STJOPA ASJUS

Tahan teile üht asja südamele panna. Ärge kunagi, kunagi, kunagi naerge puudega inimese üle. Puudega inimesed on lihtsad ja siirad ning maailma suhtes usaldavad. 

Võtame meie inglinäoga Juulikese. Kui sa tuled tema juurde ja talle otsa vaatad, siis ta naeratab sulle. Ja kilkab ja vehib kätega. Kui sa temalt midagi küsid, siis ta teeb sama. Ja ta teeb sama ka siis, kui sa talle midagi solvavat ütleb. Sest ta ei saa aru, et sa tema suhtes pahatahtlik oled. Ta on endiselt sinu suhtes usaldav. Kuna ta ei tule selle pealegi, et keegi võiks olla halb. Et keegi võiks tema poole pöörduda ainuüksi seepärast. et tema üle naerda.

See oligi Kertu Jukkumi Stjopa loo (Reporteri saatelõik, kus mõnitati vene poissi) puhul kõige vastikum. Ta pidi juba pärast esimest küsimust aru saama, et Stjopa ei saa temast aru. Ma arvan, et ta saigi sellest aru. Aga tas tekkis kihu poisi üle naerda ning nii ta küsis edasi. Ja edasi. Et ikka kõik saaksid aru, kui naljakas on too väike vene poiss, kes tema küsimustest aru ei saa, ja et me kõik koos saaksime tema üle naerda. Naerda selle üle, et tema sellest meie naermisest aru ei saa.

Ma loodan südamest, et te saate minust aru. Mida ma tahan teile öelda. Et ei ole ok naerda inimese üle, kes ei saa aru sellest, et sina tema üle naerad. Kas te saate minust aru? Kas te saate aru, et see ei ole inimlik?

Ja siin ei ole tegemist mitte mingisuguse RUSSKI MIR'Iga. Puudega inimesed ei tea mitte midagi mingitest mir'idest. Siin on tegu puhtakujulise inimlikkusega. Ja inimlikkusel ei ole rahvust ega riigipiire. Puudega vene laps väärib täpselt samasugust austust ning kaitset nagu puudega eesti laps. Jääme, sõbrad, inimlikuks, ka sel inimvaenulikul ajal.

Pildil on Juuli, kes oskab öelda vaid "emme" ja "ei" ning naeratab sulle alati, kui sa tema poole pöördud. Pildistas Roosi.