ESIMESE RAAMATU EUFOORIA

Esimese raamatu eufooria on ikka kõige suurem. Mäletan, kui ilmus mu esimene päris luulekogu. Ma olin 24 ning Tallinna Prokureatuuri abiprokurör. Kirjastus Varrak avaldas. Astusin lihtsalt kirjastuse uksest sisse ja nad olid nõus avaldama, juba see tundus mulle toona uskumatu. Teine šokimoment oli see, kui mulle helistas Margit Kilumets ajakirjast Stiil ja tahtis teha minuga persooniloo. 

PERSOONILOO. MINUGA. Ma istusin parajasti oma kabinetis Harju tänaval, koostasin vist mingit süüdistuskokkuvõtet (mu juhendaja Dilaila Nahkur ütles, et mitte keegi ei koosta nii ilusaid süüdistuskokkuvõtteid kui mina :D) ja pidin tooli pealt maha kukkuma. Aga intervjuu tuli, ma ei mäleta enam, kus me kohtusime ja mida ma seal kokku puterdasin, aga pildid tegi Hele-Mai Alamaa ja meigi Loore Härmat. See on mul meeles. 

Pärast kirjutasid must veel Päevaleht, Postimees ja Ekspress. Oli esitlus Tallinna kirjanike majas, kuhu tulid kohalke ka mu kolleegid prokuratuurist. Isegi peaprokurör Raivo tuli. Raivoga saime pärast headeks sõpradeks. Ühesõnaga, see oli uskumatu aeg ning ma kõndisin kogu aeg ringi, pea pilvedes.