ROHI KASVAB MÜHINAL

Nagu igal aastal, on ka sel aastal me aias rohi mühinal kasvanud. No sadas ju ka kõvasti, vahepeal lausa kallas. Ehk jutud kogu Hispaania veepuudusest ei vasta kindlasti tõele. Kusagil seda kindlasti on, vist Andaluusias, kui ma ei eksi, aga meil Extrem aduras sajab talvel väga palju. Ja rohi kasvab. 

Õnneks tuleb varsti naabrimees nagu igal aastal kitsedele heina niitma ning siis saab jälle "kuiva jalaga" hoovi peal ringi joosta. 

Muidu tuli jälle väikene külmalaine. Kui veel paar päeva tagasi oli 3o kraadi, siis täna pelgalt 22 ning kisub TAAS sajule. Nüüd on nädal aega kahekümne ringis. Mõnus! Õhk on värske. Mulle meeldib! 

Roos läheb üha enam õide :) 

MUUSIKAÕPETUSEST HISPAANIA KOOLIS

Üks põhjus, miks Hispaania kool mulle veel meeldib, on see, et siin pole mingit tarvidust panna last muusikakooli. Kuna pillimängu õpetatakse kooli muusikatunnis. 

Roosi on pool aastat koolis käinud ning selle ajaga õppinud mängima nii kitarri kui trummi. Ja mis kõige vahvam - trummi meisterdasid lapsed valmis ise. Seejärel õpiti isetehtud instrumendil mängima.
Nüüd teevad nad kõik koos tamburiini ning õpivad sellega mängima.
Kooris laulmist meil siin pole, aga muidugi ei ole meil ka laulupidusid. Eesti lapsed laulavad seevastu väga palju, seda juba nõukaajast, mil muusikatundide sisu oligi tund aega järjest koos laulmine, mis mind kohutavalt närvi ajas. Mulle tundubki, et Eesti muusikaõpetus on siiamaani nõukaajas kinni, kuna ka nüüd on põhirõhk laulmisel. Mida siis peavad tegema need, kellele laulmine ei meeldi, nagu näiteks mina? Kooli muusikatunnis ma lihtsalt maigutasin suud. 

Lapse muusikakooli panek on aga väga tüütu ja lapsele maru väsitav, kui ta peab pärast kooli veel muusikakooli vantsima ning seal pingutama. Miks ei võiks pillimängu põhitõdesid õpetada koolis? Ja siis kui on mingi eriti musikaalne laps, siis tema võib käia muusikakoolis. Eestis käivad aga vist suht kõik, vähemasti minu tuttavad on kõik oma lapsed muusikakooli pannud :D Kuna koolides pillimängu ei õpetata ning vanemad tahavad, et laps mingitki pilli mängima õpiks. 

Et peaks pausi selle nonstop lõõritamisega ning õpiks äkki vahel mingit pilli ka koolis?

MIS TÖÖD ON HISPAANIAS VÕIMALIK TEHA?

Tuli küsimus, et mis tööd on Hispaanias võimalik saada lihtsal Eesti inimesel, kel ei ole juba oma tööd kaasas nagu meil.

Tõepoolest - meie järgi joonduda ei saa, kuna meie rajasime oma ettevõtte juba Eestis, olles puruvaesed ning Toidupanga järjekorras. Vantsisime mööda Kreutzwaldi tänavat Võru Rimisse oma 5-10 euroga taskus ning arutasime, mida oma unistuste portaalile nimeks panna. "Juustunen?" pakkusin mina, kuna mul tuli meelde, kuidas mu isa 90ndatel Soomest naastes naeris, kuidas tema reisikaaslane oli mõelnud, et ähh, mis see Soome keel siis ära ei ole, paned lihtsalt igale poole -nen lõppu :D

"Ei, see peab ikka kuidagi Eestiga seotud olema," arvas Inno. "Kuna teeme seda ju eestlastele." "Eestinen!" turgatas minul ning Eestinen oligi sündinud.

Aga see kõik polnud alguses lust ja lillepidu. Nägime mitu närguriaastat, kuna kahel esimesel aastal ei toonud Eestinen meile sisse sisuliselt mitte kui midagi. Inno muudkui toksis palehigis, aga käte vahel veeretasime ikka sente. Kõik see aeg me olime Eestis, sest me ei tahtnud korrata aega, mil Portugalis ootamatult raskustesse sattusime. "Kui lähme, siis lähme nii, et saame jalaga ukse lahti lüüa," ütlesin mina ja Inno oli nõus.

Vahepeal, kui Toidupanga konservide söömisest kopp ees oli, siis mõtlesime, et lähme Soome tööle, sest pakkumisi ju oli - koristaja, ehitaja, tehasetööline, tallu abiks. Inno isegi vahepeal kandideeris kuhugile ja ühte kohta teda ka kutsuti, Kuhmosse, kui ma õigesti mäletan, aga siis me otsustasime ikkagi mitte minna ja rasked ajad ära kannatada, kuna... kui me oleks läinud, siis poleks meil kindlasti enam Eestineni jaoks aega jäänud. Aga me tahtsime olla omaenda peremehed. Ja ise oma aja üle otsustada. Kuna meil on ju Juuli, kelle eest hoolitsemine nõuab kahte vanemat. Ka selles mõttes me oleme tavaperedest erinevad.

No vot, aga läks, mis ta läks, ühel hetkel hakkas see me Eestinen vedama ning praegu on meil tänu sellele võimalik elada, kus tahame. Aga ainult tänu sellele, et me olime nõus enne vedama hakkamist sisuliselt kerjused olema.

Seega - IGA algus on raske. Ja eriti raske on see siis, kui sa teed midagi uut, hüppad vette tundmatus kohas. Siis on väga oluline veenduda selles, et kõik pereliikmed oleksid otsusega rahul ning ühte meelt. Ja et sa oled nõus natuke aega külmas vees siputama.

Hispaanias tööd leida on - pehmelt öeldes - mitte just lihtne. Kõige parem, kui sul on juba Eestist lahkudes olemas visioon, mida sa siin teed. Ja uurid juba enne lahkumist välja, kas sinu ideele on turgu. Kui tulla nö mütsiga lööma, siis kõige kindlamini leiab tööd hotellidest ning restoranidest, ettekandja ning kelnerina. Aga ka ITst, kui oled selles kõva käsi. Panen kommentaaridesse ühe lingi, ehk on abiks.
Kui su nõudmised aga pole suured ning sind ei peluta ka telgis elamine, siis võid jälgida Youtube'ist Karmen ja Toivo Penti teekonda, kes saabusid Portugali läinud aasta sügisel, veetsid - koos lastega - terve talve telgis ning on oma sõnul eluga väga rahul.

Ehk siis igaühele oma. Bottom line - mõtle enne lahkumist kindlasti need asjad läbi. Mida sa siin teed, kas saaksin soovitud alal tööd, kui palju sul on võimalik säästa raha (kahe-kolme kuu varu peaks kindlasti olemas olema, parem, kui pool aastat). Üürid on odavamad maapiirkondades, aga tööd on kindlasti lihtsam saada linnas.

Ehk siis meelakkumine siia kolimine pole, aga õnnestub, kui sul on kindel plaan, ühtne pere ning sind ei peluta raskused.

Ahjaa - suvel on siin palav. Mõnes kohas väga palav. Meie kandis 40-42 max, ehk siis suvel tulles tuleks kindlasti üürida konditsioneeriga maja või korter. Need on kallimad. Väiksema eelarvega on parem tulla sügise poole, alates novembrist, kuna siis algab low season ning üürikate hinnad langevad poole võrra või isegi enam. Siis on parem siin alustada. High season'i ajal võid jääda turistidele jalgu ning pead maksma elamise eest sama hinda, mis nemad.

Seega - enne mõtle VÄGA HOOLIKALT ASJAD LÄBI, kui kohvrid pakid.

VALMISTUME INNO SÜNNIPÄEVAKS

Täna on meil siin siis 29 kraadi sooja. Inno muidugi ülirahul ja märkis, et kui Eestis on tema sünnipäev aasta kõige koledam aeg - külm, vihm, tuul - , siis siin aasta kõige ilusam. Ja õige ta on! Pole enam kül, aga ka veel mitte väga palav. Just paras. Täna avanes ka me trepi kõrval lõpuks ometi kollane roos. Just Inno sünnipäevaks. Inno oli nii rahul. 

Võrus oleks homme päeval 8 kraadi ning öösel -1. Peaks kütma. Päikest poleks. Inno on sellisel puhul alati teki alla pugenud ning seal mossitanud. Siin võttis ta aga täna terve päeva rõõmsalt päikest ning tuli nüüd tuppa magama. Praegu ongi kõige parem magamise aeg, kuna on siesta. Inno ärkab meist kõige varem, juba 6-7 ajal ning temal on praeguseks pikk tööpäev selja taga. 

Ehk siis ei muud kui sünnipäevalainele. Lähedal asuvast restoranist on toodud piduroad ning õhtupoole teeme sünnipäevapeo otsad lahti.

Ülal pilt sest roosikesest, mu arust on ta täiuslik :)  

KUIDAS ÕPETAJAD JA LAPSEVANEMAD HISPAANIAS OMAVAHEL SUHTLEVAD

Paar päeva tagasi lugesin üht artiklit, kus Eesti ema kurtis, et tema lapse õpetaja oli kirjutanud lapse päevikusse märkuse, et kodutöö tegemata, aga polnud täpsustanud, mis ülesanne. Ema siis võtnud õpetajaga ühendust ning saanud nipsaka vastuse, mille peale polnud ta enam midagi küsinud, kuna vaidlused õpetajaga polnud ka varem "head nahka toonud." 

See oli päris huvitav kirjeldus ning tuletas mulle meelde mu oma nõukaaegset kooliaega, mil märkused päevikus olid tavalised. Mitte muidugi minul, kuna mina olin nohik ehk eeskujulik õpilane, kel oli alati kõik tehtud ning rohkemgi veel. Selline overachiever. Aga mäletan, et õpetajatatel oli tavaks päevikutesse punase pastakaga märkusi kirjutada. Paljud pelgasid siis, et mis ema-isa ütlevad. Mina sellest aru ei saanud, kuna minu ema-isa ei vaadanud minu päevikusse mitte kunagi. Ega küsinud ka kunagi, mis hinde sain. Nad nimelt usaldasid mind 100 % ning mina muidugi ka neid. 

No vot, aga nüüd Hispaaniast. Siin päevikutesse märkusi ei kirjutata. Vähemasti mina ei ole näinud, et kirjutataks. Kodutöid vahepeal antakse, aga mitte palju ning kindlasti mitte iga päev. Pigem kord nädalas. Näiteks üks päev pidi Roosi lahendama ära matemaatika töövihikus (meil mingeid digiasju pole, ainult töövihikud) kaks ülesannet ning teine päev oli tal vaja kirjutada inglise keeles lühike vestlus. 

Kuidas siis õpetajad lastevanematega suhtlevad, kui neil midagi öelda on? Meil käib see nii, et õpetaja kas vestleb vanemaga koolivärava juures last üle andes või - kui on pikem vestlus - kutsub ta mõnel päeval kooli juttu ajama. Kirjalikku pingpongi meil siin pole :D Vestlused õpetajaga on alati näost-näkku. Sügisel näiteks kutsus David ühe meist kooli ja tundis muret, et Roosi koolis nii vaikne on ning midagi ei räägi. Inno siis seletas talle, et Eesti lapsed ongi vaiksed ning alul oli Roosi veidi kartlik ka seepärast, et pea kõik õpetajad olid mehed. Eestis oli ta näinud vaid naisõpetajaid :D 

Näost-näkku oli hea rääkida ning ei tekkinud mingeid arusaamatusi, nagu ehk võib tekkida meili teel vesteldes. Ja vestlusest oli ka kasu - David organiseeris Roosile kiiresti kaks naissoost abiõpetajat ning nüüd on probleem lahenenud. Roosi on koolis palju julgemaks muutunud ning sai üks päev isegi tunnis käratsemise pärast pahandada. Olgu öeldud, et käratsemine on Hispaania koolilaste puhul täiesti tavaline nähtus :D 

Ja seda tuleb ka kindlasti mainida, et vaidlus oma lapse õpetajaga on siin täiesti tundmatu nähtus. Õpetaja on siin autoriteet, maestro või maestra, keda lapsevanem, sealhulgas ka mina, usaldab. Või õigemini - õpetaja ning lapsevanema vahel valitseb mõlemapoolne usaldus. Ning koostöö - me mõlemad pingutame lapse arengu nimel. Kui ma hakkaks õpetajaga vaidlema, siis ma ju torpedeeriks seda. Vastupidi, ma olen Roosi õpetajatele südamest tänulik, et nad jaksavad teda õpetada ning teevad seda nii hästi. 

Või kuidas teile tundub? Kas õpetaja peaks olema ka lapsevanema jaoks autoriteet?

RAHULIK RAHUTU ÕHTU

Haruldaselt soe päev ning õhtu. Täna juba 28 kraadi. Pidasime hommikul lastega väljas veesõda, pärastlõuna veetsime toas pikutades. 

Õhtul kella kuue paiku läksime tagasi välja. Lapsed kiikusid, meie Innoga ajasime laua taga juttu. Pea saabus videvik ning välja ilmusid tähed ja kuu. Meie hoovis paistavad tähed alati kuidagi iseäralikult selgelt. Kassid muutusid seepeale kohe väga aktiivseks ning hakkasid ühest kohast teise hüppama. Ilmselt läks lahti hiirejaht. 

Vaikus, ei ühtegi häält. Ainult laste kilked ning kasside krabistamine rohu sees. Ja aasalt koju naasvate kitsede kellade kõlin meie värava taga. 

Tulime ära tuppa ja me Innoga vaatasime ühte lahedat Hispaania seriaali. Roosi ja Ella hakkasid kahekesi Toy Story't vaatama. 

Siis vajus Innol silm kinni ja ta ütles, et läheb vist ära magama. Mina heitsin veel pilgu uudistele. Hing pidi peaaegu et kinni jääma.

"Kuule, sa ei saa vist magama minna," ütlesin talle. Inno avas laisalt silmad. "Iraan alustas." 

Täna õhtul algas Iraani massiivne rünnak Iisraeli vastu.