HISPAANLASED JA PUTIN

Ma olen juba mitu korda tahtnud sellest kirjutada, aga iga kord on meelest ära läinud. 

Meil elab siin linnakeses üks sakslane ja ta on nii suur Putini fänn, et anna aga olla. Iga kord, kui temaga kokku saame (ta räägib vabalt inglise keelt), hakkab ta Putinit kiitma. Et vot, kus ikka vägev riigijuht ning teeb kõik õigesti. Mitu korda olen teda näinud ka kohalikus Dia poes, kus ma ikka toitu ostmas käin. 

Ka seal räägib ta kõigile, kes kuulata viitsivad, kui tore on Putin. Vahel viskab isegi näpu püsti ja hüüab: "Putin!" 

Mitte keegi teda selle pärast siin hukka ei mõista. Extremadura on konservatiivne maakond ning ma ei ole siin veel mitte kordagi näinud mitte ühtki LGBT lippu. Ega ka Ukraina lippu - samas Portugalis nägin paljusid. Ukraina teemal olen teiste emadega vestelnud ning nende seisukoha võib kokku võtta järgmiselt: "Jah, me saame aru, et Venemaa tahab oma kunagisi alasid tagasi. Meie (s. o Hispaania) ei tahaks neid talle anda, aga mis teha." Ehk siis Hispaania aktsepteerib Venemaa tegevust kui midagi paratamatut. Mingit abi osutatakse, aga in the end lepitakse Venemaa plaanide kui paratamatusega. Oma heaolu kindlasti Ukraina ega ühegi teise Ida-Euroopa riigi pärast löögi alla ei panda. 

Ehk siis jah, siin võib vabalt Putinit kiita. Võib kasvõi talle armastust vanduda, keegi sind siin seepärast halvasti ei vaata.

AU TEOTAJA OLI ÄHVARDANUD KOHTUGA

Kuulsin täna huvitavat klatši, nimelt Võru linn kihavat mu loost ning loo peategelased Aivo ja Maira, puudega lapse ema Silja Suija ja ta laste au teotajad (värdjaks kutsumine on selge au teotamine, seda ei eita vast keegi) olid ähvardanud mind kohtusse kaevata. 

Nojahhh, eks seda oli muidugi arvata, seepärast ei tahtnud ju ka kaks Lõuna-Eesti meediaväljaannet teemat puutuda. Kuna nood kaks on tuntud protsessijad. Palka siis veel omale advokaat ja käi kohtu vahet.
Mul probleemi pole - ma võin ise ennast esindada. Seda enam, et karta ei ole midagi. Kirjad on ilmunud selle inimese loal, kelle meilile need au teotavad kirjad saadeti. Ning teotatul on õigus pöörduda ajakirjanduse poole oma au kaitseks. Ja ka oma laste kaitseks, kuna värdjateks ei sõimatud üksnes Siljat, vaid ka tema lapsi. Puudega laps end ise kaitsta ei saa ning siin on emal täita väga tähtis roll. Astuda välja oma lapse kaitseks.

Ma ise käituks täpselt samamoodi kui Silja.

SILJA-AIVO LOOST VEEL

Mu eile kirjutatud lugu pani teid kaasa elama ning see on tore, kuna tegelikult ei puuduta see probleem ju vaid Siljat ja Aivot - ning Mairat, kes on Aivo uus elukaaslane - , vaid ka paljusid teisi puudega lapsi kasvatavaid emasid. Ja ka neid tublisid isasid, kes kasvatavad oma puudega last üksi.

Sest raske või sügava puudega laps jääb ju elu lõpuni lapseks, oleme nüüd ausad, mu sõbrad, eks. Silja ei saa jätta 24-aastast Janet üksi koju või saata teda üksi linna peale nagu me saadaksime oma tavalise 24-aastase. 24-aastane Jane vajab ööpäevaringset järelevalvet ning kes talle seda praegu pakub? Silja. 

See on aga väga raske ülesanne ja eriti olukorras, kus sul on veel kodus väike kaheaastane laps. Sellisele koormale pakuks tohutult leevendust, kui isa võtaks vahetevahel Jane enda juurde. Mis oleks ju ka ülimalt normaalne, kas poleks? Kuus päeva kuus, iga mees elaks selle üle. Võtta oma laps kuueks päevaks kuus enda juurde, et ema saaks natukene puhata. "Natukene kodust välja," nagu Silja ütleb.
Ma küsisin Aivo käest, kas ta siis Jane järele ei igatse. "Muidugi igatsen!" prahvatas Aivo seepeale. Igatsus on seega olemas. Aga takistab Aivo sõnul see, kuidas Silja suhtub tema uude elukaaslasesse Mairasse. 

No nüüd me teame, mikspärast Silja niimoodi suhtub. Kes suhtuks hästi, kui tema lapsi nimetataks "värdjateks"? 

Ilmselt oleks Siljal ja Aivol mõistlik uuesti laua taha istuda ning kokku leppida, kuidas nad Jane eest hoolitsemise koormat jagavad. See on pikk aeg, kuna puudega laps jääb lapseks elu lõpuni. Kuidagi peab seda aga siiski tegema, kuna tegemist on siiski oma lapsega, kellest ei saa käsi puhtaks pesta. 

Esmalt on vaja, et Aivo oma meili taas enda kontrolli alla võtaks ega lubaks selle alt kellelgi oma laste ema ahistavaid kirju saata. Seejärel võiks ta kirjutada Siljale, mida tema ise mõtleb. Tema, Aivo, Jane isa. Kuidas teha nii, et kumbki vanematest ei murduks hoolduskoorma all ning kumbki saaks igas kuus natukene puhata.
Kui probleem on uues elukaaslases, siis saaks isa äkki üürida omale eraldi korteri, kus veedab need kuus päeva kuus koos Janega? Või tasub ta siis nende päevade eest Siljale, et ta saaks palgata tugiisiku, kes sel ajal Jane eest vaatab, kui Silja puhkab? Samas oleks ju ikkagi ilus, kui isa ka oma tütrega tegeleks, kuna Jane igatseb isa järele. 

Ja kui nüüd laiemalt vaadata, siis samasugune probleem on ju ka paljudes teistes peredes, kus puudega laps. Sageli kaob isa ära ega anna end enam kunagi näole. Ja kes siis täiskasvanud puudega lapse eest hoolitseb? Ikka ema. Valvab päeval ja öösel ning sageli ka tõstab. Kuigi isal oleks palju lihtsam tõsta, meestel on rohkem jõudu.
Minu loo mõte oli ka ärgitada puuetega laste isade südametunnistust. Ärge jätke oma lapsi maha, olite ju ka nende saamisloos osalised. Ei ole õiglane, et kandam jääb vaid emale. Minge ja vaadake, mida TEIE teha saate, kuidas saate aidata. Abi pole ju vaja palju, puuetega laste emad on maru tugevad.

Silja küsib ainult KUUT PÄEVA kuus.

SILJA SUIJA JA AIVO UDRASE LUGU. LÕUNA-EESTI SEEBIOOPERI KESKMES ON SÜGAVA PUUDEGA LAPS

Seda lugu ei julenud avaldada kaks meediaväljaannet.

Hakkasin läinud nädalal kirjutama artiklit inimesest, kes saatis sügava puudega lapse emale kirju, kus nimetas tema lapsi "kõõrdsilmseteks värdjateks" ning "väikesteks värdjateks"? Kui mu lugu valmis sai, ei soovinud väljaanne, kuhu teda kirjutasin, seda aga avaldada, kuna kirjade saatja on suur protsessija. Samal põhjusel ei tahtnud teda avaldada ka teine väljaanne, kuhu teda edasi pakkusin. "Lool pole midagi viga," tõdeti sealt, kuid korrati sama - kirjade saatja ähvardas kohtuga. Kuigi kirjad on fakt, nad on saadetud selle inimese meiliaadressilt, kardavad väljaanded ikka. Et äkki tuleb protsess. Äkki Aivo ja Maira kaebavad.

Ka minule ütles puudega lapse ema - Silja Suija - eksmees, kelle nimi on Aivo Udras, et kui ma selle loo kirjutan, siis ta kaebab mind kohtusse. "Tuleb hagi!" ähvardas ta. "Ja kuus Kuu-uurijat!" Pidades siis ilmselt silmas, et ka mina jõuan Kuu-uurijasse. Kujutasin juba ette, kuidas Maira Venkov (Facebookis Maira Mesi) läheb Kuu-uurijasse ja ütleb, et uinub igal õhtul patja nuttes, sest Irja Tähismaa ahistab teda oma küsimustega.

Heakene küll, te ei tunne mind ara inimesena. Ega te seepärast mu blogi loe, et teada-tuntud argpüks olen. Eks pean siis oma reputatsiooni õigustama. Avaldan loo ise. Ei saa olla nii, et üks inimene läheb ja nutab Kuu-uurija saates, et teda ahistatakse, aga ise sõimab teise last nii räigelt, et isegi tsoonimehed kahvataksid.

Ülal Kuu-uurija saates Silja Suijat ahistamises süüdistanud Maira Venkov (Mesi) ning teisel fotol Aivo Udrase meililt saadetud kiri Silja Suijale, üks räigemaid nendest.

Lugu ise on siin:

Kes ahistab keda? Lõuna-Eesti seebiooperi keskmes on abi vajav sügava puudega laps

Eesti üks vaadatavamaid telesaateid Kuu-uurija kajastas 10. veebruaril nn Lõuna-Eesti seebiooperit, kus „südikas naine“ Maira Venkov süüdistas oma Haanjas suusabaasi pidava elukaaslase Aivo Udrase eksnaist Silja Suijat selles, et too teda pidevalt ahistab: helistab ja kirjutab, viib õuele prügi ja nõnda edasi. Maira kurtis saates, et tema õhtud lõppevad patja nuttes ning et tema sooviks on kehtestada Siljale lähenemiskeeld. Saates oli juttu ka Silja ja Aivo lastest, kes olevat täiskasvanud ega vaja seetõttu isa abi.

Maira mehe üks lastest on sügava puudega

Mille Maira aga oma jutust täielikult välja jättis, on see, et üks tema elukaaslase ja Silja lastest on sügava puudega autist Jane. Jane on küll 24-aastane, kuid vajab oma puude tõttu ööpäevaringset kõrvalabi. Seda pakub talle praegu tema ema Silja Suija, kelle sõnul peab ta Jane eest hoolitsema üksi, kuna isa Aivo ei osale lapse abistamises sellest ajast peale, kui kohtus uue elukaaslase Mairaga.

„Aivo on keeldunud Janega suhtlemast juba neli aastat,“ ahastab Silja. “Tal on keelatud lastele raha andmine ja Jane eest hoolitsemine. Maira on mulle mitu kõnet teinud, kus sõimab, et peaksin koos Janega hullumaijja minema. Ta helistas ka Meielasse (puuetega inimeste toetuskeskus Võru linnas) ja küsis, et mis mõttega peab isa oma puudega last hoidma. Kõik oli normaalne, kuni Maira võttis Aivo juhtimise üle. Olukord on lihtsalt eskaleerunud ja ma palun vabandust, et olen sattunud sellisesse olukorda, mida üks proua on suutnud tekitada. Kahetsen, et ma ei salli ebaõiglust ja manipuleerimist ning et hoolin oma laste tulevikust.”

Kuidas Silja Jane eest hoolitsemist ette kujutaks? „Meil sai Aivoga 2023. aastal kokku lepitud, et ta võtab Jane enda juurde kuueks päevaks kuus. Sel kevadel saab meie kokkuleppest kaks aastat, aga Aivo ei täida seda. Enne Mairat meil seda probleemi polnud, Aivo oli alati nõus Janet võtma. Janel on hea meel, kui ta saab vahepeal ka isa juures olla, ja mina saaks siis natuke puhkust. Teine variant oleks see, et Aivo panustaks rohkem rahaliselt, et ma saaks korra kodust välja ja palgata inimese, kes on nõus Janega olema. Ma lihtsalt soovin mõnda Jane-vaba päeva ja puhkust.”

Silja sõnul võttis Aivo Jane pärast kokkuleppe sõlmimist vaid ühe korra ning pärast seda ta lepet enam ei täitnud. “Edasi hakkas rääkima neljast päevast ja lõpuks ei midagi. Siis kutsus oma tütrele politsei, kui ta Haanjasse tema ukse taha viisin.” Silja Aivole Jane tuleviku üle arutlemiseks helistada ei saa, kuna mees on tema numbri blokeerinud.

Kes ahistab keda?

Nüüd siis õhku paisatud ahistamissüüdistused. Silja ahistavat Mairat, kes õhtuti patja nutab. Siljal on aga rääkida sootuks teistsugune lugu. Nimelt on talle Aivo meililt saabunud mitmeid e-kirju, mille räige sisu jahmataks juuksejuurteni vist ka karastunud tsoonimeest. Neis on ropu sõimuga üle valatud nii Silja ise kui tema ja Aivo ühised lapsed, kaasa arvatud Jane. Kirjad on saadetud Aivo aadressilt, kuid kummalisel kombel on neile alla kirjutanud „Kaunitar Maira.“
Olgu mõned neist siinkohal ära toodud, lugejale jääb võimalus otsustada, kas nende kirjade saatjal on põhjust õhtuti patja nutta (kõige räigemad kohad laste kohta on välja võetud):

*”pane ennast pölema see oleks sulle köige kergem karistus;”
*”Sa rase part vaata peeglisse /…/ Lapse oled ka linna pealt saanud lits!!!”
*”mingit JANET EI TULE, SA IDIOOT ELA OMA ELU JA LÖPETA SEE SORKIMINE MIS ELU ELATI ENNE SIND JA PEALE SIND, SA MINE VABATAHTLIKULT VANGI,
TÄISKASVANUD INIMESED ELAVAD OMA ELU JA TEENIVAD ISE ELATIST JA RAVIVAD HAMBAID, MITTE EI IME EMME TISSI JA EI KERJA ISA RAHA, SUL ON SINU MOODI 5 VÄRDJAT-KÕÕRDSILMA-AUTISTI!!!!! SAA ÜLE ET OLEN NAINE JA SINA MUNADETA MEES! KAUNITAR MAIRA”
*”haige eit seo ennast kinni ja mine hullumajja ravile”
*“lõpeta see teiste eludes sorkimine ja FB ilkumine, tagane väärikalt, ma ei saa midagi teha kui sulle pole seda ilu antud ja oled meheks sündinud, süüdista oma vanemaid mitte mind kaunitar Maira.”
* Meid ei huvita sinu sohilaste elu, need vàiksed várdjad on ka autistid lits.”

Aitab vast küll, ei piina lugejat enam. Kirjadest tuleb välja, et nende saatja, kes nimetab end “Kaunitar Mairaks,” vihkab puuetega inimesi südamepõhjast, kuna nimetab autiste põlgusega “värdjateks.” Kas see on põhjus, miks Silja endine elukaaslane enam oma lapsega kohtuda ei taha ning teda enam oma koju sisse ei lase? Kuna tema uus elukaaslane leiab, et tema sügava puudega laps on “kõõrdsilmne värdjas”?

Küsime Aivo enda käest. Helistasin talle paar päeva tagasi hommikupoole. Ütlen talle, et tema meililt on Siljale saadetud sellised meilid. Loen need talle ette. “No aga vaata, milline see Silja on!” karjub Aivo mulle vastuseks. “Kõõrdsilmne!”

Uurin, kas ta on tõepoolest niimoodi oma laste kohta kirjutanud. Aivo vaikib hetkeks ja pomiseb siis, et sellised kirjad sai kirjutatud “emotsiooni pealt.” Otsest vastust temalt kirjade autori – kas see oli tema ise või Maira – kohta ei saa.

Et Jane ühel päeval tema Haanja kodus ukse taha jäeti, Aivo ei eita. Tema sõnul läks nõnda seepärast, et Silja ei teatanud talle Jane toomisest ette.

Uurin Aivolt, kas Jane on tema laps. Aivo ütleb, et jah, on küll. Miks ta siis Jane vahetevahel enda juurde ei võta?

“Kuulge! Juba kohtunik küsis istungil Silja käest, et miks Aivo peab võtma Silja last, kui Silja suhtub sedasi Mairasse?” prahvatab Aivo. “Miks ma pean teda võtma?”

Silja last? Kuid Aivo ütles ju äsja ise, et Jane on ka tema laps. Kuidas siis ainult Silja laps?

Nüüd saab Aivo kurjaks. “Teate, minge persse!” prahvatab ta ning lõpetab kõne. Saadan talle pärast seda veel e-kirja, kus palun tal kirja panna tema nägemus Jane eest hoolitsemiseks. Aivo ei vasta sellele.
Helistan ka ahistatud Mairale. Ütlen, et tahan küsida nende kirjade kohta, mis on Siljale saadetud Aivo meililt.

“Ma ei vasta teile,” ütleb Maira, kui on küsimuse ära kuulanud. Saadan talle küsimused Facebooki messengeri, mis teatab, et ta on küsimusi näinud. Ta ei vasta nendele.

Võtan ühendust ka toetuskeskus Meiela juhi Tatjana Panitškinaga, kellele Maira on Silja sõnul helistanud. Tatjana ütleb, et tõepoolest on nii Maira kui Aivo Meielasse helistanud ning Meiela on üritanud Jane eest hoolitsemise küsimust ära lahendada, kuid kahjuks ei ole sellest midagi välja tulnud. Tal on ka konkreetne ettepanek - nimelt võiks tema arvates muuta seadust sedasi, et täiskasvanud puudega lapse eest peaks hoolitsema mõlemad vanemad, mitte ainult eestkostja. Praegu saab loota vaid kokkuleppele, millele üks pool võib vilistada. Praegu vajab Jane ennekõike turvalist ning stabiilset keskkonda, millele vihakirjad kindlasti kaasa ei aita.

Kuidas seda saavutada, kui käib selline madin ning üks pool on teise kõned blokeerinud ega soovi üldse lapse teemal suhelda? Silja ei tea. “Kõige rohkem häirib mind ebaõiglus, mina kes ma olen viie lapse ema, võitlen oma laste nimel, aga mind koheldakse nagu rämpsu,” ütleb ta kurvalt."

KAS MUL ON KODUMAA? KIRJANIKU FUNKTSIOONIST SÕJA AJAL

Ma kritiseerisin Sveta Grigorjevat, et mis mõttes räägib kirjanik oma "funktsioonist" sõjaajal. Ülepea on hirmnaljakas, et kirjanik ei leidnud paremat sõna kui funktsioon, ma oleks pannud roll, aga kummastav on ka see endale mingi muu rolli otsimine kui kirjutamine. Oma aja mõtestamine, mis ongi kirjaniku ülesanne. 

Üldiselt on ka kirjanikud alati kõnelenud rahu poolt. Ka need, kes on olnud sõjas, on pärast kirjutanud sõjast õuduse ja õõvastusega. Robert Graves, Ernest Hemingway, Louis-Ferdinand Céline. Kas tänapäeva kirjanikud ei võiks õppida nende kogemusest, selle asemel, et arvata, et nende sõda on kuidagi parem ning õilsam?

Üks sõber kirjutas seepeale: "Ka Grigorjeva räägib rahust aga räägib ka vajadusest anda oma panus oma kodu kaitsele. Sina sellest aru ei saa, sest sinul puudub arusaam mis on Kodumaa, Isamaa. Sinule on peamine et saaks soojas olla ja ainult kõike ja kõiki maha teha."

Huvitav point! Tal on õigus, ega mul vist tõesti ole seda üht kindlat kodumaad. On ju ema Ingerimaa, mis on nüüd osa Venemaast, ning isa Eesti. Kaks kohta, kust ma olen pärit. Eks ole sama ka tolle sõbra endaga - temal on need kaks kohta Eesti ja Iisrael.

Tema on muidugi suurem patrioot kui mina. Mina nii suur patrioot ei ole. Nagu ma ka ühes intervjuus ütlesin - ma ei tea, kas kirjanik üldse saab olla patrioot, ilma et ta muutuks osaks riigi propagandamasinast.

See Grigorjeva tekst näiteks on puhas propa. Leia omale sõjaaja funktsioon, astu Kaitseliitu, mina astun ka. Eks kirjanikud peavad neile makstud rahade eest teeneid osutama, arusaadav. Mulle pole Eesti riik kirjatööde eest sentigi maksnud. Ega taha ka mu kirjutisi avaldada, mitu kirjastust ütlesid mu romaani avaldamisest ära, kuna ma polnud nõus seda ümber kirjutama. Kas olen kade? No eks muidugi oleks tore kirjanikupalka saada. Ma armastan raha. Aga samas ei suudaks ma seda kuidagi vastu võtta ning peaks kirudes loobuma, kuna ma ei suudaks toota tellitud tekste.

Selliseid, kus on sõna "funktsioon."

Brrrrr.

Enne olen südamerahuga Kremli agent või idioot.

Nii et kas mul siis on kodumaa või isamaa? Ma ei julge end nimetada patrioodiks, sest ma ei oleks kindlasti nõus ühegi riigi eest surema, kuid Eesti on mulle armsaim kõikidest riikidest siin maailmas. Isegi Soomest. Seal on mu juured emaliini pidi, aga ta pole nii oma kui Eesti. Ma küll tänitan Eestit, aga samas ma soovin talle südamest parimat ning olen valmis tegema kõik endast oleneva, et tal hästi läheks.

Mida siis tähendab arusaam kodumaast ja isamaast? Kas seda, et toetad jäägitult selle maa valitsust ning tema poolt aetavat poliitikat?

Ma kuulen oma kõrvus naeru ajaloo hämarusest.

"Kaevikus patriotismi ei ole," kirjutas Robert Graves.

Mu arust on kirjanike esmaülesanne teha kõik selleks, et me sinna kaevikusse mitte kunagi ei jõuaks.

MEIE POOL LÄKS MÕNUSALT SOOJAKS

Ja nüüd natuke meie ilmast. Pikk külmalaine (2 nädalat!) on lõpuks ometi läbi. Ma olin juba lootust kaotamas, et kas enam lähebki soojaks. Eelmine aasta küll nii ülm ei olnud, märtsis võtsime juba päikest. Sel aastal olid üleeile ja eile esimene kord.
Laupäeval oli 23 kraadi, mis on senine rekord, ja pühapäeval 22. Täna on 23 jälle :) Siis läheb tiba jahedamaks - 18-19, aga järgmine nädal jälle rõõmustavalt 20 kraadi :) Kütmisperiood lõpuks ometi läbi! 

Nüüd hakkame päikest võtma! Juulikesele on pragune aeg kõige prame, kuna ta võib samuti päeval väljas olla ning pole ülekuumenemise ohtu. Saimegi endale juba kena päevituse peale. Mulle meeldib praegune aeg siin kõige rohkem. Aprill ja mai on Hispaanias parimad :) 

Pildil punane laste poolt Garfieldiks ristitud punane kass, kes on meie aias igapäevane külaline :D Talle meeldib pikutada lamamistoolide all.

ROOSINUPS LÄKS EKSKURSIOONILE

Roosinupu klass läks ekskursioonile! Buss on juba ees ning lapsed lähevad kahekaupa peale. Kaasas seljakotitäis moona ning natuke raha, et saaks jäätist ja kommi osta. Plaan külastada üht loodusparki. Roosile on see juba teine ekskurss. Ainult et kui läinud aastal ta veel hispaania keelt ei rääkinud (aru sai), siis sel aastal juba vadistab hispaania keeles. Hätta seega ei jää :D Meie Ellaga lehvitasime järele, nagu ka teised pered. Tripp kestab terve päeva, Roosit on tagasi oodata kella kuueks. 

KREML POLE MAAKOHUS

"Kreml ei ole mikään kihlakunnanoikeus." Need sõnad kuuluvad Soome presidendile Juho Kusti Paasikivile. Nende sõnadega saatis ta oma meeskonna Moskvasse vaherahu nõupidamisetele ning neid sõnu meeldib soomlastele ikka ja jälle üle korrata.
Viimasel ajal üha sagedamini. Kreml ei ole maakohus. Kremlis ei ole mõtet rääkida paragrahvidest, lõigetest ja punktidest. Kremliga läbi rääkides võib seadused unustada. Seal tuleb lähtuda hoopis teistest asjadest. Nagu näiteks sellest, kuidas oma maa jaoks kasudega kaubelda. Mitte et kõik paragrahvid täidetud oleksid.

Soomlased liitusid küll NATOga, arvates, et neil sellest kõige suurem kasu tõuseb, Venemaa näis ju nõrk ning võis arvata, et neil ei tule enam kunagi Paasikivi liini ajada, kuid vajadusel on nutikad soomlased võimelised kiiresti ümber orienteeruma. Ah Ameerika on nüüd Venemaaga? Selvä juttu, tehdään samoin, mõtles Stubb ning läks Trumpiga golfi mängima. Et sealsamas Soome jaoks kõige kasulikum diil välja kaubelda.

Kreml ei ole mingi maakohus ning sama võib öelda ka Trumpi kohta. Ka Trump vilistab paragrahvide peale ning soomlased on sellest aru saanud. Kuna neil on paragrahvidele vilistajatega diilitamises pikk kogemus selja taga. Ja suhted Venemaaga pole ka veel nii rikutud, et neid ei annaks kinni nõeluda.

Eesti liin on aga paragrahvid, lõiked ja punktid. Kas Venemaa pidas kinni paragrahv A lõige B punktist C? Ah ei pidanud? No siis ei räägi temaga! Keerame solvunult selja. Ajame jonni ka siis, kui see meile endale kasulik ei ole. See on Eesti liin.

Rühime mööda oma vagu ka siis, kui see viib kuristikku. Vagu ei vaheta mingi hinna eest.

Soomlane hüppab aga elegantselt ühest vaost teise või pöörab samas vaos ringi. Kuidas kasulikum on.

Ja nii ongi õige. Väike riik peab olema praktilise meelega ning suutma vajadusel kiiresti ümber orienteeruda.

Nüüd on Valges Majas Trump ning Trump ei ole mingi maakohus. Nagu ka Kreml ja Putin. Paragrahvid võib ära unustada.