Mu isa ei vaadanud nimelt kunagi oma elus tagasi. Kui lahingud Keila all olid peetud, taganes ta läbi metsade koju Võrumaale. Ja läks uuesti Tartusse kooli. Talle sai saatuslikuks see, et sugulasest metsavend elas lühikest aega tema kodus. Seda tõlgendati metsavenna varjamisena ning ta võeti 1948. aastal kinni. Kui talle süüdistus ette loeti, oleks loomulikult võinud hakata mängima kanget meest ning kõik tagasi ajada. "Aga ma vaatasin, et üks turske mees astus ülekuulamisruumi sisse ja mõtlesin, et pole mõtet. Tunnistasin kõik üles." Teisi isa sisse ei rääkinud.
Selle eest anti kümme aastat Vorkutas. Alul oli seal isa sõnul raske. Oleks muidugi võinud ka seal rusika püsti ajada ning surra kangelaslikes kannatustes, aga mu isa ei vaadanud tagasi. Ta õppis kähku selgeks vene keele ning sai kontorisse tööle. Siis läks tema elu lihtsamaks. Elu vangilaagris oli tükati päris lõbus - vangid kirjutasid romaane, nende seas ka minu isa, ning õhtuti loeti neid teineteisele ette. Tegutses ka orkester. Tegevust leidus sellele, kes tahtis. Kuna vaba aega oli ka, siis luges isa Vorkutas läbi terve maailmamirjanduse klassika. Vene keeles, mida ta nüüd väga hästi oskas.
Pärast kaheksat vangla-aastat vabanedes ning Eestisse tagasi tulles oleks muidugi samuti võinud hakata nutma oma kurba saatust ning halada, kuidas nõukogude võim ta elu ära rikkus, aga mu isa polnud sedasorti mees. Ta ei vaadanud tagasi. Ta läks EPA rektori Minna Klementi jutule ning palus, et tal lubataks enne vangistamist pooleli jäänud õpinguid jätkata. "Naeratasin nii ilusasti nagu oskasin," ütles ta. Ja lubatigi. Isa jätkas oma metsanduse õpinguid koos endast kümme aastat nooremate kursusekaaslastega ning sai tubliduse eest kõrgendatud stipendiumit.
Pärast lõpetamist suunati ta tööle Rakvere Metsamajandisse, kus teda tubli töö eest kiiresti edutati ning üsna pea oli temast saanud Rakvere Metsamajandi asetäitja. Oleks saanud direktorgi, aga see oleks eeldanud parteisse astumist. Seda isa teha ei tahtnud ning ega tal seda direktori kohta vajagi olnud. Talle piisas asetäitja kohast täiesti.
Mina mäletan teda 50-aastase mehena, kelle näol oli alati lai naeratus. Kes nautis elu ning võttis sellest alati parima. Mäletan, kuidas me käisime koos oktoobri- ja maiparaadil. Mu isa pidi marssima oma asutuse esireas, kuna ta oli juhtivtöötaja. Mind võttis ta alati enda käekõrvale ning ostis mulle punaseid õhupalle. Kuidas ta seda suutis, mõtlesin ma hiljem, kui ta mulle oma minevikust rääkis - see oli alles siis, kui Keila linnalahinguid uurinud ajaloolane Mati Mandel meie koju isa intervjueerima tuli.
Ja mõistsin siis - ta jättis oma mineviku Keila metsadesse, kuhu oma soldbuchi mattis, ning Vorkuta väravasse maha. Ei tarinud endaga kaasa kui rasket kohvrit. Vaid jättis selle maha kui ebavajaliku ning läks edasi. Kuna mis mõte on jääda nutma ning halama? Kellele see oleks hea olnud, keda rõõmustanud? Mitte kellelegi.
Edasi minnes sai aga ise oma elu uueks luua ning võtta sellest parim, mida toona võtta andis. Ja seda oli palju. Hea töö, ilus kodu, rõõmsad ja rahulolevad lapsed. Kõik tänu sellele, et ta suutis minna edasi ega jäänud taga nutma seda, mida enam ei olnud.
Ma armastasin oma lapsepõlve. Isa naeratust ning seda helgust, mida enda ümber tajusin. Ma olen talle selle eest igavesti tänulik. Ja teen ise samamoodi. Ma ei vaata kunagi tagasi, vaid lähen ainult edasi. Elus võib palju olla, ajad võivad olla nii- ja naasugused, aga see, mis on taga, ei saa sind kuidagi aidata, pigem vastupidi. Kõik head asjad on ees, tuleb vaid julgeda need vastu võtta. Kes küsib, see saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar