HISPAANIA ANTSLA

Mõtlen ikka, kui mõnus on elada väikeses linnakeses nagu see meil siin. Umbes Antsla suurune, Võru on ikka palju suurem. Kõik tunnevad kõiki, hommikul lapsi kooli saates ja päeval ära tuues kohtad nii paljusid tuttavaid nägusid. Kõigile ütled tere või hola õigemini. Jalutad mööda autoremonditöökojast, mille omaniku poeg käib su tütrega samas koolis, nurgapealsest poest, kust lastele vahel mänguasju ostad, selle omanik on ka juba teretuttav, mänguväljakult, kus tervitad koristajat, kelle tütar käib su tütrega ühes klassis. 

Kooli väravas jälle mitu sõbralikku nägu ees ootamas. Tervitad, räägid paar sõna. Siis annad lastele musi ja teed kalli ning saadad nad kooliväravast sisse, kus neid ootab ees naeratav õpetaja. Õpetaja viib lapsed kooli sisse ja sina jalutad õndsas meeleolus esmalt poodi ja siis koju. Ilm on soe, päike paistab. Poemüüja tervitab sind juba sisenedes. Poes on ka mitu tuttavat. Buenos dias, hola-hola. Todo bien? Si-si, bien. 

Kodu on koolist viieteistkümneminutise jalutuskäigu kaugusel. Selle kestel jõuad mõelda, et see oli vist Jumala sõrm, mis sind siia juhatas. Kuna siin on nii hea olla. Ja kuidas said üldse kunagi elada suurlinnas. Arusaamatu. 

Lastele järele minnes tuleb värava juures rääkima Roosi klassivenna Manueli isa. Küsib, puhtas inglise keeles kusjuures, et kust me pärit. Kuuldes, et Eestist, ütleb ta, et teab Balti riike küll, aga kahjuks ei õnnestunud tal sinna sattuda, kui veel kaugsõiduautojuhina töötas. Küll sattus ta oma reisidel Poola. "Seal on vist väga külm?" uurib ta. "Jah, talvel sajab isegi lund," ütlen ma. "Meil siin vaid mägedes," ütleb tema. Selle koha peal jääb jutt katki, sest kooli väravasse on ilmunud Roosi klass. Manuel jookseb oma isa ja Roosi minu juurde. Kallistame ja jalutame juteldes kodu poole.