Möödus suvi, XIII peatükk

Pildil Georgi (romaanis Jüri) pruut Lonni (Lea), Mari Müürsepp ja Anna Saaron.
-----
“Kena laps, mis?” sõnas Jüri, pöördudes sinna, kus istus Paul.
“Leida? Oo jaa! Ainult Atsile ta ei lähe,” vastas Paul ja täitis kruusid õllega. Siis tõstis ta oma kruusi suule, kummutas selle tühjaks ning asetas kolksatades lauale.
“Miks siis?” küsis Jüri huviga.
“Aga sellepärast, et Ats on liiga nõrga iseloomuga. Siin on tarvis tugevamat kätt. Kui see tüdruk näiteks minu kätte satuks, küll ma talle siis rihmad peale tõmbaks!”
“Teil oli ju siin kolm päeva aega, kui Ats linnas oli--- Oleks võinud teda, hmh, kasvatada.” Jüri hääles kuuldus vaevumärgatavat irooniat ja ta vaatas tähelepanelikult Paulile.
Paul, kes oli tõstnud õlleklaasi uuesti suule, asetas selle lauale ning pühkis käeseljaga puhtaks oma seaharjasetaolised vurrud. Ta ei märganud torget, vaid sattus hoogu, tarvitades oma kõneluses liig palju esimest vormi:
“Mina? Mina olen niisugune mees, et mina naistega ei tegele. Mina pean rohkem lugu sellest märjukesest siin. Terviseks--- Leida on kena tüdruk, ainult Atsile ta ei lähe. Aga minule ta ei meeldi. Liiga suur suu. Kui korra musutab, siis on pool nägu sülge täis. Minule ta ei meeldi,” kordas ta veel.
Paul tõusis ja astus uksest välja. Jüri nägi läbi avatud akna, kuidas ta käega püksiauku lahti nööpides lauda nurga taha kadus. Kust see tüüp küll välja kaevatud on, mõtles Jüri. Atsil pole küll kübetki mõistust peas, et niisuguse mühaka siia vedas.
Jüri pilk langes rikkalikule raamatukogule, mis asetses vastasseinas, ja ta tõusis. Astus ligemale ning tõmbas riiulilt esimese ettejuhtuva köite. See oli John Galsworthy “Üle piiri”. Jüri katsus avada oma lemmikkirjaniku teost, kuid see oli veel lahti lõikamata. Tähendab raamatutest siin lugu ei peeta, kui selline suurepärane teos on veel puutumata. Huvi pärast valis ta järgmise, kuid ka siin oli lugu sama. Jüri muigas. Asjatundlikult koostatud hea raamatukogu oli vaid väliseks dekoratsiooniks.

Uks avanes ja sisse astus Linda, Leida õde, kes kandis käes suurt savikaussi saiade ja küpsistega.
“Olge lahked, proovige me kokakunsti!”
“Suurima heameelega,” vastas Jüri ja pistis küpsise suhu.
“Tõesti väga maitsvad. Te oskate valmistada haruldasi suupisteid.”
Linda naeratas edvistavalt.
“Mis te nüüd kiidate. Eks te linnas ole harjunud parematega.”
“Ma olen ka pärit maalt,” vastas Jüri. “Aga need küpsised tõesti otse sulavad suhu. Kuid nüüd ma tunnen, et silmad vajuvad vägisi kinni. Aeg on juba hiline, peaks puhkama heitma!”
“Oodake üks silmapilk!” vastas Linda ja väljus, hõljutades oma lopsakaid puusi.
Jüri toppis paar saiakest ja mõned küpsised taskusse. Kõhu täiteks kõlbavad needki, mõtles ta ja jäi ootama.
Linda tuli tagasi, kandes süles tekki ja patja.
Jüri võttis need vastu ning lausus viisakalt naeratades ja kummardades:
“Head ööd!”

Oli vaikne päikesepaisteline pühapäevahommik. Viljapuuaias pingil istus Jüri ja toetunud vastu seljatuge, hoidis käes kustunud sigaretti. Tema pea kohal laotas oma tugevaid oksi suur õunapuu. Hommikune kaste pärlendas rohulibledel. Jüri oli vajunud mõttesse.
Pärast ärkamist olid nad Atsiga käinud metsas ja toonud sealt rohelisi kaski, Leidale auvärava püstitamiseks. Siis oli Ats kadunud tuppa, kus Leida valmistus oma peopäevaks. Ah, need naisemehed! Jüri ohkas.
Paul oli tahtnud alustada Jüriga juttu ülikoolielust, kuid ta oli tema eest siia aeda põgenenud. Ta ei sallinud seda lihavat, enesega rahul olevat subjekti.
Järsku kuuldus vankrimürinat ja seejärel heledaid naistehääli.
Jüri jäi kuulatama. Arvatavasti saabusid esimesed külalised. Mõned tunnid tagasi oli Linda sõitnud hobusega jaama, vastu rongilt saabuvatele leeripeolistele. Aga mis minul neist, mõtles Jüri, las sädistavad. Jüri kavatses seekord naistest eemale hoiduda. Parem juba endal käed vabaks jätta ja end korralikult täis juua!
Kuuldes selja taga samme, pööras Jüri pead. Tuli Ats koos rongilt saabunud külalistega. Jüri tõusis.
“Ah siia oled sa siis ennast peitnud!” hüüdis Ats. “Tule siia, teen sind tuttavaks.”
Atsiga olid kaasas Leida sugulased, noor abielupaar Heino ja Vaike Mere ning üliõpilased – Leida sõbratarid Maie Saar ja Lea Kirev…