laupäev, 8. märts 2008
Naistepäev, naljapäev
Kirjutan siis kah Naistepäevast. Et mis ma sest arvan, kui mõnele jäi ehk Inno arvamusavaldus arusaamatuks. Et siis miks Naistepäev jätab mind sügavalt külmaks.
Esiteks, mulle ei meeldi see lillede kinkimine. Mulle ei meeldi, kui mulle kingitakse lilli, mis mõne päeva pärast vaasis ära surevad ja mina pean siis vahtima lillede laipu. Manageerima laipu. Potililli võib mulle kinkida küll, saan nad pärast aeda istutada, aga suremisele määratud lilli ma ei taha.
Samuti ei taha ma, et mees on minu vastu hea vaid ühel, no ok kahel või koguni kolmel (valentiinipäev, naistepäev, sünnipäev) päeval aastas. Tahan, et at oleks mu vastu hea kõikidel päevadel. Kui järele mõelda, siis ma ei elakski sellise mehega, kes ainult kolmel päeval aastas head nägu teeb ja väheke pingutab.
Aga mulle ei meeldi ka mees, kes üle pingutab. Mu ekselukaaslane J näiteks oli selline, et kui oli valentinipäev, siis ta oli enne minu ärkamist:
1) riputanud ukselingi külge punase südamekese
2) lasknud jooksma vannivee, kuhu oli puistanud roosi kroonlehti
3) sättinud vanni servale küünlad ja süüdanud need
4) ostnud mulle kingituse, milleks oli tavaliselt mõni raamat ja lõhnaõli, sageli ka riided
5) kokanud gurmeehommikusöögi
6) katnud laua
7) süüdanud ka laual küünlad
8) teinud plaanid gurmeeõhtusöögiks mõnes eriti peenes restos jne
Ärge saage must valesti aru. Ma olin tänulik, muidugi. Aga samas ei osanud ma ka tema moosise tänunurumise (Tema: "Who was the guy that makes all this only for you, Iria?") peale teha muud kui talle tüdind näoga otsa vaadata ja vastata, nagu päheõpitult: "It is you, J."
Ülepingutatud romantika paneb mul kõhu keerama. Tekitab tahtmise välja joosta ja põgeneda. Jätta maha isegi oma asjad, mida ma ka J juurest põgenedes tegin. Einoh, ma võin muidugi ka daam olla ja väärikas ja puha, aga ainult naljapärast, see ei ole minu sees. Juba lapsena kiskusin ema punutud patsid esimesel võimalusel lahti. Mängisin naabripoistega sõda, jahti, piirivalvet ja pätti ning politseinikku. Nukud meeldisid mulle seepärast, et neil oli lahe silmi peast välja koukida ja vaadata, mis nende silmade taga on.
Et siis ma ei ole roosamannavahune traditsiooniline tüdruk, kuigi ma näen nii välja. Selline malbeke. Ja paljud mehed on mu valesti tõlgendamisega haiget saanud, ma ei salga. J näiteks tahtis must leedit teha, ta ei väsinud kordamast, et meenutan talle Grace Kellyt, seda kuulsat Hollywoodi näitlejannat, kellega abiellus Monaco vürst Rainier (kelleks J pidas mõistagi ennast), aga mulle pole muinaslood kunagi meeldinud. Ja ma vihkan kõrgete kontsadega kingi ja ehteid.
Parim kink (ka seks tobedaks naistepäevaks) on mu meelest see, kui mul on oma armsa mehega huvitav vestlus või kui me lihtsalt kallistame ja meil on koos hea olla. Asju, tänan väga, võin ma endale ise osta.
Mõned paparatso-pildid Kuldnõela galaürituselt eile Viru keskuses
Kadrioru mimmud, Evelin Ilves ja Katrin Sangla, Evka läheb ka üha enam nukukese nägu, nii nagu Katrin ees. Täitsa huvitav, kas Evka suurim konkurent on mõni neist kataloogi-nukukestest, mis siis kenasti ka diplomaadikohvrisse mahuvad?! Või talle meeldib selline nukulik stiil.
Siin veel mõned pildid harrastus-paparatso-piltniku Poltergeisti objektiivist. Kogu komplekt üleval Delfi foto veebis.
Geiaktivist ja moekeiser Argo Kasela.
TV3 delegatsioon, paremal Märt Treier.
Perekond Rahumägi.
Esiplaanil Evelyn Sepp, pildil näeb ka pealinna tuntud mimmusid.
Presidendiproua uus immits, värske look. Kuidagi nagu väsinud, ilmselt pandi aastapäeva ajal kõvasti tinunni.
Reform kingib naistele lilli, aga ainult 4000le :-(
(tegemist on eilse pressiteatega, kirjaviis muutmata, meenutab natuke mingit häda-abi aktsiooni, kus siis midagi nö jagatakse, aga ainult mõnedele, ja miks just talinlastele, eks igaüks saab aru)
Reform kingib homme 4000-le naisele lilli
Reformierakond jagab laupäeva keskpäeval Tallinnas naistepäeva puhul paremale soole lilli.
Aktsiooni üks eestvedajaid riigikogulane Hanno Pevkur ei püüa tegevuse tagamõtet kuidagi varjata - Eesti naised väärivad pjedestaalile tõstmist.
"Ma olen kindel, et minuga ühinevad pea kõik mehed, kui nimetan naisi parimaks põhjuseks, miks hommikuti ärgata. See ei ole töö või hommikusöök või õhtused uudised, vaid naised," lasusus Pevkur.
Reform kingib homme 4000-le naisele lilli
Reformierakond jagab laupäeva keskpäeval Tallinnas naistepäeva puhul paremale soole lilli.
Aktsiooni üks eestvedajaid riigikogulane Hanno Pevkur ei püüa tegevuse tagamõtet kuidagi varjata - Eesti naised väärivad pjedestaalile tõstmist.
"Ma olen kindel, et minuga ühinevad pea kõik mehed, kui nimetan naisi parimaks põhjuseks, miks hommikuti ärgata. See ei ole töö või hommikusöök või õhtused uudised, vaid naised," lasusus Pevkur.
"Valetaksin kui ütleksin, et jagame homme naistele lilli kuna teame, et see meeldib neile. Õnneks see pole nii - mehed ei saa naistest aru. Ja kes ütleb, et ta näeb naisi läbi, jääb paljust ilma," lausus Pevkur.
Reformierakonna mehed jagavad laupäeva keskpäval lilli Magistrali, Nõmme ja Kristiine keskuses, Sõle tänava, Torupilli ja Pirita Selveris, Nurmenuku, Mustakivi, Kesk- ja Mustakivi turul ning Lasnamäe Centrumis.
Kokku jagatakse 4 000 lilleõit.
Lisainformatsioon:
Hanno Pevkur
Riigikogu liige
Tel: 516 3578
Andrus, kas tõesti pole Lätti midagi läinud?!
Väljavõte Läti venekeelsest Delfist.
Ajal, kui peaminister Andrus Ansip püüab, ilmselt iseennast, veenda sellest, et peale pronksiööd ei läinud transiit Eestist Lätti, räägivad numbrid teist keelt. Läti raudtee veomahud on kasvanud aastaga tervelt kolmandku, ilma mingite eriliste investeeringuteta. Eesti peaminister võiks ikka infot vallata, või on tema majandusnõustaja Kalev Kukk end päris mäluauku joonud?
Kolmandiku võrra on kasvanud ka Riia sadama käive:
Väljavõte Läti venekeelsest Delfist.
Nii et Ansip võiks ikka lasta omale püstitada ausamba Venstpilsi, nagu lätlased on pakkunud, mitte vastu puigelda:
Väljavõte Läti venekeelsest Delfist.
Naistepäevast
Olen siis nüüd juba mitu aastat kõiksugu päevi, ka naistepäevi, pidanud ja võin teha mõned kokkuvõtted.
Esiteks muidugi tahaks kummutada vana arusaama, et kõik naised on ühesugused. No ei ole. (Ja ma jätaks siin kõrvale sobivuse, mida arvesse võttes ei saa kunagi olla kõik naised ühesugused nagunii) Ehk tõesti nende jaoks on, kes naisi ei tunne, ega tahagi tundma õppida. Nende jaoks on naine selline kodukana, kes on võimeline ainult pesema, koristama, mähkmeid vahetama ja lapsele tähti õpetama. Enamaks ei kõlba kui koduabiliseks.
Minu arust, pärast pikemaajalisi vaatlustulemusi, pole naistel ja meestel mingit vahet, peale ehk väliste tunnuste, kus siis mehed on suuremad ja seetõttu füüsiliselt veidi tugevamad. Ja ongi kõik. Erinevused ei kulge mööda sugupooli, näiteks on toredaid inimesi nii meeste kui naiste hulgas, väga tarku ja arukaid, samas on rumalaid ja pahatahtlikke inimesi samuti nii meeste kui ka naiste hulgas. Noh, see pole ilmselt mingi uudis, et naistel ja meestel pole mingit vahet, aga samas tavateadvuse tasemel peetakse naisi ikka lollimateks, kui neid ühtelugu "abistatakse" ja püütakse õpetada. Ja lüüakse kõiki naisi ühe mütsiga.
Sellest ühe mütsiga löömisest on ilmselt pärit ka see naistepäeva ideoloogia. Mis justkui aitab kinnistada müüti, et kõik naised on ühesugused ja nüüd viime neile kõik koos lilli, mis on poodides samuti kõik ühesugused: tulbid. Koodid on ette antud, käitumismustrid ja tuleb vaid nende järgi talitada.
Nüüd on väga erinev naiste reaktsioon sellele naistepäeva-hullusele. On osa naisi, kes lähevad selle hullusega kaasa. Nad ajavad rinna naistepäeval kummi, justkui mees oleks kõigil teistel päevadel tähelepanematu jobu, ning nö nõuavad oma õigusi: et sel päeval kõik naised puhkavad, magavad kaua ja mehed siis teevad nende eest kõik tööd ära. Kõik, viimseni! Kuigi minu varasemas elus oli tavaks, et me tegime naisega suurema osa kodutöid koos, või siis tegin nagunii ainult mina. Ja minu jaoks polnud olemas mingit nö meestepäeva, kus siis mina oleks saanud jalad seinale visata. Nii et see naistepäev oli minu jaoks nagu karistus, või täiendav kohustus, kus ma pidin siis lisaks igapäevastele kodutöödele ise ka muud asjad ette võtma: hankima naisele lilled, tordi, ja soovitavalt ka mõne kallima kingituse. Ja see pidi kõik olema olemas ajaks, kui naine ärkas! Ja kui midagi ära unustasin, siis oli paanika, et kuidas sa võid, kõik mehed on juba ammu lilli toonud, ja ma ei tea kõik mis veel. Sest KÕIK MEHED TEEVAD NII. Naisele ei mahtunud pähe, et suurem osa mehi ei aita naisi kodutöödel ja naistepäev siis on see üks päev aastas, mil naine saab puhata. Naine puhkas iga päev ja naistepäeval siis topelt. Tal oli küllalt hea elu, võin ma nüüd takkajärgi kinnitada. Sai magada niipalju kui tahtis. Ja ega ta muidu poleks saanud ka laste kõrvalt karjääri teha.
Irja seevastu ei lähe naistepäevast pöördesse. Ta ei sõima mind, kui ma talle sel päeval lilli ei osta. Või teda hommikul naistepäeva puhul pidulikult ei tervita. Ta ütleb, vastupidi, et ta oleks pahane, kui ma seda teeks. Meil on, piltlikult öeldes, iga päev naistepäev. Kus ma aitan teha kõiki kodutöid. Mulle see meeldib, kuigi paljud panevad pahaks, kui mees naist aitab. Konventsionaalsete normide järgi tohib mees naist aidata ainult naistepäeval. Selleks naistepäev ongi! Muidu kaotaks naistepäev mõtte, kui mehed kogu aeg naisi abistaks. Ja niikaua, kui eksisteerib naistepäev, ei aita mehed oma naisi. Sest, milleks?! Naistepäev on sügavalt patriarhaalse ühiskonna tunnus ja selle päeva fetišeerimine kinnistab igal aastal sellise ühiskonnamudeli kehtivust. See on siis selline ühiskond, kus naisi peetakse väheväärtuslikeks, keda peab pidevalt juhendama ja õpetama. Umbes nagu lapsed, kellele on välja mõeldud siis lastekaitsepäev. Ja siis ühel päeval aastas räägitakse kas siis naiste või laste probleemidest, ja siis läheb elu vana rada mööda edasi. Midagi ei muutu.
Ja mis on minu jaoks huvitav, et enamasti on need naiste nn tööd, nagu pesu pesemine, lastega tegelemine, isegi triikimine, söögi tegemine - füüsiliselt väga rasked. Isegi mehele rasked, naisest rääkimata, kes siis, nagu ma eelnevalt mainisin, on väliselt äbarikum kui mees. Füüsiliselt nõrgem. Ja siis see nõrgem on saanud omale kaela suurema koorma. Nagu sõjaväes, kus kõiki raskemaid töid teevad nõrgemad, ja lihaselised pullid pikutavad mõnusalt vooditel. Umbes nii, et naine veab kogu elu vankrit, ja mees, kui ta just ei istu seal vankris sees, siis kõnnib käed taskus kõrval. Umbes selline võiks olla praeguse Eestis kehtiva ühiskonnamudeli kirjeldus piltlikult. Ja mis on huvitav, selle naise kohta kogu aeg ka öeldakse, et "nõrgem pool", aga ikka suratakse talle raskemad tööd. Nojah, ma saan aru, "tugevama õigusega", mis on samuti üks patriarhaalse ühiskonna tunnus.
Ja see, millest praegu räägitakse, et mees tapab end tööga, on ka poolik tõde. Kui lähemalt uurida, siis need tööd, millega mehed end "tapavad", on suures osas nn istuvad-juhtivad või siis kontoritööd. Sest rasket füüsilist tööd tegev mees on enamasti heas vormis. Ja noh, on loomulik, et pärast "väsitavat" tööpäeva kontoris, kui mees saabub koju näägutava naise juurde, siis lahkub ta sealt varsti sõpradega kõrtsu õlut jooma. Ja nii päevast päeva. Ok, naistepäeval teeb ehk kodus naise eest tööd ära, ja ehk ka naise sünnipäeval, aga see on ka kõik. Ja nii see mees oma tervist tapab. Justkui sooritades enesetappu, kasutades eriti pikka ja piinarikast meetodit.
Aga nüüd tagasi naiste juurde. Nii et siis on naisi, kes väga hindavad ja tahavad naistepäeva. On nö traditsioonides kinni, mis tegelikkuses tähendab seda, et on igasugustele muutustele vastu. Mida peetakse "naiselikuks", sellist konservatiivsust. Mis aga tegelikult pole muud, kui suur juhmus. On kurb, et lisaks sellele, et ühiskond peab naisi rumalaks, arvavad naised ka enda kohta nii, ja käituvalt vastavalt (ja olenemata sellest, kas neil on kõrgharidus või mitte). Tõde on see, et naised on rumalad, peavad end rumalaks, ja rumalusest tulenevat argust peetakse vooruseks. Naised ei vea ühiskonnas muutusi ja protsesse, ei seisa muudatuste taga, ei võitle muudatuste eest. Vaid peavad aastast aastasse oma naistepäeva ja siis rügavad oma titelappide ja mähkmetega edasi, ajal, kui mehed teevad suuri asju. Kuigi, õigupoolest, võiks nad mõlemad teha mõlemat. Ja eriti mees, kes on füüsiliselt tugevam, saaks lastega juba sünnist saati võimlemist teha, näiteks. Ja mähkmeid vahetada, peput pesta, mis on füüsiliselt päris kurnav. Ja siis kaoks ka ära see sundus, et mees peab raha koju tooma, kaoks mehel rahastress, kui naine ja mees teevad asju võrdselt ja koos. No ok, mõnesid lihtsamaid asju nagu tolmu pühkimine, saab teha naine, ja mees siis triikida pesu ja lükata lapsevankrit, näiteks. Mees saab lapse kandmisega kindlasti paremini hakkama kui naine, ja siis ei teki naisel selja- ja liigeseprobleeme, reumat, säilub ilus sirge rüht, kui ei pea kogu aeg küürutama.
Ja nagu me Irjaga oleme korduvalt arutanud ja tõdenud, et kõige paremini saavad mees ja naine koos asjadega hakkama, kui nad sobivad. Mitte nii, et oi kui ilus mees ja ilus naine, vaid nad peavad ka tegelikult sobima, ja seda tunnevad ja tunnetavad nad ise, mitte tädid kuskilt saunast. Ja kui nad sobivad, siis on neil tõenäoliselt sarnased huvid ja nad saavad ka koos teha tööd. Sarnast tööd. Ükskõik, milline see töö siis ka ei ole. Näiteks kui meeldib kirjutada, siis saavad minupärast pidada kasvõi blogi. Ja kui meeldib süüa teha, siis saavad pidada restorani. Ja miks mitte teha asju koos, kui paljud olulised asjad, nagu armastus, lähedus, seks on sellised, mida naine ja mees saavad teha ja tunnetada ainult koos. Miks peaks elu olema selline, et koos ollakse vaid mõned kuud enne ja pärast abiellumist, ja siis hakkab kumbki oma eraldi elu elama? Miks nad ei võiks kogu elu olla kogu aeg koos? Kui räägitakse, et pere, lähedus ja armastus on väga olulised. Ent ometi elevad kaasad väga erinevaid elusid, ja kokku saadakse siis vaid teistele näitamiseks.
Kui nüüd tulla tagasi minu endise ja praeguse naise juurde, siis endine naine ei soovinud midagi teha olukorra muutmiseks, ja sellega naiste aitamiseks. Ta nautis oma privileege, mis ma talle andsin, aga väljapoole näitas ikka välja, et me elame nagu klassikalised patriarhaalse ühiskonna mees ja naine. Ja ta vahel lausa mõtles välja asju, et muuta mind nö mehemaks. Oli justkui häbi, et ma teda abistasin. Praeguse naisega teeme asju koos ja ei tema ega mina pea midagi häbenema. Ja selline elu on väga mõnus. Ja vaba.
Ja kui paljud naised mu praegust naist sõimavad, et miks ta midagi ei tee, siis küsin ma vastu: aga miks peaks naine tegema raskeid nn kodutöid. Miks ei võiks naine teha seda, mida Irja: olla lihtsalt ilus, särada ja naeratada, lugeda, mõelda ja kirjutada. Teha seda, mida hing ihkab. Ja seda ilma mingite süümepiinadeta.
Esiteks muidugi tahaks kummutada vana arusaama, et kõik naised on ühesugused. No ei ole. (Ja ma jätaks siin kõrvale sobivuse, mida arvesse võttes ei saa kunagi olla kõik naised ühesugused nagunii) Ehk tõesti nende jaoks on, kes naisi ei tunne, ega tahagi tundma õppida. Nende jaoks on naine selline kodukana, kes on võimeline ainult pesema, koristama, mähkmeid vahetama ja lapsele tähti õpetama. Enamaks ei kõlba kui koduabiliseks.
Minu arust, pärast pikemaajalisi vaatlustulemusi, pole naistel ja meestel mingit vahet, peale ehk väliste tunnuste, kus siis mehed on suuremad ja seetõttu füüsiliselt veidi tugevamad. Ja ongi kõik. Erinevused ei kulge mööda sugupooli, näiteks on toredaid inimesi nii meeste kui naiste hulgas, väga tarku ja arukaid, samas on rumalaid ja pahatahtlikke inimesi samuti nii meeste kui ka naiste hulgas. Noh, see pole ilmselt mingi uudis, et naistel ja meestel pole mingit vahet, aga samas tavateadvuse tasemel peetakse naisi ikka lollimateks, kui neid ühtelugu "abistatakse" ja püütakse õpetada. Ja lüüakse kõiki naisi ühe mütsiga.
Sellest ühe mütsiga löömisest on ilmselt pärit ka see naistepäeva ideoloogia. Mis justkui aitab kinnistada müüti, et kõik naised on ühesugused ja nüüd viime neile kõik koos lilli, mis on poodides samuti kõik ühesugused: tulbid. Koodid on ette antud, käitumismustrid ja tuleb vaid nende järgi talitada.
Nüüd on väga erinev naiste reaktsioon sellele naistepäeva-hullusele. On osa naisi, kes lähevad selle hullusega kaasa. Nad ajavad rinna naistepäeval kummi, justkui mees oleks kõigil teistel päevadel tähelepanematu jobu, ning nö nõuavad oma õigusi: et sel päeval kõik naised puhkavad, magavad kaua ja mehed siis teevad nende eest kõik tööd ära. Kõik, viimseni! Kuigi minu varasemas elus oli tavaks, et me tegime naisega suurema osa kodutöid koos, või siis tegin nagunii ainult mina. Ja minu jaoks polnud olemas mingit nö meestepäeva, kus siis mina oleks saanud jalad seinale visata. Nii et see naistepäev oli minu jaoks nagu karistus, või täiendav kohustus, kus ma pidin siis lisaks igapäevastele kodutöödele ise ka muud asjad ette võtma: hankima naisele lilled, tordi, ja soovitavalt ka mõne kallima kingituse. Ja see pidi kõik olema olemas ajaks, kui naine ärkas! Ja kui midagi ära unustasin, siis oli paanika, et kuidas sa võid, kõik mehed on juba ammu lilli toonud, ja ma ei tea kõik mis veel. Sest KÕIK MEHED TEEVAD NII. Naisele ei mahtunud pähe, et suurem osa mehi ei aita naisi kodutöödel ja naistepäev siis on see üks päev aastas, mil naine saab puhata. Naine puhkas iga päev ja naistepäeval siis topelt. Tal oli küllalt hea elu, võin ma nüüd takkajärgi kinnitada. Sai magada niipalju kui tahtis. Ja ega ta muidu poleks saanud ka laste kõrvalt karjääri teha.
Irja seevastu ei lähe naistepäevast pöördesse. Ta ei sõima mind, kui ma talle sel päeval lilli ei osta. Või teda hommikul naistepäeva puhul pidulikult ei tervita. Ta ütleb, vastupidi, et ta oleks pahane, kui ma seda teeks. Meil on, piltlikult öeldes, iga päev naistepäev. Kus ma aitan teha kõiki kodutöid. Mulle see meeldib, kuigi paljud panevad pahaks, kui mees naist aitab. Konventsionaalsete normide järgi tohib mees naist aidata ainult naistepäeval. Selleks naistepäev ongi! Muidu kaotaks naistepäev mõtte, kui mehed kogu aeg naisi abistaks. Ja niikaua, kui eksisteerib naistepäev, ei aita mehed oma naisi. Sest, milleks?! Naistepäev on sügavalt patriarhaalse ühiskonna tunnus ja selle päeva fetišeerimine kinnistab igal aastal sellise ühiskonnamudeli kehtivust. See on siis selline ühiskond, kus naisi peetakse väheväärtuslikeks, keda peab pidevalt juhendama ja õpetama. Umbes nagu lapsed, kellele on välja mõeldud siis lastekaitsepäev. Ja siis ühel päeval aastas räägitakse kas siis naiste või laste probleemidest, ja siis läheb elu vana rada mööda edasi. Midagi ei muutu.
Ja mis on minu jaoks huvitav, et enamasti on need naiste nn tööd, nagu pesu pesemine, lastega tegelemine, isegi triikimine, söögi tegemine - füüsiliselt väga rasked. Isegi mehele rasked, naisest rääkimata, kes siis, nagu ma eelnevalt mainisin, on väliselt äbarikum kui mees. Füüsiliselt nõrgem. Ja siis see nõrgem on saanud omale kaela suurema koorma. Nagu sõjaväes, kus kõiki raskemaid töid teevad nõrgemad, ja lihaselised pullid pikutavad mõnusalt vooditel. Umbes nii, et naine veab kogu elu vankrit, ja mees, kui ta just ei istu seal vankris sees, siis kõnnib käed taskus kõrval. Umbes selline võiks olla praeguse Eestis kehtiva ühiskonnamudeli kirjeldus piltlikult. Ja mis on huvitav, selle naise kohta kogu aeg ka öeldakse, et "nõrgem pool", aga ikka suratakse talle raskemad tööd. Nojah, ma saan aru, "tugevama õigusega", mis on samuti üks patriarhaalse ühiskonna tunnus.
Ja see, millest praegu räägitakse, et mees tapab end tööga, on ka poolik tõde. Kui lähemalt uurida, siis need tööd, millega mehed end "tapavad", on suures osas nn istuvad-juhtivad või siis kontoritööd. Sest rasket füüsilist tööd tegev mees on enamasti heas vormis. Ja noh, on loomulik, et pärast "väsitavat" tööpäeva kontoris, kui mees saabub koju näägutava naise juurde, siis lahkub ta sealt varsti sõpradega kõrtsu õlut jooma. Ja nii päevast päeva. Ok, naistepäeval teeb ehk kodus naise eest tööd ära, ja ehk ka naise sünnipäeval, aga see on ka kõik. Ja nii see mees oma tervist tapab. Justkui sooritades enesetappu, kasutades eriti pikka ja piinarikast meetodit.
Aga nüüd tagasi naiste juurde. Nii et siis on naisi, kes väga hindavad ja tahavad naistepäeva. On nö traditsioonides kinni, mis tegelikkuses tähendab seda, et on igasugustele muutustele vastu. Mida peetakse "naiselikuks", sellist konservatiivsust. Mis aga tegelikult pole muud, kui suur juhmus. On kurb, et lisaks sellele, et ühiskond peab naisi rumalaks, arvavad naised ka enda kohta nii, ja käituvalt vastavalt (ja olenemata sellest, kas neil on kõrgharidus või mitte). Tõde on see, et naised on rumalad, peavad end rumalaks, ja rumalusest tulenevat argust peetakse vooruseks. Naised ei vea ühiskonnas muutusi ja protsesse, ei seisa muudatuste taga, ei võitle muudatuste eest. Vaid peavad aastast aastasse oma naistepäeva ja siis rügavad oma titelappide ja mähkmetega edasi, ajal, kui mehed teevad suuri asju. Kuigi, õigupoolest, võiks nad mõlemad teha mõlemat. Ja eriti mees, kes on füüsiliselt tugevam, saaks lastega juba sünnist saati võimlemist teha, näiteks. Ja mähkmeid vahetada, peput pesta, mis on füüsiliselt päris kurnav. Ja siis kaoks ka ära see sundus, et mees peab raha koju tooma, kaoks mehel rahastress, kui naine ja mees teevad asju võrdselt ja koos. No ok, mõnesid lihtsamaid asju nagu tolmu pühkimine, saab teha naine, ja mees siis triikida pesu ja lükata lapsevankrit, näiteks. Mees saab lapse kandmisega kindlasti paremini hakkama kui naine, ja siis ei teki naisel selja- ja liigeseprobleeme, reumat, säilub ilus sirge rüht, kui ei pea kogu aeg küürutama.
Ja nagu me Irjaga oleme korduvalt arutanud ja tõdenud, et kõige paremini saavad mees ja naine koos asjadega hakkama, kui nad sobivad. Mitte nii, et oi kui ilus mees ja ilus naine, vaid nad peavad ka tegelikult sobima, ja seda tunnevad ja tunnetavad nad ise, mitte tädid kuskilt saunast. Ja kui nad sobivad, siis on neil tõenäoliselt sarnased huvid ja nad saavad ka koos teha tööd. Sarnast tööd. Ükskõik, milline see töö siis ka ei ole. Näiteks kui meeldib kirjutada, siis saavad minupärast pidada kasvõi blogi. Ja kui meeldib süüa teha, siis saavad pidada restorani. Ja miks mitte teha asju koos, kui paljud olulised asjad, nagu armastus, lähedus, seks on sellised, mida naine ja mees saavad teha ja tunnetada ainult koos. Miks peaks elu olema selline, et koos ollakse vaid mõned kuud enne ja pärast abiellumist, ja siis hakkab kumbki oma eraldi elu elama? Miks nad ei võiks kogu elu olla kogu aeg koos? Kui räägitakse, et pere, lähedus ja armastus on väga olulised. Ent ometi elevad kaasad väga erinevaid elusid, ja kokku saadakse siis vaid teistele näitamiseks.
Kui nüüd tulla tagasi minu endise ja praeguse naise juurde, siis endine naine ei soovinud midagi teha olukorra muutmiseks, ja sellega naiste aitamiseks. Ta nautis oma privileege, mis ma talle andsin, aga väljapoole näitas ikka välja, et me elame nagu klassikalised patriarhaalse ühiskonna mees ja naine. Ja ta vahel lausa mõtles välja asju, et muuta mind nö mehemaks. Oli justkui häbi, et ma teda abistasin. Praeguse naisega teeme asju koos ja ei tema ega mina pea midagi häbenema. Ja selline elu on väga mõnus. Ja vaba.
Ja kui paljud naised mu praegust naist sõimavad, et miks ta midagi ei tee, siis küsin ma vastu: aga miks peaks naine tegema raskeid nn kodutöid. Miks ei võiks naine teha seda, mida Irja: olla lihtsalt ilus, särada ja naeratada, lugeda, mõelda ja kirjutada. Teha seda, mida hing ihkab. Ja seda ilma mingite süümepiinadeta.
reede, 7. märts 2008
Keda kotib riigikogupässide palk?
Mind küll mitte.
Muide, mulle õudsalt meeldib Siiri Oviir. Ta pani praegu "Vabariigi kodanikes" nii shefilt Juku-Kalle Raidi ja Tõnu Viigi paika. Kui nood talle vahele rääkisid, põrutas Siiri: "Praegu räägin mina!" You go, girl! Lahe. Girrrrl powwwwer!!
Aga jahh, riigikogu liikemete palk mind ei koti, saagu või 100 000, senikaua kui IGAÜHEL on võimalus Riigikokku kandideerida.
What's the problem, dudes. Tahate ka hää palga pääle, eks kandideerige ka. Astuge parteisse, tehke karjääri ja nii see palk tuleb.
Ahjahh, ja veel, riskides sõimuga, ütlen ka, miks mulle meeldib Keskerakond. Aga seepärast, et seal on palju tugevaid naisi, kel on oma arvamus ja kes julgevad seda ka välja öelda: Siiri Oviir, Kadri Must, Evelin Sepp, Marika Tuus, Vilja Savisaar. Milline teine partei võiks nii säravate ja tarkade naistega kekata? Reform on kõik targad naised (no ok, Munukene, Pentus, Jänes ja Ojulind on alles, aga millal nad viimati midagi tarka ütlesid?) minema puksinud ja Isamaa-Respublica naistest ei tule ühtegi meelde. Isegi Mari-Ann Kelami täht on kustunud. Sirje Kingsepp Vasakparteist meeldib mulle ka; kahju, et ta nii vähe sõna võtab.
Muide, mulle õudsalt meeldib Siiri Oviir. Ta pani praegu "Vabariigi kodanikes" nii shefilt Juku-Kalle Raidi ja Tõnu Viigi paika. Kui nood talle vahele rääkisid, põrutas Siiri: "Praegu räägin mina!" You go, girl! Lahe. Girrrrl powwwwer!!
Aga jahh, riigikogu liikemete palk mind ei koti, saagu või 100 000, senikaua kui IGAÜHEL on võimalus Riigikokku kandideerida.
What's the problem, dudes. Tahate ka hää palga pääle, eks kandideerige ka. Astuge parteisse, tehke karjääri ja nii see palk tuleb.
Ahjahh, ja veel, riskides sõimuga, ütlen ka, miks mulle meeldib Keskerakond. Aga seepärast, et seal on palju tugevaid naisi, kel on oma arvamus ja kes julgevad seda ka välja öelda: Siiri Oviir, Kadri Must, Evelin Sepp, Marika Tuus, Vilja Savisaar. Milline teine partei võiks nii säravate ja tarkade naistega kekata? Reform on kõik targad naised (no ok, Munukene, Pentus, Jänes ja Ojulind on alles, aga millal nad viimati midagi tarka ütlesid?) minema puksinud ja Isamaa-Respublica naistest ei tule ühtegi meelde. Isegi Mari-Ann Kelami täht on kustunud. Sirje Kingsepp Vasakparteist meeldib mulle ka; kahju, et ta nii vähe sõna võtab.
Tahaks jälle kiita Kanal 2 Reporterit
Just äsja tuli sealt tänavaküsitlus Moskvast. Väga võimas žanr ajakirjanduslikult, kahju, et seda nõnda vähe viimasel ajal kasutatakse, ma mõtlen Eestis.
Mina olen ka samba poolt
Irja on suutnud selle samba teema ja vajaduse ka minusuguse võhiku ja skeptiku jaoks ära seletada.
Nii et olen vabadussamba poolt, selle viimase kavandi järgi.
Nii et olen vabadussamba poolt, selle viimase kavandi järgi.
Aivar "mu koer murdis ise oma jalaluud" Otsalt pürib Kapo juhiks
Seni veel ametlikult kinnitamata inff, mis pärit kirjasaatjatelt üle maa, ütleb seda, et meie ja Reformierakonna ühine sõber, Tartu prefekt Aivar Otsalt pürib Kapo uueks juhiks.
Noh, eks näis, kuis siis käed väänduma hakkavad. Mees igatahes paistab olevat karm, nalja ei mõista.
Aga miks Kadansip on asunud Otsaltit tümitama?! Kurat seda teab. Ehk on tõesti mingi kavalus mehe luukered ükshaaval välja tuua, et siis juba puhta lehena edasi lennata. Ja siis ongi kõik olulised kohad Reformikate käes. Jäävad veel Europarlamendi kohad, aga asi needki siis üle võtta. Piece of cake, nagu öeldakse.
Noh, eks näis, kuis siis käed väänduma hakkavad. Mees igatahes paistab olevat karm, nalja ei mõista.
Aga miks Kadansip on asunud Otsaltit tümitama?! Kurat seda teab. Ehk on tõesti mingi kavalus mehe luukered ükshaaval välja tuua, et siis juba puhta lehena edasi lennata. Ja siis ongi kõik olulised kohad Reformikate käes. Jäävad veel Europarlamendi kohad, aga asi needki siis üle võtta. Piece of cake, nagu öeldakse.
Miks rist meid - ikka veel - hirmutab?
Vabadussamba ristiga sarnanev nn keldi rist, kujutis about.com.
Muistne vabadus anastati tule, risti ja mõõgaga. Seda on igaüks meist koolis õppinud. Ja paljudele teie seast seostub Harjumäele kerkiv Vabadusrist sellesama ristiga, mida käes viibutades anastati 13ndal sajandil vabadus ja tapeti Lembitu. Teile ei meeldi, et konkursi zhürii esimeheks oli EELK peapiiskop Andres Põder, nondesamade anastajate mantlipärija.
Tunnistan, olen minagi kirikuvastaseid artikleid kirjutanud. Ja ma leian siiani, et inimesele ei ole tegelikult kirikut vaja. Mulle meeldib islamiusuliste komme kusiganes vaip põrandale panna ja Meka poole palvetada. Kirik võib olla kusiganes, ka inimese südames.
Kui rääkida ruumilisest kirikust ja kogu selle juurde kuuluvast sümboolikast, siis ma saan aru küll, miks see nii hirmutav näib. Ka Inno põhjendab Vabadusristile vastu olemist sellega, et ristiga anastati muistne vabadus ja temale on seda risti vastik vaadata. Küllap paljudele teistele ka. Ehk siis küsimus ei ole mitte selles, et Vabadussammas on kole. See nõndanimetatud koledus on vaid ettekääne. Vastuseisu üks põhjuseid on hirm risti ees. Et kui Harjumäele kerkib rist, siis muutub Eesti otsekui nõiaväel Jumalariigiks, mille üle isegi Püha Augustinus uhke oleks.
Hirmu põhjustab omakorda teadmatus. Aga vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei juhata meie riigis vägesid sugugi mitte kirik. Kirik on meie riigis piltlikult öeldes nagu rändrüütli kannupoiss, kes kaupleb endale saareriiki, mida ta mitte kunagi ei saa. Veidi täissöönud ja ullike, kuna klammerdub ikka veel varakeskaegsete tekstide külge. Karta kirikut on nagu karta Sancho Panzat, kes vähimagi kakluse ohu korral põõsasse puges ja sealt toimuvat jälgis. Sancho armastas küll end igal võimalikul juhul tähtsaks teha ja tordaid rõivaid kanda nagu EELK peapiiskop Andres Põder, aga tal ei olnud nii palju oidu, et edu ja mõjuvõimu saavutada.
Kiriku arengut takistab eelkõige see, et kirik keeldub moderniseerumast, liberaliseerumast, ajaga kaasas käimast. Ta taunib ikka veel samasooliste liite ning pooldab perekonna iga hinna eest koos hoidmist. Need on vanad tõed, mis on läbi proovitud ja läbi kukkunud. Vaja oleks uusi tõdesid ja uusi prohveteid. Õnn ei ole tõesti mitte rahas, aga õnn ei ole ka mitte vägisi koos hoitud perekonnas. Õnn on vabaduses elada südame järgi, vabaduses teha just seda, mida sa kõige rohkem teha armastad.
Aga see rist. Minule meenutab see rist, mille keskel on ümmargune ring, kõige rohkem keldi risti, mil omakorda seoseid päikesekultuse ja päikesejumal Taranisega. Oluline on, et rist ja ring esineks koos, ja nii see Vabadussamba puhul ju ongi. Rist on juba ammustest aegadest olnud nii päikese, taeva kui aja kulgemise sümboliks. Ristiusu kirik võttis ta omaks, kopis keltidelt ning ka põhjala mütoloogiast üle, nagu ta võttis üle ka paljud teised paganlikud sümbolid ja müüdid. On ju Neitsi Maarjalgi oma prototüüp - Vana-Egiptuse jumalatar Isis. Noa prototüüp on sumeri Utnapishti ja Prometheuse Kaukasuse kalju külge aheldamise ja sellele järgnenud kannatuste (kotkas käis tema magu nokkimas) müüt sarnaneb Jeesus Kristuse ristilöömise ja kannatustega (okaskroon, äädikaga niisutatud käsnast jootmine).
Nii et ei maksa karta midagi. Rist on vana sümbol, nii et ka maausulised peaks rahule jääma. Mõelge, kui ilus see rist on, kui ta pimedal ajal valgust kiirgab! Nagu päike.
Mul on häbi
Pildil vasakult teine Kumna lahingus osalenud Aksel Kübar, tema kõrval Sinimägedes võidelnud Kaljo West ja Kaljo Westi kõrval Keila staabiõuel vene tankide pihta granaate pildunud Georg Vaher. Kõigil meestel on ristid rinnas
_ _ _
Häbi on olla eestlane. Ja häbi on, et olen õppinud Eesti Humanitaarinstituudis. Häbi on olla kirjanik, see nö vaimuinimene, kes on samba vastu. On talumatult häbi olla loomeinimene.
Eelkõige on häbi nende vanade, juba hallipäiste, aga ikka veel sirge seljaga käivate vanade meeste ees, kes kogunevad igal aastal kas Sinimägedel või Keilas. Häbi on sel aastal minna ja neile silma vaadata. Häbi on.
Ühed mu helgemad mälestused isaga koos veedetud ajast on need korrad, kui me käisime Keilas, kus need vanad mehed, kes olid 44ndal aastal noored, 17-aastased poisid, käisid tähistamas oma lahingute aastapäeva. Keila ligidal Kumnas on mälestuskivi, pisikene, maadligi asetsev, pisut juba sammaldunud kivikene, mille juurde need vanad mehed tõid lilli ja pärgi. Oma langenud sõjakaaslaste mälestuseks. Nad langetasid pea ja vaikisid hetkeks. Pisikene, maadligi asetsev mälestuskivi, mida mööda sõites ei märkakski, sest ta on nii pisi-pisikene, oli me lahkudes kaetud lilledega.
Vanad mehed olid seal hardad ja mõtlikud, aga kui Keila linnavalitsuse kohvilauda jõudsime, hakkas neil jutt jooksma. Mõni oli endale koguni vana sõdurivormi selga pannud. Kas teadsite, et sel aastal, jaanuaris suri Kaljo West, vabadusvõitleja, kes võitles Sinimägede all? Hästi tore ja muhe vanamees, kes oli alati nõus mulle pildi jaoks poseerima. Tema ei ole ainus. Igal aastal, igal kuul tegelikult sureb mõni mees, kes oli 44ndal aastal 17-aastane poisike.
Kas teate, mis oli nende kõigest hoolimata ikka veel nooruslike, ikka veel poisikeselike vanameeste suurim, hardaim soov? Et oleks üks sammas, kasvõi siis Vabadussõja võidule pühendet, aga et oleks üks sammas. Nende veel hardam soov oleks olnud, et ka neile, 44ndal aastal võidelnuile oleks püstitatud oma sammas. Mu isal olid rõõmupisarad silmas, kui Lihulas püstitati sammas, mis oli pühendatud saksa poolel võidelnutele. Kui see sammas Juhan Partsi ja Margus Leivo eestvedamisel alandaval moel ära veeti, olid mu isa silmis kurbuspisarad. Ja ta kaotas lootuse. Et miski sammas üldse kunagi püstitatakse. Kui isa kuulis Vabadussamba püstitamisest Harjumäele, siis ta oli väga rõõmus. Ja loomulikult meeldis talle selle kavand - ikkagi Vabadusrist! Tema ja ta sõjakaaslased olid sellest aastaid unistanud, aastaid rääkinud. Lõpuks ometi võis see unistus täituda.
Seda on raske mõista, aga 44ndal aastal võidelnud mehed peavad seda Vabadussõja võidule pühendatud sammast ka OMA sambaks. Miks, küsite. Aga seepärast, et neil pole OMA sammast. Neil on vaid need pisikesed, maadligi asetsevad kivikesed vanade lahingupaikade juures. Ei enamat. Ja olgugi see sammas Vabadussõja võidule pühendet, on see siiski ka nende, veel elus olevate, 44ndal aastal võidelnud 80- ja 90-aastaste meeste võidu sammas.
Sest nad siiski võitsid. Nad võitsid selle, et tuhanded eestlased said sel ajal, mil nemad vene tanke kinni hoidsid, üle mere laevadega läände põgeneda. Nemad, need 80- ja 90-aastased mehed kinkisid meile AJA. Selle aja, mis oli vajalik, et viia vabadus üle mere, rettu, kuni saabub aeg, mil ta saab jälle tagasi tulla. Kui te ei ole märganud, siis Kalev on koju jõudnud. Me oleme jälle vabad, tobukesed.
Keila all toimunud lahingud on ses suhtes eriti sümboolsed. Sest nad olid viimased lahingud. 44nda aasta septembrilõpu lahingud. Kordan veel: tänu sellele, et need mehed, kes seal võitlesid, rinnet kinni hoidsid, said väga paljud inimesed ja VABADUS ühes nendega üle mere läände põgeneda. Ta oli seal tallel, kuni meil teda jälle vaja läks. Ja see on nende 80- ja 90-aastaste meeste teene. Nad päästsid selle vabaduse, mis Vabadussõjas kätte võideti.
Seepärast on vaja väärtustada neid vabaduse päästjaid, neid 44ndal oma nooruse ohverdanud vanu mehi. Ja väärtustada neid nii, et anda neile lõpuks ometi OMA SAMMAS. See sammas, mida NEMAD peavad OMAKS. Olgu ta pealegi siis Vabadussõjale pühendet. Kutsutagu teda siis pealegi Vabadussõja sambaks. Mis siis. Minu isale oleks see olnud oma. Samuti tema sõjakaaslastele.
Minu isa suri 20ndal septembril. Ta nägi ära võidutöö kavandi, aga tema silmad ei jõudnud näha selle samba püstitamist. Aga on palju 80- ja 90-aastaseid mehi, kes saavad seda veel näha, kui see sammas sügisel ikkagi püstitatakse. Neid on ja nad ootavad hardalt.
Me ei ole oma vabadust väärt, kui me neile seda ei anna.
Me ei ole väärt seda vabadust, mille nemad päästsid.
Ma palun jumalat, et me siiski oleks seda väärt. Ja et mul ühel päeval ei oleks enam häbi olla kultuuriinimene. Praegu kõlavad sõnad "kirjanik", "kunstnik" ja "arhitekt" minu kõrvus igal juhul anekdootlikult. Nagu vanas vene filmis, kus tegutses Ivan Duratshok. Mida ma ilmapealgi poleks uskunud, taevas halasta - et Eesti kirjanikest, kunstnikest ja teistest kultuuriinimestest saavad Ivan Duratshoki agendid.
Mul on häbi, piinlikult häbi.
Pildil väike mälestuskivi, Kumna teeristil langenud sõdurite mälestuseks
Pildil vahvad leegionärid kohvilauas, sõjamälestusi heietamas. Vasakult Aksel Kübar, Kaljo West ja Eesti Vabadusvõitlejate Liidu esimees Gunnar Laev
Pildil Georg Vaher ja Valery Saks (pange tähele risti rinnas!). Mõnus kohvipaus Keilas.
Pildil Georg Vaher koos ühe Lihulas võidelnud mehega.
Pildil Georg Vaher ja Aksel Kübar. Aksel Kübar räägib, kus ja kuidas ta võitles.
Pildil leegionärid sõjaaegses mundris, paremal piilub minu isake
Pildil minu isa. Käik Keilasse õnnestus! :)
neljapäev, 6. märts 2008
Ülisalajane info
Selles e-kirjas sisalduv teave (kaasa arvatud manused) on mõeldud
ametialaseks kasutamiseks ning seda võivad kasutada vaid e-kirja
adressaadid. E-kirjas sisalduvat teavet ei tohi ilma saatja selgelt
väljendatud loata edasi saata ega mistahes viisil kõrvalistele isikutele
avaldada. Juhul, kui Te olete saanud käesoleva e-kirja eksituse tõttu,
teavitage sellest koheselt saatjat ning kustutage e-kiri oma arvutist.
This e-mail and any attachments may contain confidential and privileged
information. If you are not the intended recipient, please notify the
sender immediately by return e-mail, delete this e-mail and destroy any
copies. Any dissemination or use of this information by a person other
than the intended recipient is unauthorized and may be illegal.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi pressiteade
06.03.2008
Riik suunab 6,5 miljardit krooni transpordi investeeringuteks
Täna kinnitas valitsus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ette valmistatud Transpordi infrastruktuuri arendamise investeeringute kava, millega suunab liiklussõlmede, raudtee ja kohalike lennujaamade ning sadamate arendamiseks ligi 6,5 miljardit krooni peamiselt Euroopa struktuurfondide raha.
Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi sõnul on investeeringud kasulikud nii ühistranspordi kasutajatele, väikesaarte elanikele kui ka kõigile tallinlastele.
„Ülemiste liiklussõlme, Põhjaväila ja Russalka eritasandilise ristmiku rajamine peaks aitama muuta Tallinna taas linnaks, kus on võimalik liigelda,” ütles Parts.
Transpordiinvesteeringute kava järgi investeeritakse Tallinna kui Eesti olulise liiklussõlme arendamiseks 1,8 miljardit krooni. Selle eest rekonstrueeritakse Ülemiste liiklussõlm, ehitatakse Põhjaväil ja Russalka eritasandiristmik ning Pärnu maantee Nõmme raudteeülesõit.
Raudteesse investeeritakse kava järgi 2,6 miljardit krooni. Lähiaastatel vahetatakse välja kõik reisirongid – praegu on käimas analüüs, millise veeremi soetamine on Eesti oludes kõige otstarbekam. Samuti on kavas rekonstrueerida Tallinna-Tartu raudtee, et aastaks 2011 saaksid rongid seal sõita kiirusega 120 kilomeetrit tunnis. Kavas on ümber ehitada raudtee reisiplatvormid ja uuendada raudtee ülesõidukohad Tartu-Jõgeva-Aravete, Pikkjärve-Tõrve ja Kaarepere-Palamuse maanteedel.
Transpordiinvesteeringutest võidavad ka saarte elanikud. 274 miljonit krooni investeeritakse Kärdla, Kuressaare, Ruhnu ja Tartu lennujaamadesse. Sadamate jaoks eraldab kava lähiaastateks veidi üle miljardi krooni, mille eest kaasajastatakse Kuivastu, Virtsu, Heltermaa ja Rohuküla sadamad ja lõpetatakse Hundipea sadama rekonstrueerimise esimene etapp. Rekonstrueeritakse ka Munalaiu, Manilaiu, Kihnu, Piirissaare ja Laaksaare sadamad. Samuti ehitatakse ühendusteed Muuga sadama idaosa ja tööstuspargi vahel ning laiendatakse sealset raudteejaama ja manööverparki.
Aastateks 2007-2013 transpordi investeeringuteks kuluvatest vahenditest 5,2 miljardit krooni tuleb Euroopa Liidu struktuurifondide vahenditest, ülejäänu riigi, riigi osalusega äriühingute ja kohalike omavalitsuste eelarvetest. Lisaks jääb praegu reservi 4,6 miljardit krooni transpordiinvesteeringuteks mõeldud Euroopa Liidu raha.
Projektid käivituvad ning esimesed väljamaksed tehakse 2008. aasta lõpus.
Lugupidamisega,
Gea Otsa
Avalike suhete osakond
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
tel: 625 6429; 5266464
e-post: gea.otsa@mkm.ee
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuse eesmärgiks on luua tingimused Eesti majanduse konkurentsivõime kasvuks ja tasakaalustatud arenguks läbi riigi majanduspoliitika väljatöötamise ja elluviimise. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas on riigi majanduspoliitika ja majanduse arengukavade väljatöötamine tööstuse, kaubanduse, energeetika, elamumajanduse- ja ehituse, transpordi, liikluskorralduse, informaatika ja telekommunikatsiooni, postiside ja turismi valdkonnas. Samuti riigi infosüsteemide arendamise koordineerimine; tehnoloogiline arendustegevus ja innovatsioon; tööstusomandi kaitse, konkurentsijärelvalve, tarbijakaitse, ekspordiarengu ja kaubanduse kaitsemeetmete korraldamine ning ettevõtluse regionaalse arengu ja investeeringute alased küsimused.
------------------------------------------------------------------------
Express yourself instantly with MSN Messenger! MSN Messenger
ametialaseks kasutamiseks ning seda võivad kasutada vaid e-kirja
adressaadid. E-kirjas sisalduvat teavet ei tohi ilma saatja selgelt
väljendatud loata edasi saata ega mistahes viisil kõrvalistele isikutele
avaldada. Juhul, kui Te olete saanud käesoleva e-kirja eksituse tõttu,
teavitage sellest koheselt saatjat ning kustutage e-kiri oma arvutist.
This e-mail and any attachments may contain confidential and privileged
information. If you are not the intended recipient, please notify the
sender immediately by return e-mail, delete this e-mail and destroy any
copies. Any dissemination or use of this information by a person other
than the intended recipient is unauthorized and may be illegal.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi pressiteade
06.03.2008
Riik suunab 6,5 miljardit krooni transpordi investeeringuteks
Täna kinnitas valitsus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ette valmistatud Transpordi infrastruktuuri arendamise investeeringute kava, millega suunab liiklussõlmede, raudtee ja kohalike lennujaamade ning sadamate arendamiseks ligi 6,5 miljardit krooni peamiselt Euroopa struktuurfondide raha.
Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi sõnul on investeeringud kasulikud nii ühistranspordi kasutajatele, väikesaarte elanikele kui ka kõigile tallinlastele.
„Ülemiste liiklussõlme, Põhjaväila ja Russalka eritasandilise ristmiku rajamine peaks aitama muuta Tallinna taas linnaks, kus on võimalik liigelda,” ütles Parts.
Transpordiinvesteeringute kava järgi investeeritakse Tallinna kui Eesti olulise liiklussõlme arendamiseks 1,8 miljardit krooni. Selle eest rekonstrueeritakse Ülemiste liiklussõlm, ehitatakse Põhjaväil ja Russalka eritasandiristmik ning Pärnu maantee Nõmme raudteeülesõit.
Raudteesse investeeritakse kava järgi 2,6 miljardit krooni. Lähiaastatel vahetatakse välja kõik reisirongid – praegu on käimas analüüs, millise veeremi soetamine on Eesti oludes kõige otstarbekam. Samuti on kavas rekonstrueerida Tallinna-Tartu raudtee, et aastaks 2011 saaksid rongid seal sõita kiirusega 120 kilomeetrit tunnis. Kavas on ümber ehitada raudtee reisiplatvormid ja uuendada raudtee ülesõidukohad Tartu-Jõgeva-Aravete, Pikkjärve-Tõrve ja Kaarepere-Palamuse maanteedel.
Transpordiinvesteeringutest võidavad ka saarte elanikud. 274 miljonit krooni investeeritakse Kärdla, Kuressaare, Ruhnu ja Tartu lennujaamadesse. Sadamate jaoks eraldab kava lähiaastateks veidi üle miljardi krooni, mille eest kaasajastatakse Kuivastu, Virtsu, Heltermaa ja Rohuküla sadamad ja lõpetatakse Hundipea sadama rekonstrueerimise esimene etapp. Rekonstrueeritakse ka Munalaiu, Manilaiu, Kihnu, Piirissaare ja Laaksaare sadamad. Samuti ehitatakse ühendusteed Muuga sadama idaosa ja tööstuspargi vahel ning laiendatakse sealset raudteejaama ja manööverparki.
Aastateks 2007-2013 transpordi investeeringuteks kuluvatest vahenditest 5,2 miljardit krooni tuleb Euroopa Liidu struktuurifondide vahenditest, ülejäänu riigi, riigi osalusega äriühingute ja kohalike omavalitsuste eelarvetest. Lisaks jääb praegu reservi 4,6 miljardit krooni transpordiinvesteeringuteks mõeldud Euroopa Liidu raha.
Projektid käivituvad ning esimesed väljamaksed tehakse 2008. aasta lõpus.
Lugupidamisega,
Gea Otsa
Avalike suhete osakond
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
tel: 625 6429; 5266464
e-post: gea.otsa@mkm.ee
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuse eesmärgiks on luua tingimused Eesti majanduse konkurentsivõime kasvuks ja tasakaalustatud arenguks läbi riigi majanduspoliitika väljatöötamise ja elluviimise. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas on riigi majanduspoliitika ja majanduse arengukavade väljatöötamine tööstuse, kaubanduse, energeetika, elamumajanduse- ja ehituse, transpordi, liikluskorralduse, informaatika ja telekommunikatsiooni, postiside ja turismi valdkonnas. Samuti riigi infosüsteemide arendamise koordineerimine; tehnoloogiline arendustegevus ja innovatsioon; tööstusomandi kaitse, konkurentsijärelvalve, tarbijakaitse, ekspordiarengu ja kaubanduse kaitsemeetmete korraldamine ning ettevõtluse regionaalse arengu ja investeeringute alased küsimused.
------------------------------------------------------------------------
Express yourself instantly with MSN Messenger! MSN Messenger
Me oleme Irjaga seda asja arutanud...
Jutt vabadussambast, väljavõte Päevalehe veebist.
... et kas see ristiga asjandus ikka sobib Eesti vabadust tähistama, või umbes nii. Ja Irja on muidugi olnud poolt, sest tema isa oli vabadusvõitleja, sai ristiga märgi rinda ja puha, ja Irja on tema vol. 2 (omavahel öeldes).
Mina jälle, et see rist ei lähe kohe kuidagi, sest esiteks, minu vanaisa, teadaolevalt, ei saanud mingit ristiga asjandust rinda, ja teiseks, ega rist ei toonud Eestile mingit iseseisvust! 1000 aasta perspektiivis võib vabadussamba kohal olla ka sitajunn. Aga mitte rist, sest ristimärgi all rööviti eestlastelt see iseseisvus, millest jutt.
Ja Soomega ei tasu Eestit võrrelda, sest soomlased on need eestlased, kes siit sakslaste eest 800 aastat tagasi põgenesid. Seal tekkis kaasajani talletatud tsivilisatsioon mingi 100-150 aasta hiljem kui Eestis. Ja neil nn sommidel loomulikult "vedas", sest nad said endale orjapidajateks rootslased, kelles voolab ilmselt enam soome-ugri verd kui sakslastes, kes paljaperselistena 1500 aastat tagasi Rooma vallutasid, paavstiga mesti lõid ja siis arvasid, et nendele kuulub tulevik. Munnigi! Ja ma olen kindel, et eestlane pole kunagi palja persega ringi lasknud. Ja et eestlane pärineb otse jumalast. Ja vaielgu vastu, kes tahab!
Veidi ärijuttu veel: siiski, üks suurem jama meenub seoses Hansapangaga
Hansa nn preemiaprogrammi tingimused, väljavõte Hansapanga veebist.
Ja see juhtus möödunud aastal, kui pank peatas, nö huiaks!, poole aasta pealt oma krediitkaardi preemiaprogrammi punktide arvestamise (noh teatas sellest mõned kuud ette, aga mis sellest, kui asi oli mõeldud pikema aja peale). Nõnda, et kui varem sai mitme aasta jooksul koguda punkte ühe suure asja (näiteks välisreisi) jaoks, siis lõpetati see pull ära ja nüüdsest kehtivad punktid ainult ühe aasta ja igas kuus saab välja võtta vaid ühe kingituse.
Nohh, ega ma kade pole, aga eks sihtisin minagi seda va välisreisi, Taimaale, või kuhu ta oligi. Ja sain ka tünga osaliseks, nagu ilmselt paljud. Aga Hansapanga kliendid on kuulsad selle poolest, et nad ei kurda, ei virise. Ilmselt vaatavad nemadki R-Kioskis neid S/M ajakirjade riiuleid.
Nö huiamine pole populaarne mite ainult teise ešeloni firmade hulgas, see on meinstriim.
Veidi ärijuttu: SEB hea kvaliteet- BULLSHITTTT!!!
Olen nüüd olnud mõned aastad nii Hansapanga (Swedbank), Ühispanga (SEB), Nordea kui Sampo klient.
Ja kui nüüd nägin teles reklaami, et SEB näeb kliendi nimel hirmsalt vaeva, siis lubage naerda. Kus see vaev on õigupoolest? No ok, tšekke lunastada on SEBis ehk tõesti soodsam, võrreldes Hansaga, aga muud teenused, nagu näiteks laenunõustamine ja internetipank on ajast ja arust, samasugused nagu Hansal olid 10 aastat tagasi. Ja üldse on SEB selline õline. Näiteks kontorid, kus pidevalt pikad järjekorrad. Nagu Tele 2 mobiilsideturul. Et ajab küll asja ära ja reklaamib maru head teenust (iga päev uus mast- aga kus need mastid on? kurat võtaks!), et tehakse kogu aeg kõvasti tööd, aga see töö ei paista kuskilt välja, sest kui asjaks läheb, siis pole teda kusagil. Umbes nagu nõuka-aegne kaubandus, kus polnud kunagi seda, mida vaja oli. Ja eriti siis, kui tõesti midagi vaja oli. SEB-Ühispank on jäänud sinna Maapankade ühenduse tasemele. Wallenberge-SEBi, Rootsi üht kvaliteetseimat panka ei paista kusagilt.
Ja Nordea ning Sampo on samuti naljanumbrid. Kus on nende raha-automaadid?! Lubage alustuseks küsida. Ja mul ei lähe meelest, kuidas Nordea sebis mulle mõned aastad tagasi Statoili kaudu krediitkaardi (või oli see vastupidi). Igatahes tuli ühel heal päeval, ligi aasta enne kaardi aegumistähtaja saabumist, teade, et nüüd, sõber, kaotab su kaart kehtivuse. Lihtsalt nii! Peale seda ei tankinud ma ligi aasta Statoilist ühtegi liitrit kütust. Ja Nordeast hoian kaugele eemale. See paistab olevat mingi Soome S/M (sado-maso) kiiksuga pank. Kes lasevad ennast tillist tõmmata nii kuis jaksavad. Tegelt ma ka ei imesta enam, miks Soomes on R-Kioski riiulid täis S/M ajakirju.
Ja Sampo. See on ehk tõesti rahaveski, aga mitte kliendi kasuks. Paar aastat tagasi liisisin sellest firmast auto, millel oli esiklaas ja üks kumm katki. Ja selline auto oli müüki pandud! Mis ei vastanud isegi elementaarsetele tehnilistele tingimustele. Häbi peaks olema!
Hansapangaga on mul olnud väiksemaid jamasid, aga seal on igati viisakas teenendus ja ilmselt maailma parim internetipank. Ning piisaval hulgal raha-automaate. Kindlasti on Hansapank parim pank Eestis, ilma kahtluseta.
Ja kui nüüd nägin teles reklaami, et SEB näeb kliendi nimel hirmsalt vaeva, siis lubage naerda. Kus see vaev on õigupoolest? No ok, tšekke lunastada on SEBis ehk tõesti soodsam, võrreldes Hansaga, aga muud teenused, nagu näiteks laenunõustamine ja internetipank on ajast ja arust, samasugused nagu Hansal olid 10 aastat tagasi. Ja üldse on SEB selline õline. Näiteks kontorid, kus pidevalt pikad järjekorrad. Nagu Tele 2 mobiilsideturul. Et ajab küll asja ära ja reklaamib maru head teenust (iga päev uus mast- aga kus need mastid on? kurat võtaks!), et tehakse kogu aeg kõvasti tööd, aga see töö ei paista kuskilt välja, sest kui asjaks läheb, siis pole teda kusagil. Umbes nagu nõuka-aegne kaubandus, kus polnud kunagi seda, mida vaja oli. Ja eriti siis, kui tõesti midagi vaja oli. SEB-Ühispank on jäänud sinna Maapankade ühenduse tasemele. Wallenberge-SEBi, Rootsi üht kvaliteetseimat panka ei paista kusagilt.
Ja Nordea ning Sampo on samuti naljanumbrid. Kus on nende raha-automaadid?! Lubage alustuseks küsida. Ja mul ei lähe meelest, kuidas Nordea sebis mulle mõned aastad tagasi Statoili kaudu krediitkaardi (või oli see vastupidi). Igatahes tuli ühel heal päeval, ligi aasta enne kaardi aegumistähtaja saabumist, teade, et nüüd, sõber, kaotab su kaart kehtivuse. Lihtsalt nii! Peale seda ei tankinud ma ligi aasta Statoilist ühtegi liitrit kütust. Ja Nordeast hoian kaugele eemale. See paistab olevat mingi Soome S/M (sado-maso) kiiksuga pank. Kes lasevad ennast tillist tõmmata nii kuis jaksavad. Tegelt ma ka ei imesta enam, miks Soomes on R-Kioski riiulid täis S/M ajakirju.
Ja Sampo. See on ehk tõesti rahaveski, aga mitte kliendi kasuks. Paar aastat tagasi liisisin sellest firmast auto, millel oli esiklaas ja üks kumm katki. Ja selline auto oli müüki pandud! Mis ei vastanud isegi elementaarsetele tehnilistele tingimustele. Häbi peaks olema!
Hansapangaga on mul olnud väiksemaid jamasid, aga seal on igati viisakas teenendus ja ilmselt maailma parim internetipank. Ning piisaval hulgal raha-automaate. Kindlasti on Hansapank parim pank Eestis, ilma kahtluseta.
kolmapäev, 5. märts 2008
Teelt eest, Ludvig Sandrid!
Kogu selle vaidluse juures on äärmiselt imekspandav, et me ei küsi vabadusvõitlejate arvamust. Paljud neist 80- ja 90-aastased meestest, kes 44ndal aastal samuti Eesti vabaduse eest võitlesid, on ju veel täie elu ja tervise juures. Mõtlesimegi täna Innoga, et läheme kindlasti kohale, kui suvel vabadusvõitlejate üle-Eestiline kokkutulek on, ja küsime nende endi käest, mis nad sest sambast ja üldse poliitikast arvavad. Siis saab kõik selgeks.
Kuna ma olin oma isaga nii lähedane ja käisin temaga igal aastal vabadusvõitlejate kokkutulekutel, siis võin juba ette prognoosida, mis need vanad mehed ütlevad. Need vanad mehed ütlevad, et neil on üsna ükskõik, milline see sammas välja näeb, peaasi, et nende silmad saavad veel selle püstitamist näha. Meie, noored, saame selle samba ilu või koleduse üle veel aastakümneid arutada. Kui vanad olemegi? 30-, 40nesed. Neil vanadel meestel on aga jäänud vaid 5, 10 aastat. Paljud neist ei näe enam Eesti Vabariigi 100ndat sünnipäeva.
Aga kui meis on hingesuurust, siis nad saavad veel näha Vabadusristi kerkimist. Paljud neist ei suuda sel päeval pisaraid tagasi hoida. Nad on seda kaua oodanud. Ja vähemasti mina teen omalt poolt kõik, mis võimalik, et minu isa suur unistus, et ka Eesti vabaduse eest võidelnud mehed saaksid oma samba, mis neist Lihula samba näol ära võeti, täituks.
Sammas võib ju selle maailma Ludvig Sandrite arust kole olla. Las olla! Püstitage siis omale selline sammas, lgp kirjanikud, kunstnikud, arhitektid ja muud pässid, mis on überkunztipärane ja rafinee. Ja tehke ta just täpselt selline, et ka hispaania külakeses elav Alfreedo saaks aru, mis on tema tähenduz. Ja pidage seal oma lastega picniccu. Siis olete piisavalt peened ja te unenägudes ulatatakse teile hõbekandikul nobeel.
Tehke seda, aga teiste unistusel ärge jalus seiske.
Kuna ma olin oma isaga nii lähedane ja käisin temaga igal aastal vabadusvõitlejate kokkutulekutel, siis võin juba ette prognoosida, mis need vanad mehed ütlevad. Need vanad mehed ütlevad, et neil on üsna ükskõik, milline see sammas välja näeb, peaasi, et nende silmad saavad veel selle püstitamist näha. Meie, noored, saame selle samba ilu või koleduse üle veel aastakümneid arutada. Kui vanad olemegi? 30-, 40nesed. Neil vanadel meestel on aga jäänud vaid 5, 10 aastat. Paljud neist ei näe enam Eesti Vabariigi 100ndat sünnipäeva.
Aga kui meis on hingesuurust, siis nad saavad veel näha Vabadusristi kerkimist. Paljud neist ei suuda sel päeval pisaraid tagasi hoida. Nad on seda kaua oodanud. Ja vähemasti mina teen omalt poolt kõik, mis võimalik, et minu isa suur unistus, et ka Eesti vabaduse eest võidelnud mehed saaksid oma samba, mis neist Lihula samba näol ära võeti, täituks.
Sammas võib ju selle maailma Ludvig Sandrite arust kole olla. Las olla! Püstitage siis omale selline sammas, lgp kirjanikud, kunstnikud, arhitektid ja muud pässid, mis on überkunztipärane ja rafinee. Ja tehke ta just täpselt selline, et ka hispaania külakeses elav Alfreedo saaks aru, mis on tema tähenduz. Ja pidage seal oma lastega picniccu. Siis olete piisavalt peened ja te unenägudes ulatatakse teile hõbekandikul nobeel.
Tehke seda, aga teiste unistusel ärge jalus seiske.
Medvedjev on nagu.....Alaküla
Kogu lugupidamise juures isikute suhtes, ei saa ma samas jätta ära märkimata, et oma olekult ja tüübilt, ütleme siis, on Medvedjev täpselt samasugune mees nagu Allan Alaküla, endine ajakirjanik, praegune Keskerakonna mees, Tallinna linna esindaja Brüsselis. Kes käib külg veidi ees, nagu hundikoer. Või vähemalt jääb selline tunne, selline iseloomulik kõnnak.
Ja kui vaatasin, kui Medvedjev ja Putin koos rahva ees seisid, pärast valimistulemuste selgumist, enne mingit kontserti Punasel Väljakul, siis ei mingit kahtlust, Medvedjev on nagu Alaküla kloon.
Ja Putin, no tema küll Savisaare moodi pole. Savisaar on selline teadlase, või ütleme kirikuõpetaja tüüp. Putin on pigem nagu Ansip, selline kiire tegutseja, terava pilguga. Kompromissitu, vähemalt esmamulje põhjal. Võitleja tüüp, sportlik.
Ma kujutan ette, et Ansip saaks edukalt hakkama ka Venemaa juhtimisega. Ja Putini sugune mees oleks populaarne ka Eestis. Kui keel ja nimed kõrvale jätta. Ainult et erinevalt Putinist saab Ansip niikaua riiki juhtida kui tahab, seda ka ametlikult. Ja tal pole vaja enda asemel Alakülasid pukki sokutada.
Ja kui vaatasin, kui Medvedjev ja Putin koos rahva ees seisid, pärast valimistulemuste selgumist, enne mingit kontserti Punasel Väljakul, siis ei mingit kahtlust, Medvedjev on nagu Alaküla kloon.
Ja Putin, no tema küll Savisaare moodi pole. Savisaar on selline teadlase, või ütleme kirikuõpetaja tüüp. Putin on pigem nagu Ansip, selline kiire tegutseja, terava pilguga. Kompromissitu, vähemalt esmamulje põhjal. Võitleja tüüp, sportlik.
Ma kujutan ette, et Ansip saaks edukalt hakkama ka Venemaa juhtimisega. Ja Putini sugune mees oleks populaarne ka Eestis. Kui keel ja nimed kõrvale jätta. Ainult et erinevalt Putinist saab Ansip niikaua riiki juhtida kui tahab, seda ka ametlikult. Ja tal pole vaja enda asemel Alakülasid pukki sokutada.
Üks eilne pressiteade (kirjapilt muutmata)
Täna möödub aasta Reformierakonna valimisvõidust
Nädalavahetusel kogunenud Reformierakonna volikogu nentis, et aasta tagasi 4. märtsil suurima rahva toetuse saanud erakonnana ollakse valimislubaduste täitmisega graafikus.
Reformierakonna esimehe Andrus Ansipi sõnul täidab täna erakond valimistel rohkem kui 153 000 valija poolt saadud ülesandeid, nagu kahekordistada pension nelja aastaga, võimaldada igale lapsele huviringis käimine või langetada eraisikute tulumaksu, et inimene ise oleks oma rahakoti peremees.
„Kuigi inimene ei pruugi oma igapäevategemiste kõrvalt tunnetada oma mõju muutuste sündimisel, siis just Reformierakonna kandidaadi nimega sedeli valimiskasti laskmisega andis iga üksik valija tõuke kõigile neile sammudele,” märkis Ansip.
Ansipi sõnul on tähtis, et Eesti poliitika hoiduks populismirajale ekslemisest ning konjunktuurristlike kaalutluste asemel langetatakse otsuseid riigi heaolust lähtuvalt.
„Viimaste uuringute näidatud 35-protsendiline toetus annab kindlust, sest aasta tagasi valimispäeval saime 27 protsendi hääletanute toetuse. See võiks olla kõigile õpetuseks – õige asja ajamine viib sihile ja populism ummikusse,” lausus Ansip.
Aasta aega tagasi valimistel osalenud 550 050 inimese häälte põhjal võitis Reformierakond valimised 153 041 hääletaja ehk 27,8-protsendilise rahva toetuse ja 31 mandaadiga.
Lisainformatsioon:
Henri Arras
Reformierakonna pressiesindaja
Tel: 553 1314
Nädalavahetusel kogunenud Reformierakonna volikogu nentis, et aasta tagasi 4. märtsil suurima rahva toetuse saanud erakonnana ollakse valimislubaduste täitmisega graafikus.
Reformierakonna esimehe Andrus Ansipi sõnul täidab täna erakond valimistel rohkem kui 153 000 valija poolt saadud ülesandeid, nagu kahekordistada pension nelja aastaga, võimaldada igale lapsele huviringis käimine või langetada eraisikute tulumaksu, et inimene ise oleks oma rahakoti peremees.
„Kuigi inimene ei pruugi oma igapäevategemiste kõrvalt tunnetada oma mõju muutuste sündimisel, siis just Reformierakonna kandidaadi nimega sedeli valimiskasti laskmisega andis iga üksik valija tõuke kõigile neile sammudele,” märkis Ansip.
Ansipi sõnul on tähtis, et Eesti poliitika hoiduks populismirajale ekslemisest ning konjunktuurristlike kaalutluste asemel langetatakse otsuseid riigi heaolust lähtuvalt.
„Viimaste uuringute näidatud 35-protsendiline toetus annab kindlust, sest aasta tagasi valimispäeval saime 27 protsendi hääletanute toetuse. See võiks olla kõigile õpetuseks – õige asja ajamine viib sihile ja populism ummikusse,” lausus Ansip.
Aasta aega tagasi valimistel osalenud 550 050 inimese häälte põhjal võitis Reformierakond valimised 153 041 hääletaja ehk 27,8-protsendilise rahva toetuse ja 31 mandaadiga.
Lisainformatsioon:
Henri Arras
Reformierakonna pressiesindaja
Tel: 553 1314
Valimistest Venemaal
Мне сейчас вот что рассказали... в России как вы знаете выборы вчера были... вот такая ситуация : 3 марта. Медведеву звонит мама и начинает причитать: - "Димочка, я так волновалась, так волновалась! Как эти выборы пройдут переживала, всю ночь не спала, волновалась, сможешь ли ты победить..." Медведев, зло: "- Мам! Ну хоть ты меня не под..ёбывай!"
Lenda-lenda, Ojulind!
Väljavõte buduaar.ee-st.
Üks huvitav steitment Ojulinnult: "Ma olen harjunud sellega, et mu välimus tõmbab tähelepanu ja ma kasutan seda vastavalt vajadusele ja huvidele."
See selgitab nii mõndagi.
Üks huvitav tagasiside Eesti, poliitika ja iseseisvuse teemal
mille tahaks kohe eraldi üles panna:
Elan siin Soomemaal ja ütleksin, et Eesti poliitika on sama nõme ja igav kui Soome oma. Ansip on väga ülbe ja nahhaalne inimene. See on selge. Tegelik kurb tõsiasi ongi see, et ehkki eestlased on äraandja- ja orjarahvas, ollakse alati ülbed, kui võimu või raha juurde saadakse. See näitab et eestlased on matsirahvas, kes tegelikult polegi iseseisvust ära teeninud. Vaadake samas araablasi, juute, venelasi: nad hoiavad kokku! Selles asjas oleks eestlastel veel palju õppida...
Elan siin Soomemaal ja ütleksin, et Eesti poliitika on sama nõme ja igav kui Soome oma. Ansip on väga ülbe ja nahhaalne inimene. See on selge. Tegelik kurb tõsiasi ongi see, et ehkki eestlased on äraandja- ja orjarahvas, ollakse alati ülbed, kui võimu või raha juurde saadakse. See näitab et eestlased on matsirahvas, kes tegelikult polegi iseseisvust ära teeninud. Vaadake samas araablasi, juute, venelasi: nad hoiavad kokku! Selles asjas oleks eestlastel veel palju õppida...
teisipäev, 4. märts 2008
Toetame veidemanluse ja pulleritsluse võidukäiku Eestis!
Väljavõte Postimehe veebist.
Jaa! Avastasin just oma suureks rõõmuks, et ka Priit Pullerits ja Rein Veidemann on asunud oma õiguste eest võitlema, kaevates pressinõukokku Eesti Ekspressi kurikaeltest ajakirjanikud eesotsas Veiko Märkaga, kes neist veel kõige kurikaellikum. Õige, karjume Innoga kooris. Just nii! Sest mis see siis olgu! Nimetada väärikat Postimehe ajakirjanikku-suusablogijat Priit Pulleritsu kultuurivaenulikuks teoks ning väärika ajakirjandusprofessori-vabadusvõitleja Rein Veidemanni artikleid inimsusevastasteks. Fui!
Aga et õiglus jalule saaks, palume teid, armsad sõbrad, nüüd hääletama. Rahva hääl on lõppude lõpuks jumala hääl. Otsustame lõplikult, kuis asjaga on. Kas Priit Pullerits on kultuurivaenulik tegu ja Rein Veidemanni artiklid inimsusevastased? Tean, et hääletate õigesti!
Tegelt on eestlastel vabadusest pohhui
Kõigepealt suure ringi küsimus: kes oli Andrus Ansipi vanaisa? Või isa? Miks me temast midagi ei kuule ega tea? Mis mees või mehed nad olid, et poju hakkas tegema karjääri komparteis? Lendas nagu kotkas. Kedagi ei koti?! Tore siis.
Sama küsimuse võiks esitada ka Siim Kallase kohta. Samuti kedagi ei koti? Ok.
Kas nad olid äkki hävituspataljonlased? Ahh? Mhh?? Suva?! Vahet pole?! Hea küll siis.
Ja kel on meeles, siis mitmed praegused suured arvamusliidrid olid nõuka ajal ikka suured NLiidu pooldajad, idee oli isemajandav Eesti NLiidu koosseisus. Mida iganes see pidi siis tähendama. Ja kelle idee see oli, kogu see isemajandamise, perestroika ja glasnosti värk? Ahh? Ega ometi seda ju kuskil ülikoolis genereeritud. Kust tollal ideed tulid? Kust mujalt, kui Ljubljanka tänavalt, KGB peakorterist. Ja ideede elluviijad olid KGB stringerid, kaastöötajad kohtadel, eri asutustes laiali. Kes olid ja on mõjukad arvamusliidrid tänaseni.
Aga 1991. aastal läks KGBl asi veidi nihu. Läks perse, nagu öeldakse. Suur riik kukkus kolaki kokku, ja seda seepärast, et esiteks olid vedurijuhid saanud juba aastakümneid mitu korda suuremat palka kui insenerid, ning rahvas tahtis viina tagasi poodidesse. Ükskõik mis hinnaga. Mäletate veel, mis oli selle nn vabaduse esimene tunnus, ilukõnede kõrval?! Royali piiritus ilmus poodidesse, mis olid tollal avatud 24/7. Hinnaga 70 rubla liiter, või mis ta oligi. Hilisema kursiga siis 7 krooni. Rahvas ahmis seda "vabadust" mis kole. Segas mehukattiga ja maitses kuradi hea. Pärast mitu aastat kestnud nn kuiva seadust.
Ja kas mäletate veel, kui vaevaliselt tuli toonases Ülemnõukogus otsus Eesti iseseisvuse kohta. Või mis iseseisvus, isegi sõna iseseisvus või vabadus ei juletud kasutada, tekitati mingi üldsõnaline suveräänsusdeklaratsioon. Miks? Kardeti, et kui Moskvas võim taas pöördub, siis oleks alibi olemas, et ega me tegelt iseseisvust või vabadust tahtnudki, deklareerisime lihtsalt suveräänsust, niisama naljaga pooleks. Nõukogude rahvaste vennalikus peres. Ülemnõukogus istusid suurelt osalt needsamad tegelased, kes praegu elu Eestis juhivad. Endiste paadunud kommude ja hävituspataljonlaste pojad ja tütred. Sest keda muud tollal võimu juurde lasti? Ega ometi vabadusvõitlejaid, või nende järeltulijaid. Ei, need vabadusvõitlejad olid kõik kas Läände põgenenud, maha notitud või vangi pistetud. Ja vähesed, et mitte öelda üksikud ellujäänud mõtlesid vaikselt omi mõtteid oma kodudes, kruttides aeg-ajalt raadiojaama "häälte" peale. Tulihingelisi Eesti iseseisvuse pooldajaid oli vähe, mitmed alles vangist vabanenud, enamus neist seotud Eesti Komiteega (see oli see asutus, mis hakkas jagama EV isikutunnistusi), mille esindajatel polnud Ülemnõukogusse asja. Neid peeti rohkem naljanumbriteks, mingiteks "kelamlasteks". Ja need Eesti Komitee tegelased said võimu juurde alles pärast esimesi Riigikogu valimisi 1992. aasta sügisel.
Pärast esimesi Riigikogu valimisi, kus endised kommud hävitavalt lüüa said, löödi poliitikas "plats" suures osas "puhtaks". Kommud liikusid edasi "ärisse", erastasid ja ärastasid nende kontrolli all olnud vara ning istusid siis vaikselt ja vaatasid, mis saab. Nn haritlaskonna hulgas mingit puhastust ei toimunud, punased õppejõud ja kirjanikud kuulutasid oma tõdesid edasi, nüüd juba veidi uuemas kuues. Õiget konjunktuuri järgides.
Ja nüüd siis küsitakse, kellele on vaja vabadussammast. Või vabadust üldse. Kas rahvale, kelle jaoks vabadus tähendas pudelit Royali piiritust? Kas endistele kommaritele, kes jäid ilma oma võimust ja privileegidest? Kas haritlaskonnale, kelle elu keeras iseseisvus nii tuksi, et nad elaval nüüd näljapajukil? Või neile üksikutele "kelamlastele"?
Tegelt on eestlastel vabadusest pohhui.
Sama küsimuse võiks esitada ka Siim Kallase kohta. Samuti kedagi ei koti? Ok.
Kas nad olid äkki hävituspataljonlased? Ahh? Mhh?? Suva?! Vahet pole?! Hea küll siis.
Ja kel on meeles, siis mitmed praegused suured arvamusliidrid olid nõuka ajal ikka suured NLiidu pooldajad, idee oli isemajandav Eesti NLiidu koosseisus. Mida iganes see pidi siis tähendama. Ja kelle idee see oli, kogu see isemajandamise, perestroika ja glasnosti värk? Ahh? Ega ometi seda ju kuskil ülikoolis genereeritud. Kust tollal ideed tulid? Kust mujalt, kui Ljubljanka tänavalt, KGB peakorterist. Ja ideede elluviijad olid KGB stringerid, kaastöötajad kohtadel, eri asutustes laiali. Kes olid ja on mõjukad arvamusliidrid tänaseni.
Aga 1991. aastal läks KGBl asi veidi nihu. Läks perse, nagu öeldakse. Suur riik kukkus kolaki kokku, ja seda seepärast, et esiteks olid vedurijuhid saanud juba aastakümneid mitu korda suuremat palka kui insenerid, ning rahvas tahtis viina tagasi poodidesse. Ükskõik mis hinnaga. Mäletate veel, mis oli selle nn vabaduse esimene tunnus, ilukõnede kõrval?! Royali piiritus ilmus poodidesse, mis olid tollal avatud 24/7. Hinnaga 70 rubla liiter, või mis ta oligi. Hilisema kursiga siis 7 krooni. Rahvas ahmis seda "vabadust" mis kole. Segas mehukattiga ja maitses kuradi hea. Pärast mitu aastat kestnud nn kuiva seadust.
Ja kas mäletate veel, kui vaevaliselt tuli toonases Ülemnõukogus otsus Eesti iseseisvuse kohta. Või mis iseseisvus, isegi sõna iseseisvus või vabadus ei juletud kasutada, tekitati mingi üldsõnaline suveräänsusdeklaratsioon. Miks? Kardeti, et kui Moskvas võim taas pöördub, siis oleks alibi olemas, et ega me tegelt iseseisvust või vabadust tahtnudki, deklareerisime lihtsalt suveräänsust, niisama naljaga pooleks. Nõukogude rahvaste vennalikus peres. Ülemnõukogus istusid suurelt osalt needsamad tegelased, kes praegu elu Eestis juhivad. Endiste paadunud kommude ja hävituspataljonlaste pojad ja tütred. Sest keda muud tollal võimu juurde lasti? Ega ometi vabadusvõitlejaid, või nende järeltulijaid. Ei, need vabadusvõitlejad olid kõik kas Läände põgenenud, maha notitud või vangi pistetud. Ja vähesed, et mitte öelda üksikud ellujäänud mõtlesid vaikselt omi mõtteid oma kodudes, kruttides aeg-ajalt raadiojaama "häälte" peale. Tulihingelisi Eesti iseseisvuse pooldajaid oli vähe, mitmed alles vangist vabanenud, enamus neist seotud Eesti Komiteega (see oli see asutus, mis hakkas jagama EV isikutunnistusi), mille esindajatel polnud Ülemnõukogusse asja. Neid peeti rohkem naljanumbriteks, mingiteks "kelamlasteks". Ja need Eesti Komitee tegelased said võimu juurde alles pärast esimesi Riigikogu valimisi 1992. aasta sügisel.
Pärast esimesi Riigikogu valimisi, kus endised kommud hävitavalt lüüa said, löödi poliitikas "plats" suures osas "puhtaks". Kommud liikusid edasi "ärisse", erastasid ja ärastasid nende kontrolli all olnud vara ning istusid siis vaikselt ja vaatasid, mis saab. Nn haritlaskonna hulgas mingit puhastust ei toimunud, punased õppejõud ja kirjanikud kuulutasid oma tõdesid edasi, nüüd juba veidi uuemas kuues. Õiget konjunktuuri järgides.
Ja nüüd siis küsitakse, kellele on vaja vabadussammast. Või vabadust üldse. Kas rahvale, kelle jaoks vabadus tähendas pudelit Royali piiritust? Kas endistele kommaritele, kes jäid ilma oma võimust ja privileegidest? Kas haritlaskonnale, kelle elu keeras iseseisvus nii tuksi, et nad elaval nüüd näljapajukil? Või neile üksikutele "kelamlastele"?
Tegelt on eestlastel vabadusest pohhui.
Eelnevale loole järgnes vihapurse ehk miks mõned vihkavad Vabadusristi
Kõigepealt sõimati, et miks ma ei avalda kommentaare, neid (vastu siis) oleks juba palju, kui ma vaid laseks. Kummaline, kas pole. Käisin vaid korraks teises toas ja kui tagasi tulin ja arvuti avasin, siis oli juba rida maruvihaseid kommentaare, kus väideti, et ollakse samba vastu mitte seepärast, et vanaisa oli Punaarmees, vaid seepärast, et sammas on kole. Ühel kommentaatoril oli julgust tunnistada, et vanaisa tegi tõepoolest Punaarmeega koostööd - tõsi, vastutahtsi.
Aga milleks see viha, armsad sõbrad? Mina ju kirjutasin sellest, et see ei ole häbiasi, kui isa või vanaisa sõdis Punaarmees. Või tegi venelastega teistmoodi koostööd. Kui ta tegi seda südamega. Juhan Peegel on öelnud, et ka nemad seal Laskurkorpuses tahtsid iseseisvat Eestit, ainult et neile tundus, et selle vaba Eesti toob neile venelane. Meie isad ja vanaisad olid sel ajal noored poisid, ärgem unustagem seda. Ja ärgem pilgakem nende idealismi ja nooruslikku uljust. Tõsiasi on see, et nii vene- kui saksa poolel võidelnud poistel oli üks soov: Eesti vabadus.
Ja argument, et sammas on kole, on andke andeks, silmakirjalik ja rumal. IGA samba kallal annaks iriseda. Mulle näiteks ei meeldi Juri Lotmani mälestussammas Tartu ülikooli raamatukogu ees, mulle ei meeldi Tigutorn, Plasku ja Tasku. Mulle ei meeldi paljud asjad, aga ma ei hakka nende keelamiseks allkirju koguma. Aga mul ei ole muidugi ka pimedat viha. Mul on isa poolt natsid ja ema poolt komud, ütlen otse välja. Ja suudan seepärast mõista mõlemat. Venelasi kah. Minu ema tädid, ilusad ingerisoome tüdrukud, kelle venelane ilusalt Ingerimaalt Siberisse küüditas, abiellusid vene sõdurpoistega, siis pronkssõduritega, ja mul on tänu sellele imetoredad vene sugulased. Onu Igor, kes töötab Helsingis bussijuhina, ja tädi Ira, mu nimekaim, kes elab Narvas ja räägib puhast eesti keelt. Ma armastan neid väga. Nad on mulle kallid. Täpselt sama kallid nagu mu isapoolsed sugulased eesotsas paduisamaalasest onu Vamboga, kes elab Tartus ja on vana vabadusvõitleja.
Pinged tekivad, kui asjadest ei räägita. Kõigepealt võiks rääkida sellest, miks Vabadusrist on kole. Vabadusrist saab olla kole vaid selle inimese meelest, kelle isa või vanaisa võitles Punaarmees või oli muidu punane. Teistele, neile, kelle isad ja vanaisad võitlesid kas Vabadussõjas Eesti vabaduse eest või 44ndal aastal saksa poolel venelaste vastu, on Vabadusrist püha. Seega on neile püha ka Vabadusristi kujutav sammas.
Alustame sellest ja kõik saab selgeks. Kui teil on oma isade ja vanaisade pärast häbi või te tahate nende pärast kätte maksta (Pronksöö), siis öelge seda välja ja rääkige sellest. Vabadusristil, Vabadussõja sümbolil pole teie valu ja vihaga mingit pistmist.
Aga milleks see viha, armsad sõbrad? Mina ju kirjutasin sellest, et see ei ole häbiasi, kui isa või vanaisa sõdis Punaarmees. Või tegi venelastega teistmoodi koostööd. Kui ta tegi seda südamega. Juhan Peegel on öelnud, et ka nemad seal Laskurkorpuses tahtsid iseseisvat Eestit, ainult et neile tundus, et selle vaba Eesti toob neile venelane. Meie isad ja vanaisad olid sel ajal noored poisid, ärgem unustagem seda. Ja ärgem pilgakem nende idealismi ja nooruslikku uljust. Tõsiasi on see, et nii vene- kui saksa poolel võidelnud poistel oli üks soov: Eesti vabadus.
Ja argument, et sammas on kole, on andke andeks, silmakirjalik ja rumal. IGA samba kallal annaks iriseda. Mulle näiteks ei meeldi Juri Lotmani mälestussammas Tartu ülikooli raamatukogu ees, mulle ei meeldi Tigutorn, Plasku ja Tasku. Mulle ei meeldi paljud asjad, aga ma ei hakka nende keelamiseks allkirju koguma. Aga mul ei ole muidugi ka pimedat viha. Mul on isa poolt natsid ja ema poolt komud, ütlen otse välja. Ja suudan seepärast mõista mõlemat. Venelasi kah. Minu ema tädid, ilusad ingerisoome tüdrukud, kelle venelane ilusalt Ingerimaalt Siberisse küüditas, abiellusid vene sõdurpoistega, siis pronkssõduritega, ja mul on tänu sellele imetoredad vene sugulased. Onu Igor, kes töötab Helsingis bussijuhina, ja tädi Ira, mu nimekaim, kes elab Narvas ja räägib puhast eesti keelt. Ma armastan neid väga. Nad on mulle kallid. Täpselt sama kallid nagu mu isapoolsed sugulased eesotsas paduisamaalasest onu Vamboga, kes elab Tartus ja on vana vabadusvõitleja.
Pinged tekivad, kui asjadest ei räägita. Kõigepealt võiks rääkida sellest, miks Vabadusrist on kole. Vabadusrist saab olla kole vaid selle inimese meelest, kelle isa või vanaisa võitles Punaarmees või oli muidu punane. Teistele, neile, kelle isad ja vanaisad võitlesid kas Vabadussõjas Eesti vabaduse eest või 44ndal aastal saksa poolel venelaste vastu, on Vabadusrist püha. Seega on neile püha ka Vabadusristi kujutav sammas.
Alustame sellest ja kõik saab selgeks. Kui teil on oma isade ja vanaisade pärast häbi või te tahate nende pärast kätte maksta (Pronksöö), siis öelge seda välja ja rääkige sellest. Vabadusristil, Vabadussõja sümbolil pole teie valu ja vihaga mingit pistmist.
Kes on meie isad ja vanaisad?
Vabadussõja ausambale kogutakse üksteisevõidu poolt- ja vastuallkirju. Ja arvamused sel teemal on nii kirglikud, nii kompromissitud, et tekib vägisi küsimus: miks? Miks see teema meile n i i korda läheb? Kas pole tegelt suht suva, milline see sammas on, peaasi, et ta on??
Usun, et tüli juured on tegelikult palju sügavamal kui välja paistab. Aastates 1920 ja 1940 täpsemalt. Meie isade ja vanaisade valikutes, vabatahtlikes ja pealesunnitutes. Usun, et kui hakata vastaste ja pooldajate taustu, perekonnalugusid uurima, siis selgub üsna pea, et neil, kes sammast pooldasid, võitles isa või vanaisa Eesti Leegionis, ja neil, kes sambale vastu sõdivad, oli isa või vanaisa Punaarmees, Laskurkorpuses või Hävituspataljonis.
Ja ega sest midagi. Keerulised ajad, keerulised valikud. Räägin ausalt lahti oma perekonnaloo. Minu isa onu Aksel Vaher, suur joodik, sõdis Vabadussõjas, isa ise läks 44ndal vabatahtlikuna Eesti Leegioni. Aga minu ema vanaisa, Antti Pönniö, soomerootslane ja samuti suur joodik, oli enne vene revolutsiooni Piiteris jaamakorraldajaks. Ja Piiterisse saabus sageli Lenin, kes käis seal revolutsiooni ette valmistamas. Jajah, V.I. Lenin ise. Minu vanavanaisa oli väga uhke selle üle, et tema ainsana teadis, millal tuleb Lenin. Ta läks Leninile jaama vastu ja see oli väga suur saladus. See pole mu suguvõsa ainus kokkupuude Leniniga. Lenin varjas end enne revolutsiooni nimelt ka Soomes. Ühe perekonna juures, kel nimeks Parviainen. See oli minu vanavanaema õe perekond. Ja ma ütlen ausalt, et ma ei häbene seda, ma olen selle üle uhke. Sest ka nemad, mu emapoolsed sugulased, tegid nii südame pärast.
Minu vanaema vend Ernest võitles Punaarmees, oli samuti pronkssõdur, kes Tõnismäelt teisaldati. Ja ma ütlen ausalt, et ses suhtes läks Pronkssõduri teisaldamine mulle korda. Ma ei saa aru, miks peavad elavad sõdima surnute vastu. Ja samas ma saan aru, miks seda vaja oli. Se oli veritasu Lihula eest. Mulle läks Lihula samba teisaldamine väga korda. Mulle läks sügavalt korda, et meie peaministril, kelleks oli siis Juhan Parts, ja valitsusel ei olnud nii palju selgroogu, et sel sambal seal seista lasta. Hauatähis-ausammas on leina sümbol, ta ei ähvarda kedagi. Ta on koht, kuhu tuuakse lilli, langetades pea. Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab elu sõbra eest, öeldakse piiblis. Ausammas langenutele väljendab meie vastuarmastust, ei muud, ja seepärast ei ole võikamat kuritegu kui langenute ausamba eemaldamine.
Pronkssõduriga oli muidugi sedasi, et see polnud enam ainult hauatähis. Tõnismäel joodi, räusati ja peeti miitinguid. Aga osadele inimestele oli ta ikka hauatähis ja neid inimesed, kes sinna rahulikult lilli tõid ja seal pea langetasid, palve lugesid, kurvastas äraviimine väga. Nagu ka neid, kes viisid lilli Lihula samba jalamile.
Praegune protest vabadussõja samba vastu on tegelikult, sisimas protest Pronkssõduri teisaldamise pärast. Et viisite meie, meie isade ja vanaisade auks püstitatud samba ära, nüüd ei lase meie teil teie sammast püstitada. Langenud vanaisade mälestuse teotamist ei anta kunagi andeks seepärast, et langenud ei saa enam oma kaitseks midagi öelda. Nende eest räägivad nüüd nende pojad ja pojapojad. Räägivad vere keeles.
Kõik oleks palju lihtsam, kui me rahvana avaneks ja räägiks ausalt, miks me oleme samba poolt või vastu. Kes olid meie isad, kes vanaisad. Komud? Vapsid? Natsid?
Sest kui me ei räägi sest sõnadega, ausalt, siis ega see rääkimata ei jää. Ainult et kui me ei räägi sõnadega, siis me räägime verega.
Usun, et tüli juured on tegelikult palju sügavamal kui välja paistab. Aastates 1920 ja 1940 täpsemalt. Meie isade ja vanaisade valikutes, vabatahtlikes ja pealesunnitutes. Usun, et kui hakata vastaste ja pooldajate taustu, perekonnalugusid uurima, siis selgub üsna pea, et neil, kes sammast pooldasid, võitles isa või vanaisa Eesti Leegionis, ja neil, kes sambale vastu sõdivad, oli isa või vanaisa Punaarmees, Laskurkorpuses või Hävituspataljonis.
Ja ega sest midagi. Keerulised ajad, keerulised valikud. Räägin ausalt lahti oma perekonnaloo. Minu isa onu Aksel Vaher, suur joodik, sõdis Vabadussõjas, isa ise läks 44ndal vabatahtlikuna Eesti Leegioni. Aga minu ema vanaisa, Antti Pönniö, soomerootslane ja samuti suur joodik, oli enne vene revolutsiooni Piiteris jaamakorraldajaks. Ja Piiterisse saabus sageli Lenin, kes käis seal revolutsiooni ette valmistamas. Jajah, V.I. Lenin ise. Minu vanavanaisa oli väga uhke selle üle, et tema ainsana teadis, millal tuleb Lenin. Ta läks Leninile jaama vastu ja see oli väga suur saladus. See pole mu suguvõsa ainus kokkupuude Leniniga. Lenin varjas end enne revolutsiooni nimelt ka Soomes. Ühe perekonna juures, kel nimeks Parviainen. See oli minu vanavanaema õe perekond. Ja ma ütlen ausalt, et ma ei häbene seda, ma olen selle üle uhke. Sest ka nemad, mu emapoolsed sugulased, tegid nii südame pärast.
Minu vanaema vend Ernest võitles Punaarmees, oli samuti pronkssõdur, kes Tõnismäelt teisaldati. Ja ma ütlen ausalt, et ses suhtes läks Pronkssõduri teisaldamine mulle korda. Ma ei saa aru, miks peavad elavad sõdima surnute vastu. Ja samas ma saan aru, miks seda vaja oli. Se oli veritasu Lihula eest. Mulle läks Lihula samba teisaldamine väga korda. Mulle läks sügavalt korda, et meie peaministril, kelleks oli siis Juhan Parts, ja valitsusel ei olnud nii palju selgroogu, et sel sambal seal seista lasta. Hauatähis-ausammas on leina sümbol, ta ei ähvarda kedagi. Ta on koht, kuhu tuuakse lilli, langetades pea. Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab elu sõbra eest, öeldakse piiblis. Ausammas langenutele väljendab meie vastuarmastust, ei muud, ja seepärast ei ole võikamat kuritegu kui langenute ausamba eemaldamine.
Pronkssõduriga oli muidugi sedasi, et see polnud enam ainult hauatähis. Tõnismäel joodi, räusati ja peeti miitinguid. Aga osadele inimestele oli ta ikka hauatähis ja neid inimesed, kes sinna rahulikult lilli tõid ja seal pea langetasid, palve lugesid, kurvastas äraviimine väga. Nagu ka neid, kes viisid lilli Lihula samba jalamile.
Praegune protest vabadussõja samba vastu on tegelikult, sisimas protest Pronkssõduri teisaldamise pärast. Et viisite meie, meie isade ja vanaisade auks püstitatud samba ära, nüüd ei lase meie teil teie sammast püstitada. Langenud vanaisade mälestuse teotamist ei anta kunagi andeks seepärast, et langenud ei saa enam oma kaitseks midagi öelda. Nende eest räägivad nüüd nende pojad ja pojapojad. Räägivad vere keeles.
Kõik oleks palju lihtsam, kui me rahvana avaneks ja räägiks ausalt, miks me oleme samba poolt või vastu. Kes olid meie isad, kes vanaisad. Komud? Vapsid? Natsid?
Sest kui me ei räägi sest sõnadega, ausalt, siis ega see rääkimata ei jää. Ainult et kui me ei räägi sõnadega, siis me räägime verega.
Üks huvitav tagasiside: Aivar Otsalti tõi Reformierakonna juurde Kristiina Ojuland
Otsalti tõi Reformierakonna sõbraks Kristiina Ojuland, kes igal pildil ja igal pool esitleb ennast suure loomaramastajana, samas on kõigil meeles tema lammaste saatus, teavitavad kirjasaatjad, kes laiali üle terve maa.
Ilmselt ihkavad need valijad, kes hääletasid Ojulandi poolt, tema lammaste saaatust.
Muidu rahvas kogus allkirju Otsalti vastu, algataja oli loomakaitse selts. Pöördumine oli mõeldud Ansipile.
Üks meenutus mõne aasta tagusest ajast, väljavõte SLÕhtulehe veebist.
Ilmselt ihkavad need valijad, kes hääletasid Ojulandi poolt, tema lammaste saaatust.
Muidu rahvas kogus allkirju Otsalti vastu, algataja oli loomakaitse selts. Pöördumine oli mõeldud Ansipile.
Üks meenutus mõne aasta tagusest ajast, väljavõte SLÕhtulehe veebist.
esmaspäev, 3. märts 2008
Üks põnev kommentaar Reformi sõpsu Aivar Otsalti teemal
Väljavõte ajalehe Sakala veebist.
Saabus selline tagasiside Aivar Otsalti kohta (see on see mees, kelle koer endal ise jalaluud ära murdis), mille tahaks kohe eraldi üles panna:
Olete küll suht põhjalikult reformi ette võtnud, aga millegipärast ei ole teie blogis midagi härra otsaltist, keda ajakirjanduses on küllalt palju reformiga seostatud ja kelle kohta slohtulehes ka spekuleeriti, et ta pannakse reformi poolt kapo juhiks, et kõik olulised institutsioonid oleks omade meeste käes.
Avalikus netis leiab igasugu lugusid otsalti seoste kohta. Aga te kindlasti kaevaksite veel midagi põnevat välja.
Siin mõni link
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/7FB3E771FF4C9F28C22570970032F8D9
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/4B690CA87B59C948C2256F82003732CE
Kommentaar 18. veebruar 2008 09:27:03 on meedias suure lärmi saatel mõnitatud Edgar Savisaart, aga et Tartu kuulub Selile, Ansipile ja Otsaltile, sellest saame vähe lugeda. Kaua see terror kestab?
http://www.epl.ee/?uudised=419009&ava=2137491&kommentaarid=30
Kommentaar: PS See, et Tartu kolmainsusel (Ansip-Seli-Otsalt) on hetkel suhteliselt palju jõudu ei näita mitte nende tugevust, vaid ülejäänute nõrkust. Reformi vana kaardivägi väljus (EK Volinik, Riigikohtu Esimees, EP President - not bad) ja teine eshelon pääses löögile.
http://lhv.delfi.ee/forums/index.cfm?id=89337
Tsiteeritud Riigikogu materjalidest
Eesti Ekspressi 12. oktoobrist 2005, "Prefekt Aivar Otsalt võttis 2004. aasta jaanuaris politseile rendile Selile kuulunud Tartu KEKi maja. Väikeses linnas oli teada, et prefekt Otsalt on Seli sõber ning jahikaaslane. Algusest saati ei tegelenud politsei tõsiselt ühegi teise pakkumisega peale Seli oma ja kogu loole lisas piinlikkust fakt, et kui majatehingul oli juba pitsat peal, käis Otsalti autojuht Selile kuuluva džiibiga jahil.
http://web.riigikogu.ee/ems/stenograms/2005/11/m05111408.html
http://www.paturegister.ee/artikkel.php?id=3188
Minu kommentaar:
ai-ai-ai. Aga vaevalt, et tartlased sest midagi arvaksid. Nad on nagu siilid, kes tõmbuvad kerra, kui mingi jama tuleb. Nad laseks omal silmad kah välja torkida, kui keegi seda vaid sooviks. Ja pistavad kohe pea ahju, kui keegi seda palub.
Aga ikkagi, kui teate miskit huvitavat pajatada Otsalti kohta, andke aga teada!
Savisaarel tundub paralleelse maailma ehitamine sujuvat....
Раэпресс
3 марта 2008
Таллинн примет участие в утренней программе ПБК
Первый Балтийский канал планирует с 18 марта начать выпуск утренней программы для жителей Эстонии. На днях между Таллинном и ПБК был подписан договор об участии столицы в этой новой передаче.
Согласно договору, до конца года должно быть выпущено более 200 передач. Взнос Таллинна составит 3 886 616 крон. Выпуски новостей телеканал будет готовить за свой счет.
Рубрики , связанные с жизнью города, будут выходить вслед за утренними выпусками новостей, которые производит Первый Балтийский канал для утреннего эфира. Подобная программа ПБК уже выходит для Латвии.
В частности, город примет участие в программе «Гость в студии». Планируется рубрика «Обратите внимание», куда войдут сообщения о важнейших событиях городской жизни, которые так или иначе сказываются на жизни каждого горожанина. Предусмотрены интерактивные выпуски, в которых горожане смогут задавать самые острые вопросы представителям городской власти, и , разумеется, получать ответы на эти вопросы.
Особое внимание будет уделяться социальным вопросам, проблемам материнства и детства, а также проблемам организации досуга, о чем кто-то из гостей расскажет в рубрике «Городская афиша».
Достаточно важной будет программа по четвергам, с условным названием «За строкой документа», где горожанам расскажут о главных решениях прошедшего накануне заседания городского правительства. В программах «Гость в студии» будет также предоставлено слово и оппонентам городских властей, с тем, чтобы в спорах найти истину.
Дополнительная информация:
Лео Вайно
6404166
5105016
3 марта 2008
Таллинн примет участие в утренней программе ПБК
Первый Балтийский канал планирует с 18 марта начать выпуск утренней программы для жителей Эстонии. На днях между Таллинном и ПБК был подписан договор об участии столицы в этой новой передаче.
Согласно договору, до конца года должно быть выпущено более 200 передач. Взнос Таллинна составит 3 886 616 крон. Выпуски новостей телеканал будет готовить за свой счет.
Рубрики , связанные с жизнью города, будут выходить вслед за утренними выпусками новостей, которые производит Первый Балтийский канал для утреннего эфира. Подобная программа ПБК уже выходит для Латвии.
В частности, город примет участие в программе «Гость в студии». Планируется рубрика «Обратите внимание», куда войдут сообщения о важнейших событиях городской жизни, которые так или иначе сказываются на жизни каждого горожанина. Предусмотрены интерактивные выпуски, в которых горожане смогут задавать самые острые вопросы представителям городской власти, и , разумеется, получать ответы на эти вопросы.
Особое внимание будет уделяться социальным вопросам, проблемам материнства и детства, а также проблемам организации досуга, о чем кто-то из гостей расскажет в рубрике «Городская афиша».
Достаточно важной будет программа по четвергам, с условным названием «За строкой документа», где горожанам расскажут о главных решениях прошедшего накануне заседания городского правительства. В программах «Гость в студии» будет также предоставлено слово и оппонентам городских властей, с тем, чтобы в спорах найти истину.
Дополнительная информация:
Лео Вайно
6404166
5105016
Suomesta pois!!!
Jeeeeee, lõpuks ometi pääsime. Sest robotlike ilmetega inimeste maalt, kus pühapäeval on poed kinni. Kus alkot saab osta ainult Alkost ja ainult kella 19ni. Haluan takaisin Tallinaan!
Ok, ma olen puoliksi suomalainen, aga mulle meeldib ikkagi Eestis elada. Ja ma ütlen, et kui Keskerakond keelab poodides veinimüügi ära, siis sori, aga ma ei saa teid toetada. Mulle meeldib õhtuti Rimist härjaveini osta (no seda hispaania veini, mille pudelikaela küljes on härg) ja ma ei kavatse sest privileegist loobuda. Ja ma tahan seda poest kätte saada vähemasti kuni kella 22ni. Selge?!
Aga muidu oli hauska. Suomessa. Käisisime täna Ikeas ja ostsime köögimööblit. Siis sõitsime Tallink Star'iga tagasi Tallinaan. Shoppasin endale tax free myymälästä Clinique'i ja Yves Saint Laurent'i kosmeetikat ja olin väga tyytyväinen. Sõin business luuntsis grillitud lõhet ja jõin punast veini. Spatseerisin niisama mööda laeva ringi. Mõtlesin, et teinekord sõidan jälle business luuntsis, sest ülejäänud laev oli vastikult täissuitsetatud.
Mitäs nyt? Nyt on sedasi, et oleme jälle kodus ja taaskord veendunud, et there's no place like home. Oh baby. Just. Kodus on ikka kõikse parem. Lumi on ka kodus kõige valgem. Ja taevas on kõige sinisem. Ja mis peamine, poed on pühapäeviti lahti!
P.S. Silti - kohe varsti lähme jälle Suomeen. Sest mulle ei anna rahu see, et mu esivanemad on pärit Savost. Tahan seal ära käia. Selle koha üle nuusutada niiöelda. Ehk siis järgmine peatus on Savonlinna.
Ok, ma olen puoliksi suomalainen, aga mulle meeldib ikkagi Eestis elada. Ja ma ütlen, et kui Keskerakond keelab poodides veinimüügi ära, siis sori, aga ma ei saa teid toetada. Mulle meeldib õhtuti Rimist härjaveini osta (no seda hispaania veini, mille pudelikaela küljes on härg) ja ma ei kavatse sest privileegist loobuda. Ja ma tahan seda poest kätte saada vähemasti kuni kella 22ni. Selge?!
Aga muidu oli hauska. Suomessa. Käisisime täna Ikeas ja ostsime köögimööblit. Siis sõitsime Tallink Star'iga tagasi Tallinaan. Shoppasin endale tax free myymälästä Clinique'i ja Yves Saint Laurent'i kosmeetikat ja olin väga tyytyväinen. Sõin business luuntsis grillitud lõhet ja jõin punast veini. Spatseerisin niisama mööda laeva ringi. Mõtlesin, et teinekord sõidan jälle business luuntsis, sest ülejäänud laev oli vastikult täissuitsetatud.
Mitäs nyt? Nyt on sedasi, et oleme jälle kodus ja taaskord veendunud, et there's no place like home. Oh baby. Just. Kodus on ikka kõikse parem. Lumi on ka kodus kõige valgem. Ja taevas on kõige sinisem. Ja mis peamine, poed on pühapäeviti lahti!
P.S. Silti - kohe varsti lähme jälle Suomeen. Sest mulle ei anna rahu see, et mu esivanemad on pärit Savost. Tahan seal ära käia. Selle koha üle nuusutada niiöelda. Ehk siis järgmine peatus on Savonlinna.
Sirvime Reformikirja (2)
Väljavõte värskest Reformikirjast.
Niisiis, Kristen Michali lugu Reformikirjas. Iiiiigaaav! Eriti igavalt on see kujundatud ja üles ehitatud.
Oleks võinud tuua sisse oma kogemuse, alustada sellest. Et lugejal oleks, millega end samastada, mis oleks huvi äratanud. Nüüd on mingis 1980ndate stiilis nomenklatuurne kirjutis, justkui vanast Rahva Häälest üksühele maha viksitud. Nojah, kui parteiväljaanne, siis ehk käib kah. Aga kes viitsib seda jura lugeda?!
Mis me siis Michali jutust teada saame? Et sotsid on päris mõnusad. Erinevalt konjunkturistidest, ilmselt peab ta silmas Eesti tuntuimat konjunkturisti Mart Kadastikku. Huvitav, Ansip, Reformi juht on Kadastiku sõber, aga Michal pole.
Ja siis saame teada, et kataloogikaubamajad pakuvad igasugust jama. Ja et uue väärtpaberitehingute tulumaksuvabastuse eelnõu järgi ei tohi inimene investeerida mujale kui ELi aktsiatesse.
Siis ütleb Michal, et Reformi eesmärk on anda inimesele paremad ja vabamad võimalused investeerida enda ja oma laste tulevikku. Noh, Tartus see küll nii pole. Kui Irjaga tegime avalikult teatavaks soovi investeerida kohvikuärisse, saadeti kohe linna-ametnikud kraesse. Michal oleks pidanud ütlema, et enne investeerimist tuleb ilmutada teatud erakonna suhtes teatud meelsust, muidu tõmba uttu!
Ja nagu Michal ütleb, on Siim Kallasel tõesti õigus: vabadusi on kerge kaotada, kuid ühel päeval, kui nad kadunud on, on neid raske või isegi võimatu tagasi saada. Reform on elu Eestis nii perse keeranud, et ma ei usu, et see kunagi enam normaalsele rajale saab. Ja noortel eestlastel ei soovita ma küll Eestis äri ajada, kui just pole soov Reformierakonnas karjääri teha.
Reformierakonnast on saanud üks suur pidur.
pühapäev, 2. märts 2008
Meie hotell: SAS Radisson Marina Palace
Vaade magamistoale.
Oleme niisiis SAS Radissonis, esimest korda elus selle kaubamärgiga hotellis. Ja midagi hullu pole. Kuigi esimene üllatus oli see, et meie juunior sviidil pole vaadet jõele, vaid tänavale, Linnankatule:
Kuigi osa tube peaks olema ka jõevaatega, aga ma ei viitsinud seletama minna. Nii et kes selle hotelli broneerivad, teadmiseks, tuleb küsida jõevaatega tuba.
Meie toa hind oli veidi alla 200 euro, aga 250 euri eest oleks saanud päris sviidi koos saunaga. Mida me aga ei tahtnud, sest eelistame vanni, mida selles hotellis üldse pole. Sommid on duši- ja saunarahvas. Aga, järgmine kord läheme hotelli Hamburger Börs. Seal pole küll suuremat vaadet, aga on vannid tubades.
Toit on Radissonis väga hea, nagu ka mujal Soomes. Väga kvaliteetne, nagu Belgias või Šveitsis. Hind on ka muidugi soolane, üks söögikord kahele maksab kuskil 60 euri. Ehk siis 1000 krooni. Aga toit on oma hinda väärt. Ei aja öökima. Ja vähemalt vesi on igal pool tasuta!
Kui norida, siis on telekas väga vähe kanaleid, ainult Soome omad, siis BBC World, paar filmikanalit ja Hustler. Ja muud midagi. Ja valgustuse lülitamine on viidud nii keeruliseks, et tuleb tükk aega nuputada, kuidas üks või teine tuli sisse ja välja lülitub. Ja muidugi ei anna tuba soojemaks keerata kui 22 kraadi. Me Irjaga oleme harjunud 23ga.
Kohe hotelli kõrval on Turu üks paremaid söögikohti (ajakirja Gloria järgi) Sergios, mis muidugi täna oli SULETUD. Aga kes äripäevadel Turusse satuvad, neil tasub proovida, kohta peavad itaallased.
Telekas, pööratava alusega.
Vaade diivanile ja kirjutuslauale.
Vaade koridorile, eemal välisuks ja vannitoa siseuks.
Vaade vannitoale, vetsupott.
Vaade vannitoale, kraanikauss ja dušinurk.
Eesti prostituudid, võtke eeskuju!
Väljavõte lady Johanna kodukalt.
Vot selline peaks olema teenus!
Aga no muidugi, Eesti prostituutidel pole ka mingeid õigusi, katusorganisatsiooni ja muud. Eestis koheldakse prostituute nagu koeri, või veel hullemini, seda teevad eelkõige Eesti võimuorganid. Häbi!
Soomest võiks eeskuju võtta! Soomes ollakse seksiostu keelustamisest ikka väga kaugel.
Aeg luua Eestiski seksitöötajate liit!
Soomes juba on, nimega SALLI ehk Seksialan Liitto, kuhu kuulub ka seksitöötaja Maria, kes on soomlane. Ta räägib, et töötab vaid iseenesele, nagu seda teevad ka kõik teised soomlannadest prostituudid. Probleem on Euroopa Liidust väljastpoolt tulevate tüdrukutega, kellest pea kõikidel on kupeldajad. Seepärast ei ole nad ka erinevalt soomlastest julenud Seksialan Liitto'ga liituda.
Mariale on liit tähtis. "Mida rohkem seadusi ja piiranguid kehtestatakse, seda rohkem seksi ostetakse. Oma meeste moraalituse pärast muretsevate koduprouadega ütleksin seda, et kui meid, professionaale, poleks, siis kellegi teisega nad teid ikka petaksid".
Aga seksitöötajate liit. Miks meil seda veel Eestis pole? Ah, tarkpead justiitsministeeriumis? Jalad perse alt välja ja prostitutsiooni legaliseerima.
Mariale on liit tähtis. "Mida rohkem seadusi ja piiranguid kehtestatakse, seda rohkem seksi ostetakse. Oma meeste moraalituse pärast muretsevate koduprouadega ütleksin seda, et kui meid, professionaale, poleks, siis kellegi teisega nad teid ikka petaksid".
Aga seksitöötajate liit. Miks meil seda veel Eestis pole? Ah, tarkpead justiitsministeeriumis? Jalad perse alt välja ja prostitutsiooni legaliseerima.
Irja mõtles ringi: ta ei taha Soome elama
Irja täna Turus hädas: kõik söögikohad on kinni!
Pühapäev on Soomes null-päev: kõik kohad on kinni. Poodidest ma ei räägi, need on kinni nagunii, ka toidupoed. Aga kinni on ka söögikohad. Lahti ainult need, mis hotellide juures, ja needki kohalikke soomlasi puupüsti täis. Milline silmakirjalikkus! Ühelt poolt rääkida, et pühapäeval me ei tööta ja teiselt poolt kasutada turistidele mõeldud ja loodud võimalusi. Sest raske on jätta turistid pühapäeval teenindamata, öeldes, et keegi ei tööta sel päeval. Ja ma tegelikult ei usu, et kõik soomlased kui üks mees tahavad pühapäeval puhata. Et pole neid, kes tööd ei taha teha sel päeval. Ma lihtsalt ei usu seda. Ja isegi kui 51% otsustab, et ülejäänud 49% ei tohi pühapäeval tööd teha (seda vist nimetatakse demokraatiaks), siis pole see õiglane ja õige. Ja millal siis veel kui pühapäeval saavad tööinimesed rahulikult poes käia?! Või väljas söömas.
Lõpuks leidsime mõned söögikohad Sokose hotelli (samasse ketti kuulub ka Viru Tallinnas) Hamburger Börs alumisel korrusel, mis meenutasid natuke Viru hotelli aluseid söögikohti. Kus siis jõime kõigepealt kohvikus ühe kohvi ja sõime prantsuspärases kohas nimega Fransmanni. Kus meid teenindas ettekandja eesti keeles! Ja kus, nagu ka mujal Soomes, saab gluteenivaba toitu. Ning ka gluteenivaba saia!!! Määrisin rõõmuga võid peale ja sõin üle aasta taas saia.
Irja ütles, et ta mõtles ringi ja ei taha enam Soome elama (ta isegi ütles, et toetab uut töölepingu seadust). Sest talle meeldib väga käia väljas söömas ja just pühapäeviti! Millal siis veel?! Ainult et Eestis muidugi on suht raske saada gluteenivaba toitu.
Njah, tõesti, kui juba töökeeld pühapäeval, siis olgu absoluutne. Ja kui mitte, siis võiks kõik tööd teha, millal tahavad, ka pühapäeviti. Ametiühingute võim on hea vaid teatud osale ühiskonnast, peamiselt nende ametiühingute juhtidele. Mis muidugi ei tähenda, et igaühele võiks lõdvalt päevapealt kinga anda, nagu tahavad Kadastik ja Ansip. Töötaja kui nõrgema osapoole õigused võiks olla kaitstud, nii nagu tarbija õigused, näiteks.
Irja hotelli Hamburger Börs aluses kohvikus.
Soome reaalsus: kauplused on lahti argipäeviti kl 9-21, laupäeval 9-18 ja pühapäeval suletud.
Pildikesi talvisest Turust
Irja täna Aurajõe taustal.
Kõigil neil, kes külastavad näiteks Muumimaad Naantalis, soovitan kindlasti ära käia ligidal Turus, mis on samasugune ülikoolilinn nagu Eestis Tartu, ent Turu paistab olevat palju puhtam ja rahulikum, sinna pole nn Tallinna ülikool veel jõudnud. Kesklinn on kaubamaja täis ehitamata. Seal on lihtsalt üks plats.
Ja muidugi Aura jõgi (see on kah nagu Emajõgi Tartus), mille ääres palju kohvikuid ja restorane, ning laevad, millega saab suvel näiteks Muumimaale sõita. Ja avastada saarestikku. Lastele peaks palju rõõmu olema! Ja kindlasti on Turu hotellid mugavamad kui Naantalin Kylpylä. Näiteks kasvõi turuväljaku ääres asuv Hamburger Börs, sada aastat vana hotell, kus on võimalik saada vanniga tuba normaalse hinnaga. Ning hotelli all on palju mõnusaid söögikohti, milles ühes, Fransmannis, teenindas meid täna ettekandja, kes rääkis puhast eesti keelt. Ütles, et räägib koguni kümmet keelt ja et ta isa on eestlane, muidu on soomlane ja elab sealsamas. Meenutas natuke Anu Saagimit. Väga tore elamus, jätsime talle kohe 10 eurot jootraha.
Siin mõned pildid Turu turuväljakult:
Tuvid ja elektrikapid Turu linna keskse turuväljaku keskel.
Hamburger Börsi hotelli aluses kohvikus.
Tellimine:
Postitused (Atom)