Järjejutt Toomas ja Evelin: 22. peatükk

Toomas oli vabalanguses. Ta tundis ühelt poolt mõnu, aga teiselt pool oli hirm, mis saab siis, kui ta maad puudutab. Aga lend kestis. Auk oli seestpoolt pime, aga peagi saabus valgus ja Toomas nägi, kuidas ta hõljub maa kohal. Veidi allpool pilvi. See oli mingi võõras koht. Aga selgesti olid eristatavad puud ja põõsad. Metsad ja põllud. Isegi mõned majad. Toomas lendas. Ta tundis, et see on sedavõrd mõnus. Ta lendas kiiresti. Üle metsade ja merede. Üle kohtade, kus ta polnud kunagi varem käinud. Ja ta pilk eristas selgesti kõiki detaile. Ta lendas üle kaljumägede, mis olid kaetud lumega. Ja merede, mida kaunistasid täppidena väiksed saared. Kus ta küll on, mõtles Toomas, kui järsku kadus tugi ja ta kukkus. Kiiresti. Ta püüdis haarata õhust, aga see ei pidanud. Toomas sulges silmad.

Ja sel hetkel ta ärkas. Huhh, mõtles ta, hea et see oli vaid uni. Aga teda jäid vaevama need kohad seal unenäos. Need olid nii selgesti tal veel meeles. Kas ta oli kusagil sellises kohas käinud? Vist mitte.

Viimati, kui ta sellises unenäos lendas, oli ta rääkinud täiesti tundmatus keeles. Soravalt. Ta oli kuskil võõral maal. Rääkis täiesti võõraste inimestega. Ja oli üllatunud. Sest kui ärkas, ei mäletanud ta sellest keelest enam midagi. Mis tundus talle kummaline, sest veel mõni hetk tagasi oli ta ise, selles oli ta veendunud, rääkinud soravalt üht täiesti võõrast keelt. Ta isegi mäletas mõningaid sõnu. Aga häguselt. Ja need ununesid pärast ärkamist kiiresti. Mis keel see võis küll olla, mõtles Toomas. Ta polnud kunagi varem midagi sellist kuulnud. Aga need näod, keda ta unes nägi, need näod tundusid olevat Indiast. Nagu hindud. Sellised tõmmud, ovaalsete nägudega tüübid. Mingid naljakad mütsikesed peaks.

Aga unenägu ununes kiiresti ja päris elu tungis kiiresti peale. Toomas tõusis voodilt ja vaatas kella. Kurat, mõtles ta, ta oleks pidanud olema juba Tallinnas.
„Ma ei jõua täna,“ helistas ta sekretärile.
„Aga teil oli ju kohtumine kokku lepitud.“
„Oli jah, aga ma lihtsalt ei jõua.“
„Mis ma siis ütlen?“
„Mõtle midagi välja. Mis ma eelmine kord ütlesin?“
„Te ütlesite, et olete vanaemaga marjul.“
Toomas vakatas hetkeks. Mis kuradi marjul? Mis kuradi vanaemaga, mõtles ta. Kuidas ta sai midagi niivõrd jaburat öelda. Aga ju ta siis ütles, ja tundus, et teda jäädi uskuma.
„Vanaemaga marjul?“
„Ja-jahh, härra.“
Toomast lõbustas see jutt. „Öelge siis nüüd, et olen hõivatud,“ ütles ta naerulsui, „et üks teine kohtumine venis pikemaks. Aga ma võtan ta vastu niipea, kui võimalus avaneb. Ütle, et ma võtan ise ühendust.“
„Jah, nii ma ütlen.“
„Lepi temaga siis mingi uus aeg kokku ja vaata mu kalendrist, kas mulle sobib.“
„Jah, ma teen nii.“
„Kas mulle mingeid kirju ka on?“
„Jah, on üks, Lennartilt.“
„Kellelt?“
„Ümbrikule on kirjutatud, et Lennart Meri.“
„Mida, armas laps, ta on surnud.“
„Ma ei tea, kirjal on värske postitempel.“
„Toomas mõtles õudusega. Kus ta on? Kes ta on? Kuidas saab Lennart talle kirjutada.“
„Lennart helistas ka,“ jätkas sekretär.
„Mis?“
„Jah, ta helistas ja palus Teil Armuneemelt läbi tulla.“
Mida kuradit, mõtles Toomas. Mis kuradi Armuneemelt. Ta oli täiesti segaduses. Ta tundis, kuidas otsaesine kattus higiga. Mida ta peaks tegema. Lennart on elus. Uskumatu, aga tõsi, ta on elus. Ja mis ta Lennartile ütleb? Millega end välja vabandab. Toomas tundis, kuidas pilt muutub häguseks. Kuidas teadvus kaob.

Toomas ärkas, kui väljas oli juba suur valge. Ta haigutas magusalt. Ta polnud juba tükk aega korralikult välja magada saanud. Ta naeratas endamisi. Ta oli oma eluga rahul rohkem kui kunagi varem.