JUBE SUVEHAIGUS, PÄEVIK

19. juuli. No vot, see veel puudus, nüüd olen keset suve haige. Mingi koroona või ma ei tea, mis. Juba nädal aega köhin ja teine nädal läheb. Metsik jõuetus, luud ja liikmed valutavad nagu vanainimeseel. Mitte midagi teha ei jaksa. Roosi on suur abiline - peseb nõusid.

Söögiisu ka nadi. Ainult vürtsikad asjad lähevad enam-vähem alla. Inno tõi poest kanatiibu ja neid ma olen söönud paar tükki. Enam ei taha eriti neidki. Puuvilju ainult.

No ja siis muidugi igasugused teed, mida Inno on mulle keetnud ja Roosi ohtralt meega maitsestanud. Aga ega midagi tolku pole neist eriti olnud, kuna köhin ikka nagu räige suitsetaja, öösel kella kolmeni, ja alles siis saan kuidagimoodi magama jääda. Kuna hommikul jälle raksutama hakkan. Viis ööd järjest.

Hommikul on selline tunne, nagu oleks läbi pekstud. Midagi muud teha ei jaksa kui lihtsalt vedeleda ja ajakirjal lehti keerata.
Väike palavik on ja külmavärinad. Võib-olla on suurem, ega ma tea, sest võtsin rohtu. Muidu lihtsalt ei jaksaks üldse mitte midagi teha ja see mulle ei meeldi.

Aga toetusmeeskond on õnneks super, eriti asjalik on Roosi, kes vaatab, et ma mitu korda päevas teed jooksin. Piparmünditeest oli natuke abi eile õhtul ja täna tõi Inno apteegist taruvaiguga köhasiirupit. No vaatama, lapsepõlves see mind alati aitas.
Nii et põdemislainel praegu. Õnneks mitte suremislainel :D 
Ahjaa, hea asi on see, et palavust üldse ei tunne. Väljas on 38 kraadi, aga minu jaoks on mõnus soe, kuna mul on kogu aeg külm :D 

20. juuli. IKKA ELUS VEEL. Nonii, täna õhtul jaksasin juba ise nõud ära pesta, nii et parem. Hommikul Roosi veel aitas. Aga pärast oli jaks läbi ka. 

Köha ikka veel on ning ilmselt saab öösel veel puid raiuda. Köhad on minu jaoks alati kurnavad ning rasked, mitte nagu Innole, kel on haigestudes kerge köha ning suur nohu. Aga minul on juba lapsest peale alati hirmus ning kui ma raskelt põen, siis väga hirmus.
21-aastaselt jäin ma väga raskesse kahepoolsesse kopsupõletikku ning sain terveks ilmselt ainult tänu mu toonase boyfriend'i ennastsalgavale hoolitsusele, kes kihutas keset ööd kiirabipunkti mulle rohtu tooma. Rinnus oli nii suur valu, et ma ei saanud liigutadagi, köha oli lakkamatu ning palavik rühkis aina ülespoole, kuni oli 42. Mingist hetkest ma ennast enam ei tajunud, teiste jutu järgi olin soninud ning õndsa näöoga olnud. Nagu hakkaks ära minema. Kaks nädalat kõikusin siinpoolsuse ja teispoolsuse vahepeal ning siis hakkas vaikselt paremaks minema. 

Pärast seda põdesin veel korra üht kahepoolset kopsupõletikku ning siis kujunes mul välja ränk bronhiaalastma. Mängu tulid inhalaatorid, disketid, igasugused rohud. Millel olid muidugi kõrvaltoimed nagu südame rütmist välja minek. Mis oli mulle ohtlik, kuna mul on kaasasündinud südameklapirike. 

Kuidagi õnnestus mul aga ka see astma kontrolli alla sada. Jätsin ära piimatooted, sellest paranes asi oluliselt. Ainult kui ma jälle mõne köhaviiruse saan, siis tuleb ta mühinal tagasi. Nagu nüüd. Hingamisteed kitsenevad ja neist väljub vilinat ning kõrinat, välja hingata on raske. Öösel on see eriti piinav, kuna ei saa magada.
Kui koroonasse jäin, siis arvasin, et nüüd on kõik, üks astmahaige andis juba otsad. Aga kuidagi tulin ikka ka sellest välja, kuigi olin siis veel ka Ellaga rase. Käisin lihtsalt öösel akna peal õhku ahmimas. 

Nüüd päris nii hull ei ole, aga väga ebameeldiv ikka. Köhimine võtab kogu jaksu ning kuna lisaks tekib astma tõttu ka õhupuudus, siis palju teha ei jaksa ning pärast iga tegevust peab maha istuma.
Nüüd on see kestnud juba nädal aega ning varasemaid kogemusi vaadates kestab nädal aega veel. Tuleb kuidagi vastu pidada.
Aga eks ma ikka pean. Kui ma sellest kopsupõletikust tulin, küll ma tulen nüüd ja edaspidi ka. 

21. juuli. Õuduste öö. Terve öö raksutasin, ilma pausideta. Isegi Inno ajasin üles, kes on hästi kõva unega. Tormas mu otsaesist katsuma. Õnneks lapsed magasid õndsa und. Juulike on ikka imeangelman, tavaliselt inglitel unehäired, tema norises hommikuni ega teinud väljagi. 

Siis asus Inno tegutsema. Tegi mulle piparmünditeed, surus vägisi sisse. Mina sisisesin (rääkida ma ei saa), et ma ei taha midagi. Inno väitis hommikul, et ma olin teda ka süüdistanud selles, et ta tahab mind ära tappa. Võib-olla, mul oli nii paha olla :D Siis käskis ta mul veel võtta lonksu viina. Et desinfitseerib kurgu ära. Jälk, jälk ja veekord jälk, aga pisikese lonksu võtsin. Proosit! 

Tänu sellele sain kella viiest kümneni kuidagimoodi magada. Käisime tüdrukutega isegi hommikul korraks väljas ja istusin natukene sooja hommikuse päikese käes. Siis nad tegid mulle juuksuri- ja kosmeetikasalongi. Mina lihtsalt lebasin oimetult ja lasin neil tegutseda. Tüdrukud olid väga rahul :D 

Nüüd lõpetan, kuna jaks otsas.

22. juuli. Möödus seitsmes magamata öö. Taas kella kolmeni raiumist ja raksutamist, siis ei pidanud enam vastu ja kobisin voodist välja. Tegin arvuti lahti ja mõtlesin, et kuulan parem kõrvaklappidega head muusikat. Kuna kohe, kui ma pikali heidan, valgub mulle tatt kurku ja siis ma olen hädas selle välja köhimisega. Putini Blueberry Hill tegi kohe tuju heaks. Ei tea, kas tal on veel laule, kuulaks hea meelega? Mulle meeldib, kui innukas ja siiras ta lauldes on.
Mis ma siis eile proovisin? Kuristamisega on sh...sti, kuna see ajab mind ainult hullult köhima. Teesid võib ju lürpida, aga tolku neist pole. Mesi, ingver - kõik proovitud, nothing. Tellisin Amazonist isegi ingverikommid meega. Nothing. 

Eile öösel haarasin jälle meeleheites viinapudeli järele. Üks lonks. Korraks tegi tuju heaks, aga same old. Vietnami salvist polnud ka suuremat abi. 

Viie ajal andis köha natukene järele ja siis ma tukkusin natuke. Mingi aeg tuli suur uni peale ja siis ma jäin magama lihtsalt suurest kurnatusest. 

Kui üles ärkasin, oli laud kaetud igat sorti värskete puuviljadega. Inno oli vahepeal poes käinud.

23. juuli. Täna on palju parem. See lugu on nii uskumatu, et ise ka ei usuks, kui see poleks juhtunud minuga.

Aga kõige raskemal ööl hakkas mul kõrvus kummitama Putini lugu "Blueberry Hill," mida ma esimest korda kuulsin aastaid tagasi. Kell oli kolme kanti, ma ei saanud magada, polnud maganud juba viis ööd ühtejärge. Lebasklesin põrandal ja üritasin hoida pead nii, et tatt kurku ei valguks, kuna see tähendanuks uut ränka köhahoogu.
Siis hakkas Putin laulma. Ikka "Blueberry hill" ja "Blueberry hill." Tegin arvuti lahti ja kuulasin seda lugu, postitasin isegi siia. Aga ei saanud ikka aru, mida mulle selle looga öelda taheti.

Alles eile õhtul hakkasin ma juba lootust kaotades otsima internetist infot selle kohta, millised toidud toetavad kopse. Avastasin, et mesi pole astmaatikule üldse hea. Seega ajasin sellega asja hoopis hullemaks. Tuleb välja, et astmaatikul on hea juua kohvi ning süüa mida? Mustikaid! :D 

ÕNNEKS oli mul kodus just Suomikauppa'st tellitud Bonne mustikapüreed. Ehtsatest mustikatest. Kulistasin kaks pakki ahnelt alla. Tundsin, kuidas püree kurku valgus. Ja... õndsus.
Täna öösel köhisin ikka natuke, aga see pole enam see köha. Röga läks ka lõpuks lahti ning olemine on tunduvalt kergem.
Ehk siis mida muud Putin mulle kangekaelselt öelda tahtis, kui et söö, inimene, mustikaid :D 

Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis tegelikult on inimese keha suuteline end ise terveks ravima, aga kuna keha rääkida ei oska, siis ta üritab sulle alateadvuse ajal signaale saata selle kohta, mida sa tegema peaks. Mulle saatis ta signaali selle Putini lauluga.
Mina ei arva, et inimene on seesmiselt kuidagi vigane ning peab endaga tööd tegema. Või et ta vajab kellegi teise inimese - kas posija või ennustaja või hingetohtri abi. Ma arvan, et inimene on Guru, kes teab enda kohta kõike (Tunne iseennast, ütles Sokrates), lihtsalt vahepeal ta ei võta seda oma sisemist Guru kuulda või pole aega teda tähele panna. Õnneks annab see sisemine Guru endast siis alati märku, näiteks kasvõi lauluga. Siit soe soovitus - jääge kuulatama, kui teil mõni laulujupp hakkab peas ketrama, kuna see võib olla keha soov läbi laulusõnade midagi märku anda.

No vot. Aga kui see ikkagi polnud mu keha, kes mulle sellest märku andis, siis... Огромное Спасибо, Владимир Владимирович!

25. juuli. No nõnda. See haiguse kõige raskem faas kestis siis kusagil kümme päeva, sellest seitse oli lakkamatu öine köhimine. Mis tähendab, et ma ei saanud seitse ööd üldse magada. 

Siis sain juba jupike magada hommikupoole ööd, kui köha järele andis. Eile öösel sain juba poole ööd magada, alates kella kolmest.
Kõik see on mind nii läbi võtnud, et ma ei jaksa eriti mitte kui midagi teha. Korra väljas käia, jah. Omale ise süüa võtta, jah. Lastele midagi kätte anda, jah. Aga pärast seda olen nii väsinud, et pean tükk aega pikutama. No päris nii hull ei ole nagu 2019. aastal, kui ma seinast pidin kinni hoidma, aga ega kaugele maha jää.

Õnneks on tubli toetusmeeskond. Inno käib juba teist nädalat vapralt iga päev ise poes ja toob meile sealt igasuguseid häid asju nagu mahlad ja värsked puuviljad. Saan neid alles nüüd nautima hakata, kuna enne oksendasin kõik pärast järjekordset intensiivset köhahoogu välja. Ja ega ma enne ka mingisugust maitset tundnud. Nagu oleks saepuru söönud. Nüüd jälle tunnen.
Mustikapüreed ma olen kõik ära joonud, pean Suomikauppast uue laari tellima. Mustikapüreed ja mustikamahla. Bonne omad on väga head. 

Roosi jälle peseb nõusid, kuna ma ei jaksa pikka aega seista. Juulike teeb oma nalju ja Ella on lihtsalt nii armas, et tuju läheb iseenesest heaks.

Nüüd läheb kusagil kuu taastumiseks, nii on see mul tavaliselt olnud pärast sellist haigust. 

28. juuli. Läheb järjest paremaks. Täna öösel sain siis esimest korda magada. Hommikul oli väga harjumatu olla. Nagu oleks ärganud saja-aastasest unest.  Samas jõudu pole üldse. Enne nihutasin diivanit ja muud mööblit probleemideta üksi, peaegu ei jaksa. Jätkuvalt ei jaksa nii kaua püsti seista, et nõud ära pesta. Kui natuke aega ringi käin, siis pean korraks maha istuma ja hinge tõmbama. 

Et selline vanainimese elu :) Natukene toimetad, siis ähid ja puhid ning tõmbad hinge. Vaatame, kaua see etapp siis kestab.