BAASKURSUS: HALVASTI KÄITUVAD HOOLDAJAD (16)

Täna tahan ma rääkida halvasti käituvatest hooldajatest. Sai pragatud nendega, kes puuetega lapsi vahtima jäävad, neid naeravad ja mõnitavad. Ent tuleb tunnistada, et vahetevahel käituvad halvasti hooldajad ise. Mõni hakkab näiteks kohe õiendama, kui teda ja ta last korrakski vaadata. Mõni arvab alati, et just tema teab kõige paremini, mis ta lapsele hea on ning külvab oma lapse õpetaja või hoidja sõimuga üle - kuna too ei tea midagi. Mõni röögib lambist arsti või kassapidaja peale. Näiteid leidub veel.

Juhtub ka seda, et hooldajad omavahel raginal tülli lähevad. Mul endalgi on olnud selline juhus. Kord oli Juuli haige ja krambitas nädal aega järjest. Kirjutasin sellest ka oma lehel ja Silja Suija, kel omal sügava puudega autistlik laps, hakkas mu üle irvitama, et miks sa, Irja tööle ei lähe. Samuti tegid talle nalja Juuli krambid - "ohh, ma ka krambitasin siin natuke aega tagasi." Tema ilmselt arvas, et ma liialdan Juuli krampidest kirjutamisega, kerjan niiöelda kaastunnet, mina jälle võtsin väga isiklikult ning hakkasin temaga tänitama, et kuidas üldse niimoodi öelda saab. Tagantjärele tundub mu käitumine mulle väga totter, kuna oleksin ju võinud aru saada, et ka Siljal ei ole kerge, tema laps võib-olla ei krambita, aga tal on teistsugused probleemid - märatsushood ning oma pereliikmete ründamine. Mis ei ole kindlasti kerge. Aga ma olin toona mitu kuud järjest magamata ning võtsin igast asjast tuld.

Eile tuli Silja jälle üle hulga aja mu Facebooki lehele ning hakkas norima. Nüüd ma ennast enam provotseerida ei lasknud. Raske elu on ilmselt ta psüühikale jälje jätnud ning pole meie asi teda hukka mõista, kui ei ole ise samades kingades käinud. Nüüd soovin talle vaid head. Et ta leiaks lõpuks ometi hingerahu.

Ma arvan, et see ongi põhjus, miks hooldajad vahetevahel halvasti käituvad. Kuna nad on LIHTSALT NII LÄBI. Lisaks lapse hooldamisele tuleb ju pidevalt midagi taotleda (lapsele abivahendeid, tugiõpet, tugiisikut jne jne) ning see ei ole kerge. Mäletan, kui ma veel riikliku süsteemi kaudu Juulile käru taotlesin. Oh sa issand, ma pidin hulluks minema. Kõigepealt saada erinevatele firmadele kirju, et võtta neilt parim pakkumine, mille riik soostuks kinni maksma. Siis oota nende vastust. Ma ootasin vist mingi paar kuud. Siis kirjuta uuesti. Ja uuesti. Ma lõin käega ja ostsime Innoga selle käru ise oma raha eest Amazonist ära. Hingerahu maksab ka midagi.

Kuid ega see pole ainus asi, mida hooldajad taotlema peavad. Lisaks veel rehateenused, tugiõpped, tugiisikud, you name it. Nimekiri on otsatu ning igal lapsel erinev. Ravimid, teraapiad, eritoidud. Erinevat sorti abivahendid.

Meie lõikasime selle poomisnööri läbi (ostame abivahendid ise, teraapias ei käi, oleme koduõppel), aga igaühel ei ole see võimalik. Ja siis muudkui täida taotlusi ning looda ametnike armulikkusele. 

Igaüks läheks sellise tambiga natuke peast sassi, mina olen ka läinud, kui Juuli veel aktiivselt krambitas. Või noh, kas just sassi, aga selline tunne on olnud küll, et asjad kasvavad üle pea. Kellelegi ma näkku röögatanud ei ole ja kallale läinud ka ei ole, ma olen juba lapsest peale selline väike täiskasvanu, kes suudab end igas olukorras kontrollida, aga sees on kihvatanud küll ning paar mürgist sõna olen ka öelnud.

Mida siis teha? Kas hakata selle "hullu" hooldajaga sõnelema või lasta tal olla, anda andeks? Ma arvan, et see viimane variant on parem. Võib-olla oli ta seljataga magamata öö, magamata nädal või lausa magamata aasta. Võib-olla oli ta saanud igalt poolt eitavaid vastuseid. Võib-olla lapse haigus ägenenes. Või midagi muud, mis lõi täiega jalust.

Kui jaksad, võid hoopis abi pakkuda. Või lihtsalt paar toetavat sõna öelda. Või mitte midagi öelda.

Peaasi on mitte arvata -. ahahh, sellised need hooldajad ongi. Läbi põlenud ja kibestunud. Parem nendega mitte tegemist teha.
Mõne aja pärast võib see inimene, kui ta on leidnud lahendused oma probleemidele, olla täiesti teistsugune. Naeratav, sõbralik ja puhanud. Võib-olla oli asi selles, et ta kulutas oma energiat sellele, millele poleks pidanud? Võitles tuuleveskitega, kuigi oleks võinud selle asemel lihtsalt pikutada?

Sageli me veeretame oma teele takistusi ise. Ja üritame neist siis pärast, keel vesti peal, üle ronida. Ei lepi oma lapse diagnoosiga ning üritame teda iga hinna eest arendada. Üritame haige lapse eest hoolitsemise kõrvalt veel ka kõrgelennulist karjääri teha. Täidame lõõtsutades oma laste vajadusi, unustades täiesti omaenda vajadused.
Nii läbipõlemine tulebki. Ja läbipõlenud inimene ei suuda end enam kontrollida.

Oleme siis armulikud nende ajutiselt eksinute suhtes. Kui võimalik, näidake neile tuld, et nad leiaksid tee paksust metsast välja.

Pildil Juulike :)