vastasseisust, mõjusfääaride hõivamisest jms., on kirjutatud alati nii nagu väikerahvastel ei oleks seal vahel KUNAGI mitte mingit oma (valdavat) eelistust.
Et kui väikerahvas (rahva enamus) ARVAB, et ühes mõjusfääris olemine ja sealne elukorraldus laias laastus sobib talle siiski paremini, siis see on ALATI nii ainult selle pärast, et üks suur "tinistas" ta lihtsalt ära - tegelikult see väikerahvas ju kahe poole elukorraldust ISE võrrelda ja mingit eelistust kujundada ei saa! Et kui väikerahvas kaldub eelistama ühte poolt - siis on ta lihtsalt ära "tinistatud". Sest tegelikult on tal ju sügavalt ükskõik, kumam mõjusfääris olla - aga näe, see üks "tinistas" talle lihtsalt oma mõtte pähe.
Kas siis tuleks see elistus - kuuluda lääne või vene mõjusfääri - sügavalt hingepõhja maha matta ja öelda: mkmm, ei ole, ei ole kunagi olnudki? Oli see see jutu mõte või mis?
Ma mõtlen, et kui oleks selline olukord, kus Eesti satukski sinna teise mõjusfääri. Võib ju öelda küll, et mis see siis ära ei ole - enne polnud ju ka Eesti vaba, oli lastud lääne (Ameerika poolt) üle võtta, häh, me polnud enne ka siin peremehed jne. jne.
Aga... Aga...Kui palju siis oleks neid Eesti inimesi, kes olles parasjagu välismaal elamas või kasvõi reisil, tuleks sealt tagasi näit. Vene riigi koosseisus olevasse Eestisse?
Kas teie näiteks tuleksite? Või jääksite sinna läände ja õpetaksite sealt, kuidas eestlased peaksid uues reaalsuses kohanema?
Nõukogude võim päästis Vseviovid Klooga ahjust, selline on siis juudipoisi "tänu".
Kahju, et päästis.
Venemaa iseseisvus lõppes peale tsaaripere tapmist ja kommunismi kehtestamist.Sellest hetkest ei ole venelane olnud oma riigi peremees kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni.Vabanes Eesti ,vabanes ka Venemaa.Eesti liitus kohe uuesti, põhimõtteliselt sama kolhoosiga kes Moskva peakontori vahetas Brüsseli vastu aga Venemaa võttis riigis võimu enda kätte.Loomulikult ajas selline tegevus harja punaseks neil kelle käes on enamus maailma rahast.Georg Soros kes esindab USA rahajuute ja kes on olnud enamus maailma sõdade loojaid ,ütles ametlikult maha ,et nad ostavad(võtavad) üles kõik endised Nõukogude Liidu riigid.Just see tegevus täna meie silmeall ka toimub ,moonutagu tegevust globalistide massimeedia kuidas tahes.Väiksed riigid võeti üle muretult ,suurematega läks kakluseks.Kogu protsessi eesmärk on riikide ja elanike vara röövimine ning allutamine, omakasu saamise eesmärgil.Ehk ei midagi üllatavat.
Postita kommentaar