USAs olemas samuti ajakiri kaasaegsele noorele mehele

Viimase Detailsi esikaas.

Erinevealt ajakirjadest Playboy, FHM, GQ, Esquire jpt, mis on mõeldud vanematele meestele, ehk neile, kel raskusi kõvaks minemisega (ja las nad vananevad oma lugejaskonnaga!), on ka USAs oma ajakiri noorele kaasaegsele mehele, nagu Inglise Arena, ja see on Details. Sellise ajakirja võiks Eestisse tuua, mitte koolnuid reanimeerida.

Palju õnne, armas issu!

Isa, päikesepoiss, oma 80ndal sünnal Inglise pubis kohvitamas ja veini joomas. Palju õnne, issu!

22l aprillil oli minu isa Georg Vaheri sünna, ta saanuks 81- aastaseks, aga noh, kuna paradiisis ju vanemaks ei saada, siis numbritel pole erilist tähtsust. Küll on tähtsust sel, et mul oli isa sünnipäeval alati tunne, et nüüd, just nüüd algab kevad. Mitte 22l märtsil, nagu tavaks, vaid 22l aprillil. Läksime siis alati isaga kohvikusse tähistama. Isa tegi mulle välja kohvi ja saiakese ning sageli liitus meiega ka isa hea sõber Toivo. Palju tervisi, sulle, Toivo, siit Ameerikast!

Eelmisel aastal tegi issu ka meile välja. Käisime Rakvere Inglise pubis ja isa oli väga heas tujus. 80, mõtleks! ütles ta. Tema oli mõelnud, et elaks millenniumini, näeks 2000nda aasta ära, aga näe, elas veel seitse aastat kauem! Isal oli esimest korda elus rohkelt raha, sest ma kandsin igal kuul ta pangaarvele 5000 krooni "kommiraha", ja ta tegi mu vanemale vennale Einole uljalt mitu klaasi õlut välja. See oli ilus päev, isal oli ta parim ülikond seljas ja ta naeratas lakkamatult.

Nüüd istub mu isa juba taevalikus pidulauas, kust ei puudu kindlasti ta lemmikroad ja -joogid, aga kuna ta andis oma eluajal pühaliku tõotuse mu kaitseingliks hakata, siis vahel paneb ta sealt kindlasti putku ning tuleb ja vaatab, kas minuga on kõik hästi. Ja on! Olen isegi üllatunud, kui hästi ma tegelikult hakkama olen saanud. Kõigele vastikule, mis muga selle poole aasta jooksul juhtunud on. Olen elus ja terve ning sõidan mööda Ameerikat ringi.

Isagi reisis palju Ameerikas. Ta käis siin kogunisti kolm korda. Esimest korda nõukaajal, kui vaid vähesed USAsse pääsesid ja kui tal oli veel kaks väikest poega, Vello ja Eino, ning naine Vaida. Õde pakkus siis isale, et jää, Georg, siia, siin on üks naine, kellele sa väga meeldid, ja Ruudi saab sulle tööd muretseda, aga mu isa keeldus, poegade pärast, ning sõitis koju tagasi. Teist korda käis isa Ameerikas 88ndal aastal ja siis viis mu tädimees Rudolf Susi ta Vaikse Ookeani rannale. Isa käis läbi terve USA põhjaosa, Kanada piirini välja. Ta rääkis pärast õhinal, kui ilusad kohad olid olnud Vermont, Colorado, Seattle ja Tacoma. Ta tõi mulle, oma väiksele tütrele, sealt palju ilusaid pilte ja ühe pisikese kivikese Vaikse Ookeani rannalt, mis on mul siiani alles. Mõtlesin, et otsin sealt, kui nüüd sinna jõuan, samasuguse kivi ja toon isale :). Ruudil elasid Seattle'is head sõbrad, kuulus väliseesti arhitekt Ilmar Reinvald ja kolonel Roosna, kes on umbes nagu Einseln, ma arvan. Igatahes nende pool nad seal peatusid ja siis käisid veel külas ühel jaapani miljonäril, kelle majas oli, nagu isa rääkis, kuldne vetsupott ning ilmatu paksud vaibad, kuhu jalg võis ära uppuda. See miljonär viis neid pärast oma uhke jahiga sõitma ja isa oli sest vaimustuses. Kolmandat korda käis isa Ameerikas oma hea sõbra Toivoga, kellega nad seal, nagu ma hiljem kuulsin, kõiksugu vahvaid tükke ette võtsid, näiteks luusisid mööda lennukit ringi ja käisid Manhattanil kohvitamas, ja ma usun, et isa oli siis väga õnnelik. Õieti on isa veel neljas ja viieski kord Ameerikas käinud, sest kui ma möödunud aastal siin kaks korda käisin, siis ta elas mu reisidele südamest kaasa. Ja ma tunnen, et elab nüüdki. Reisida läbi Ameerika! Isa oleks kohe kambajõmm olnud, kui selline võimalus oleks avanenud.

Heh, mina olen aga praegu Houstonis, kuulsas NASA keskuses, kus on Lyndon Johnsoni nimeline kosmosekeskus, ning sinna me Innoga kohe lähemegi. Oi, see oleks koht, kuhu isa oleks tahtnud minna. Nii et ega ta minuga kaasa tulemata jäta. Kosmosesse siis! Õhtul, siis juba San Antoniost, kirjutame. Remember Alamo?

Mõned pildid ka veel Montgomery'st

Kuigi täna oleme juba Houstonis, Texases (kust on, ilmselt, pärit teksapüksid), siin mõned pildid veel Alabama osariigi pealinnast Mongomery'st, mida me Irjaga külastasime mõned päevad tagasi teel New Orleansi, mis on Wikipedia andmetel oma nime saanud USA iseseisvussõja kangelase kindral Richard Montgomery järgi. Linna(d) rajasid 19. sajandi algul kaks ärimeest, üks ühele, teine teisele poole jõge, mis hiljem ühendati. Montgomery's oli, Irja jutu järgi, osa tuntud naisteka "Tuulest viidud" tegevusest ja seal on elanud kirjanik F. Scott Fitzgerald.

Linn oli enne kodusõda USA lõunaosariikide pealinn, mille kapitoolium oli omal ajal üks uhkemaid USAs, ja mille treppidel nimetati ametisse lõunaosariikide president Jefferson Davis. Siis oli Montgomerys mõnda aega pastoriks Martin Luther King Jr (nii nagu varem eestlastel, nii oli USAs neegritel pärast orjusest vabanemist võimalik karjääri teha ainult kiriku liinis) ja ilmselt seetõttu sai Montgomeryst alguse neegrite võrdõigusliikumine ehk Montgomery Bus Boycott, kus siis üks must naine, Rosa Parks, keeldus 1955. aastal bussis istet andmast valgele naisele, nagu tolleaegne kord ette nägi (muideks, valgetel ja mustadel olid toona ka eri vetsud). Ajaloost veel niipalju, et Alabama on oma nime saanud Alibamu indiaanlaste suguharu järgi, kes seda ala varem asustasid.

Praegu on see suure ajalooga linn natuke väsinud, kesklinn oleks nagu maha jäetud ja muidu kah natuke räsitud, inimtühi, polnud avatud ühtegi söögikohta. Ainuke vilgas koht oli pesapalli staadion, kus elu kees, kus oli avatud kümneid söögikohti ja kohal terve trobikond inimesi.

Aga siin mõned pildid:

Osake vanast linnaosast.


Siin veel üks vanem maja.


Inno otsimas teed.


Kirjanike ühenduse maja, sildi järgi.


Üks vanem elumaja.


Irja Alabama kapitooliumi treppidel.


Jefferson Davis.


Hetk pesapallistaadionilt, vastamisi on Montgomery Biscuits ja Jacksonville Suns.


Veel pilk staadionile.


Ja siin üks nurgake teeäärsest Biloxi linnakese söögikohast Applebees. Indiaanlaste kultuuritausta, see on siis juurte uurimine on USAs tõusnud au sisse.

Trikimeister Ansip natuke hädas

Lähemalt saab lugeda Delfi veebist:

Mitmenäoline Orleans

Kaks vaadet Orleansile.

Eile ma olin Orleansi peale pahane. Tulime just vihastamapanevalt igavast Alabama osariigi väikelinnast Montgomeryst, kus kõik kohvikud, poed, baarid ja restoraid olid KINNI ning linn ise nägi välja nagu mahajäetud tondikas, ja lootsime näha midagi tõeliselt ilusat ja romantilist, aga siin, French Quarteri vahetus ligiduses polnud muud kui party, party, party! Kiimas inimesed galore. Oleme Hiltonis ja Hiltonist on French Quarter ning kuulsad peotänavad Royal Street ja Bourbon Street kiviga visata. Suundusimegi kõigepealt sinna. Inno ostis endale turistinänni poest mõned T-särgid ja väikese pudeli rummi ning mina ostsin endale mõned ilusad kaelakeed ja kaks klouninukku, mida siin müüakse igas poes. Vaatasin huvi pärast ka kleitide hindu. Üks kollane, mis mulle meeldis, maksis tervelt 100 dollarit. Potomac Millsist sain sama raha eest neli väga ilusat kleiti :).

French Quarter on legendaarne, seda kiidavad kõik guide'id ja enamik turiste ainult seal elabki. Läheb õhtul välja, pidutseb hommikuni, magab kella 5ni järgmisel päeval ning alustab uut ringi. Tänavatel võis kohata kilavate silmadega narkomaani, kes pommis meilt oma järgmiseks doosiks raha, pikajuukselist hipit, kes jalutas oma nelja väikest koera, nii umbes 50-aastast tädi, kes oli pannud selga lillelise läbipaistva kleidi ja vaatas otsiva pilguga ringi, mu isa vanust meest, kes hoidis ühes käes drinki ning vaatas kepile toetudes noori tüdrukuid. Baaride ustel kõlkusid poolpaljad plikad ja kutsusid mehi sisse. Joogiurgaste ees seisid mehed, kes "rebisid" inimesi sisse, hüüdlausega: "Kolm drinki ühe hinnaga!" Beep-showde, stripi- ja geiklubide silte ei jõudnud kokku lugedagi. Ja kõikjal higised, kergelt närvis olekuga mehed ja naised, pilk vasemale-paremale vilamas. Jahil. Siin saab seksi, sõbrad. Ja saab kohe. Siin saab seksi ükskõik kes, sest inimesed on siin meeleheitel. See paistab nende olekust. Orleans on ameeriklase Havanna, kus ta saab juua ja nikkuda nii palju kui süda ihaldab ning rahakott kannatab.

Aga sa võid ka hetkeks seisatada ning kuulatada, kuidas tänavanurgal leiab ühtäkki aset parim jazzkontsert, mida sa eales kuulnud oled. Tavaline punt musti poisse teevad nii jumalikku muusikat, et sa lihtsalt pead seda kuulama. Seda ei kuule Jazzkaarel, ehei. Midagi sarnast võib kohata veel Barcelonas, ja ma mõtlesingi, et millegi poolest on Barcelona ja Orleans sarnased. Aga veel enam kui Barcelona sarnaneb Orleansile Lissabon ja eriti selle peotänav Bairro Alto. Nii et kes armastab Lissaboni ja eriti Lissaboni ööelu, see armastab ka Orleansi.

Aga sa võid muidugi ka astuda sisse mõnda restorani, näiteks Pat O'Brienisse, mis on siin samuti legendaarne, ning juua seal ära ühe maasika daquiri ja süüa ära ühe taldrikutäie grillitud krevette, nagu tegin seda mina. Maitses muide väga hea. Klaas pakiti mulle kingituseks kaasa. Ja siis on muidugi alati see võimalus, et sa lähed Mississippi jõe äärde ja vaatad, kuidas seal praamid aeglaselt mööda sametist veepinda sõuavad. Kusagil aimatavas kauguses kajavad tuhmid saksihelid. Sa võid seal pargipingil üsna kaua uhkes üksinduses istuda. Inimesed on baarides, neil on igavene mardi gras, või kuidas seda Orleansi pidu nimetataksegi.

Tänavad on French Quarteris muidugi täis kustud, kuuma ilmaga on seda eriti hästi tunda. Kui hommikul mõnest joomaurkast välja tuigerdad, siis pole ju aega vaadata, et mis ja kus. Orleans on uskumatult räpane linn, praht vedeleb igal ja kerjused on iga nurga peal. Big Easys on kõik iisi. Have fun! soovivad isegi restoranide salvrätid, joomaklaasidest rääkimata. Mida öö poole, seda fun'im muidugi on. Inimesed jäävad purju ja muutuvad ülemeelikuks. Kõik vennastuvad kõigiga. Õhk lõhnab kurva kire järele. Passion is always somewhat sad. Minu arust ütles nii Hemingway.

Meie istume nagu totakad jõe ääres, vaatame praami ja mõtleme, kui õnnelikud oleme. New Orleans ei ole kindlasti mu lemmiklinn, siin on kõike liiga palju, nii palju, et see on pimestav, kurdistav ja lämmatav, aga siin on hetki, mis on ilusad. Täna näiteks nägime ka teist Orleansi. Jalutasime linna parki, kus kasvavad paarisaja-aastased tammed ja mille tiigis ujus imeilus valge luik. Kõndisime sealt Orleansi kunstimuuseumi skulptuuride parki ja mõtlesime pärast muuseumi kohvikusse minna, aga selgus, et seda ei ole enam. "We had it," ütles muuseumitädi kurbusenoodiga hääles, "but we lost it with the storm". Orleans alles kogub end, tõuseb jalule nagu hiiglane, raginal, aga võimsalt. Osasid ujutuses kannatada saanud maju juba taastatakse, osadesse on kolinud uued inimesed. Linna kõige kaunim osa on minu arust Esplanade Avenue, kus on hulk romantilisi kreeka stiilis majakesi, ehitatud juba enne Ameerika kodusõda. Ühest sellisest majakesest leidsime ka oma tänaõhtuse restorani, Asian Pacific café, kus pakuti kõiki Aasia roogi. Istusime rõdule, kust avanes ilus vaade avenüüle, ja tellisime sushi nigiri ja sashimi, mis olid väga maitsvad. Samuti "cassava cake", mida sõin magustoiduks, filipiini magusroog, nagu menüüst võis lugeda.

Ühtäkki oli õhk raske ning algas hoovihm. Kui tagasi hotelli poole jalutasime, lõhnas kõik õhk jasmiinidest. Võtsin Innol käest kinni ja ütlesin talle, kui armas ta mulle on. Meel oli helge ja kerge ning French Quartergi ei paistnud enam nii kole.

Veel pilte New Orleansist (veel lisaks pilte veebigaleriis http://gallery.mac.com/innott#100249):

Linnapargis.


Linnapargis.


Esplanade Avenue.


Sigarivalmistaja.


Bourbon Street.


Bourbon Street.


Bourbon Street.


Mississippi jõe ääres.

Palju õnne Jürgen Ljubobratetsile!

----- Original Message -----
From: Henri Arras
To: pressiteated
Sent: Wednesday, April 23, 2008 11:41 AM
Subject: Reformierakonna aseesimeheks valiti Jürgen Ligi

Reformierakonna aseesimeheks valiti Jürgen Ligi

Täna esitas aktiivsest poliitikast taandunud Meelis Atonen avalduse enda vabastamiseks Reformierakonna aseesimehe kohalt. Ühehäälselt valiti erakonna uueks aseesimeheks Jürgen Ligi.

Kui kaaslased toetavad, tuleb selline ettepane vastu. Ma olen harjunud panustama erinevate valdkondade poliitikasse, kuid põhitähelepanu jääb majandusele ja ettevõtluskeskkonnale.

Ligi sõnul on Eesti poliitiline kaart aastatega omandanud tänase kuju ja suured muutused on aina vähem tõenäolised. „Reformierakonna poliitika on võimaldada inimestele head toimetulekut mõistliku majanduspoliitikaga ja teiselt polt kindlustunnet tegelikele abivajajatele. Ma nimetaksin eriti perepoliitikat, mis algab vanemahüvitisega kõige õrnemas eas ja jätkub töö ja pereelu ühitamise meetmetega peamiselt erinevate teenuste vormis. Aga ka stabiilset pensionireformi.”

Ta lisas: „Meie lähiaja mured on eelarvetasakaal, töölepinguseadus, nii ettevõtete kui eraisikute tulumaksureformide kaitsmine, maksude stabiilne alanemine ja samaaegselt tagada sotsiaalsed garantiid, need on kõik vajalikud rahvusvahelise konkurentsi säilitamiseks.”

Jürgen Ligi on üks Reformierakonna asutajaliige, kuulunud Riigikokku aastast 1995 ning oli kaitseminister aastatel 2005-2007. Ligi on olnud Reformierakonna fraktsiooni esimees Riigikogus, keskkonnakomisjoni esimees ja on täna rahanduskomisjoni esimees. Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli majandusgeograafia eriala 1982. aastal ja välismajandusespetsialistina Tartu Ülikooli 1993. aastal ning õppinud aastatel 1994-1996 Estonian Business Scoolis ärijuhtimist.

Meelis Atonen jätkab Reformierakonna juhatuse liikmena. Järgmine kord valitakse Reformierakonna juhatust 2009 aastal toimuval erakonna üldkogul.

Reformierakond on Eestis liberaalse maailmavaate eestvedaja, mis seab esikohale inimese vabaduse, toetab lihtsat ja õiglast maksusüsteemi ning usub üksikisiku ja eraomaniku otsusevõimesse riigi üle. Erakond asutati aastal 1994.

Lisainformatsioon:

Jürgen Ligi

Reformierakonna aseesimees

Tel: 505 6547

Ja veel üks teade Reformilt

.., kus pääminister veel nõnna optimistlik:

Üks teade Reformilt

Ja palun:

Inno ja Irja New Orleansis, III

Inno ja Irja jalutavad edasi New "The Big Easy" Orleansis mööda Prantsuse kvartali ühe peatänava, Bourbon Streeti peomöllu.

Inno ja Irja New Orleansis, II

Inno ja Irja jalutavad New Orleansis mööda Prantsuse kvartali ühe peatänava, Bourbon Streeti peomöllu.

Inno ja Irja New Orleansis, I

Inno ja Irja jalutavad New Orleansis romantilise Mississippi jõe ääres, kus pole ühtegi hingelist.

Inno ja Irja jõuavad Irja onu elukohta

Inno ja Irja jõuavad Irja onu Rudolf Susi elukohta Modenas, New Yorgi osariigis. Rudolf rajas oma eluajal sinna terve linnaosa, teda meenutavad tema enda ja tema tütre Ene nimelised tänavad ning tema naise Endla nimeline järv.

Inno ja Irja otsivad teed lennujaamast välja, osa II

Inno ja Irja otsivad teed välja JFK lennujaamast New Yorgis, nad asendavad Hertzi Neverlosti Garmin Nüviga.

Inno ja Irja otsivad teed lennujaamast välja

Inno ja Irja on rentinud auto ja otsivad teed lennujaamast välja, neid aitab Hertzi Neverlost.

Savannah hotell Hilton DeSoto

Siin mõned pildid hotellist Hilton DeSoto:


Vaade toa aknast.

Savannah nagu Havanna

Mõned pildid Savannah'st (Georgia), ühest kaunimast USA linnast, mis meenutab kohati Havannat, kohati Pärnut. Siin mõne pildid:

Vabadusest ja ettevõtlusest

Kuigi olen ise isikuvabaduste poolt, on selge, et vabadusel on rida varjukülgi. Näiteks toetab vabadus, eriti majanduse vallas, konkurentsi teket, kuna kõigil on võimalus oma ettevõte asutada ja tegutseda. See ei meeldi kindlasti neile, kellel juba on ettevõte ja kes ei ole konkurentsist huvitatud. Sama kehtib arvamus- ja usuvabadusega. Olemasolevad arvamusliidrid ei soovi, et uued üritajad nende mängumaale tulevad ja viimaks nad kõrvale tõrjuvad, sama kehtib usujuhtide kohta, kes ei taha kuuldagi uutest üritajatest.

USA on ses mõttes huvitav koht, et siia on kohale tulnud muu hulgas paljud need, kes on uued üritajad ja kes seetõttu pole omal maal saanud vabalt tegutseda. Siin on mustmiljoni eri usulahu esindajaid, eri rahvaste ja rasside esindajaid, kes kõik arvestavad teineteisega ja kellel on kõigil võimalik oma unistusi ellu viia ilma, et neid keegi sellepärast kiusaks. Ja nagu Irja juba kirjutas, ei tule siin kõne allagi kellegi halvustamine tema veendumuste ja usu põhjal. See lihtsalt ei mahuks inimestele pähe. Siin pole ühte ja õiget arvamust, mis on väga tavaline Euroopa kultuuriruumis.

Ja siis pole ime, et USA majandus on mööda läinud endistest suurtest tegijatest nagu Inglismaa ja Prantsusmaa, või Hispaania. Vabadus võimaldab areneda uutel ideedel, seda ka majanduse vallas. Pole ime, et pea kõik suured avastused tulevad USAst.

Vabadus tähendab ka kodanikualgatust. Julgust ette võtta. Julgust midagi ära teha, vabadus annab sellele julgusele tiivad. Ja vastupidi, kui vabadust pole, siis kaob ka tahtmine ja julgus. Ei taheta midagi ette võtta ega teha. Ja siis pole ime, et USA seljatas NSV Liidu, kuna viimases oli kodanikualgatus lämmatatud nullini, ja inimestel oligi võimalik ainult viina juua ja ohjeldamatult sigida. See taak on ka kahjuks paljudel eestlastel vanast süsteemist kaasas, kus siis mehed joovad ja naised teevad omale lohutuseks lapsi.

Miks ma seda kirjutan. Kui me Irjaga, mõlemad Eesti kodanikud ja Tartu linna elanikud tahtsime Tartus ettevõtlusega tegelema hakata, kohvikut rajada, investeerida miljoneid kroone, siis põrkusime kohe kohaliku omavalitsuse ja maksuameti vastuseisule. Mis tundus kummaline. Ja siis pole ime, et Eestis on üha vähem inimesi, kes tahavad ettevõtlusega alustada ja sellega tegeleda. Sest milleks teha asja, millele vastu sõditakse. Ja seda minu oma maksuraha eest! Kodanike abistamiseks ja teenindamiseks palgatud ametnikud töötavad selle nimel, et inimeste algatusi lämmatada, nagu see oli nõuka ajal, kus ametnikud olid võimu tööriistad, ja oma võimu täiel rinnal ka kasutasid. Seda ühelt poolt. Teiselt poolt pole me kohanud ka mitte mingit toetust kohaliku omavalitsuse poolt, mitte mingit huvi asja vastu. Ja kui kedagi ei huvita ettevõtlus, siis seda ka ei ole ega teki.

Aga ma saan ka aru. Tartus on juba küllalt kohvikuid ja muid ettevõtteid, milleks siis veel midagi juurde tekitada. Eksole. Aga siis ei tasu ka kurta, et hinnad muudkui kerkivad. Siis peab elama ja olema nagu vanasti, nagu minu ema armastas öelda, et ole rahul sellega, mis on.

Päike paistab, meel on hea

Siin Savannah's on hea, inimesed mõnusalt strollivad tänaval, mitte ei tormle nagu New Yorgis ega asjata nagu Washington DC-s. Kell on 17:19 ning on just paras aeg teha üks väike uinak, mida Inno just parajasti teebki. Käisime jõe ääres grillitud krevette söömas ja jalutasime niisama mööda jõeäärt. Ameerikas ei ole praegu turistihooaega, kõik kohad on mõnusalt pooltühjad.

Kui Inno üles ärkab, siis ta paneb mõned pildid ka üles. Savannah on rohelusse uppuv linn, iga tänava keskel on pargike, kus ohtralt pingikesi. Inimesed istuvad neil, pilk õndsalt taevasse suunatud, käsi kallima ümber, ja naudivad kaunist suveilma. Jah, siin on juba suvi! 28 kraadi täna. Panin selga oma õhukese helesinise suvekleidi ja jalga plätud. Inno ostis endale ühest sigaripoest paki Kuuba sigareid ja oli väga rahul. Tänavakohvikus sõin mina ära ühe suure kausitäie jäätist ja Inno limpsis ära ühe rummi koolaga.

Le Monde ei valeta, Savannah on tõesti seninähtud Ameerika linnadest ilusaim. Mu süda kuulub küll endiselt Washingtonile, sest mul on selle linnaga nii head mälestused, aga Savannah on nüüd kindlasti järgmine. Kes tahab näha Ameerika tõelisi naisi, neid, kes kannavad ilusaid lehvivaid kleite ja on muidu ka väga naiselikud, tulgu Savannah'sse. Restoranid on siin ka väga head, linnas pole ainsatki kiirsöögikohta.

Homme siis algab meie reis idarannalt läänerannale. Savannah on selle reisi esimene punkt, järgmine on Montgomery Alabamas, kuhu jõuame homme, ning ülejärgmine legendaarne New Orleans Louisianas. Ootan juba kannatamatult New Orleansi, sest mulle tundub, et ka sellest saab üks mu lemmiklinnu. Ja siis, siis ootan ma veel "Dallase"-seriaali Dallast, romantilist San Fransiscot ning Vegast, mis on loodetavasti niisama äge kui Frank Sinatra ja Dean Martini lauludes. Oo, ja Grand Canyonit ootan ka. See pidi midagi tõeliselt vägevat olema. Ja ega Eldoradost ei tohi ju ka niisama mööda sõita. Ega New Mexicost. Rio Grande'i peab nägema. Ja LAs peab vaatama, kas ta on ilmaasjata üles haibitud või mitte.

Muide, Inno ostis endale Potomac Mills'i poest 10 Obama T-särki. Talle hirmsasti meeldib Obama. Mulle mitte, minu arust on Obama poisike. McCain on ikka sõjaveteran, tõeline kangelane. Ja njummi nagu karumõmmu.

Valime uue rahvusliku uhkuse!

Maha loll Kalevipoeg, rumala talupoja võrdkuju, kes astus omaenda mõõga otsa. Valime uue rahvusliku uhkuse, kes võiks eestlase vaimusilmas vabaduse lippu kanda. Küsitluses on mõned meie ettepanekud, ootame nüüd teie omi. Kes ajaloolistest ja praegustest tegelastest võiks väärida rahvusliku uhkuse austavat tiitlit? Teie ettepanekud, palun, sest tulemas on veel teine ning kolmaski voor.

Siirad vabandused ka Aapo ees, kes jäi kogemata meie seksikate blogikangelaste teisest voorust välja. Parandame vea kolmandas voorus. Aapo on kindlasti seksikam kui Toomas-Hendrik Ilves, kellega Inno ta segi ajas :).

Meie läheme nüüd Savannah' peale jalutama ning õhtul raporteerime.

Ja Eestis teed korda!

Kui vaadata rahandusministeeriumi kodulehelt 2008. aastaks planeeritud tulusid-kulusid, siis selgub huvitav kurioosum, et kütuseaktsiisist on planeeritud 5,8 miljardit tulusid, aga teede ehituseks ja korrahoiuks vaid 2,7 miljardit kulusid, sealgi sees ilmselt mingi osa eurorahasid.

Kuhu jääb siis lubadus, et Eestis kehtestatud kõrget euro-kütuseaktsiisi kasutatakse AINULT teede olukorra parendamiseks? Ahh?!

Aga USAs on teeääred puhtad

Jah, tõesõna. Täiesti puhtad. Ja põhjust pole vaja kaugelt otsida: iga natukese aja tagant on tee ääres meeldetuletavad sildid, et prahi mahaviskamise eest on trahv kuni 1000 dollarit (võrdluseks, kiiruseületamise eest hoiatavad vastavad sildid kuni 250 dollari suuruse trahviga).

Lausa pisar tuleb silma, kui vaadata, millise entusiasmiga Rainer Nõlvak ja tema juntsud, ninad tatised peas, kampaania korras Eestimaa metsaaluseid ja teeääri puhastavad, ja millise kiirusega need kohad taas prahiga täituvad.

"Teeme ära" peaks algama Riigikogu esiselt platsilt või omavalitsuste juurest, et kehtestada prahi mahaloopijatele karmid karistused. Ja siis loodus puhtaks, et see selliseks ka jääks.

Vabadusest ja orjusest

Inno ja Myrtle Beach, South Carolina. Taamal Atlandi ookean.

Irja kirjutas Kalevipojast, ja tõesti, arutasime just, et Kalevipoeg on justkui antikangelane, luuser, orjarahva koondportree. Ja see rahvas ihkab küll vabadust, aga teab, et ta seda kunagi ei saa. Või umbes niimoodi. Ja kangelane on selline veider "käsi kaljukammitasis" ullike, umbes nagu venelastel Ivanuška Duratšok.

Ehk siis, Kalevipoeg kõlbab küll sümboliseerima eesti rahva mitmesaja aastast orjapõlve, aga mitte elu paremaks muutumist. Ullike pole selleks võimeline. Kõik need rahvalaulud, mille Kreutzwald korjas Lönnroti eeskujul üles ja siis kirja pani, on üks suur nutulaul, umbes nagu ameerika neegerorjade gosplid. Mis siis sündisid rasket orjatööd tehes. Ja kust kumas samuti unistus õndsast tulevikust. Mis pakkusid raskel ajal tuge, mis on huvitavad kultuuri-ajaloolisest aspektist, aga millest jääb väheseks, et tulevikku üles ehitada.

Ja nagu Irja ütles, pole eesti rahval selliseid kangelasi, nagu on ameeriklastel, ütleme, väejuht Washington, ideoloog Jefferson, jurist Hamilton või orjuse vastane Franklin. Pole sellist positiivset tarka revolutsionääri, kelle tegevus oleks kuidagi inimeste elu paremaks muutnud. No ehk siis Jakobson. Aga temagi kapseldus liialt põllumajandusse, nägi lahendust ainult ennastsalgavas töörügamises, ja lõpuks kängus oma maalapikese otsas. Nagu Vargamäe Andres. Aga vähemalt tõestas oma elu najal, et õnn ei peitu töörügamises.

No ok, USA alusepanijad olid eelisseisundis, kuna nad polnud orjad (ja nagu Irja märkis, kui Jakobsonil oleks olnud kasutada orjade armee, oleks ta võinud samuti mägesid liigutada). Ega olnud orjad ka USA alusepanijate vanemad, või vanavanemad. Võib isegi öelda, et nad said mõelda, filosofeerida, oma unistusi ellu viia, kuna nende eest tegid töö ära orjad, nii nagu ka vanas Kreekas, millele Irja viitas. Ja neid filosoofe tsiteeritakse tänapäevani, tuhandeid aastaid hiljem. Ja need orjad siis, näiteks neegerorjad, eestlaste saatusekaaslsed, pole USAs veel tänaseni päriselt vabaks saanud: nad pole küll enam sunnismaised, neile on antud nimed ja õigused, neid on õpetatud lugema-kirjutama, aga enamik nn musti töid on jätkuvalt nende teha. Üksikud neist on saanud võimaluse luua, mõelda, oma unistusi ellu viia. Vähemalt on neil see võimalus. Ja nad paistavad märksa õnnelikumad oma moodsas orjuses, kui nende nälgivad sugulased Aafrikas, kes surevad massiliselt eri haigustesse.

USAd iseloomustab moodne orjus. Kus siis inimene müüb end vabatahtlikult, oma tööd siis. Ja neid tahtjaid on küllaga, isegi ilma loata, nagu näiteks tuntud telestaar Maire Aunaste, kes kuuldavasti mitu head aastat New Yorgi kõrtsides nõusid pesi. Ja nagu teevad lisaks Aunastele ilmselt veel tuhanded eestlased, keda on viimasel ajal USAsse üha rohkem elama asunud. Neile tahtjatele on see võimalus antud. Teed mitu head aastat tööd, siis saad juurdepääsu sotsiaalsetele hüvedele, isegi kodakondsuse. Ja see moodne orjus võimaldab paljudel inimestel olla vabad, viia ellu oma unistusi, protesteerida, mõelda, kritiseerida valitsust, avaldada arvamust, meelt avaldada, kui see ei riku teiste õigusi.

Eestlased, endised orjad, armastavad oma tööd niivõrd palju, et ei lase kedagi teist tulla ja enda eest tööd ära teha. Ei lasta praktiseerida seda moodsat orjust, mille järgi on olemas nii pakkumine kui nõudlus. Eestlastele on orjus nii armas, et nad tahavad olla ise omal maal orjad, ja taastoodavad orjust, reanimeerides vanu müüte, näiteks, et peres peab olema palju lapsi, mis orja jaoks tähendab veel suuremasse orjusse vajumist. Ja pealegi, vanas taluperes oli laps kaup, mida sai müüa või vahetada, praegu enam vanemad oma lastega bisnist teha ei saa, vähemalt mitte seaduslikult.

Vabal inimesel on veel üks hea omadus: ta ei lase ennast kamandada. Mitte kellelgi.

Esimene kiri Savannah'st

Oleme Savannah's, mida le Monde on nimetanud Ameerika kõige ilusamaks linnaks, ja Inno magab juba. Vaeseke pidi täna hästi palju sõitma, sest me alustasime sõitu Raleigh'st, North Carolinast, ning sõitsime läbi terve South Carolina Georgiasse välja. Savannah ongi Georgia linn. Enne seda tegime sulpsu South Carolina kuulsal Myrtle Beachil ning peatusime Charlestonis, kus jalutasime natuke ringi ja käisime söömas. Sõime mingit "southern speciality't", krevetid pruuni sousti sees ja riisiga, mis oli tõeliselt maitsev. Charlestonisse tahaks kindlasti tagasi, sest see on nii armas linn, ehe lõuna ja lõunapärane külalislahkus. Ja naised on Charlestonis hoopis teistsugused kui näiteks North Carolinas, kus nad kannavad peaasjalikult ilmetuid T-särke ja lühikesi pükse. Siin on igal endast lugupidaval southern belle'il ilus lehviv kleit seljas, kui ta õhtul linna peale patseerima tuleb.

Õnneks ostsin endale poole tee pealt, suurest Potomac Mills'i kaubanduskeskusest palju ilusaid kleite ja seelikuid, mida saan siin nüüd mõnuga kanda. Homme oleme ka Savannah's!

Vabaduse radadel

Irja ja Myrtle Beach, SC.

Maal, mille õhus võib tunda vabaduse hingust, hakkad paratamatult mõtlema sellele, kui vabad oleme tegelikult meie. Sina ja mina. Meie, eestlased. Washingtonis Valge Maja juures tuli paratamatult mõte, et me alles harjutame demokraatiat. Ja me ei teagi, mida demokraatia tegelikult tähendab. Demokraatia sündis Vana-Kreekas, Ateenas ning saavutas oma kuldaja Periklese ajal, 5nda sajandi keskpaigas. Mis pärast teda tuli, oli muidugi jama, aga Periklese ajal oli iga Ateena kodanik teisega võrdne. Täpselt nagu nüüd Ameerikas. Valge Maja ees protestiv hambutu tädi on George W-ga võrdne. Ok, ta ei ela Valges Majas, aga ta võib väga vabalt elada Valge Maja ees. 24 tundi ööpäevas. Mitte keegi ei aja teda ära. Vastupidi, politsei valvab ka teda. Ja tema telgi ees on loosung, et Bush on kõige suurem terrorist.

Mis juhtuks Eestis, kui keegi tädi püsitaks Toompeale telgi, kirjaga, et Andrus Ansip on kõige suurem siga? Kas tal lubataks elada Toompea lossi ees telgis? Kas politsei valvaks teda?

Kui venelased Tõnismäel viina jõid ja lippe lehvitasid ehk siis sisuliselt protestisid, viis meie valitsus nende protesti sümboli ehk siis pronkssõduri ära. Ehk siis siin oleks see tähendanud seda, et Ameerika politsei oleks viinud ära tädi telgi ning plakatid. Tädi ise oleks võinud jääda. Ja tädi telgi kohale oleks istutatud lilled. Muidugi, siin võib vaielda. Et tädi protestib rahumeelselt, aga venelased mässasid. Samas, kindlasti oli ka venelasi, kes käisid pronkssõduri juures rahumeelselt. Nende häälel ei lastud kõlada. Nende hääl ei huvitanud mitte kedagi. Pronkssõduri äraviimisega lämmatati viimnegi piiks.

Eesti armastab hoobelda, et kuulub Euroopa kultuuriruumi. Euroopa armastab hoobelda oma pika ajalooga, pidades seda oma eeliseks Ameerika ees. Ameerika on mikihiiremaa, ütleb tavaline rumal eurooplane, mõistmata, et Euroopa "esiisa" on Vana-Rooma ning Vana-Rooma oli oma olemuselt aristokraatlik. Seal luges, kust inimene pärit oli, mitte igaühest ei saanud senaatorit. Keskaegne Euroopa jätkas sama traditsiooni: mis seisusse sündisid, selles ka tavaliselt surid. Kenast vaesest neiust võis heal juhul saada kuninga favoriit, aga mitte kunagi kuninganna. Prantsuse revolutsioon oleks võinud paljugi muuta. Kuulutati seal ju Ameerika eeskujul vabadust, võrdsust ja vendlust, aga ahne korsiklane, keda ambitsioonide poolest võiks võrrelda Julius Caesariga, rikkus kõik ära. Euroopa pettus romantikas ja revolutsioonis ning puges taas aristokraatia rüppe.

Meie, orjarahvas, kes me oleme nüüd ka mõned aastad demokraatiat harjutanud, hoiame rohkem Euroopa ehk aristokraatliku ühiskonnakorralduse poole. Eestis on oluline, kes sa oled, kust tuled. Kui sünnid mülkasse, siis ka sured mülkas. Oodatav käitumine on, et inimene näitab võimu suhtes üles aukartust, mitte ei mässa selle vastu. Mässajat ootab Maksim Reva ja Dmitri Linteri saatus. Politseinikud on ülbed ja üleolevad, sest teavad, et neile on kõik lubatud. Viletsamagi konstaabli näkku on kirjutet: ma võin sind iga kell pokri pista, kui tahan. Kohtunike ja prokuröride nägudel on pilkav naeratus: eks kaeba, kui tahad. Hirm võimu ees on saanud osaks me rahvuslikust identiteedist, osaks me verest ja lihast. Mõisatallides peksti küll me vanavanavanavanaisasid, aga see hirm, mida nemad tundsid, on meile põlv põlve järel edasi antud. Ameerika mütoloogia on George Washington ja Thomas Jefferson ning noore koloonia julge vastuhakk võimsale emamaale, Eesti mütoloogia on Kalevipoeg, kelle käsi on kõigile hoiatuseks kaljukammitsas kinni. Rahvuslik uhkus, julgus vastu hakata ei saa süttida, kui meie kangelaseks on rumal ning tahumatu talupoeg, kes astub omaenda mõõga otsa. Vastupidi, Kalevipoja selline rumalus sunnib järeltulevaid põlvi ettevaatlikkusele. Kas on ikka mõtet ärbelda, nii iseteadev olla? Parem istuda oma urus ja olla vait.

Meil ei ole vaja lolli "kangelast", kes ise omaenda mõõga otsa astub. Kalevipoeg on Eestile pigem nuhtluseks. Peaksime kiiremas korras uut kangelast või kangelasi otsima hakkama. Mõned ettepanekud: vastupanu organiseerijad Alfons Rebane ja Johan Pitka.

Vana-Rooma keisririigi ideaale edasi kandvat Euroopat ei ole ka mõtet imiteerida. Kui tahame demokraatiat, siis võtkem pigem eeskuju Ameerikast, kus tavalise tädi hääl kõlab niisama võimsalt kui presidendi oma. See ongi tõeline demokraatia. Kõik muu on demokraatia harjutamine.