KUIDAS MÖÖDUS ELLAKESE ESIMENE KOOLIPÄEV (AUS KIRJELDUS)

Ella on meil nüüd siis eelkoolis. Tänane hommik algas paljulubavalt - Ella oli hästi hakkamist täis ning rõõmus. Pakkisime tema Peppa kotti näksikarbi, beebinuku ja joogipudeli, valisime koos riided välja ning arutasime koos kõik asjad läbi - mida ta koolis tegema hakkab ja mis kella ajal emme talle järele tuleb. Kuna Ellal on praegu harjutamisnädal, siis ta ei lähe kooli mitte kella üheksaks, nagu teised, vaid kümneks ja järele ma lähen talle kella kaheteistkümneks - mitte kaheks. 

Hakkasime juba aegsasti, kella poole kümne ajal kooli poole minema. Tegime peatuse kooli kõrval oleval mänguväljakul ja kiikusime natuke. Siis läksime kooli. Kooliväravas oli juba koos vanematega ees ootamas kamp Ellast väiksemaid juntsusid, kes tundusid olevat kolmeaastased. Neile tulid õige pea väravasse vastu õpetajad, kes nad käekõrval koolimajja viisid. Vanemad väravast sisse ei läinud.
Ellale tuli aga vastu lausa kooli direktor Anabel, kes on väga tore ja lahke. Ella puges kohe minu selja taha. Kuna Anabel inglise keelt eriti ei oska, siis oli tal kaasas Roosi inglise keele õpetaja Raoul, kes seletas mulle, et ta on Ellaga terve päeva koos ning tõlgib talle õpetaja jutu ära (õpetaja Maria inglise keelt ei oska). Ella aga räägib nagu Roosigi vabalt inglise keelt. 

Ella aga nõudis, et mina temaga koolimajja kaasa tuleks. Kahjuks ei olnud see võimalik ning olukord lahendati sedasi, et Anabel võttis Ella sülle ja liikus temaga otsustaval sammul koolimaja poole. Ella muidugi karjus, aga samamoodi karjus ta ka siis, kui teda Lissaboni haiglas operatsioonisaali sõidutati - ka sinna ei lubatud emmet kaasa :D 

Kooliväravast kodu poole jalutades oli kummaliselt kerge tunne. Et selliste inimeste hoolde ma julgen küll oma lapse jätta. Ma tean, et Eestis käivad emad oma lapsi lasteaiaga harjutamas, aga ma ei tea, kas see variant kõige õigem on. Kas see laps siis paremini harjub või hakkab ikka karjuma. Ühesõnaga, siiamaani ei ole keegi mulle helistanud, järelikult ei ole Ella seal midagi pöörast korraldanud.

Aga eks pärast Ella käest kuuleb, kuidas oli. Lähen talle tunni aja pärast järele.

*

No nii :D Ellakese esimene koolipäev läbi ning kõik lõppes siiski väga hästi. Kahte tundi siiski täis ei venitanud. Raoul helistas mulle kella üheteistkümne ajal, et Ellale järele tuleksin, kuna ta nutab ega rahune maha. 

Kooliväravas ootasid mind Anabel, Raoul ja Maria. Ning Ella, kes istus solvunud näoga pingi peal, hoides teistest distantsi. Kui mind nägi, siis lõi nägu särama. Et ahhaa, emme, sa ikka tulid tagasi, mind ei röövitudki ära :D 

Kui minu juurde värava taha sai, siis lehvitas aga nendele rõõmsalt ning teatas, et tuleb homme jälle kooli :D Homme läheb Ella üheksa ajal koos Roosiga ning on samuti vaid tunnikese. 

Koduteel põikasime läbi mänguasjapoest, kust Ella valis omale ühe karvase kutsu. Ütles, et homme näitab seda kõikidele sõpradele ja õpetajatele ka (!!!). No vaatame, kuis homme läheb. 

Nüüd tuli ka Roosi koju ja ütles, et Raoul (kes on ühtlasi Roosi inglise keele õpetaja) oli vahepeal teda appi kutsunud Ellat rahustama. Aga Ella olevat ainult emmet karjunud ega olnud millegagi leppinud. 

Et eks siis homme paistab, kas Ella on leplikum või mitte. Igatahes on tal nüüd õpetajate näod tuttavad ning ta teab, et lapserööviga tegu pole :D