laupäev, 20. september 2008

Nägin unes hirmsat orgiat



Pole juba mitu aastat sellist unenägu näinud. Kus oli nii hirmus orgia, et polnud hoo ega hoobi vahet, kui nii võib öelda.

Kus siis osalesid minu eks Ingrid Tähismaa, siis tema satelliidid Urmas ja Andres. Ja siis veel Hundioru Nirti ning tema satelliit Margit Parts.

Ja huvitaval kombel ma ise ei osalenudki selles.

Aga alustan otsast. Kõigepealt hiilis Ingrid, kes oli millegipärast rõivastatud pulmakostüümi, minu voodi juurde, ja üritas mind nö ära varastada. Karjusin appi, aga kedagi polnud. Isegi Irja oli kuhugi kadunud. Arvasin, et ta läks vetsu. Tegelikkuses aga olid Urmas ja Andres ta kinni nabinud.

Ja siis see Ingrid sikutas mind kätest ja jalgadest. Ja mul polnud ühtäkki kuskilt kinni hoida, lohisesin tal sabas, kuni lõpuks sain uksepiidast kinni ja enam lahti ei lasknud. Siis võttis Ingrid taskust noa ja hakkas mu kätt nüsima, seda, mis uksepiidast kramplikult kinni hoidis. Nägin, kuidas verd hakkas voolama, kuidas kõõlused rebenesid, aga ma ei lasknud lahti.

Samal ajal olid Urmas ja Andres ametis Irjaga. Nad olid ta maja kõrvale puu külge kinni sidunud, suu kinni teipinud ja korjasid metsa all hagu, et Irjale tuli alla teha ja ta elusalt põletada. Nõnda et ka naaberkülade inimesed kuuleksid, kuidas üks vastumeelne tegelane elusalt tulel küpseb. Urmase ja Andrese suust tuli vahtu välja, sellist rohelist. Nagu marus koertel. Ja tegelikult nad sarnanaesidki koertega, neil olid karvad selga kasvanud, ja käte peale. Ning küünised olid sellised pikad.

Samal ajal nüsis Ingrid minu rannet, väits oli jõudnud juba kontideni, kui järsku sähvatas midagi kusagil. Hõbevalge, mõtlesin, see mis eesti rahva päästis. Palusin seda valget omale appi. Ja ta tuli. Marssis nagu sõdur võitlusväljal. Tuli ja raius Ingridil pea otsast, nii et verd lendas igasse ilmakaarde. Ja pea lendas aiateiba otsa nagu soolasammas. Siis see nägu veel irvitas, suu tõmbus kergele irvele, kuigi veri oli juba välja voolanud. Ma sain aru, et head see ei tähenda. Ja ma ei eksinud. Samal ajal olid Urmas ja Andres saanud hakkama korraliku tuleriidaga, kust Irja enam väljagi ei paistnud. Urmas võttis oma mersu pagasnikust kanistri bensiiniga ja valas tuleriida üle. Ning taskust tikud, et seda süüdata. Ent midagi läks vist nihu, nii et ta riided süttisid pülema ja tema edev dress sulas tal sõna otseses mõttes naha sisse. Nii et mees ägises ja röökis mis kole, nagu ratta peal. Ent teha polnud midagi. Sädelev nailondress sulas naha sisse. Ja Urmasest sai nailonmees, kes heitis oma maise hinge ja käib sestsaadik läbi korstna lapsi kummitamas. Ta saabub alati enne jõule, kui lapsed on ärevil, ja varastab kuuse alt ära kõik kingid. Lootuses sealt leida rohtu, mida oma kõrbenud naha peale määrida. Aga ta ei leia sealt kinkidest muud midagi peale mänguautode ja lõhnaõlide. Mis tema nahale veel eriti halvasti mõjuvad, seda veel rohkem söövitavad.

Andres sai aga tuleriida ääres passides sellise sahmaka näkku, et tema silmad põlesid olematuks. Nende asemele jäid alles vaid augud. Ta kaotas nägemise, mis oli temasuguse mehe jaoks, kes end iga päev mitu korda peeglist jõllitab, kõige suurem karistus, mille saatus oleks osanud talle määrata. Sellest ajast peale käib ta nagu kummitus majast majja ja laseb vett joosta, justkui soovides leida võluvett, mis talle nägemise tagasi toob. Hing jäi talle küll sisse, aga see ripub justkui paelaga kaelas. Ja mis on talle suurim karistus, ta ei saa hinge heita, sest hing pageb alati võpsikusse, kui Andres soovib seda minema heita. Ta on end proovinud põletada, autoga Türisalu pangalt alla kihutada ja muid trikke, aga alati on hing tema juurde tagasi tulnud. Mistõttu näeb Andres välja nagu zombie, elav surnu. Kes siis ilmub tavaliselt koera ilmaga tänavale ja hirmutab nii noori kui vanu. Küll on ta üritanud end surnuaial ise matta, hüpanud valmis kaevatud hauda, aga ikka on hing ta sealt üles leidnud, üles korjanud, ja ei anna talle rahu.

Ning lõpuks said Hundioru Urmas ja Andres taas kokku ning läksid külla Nirtile ja Margitile. Kes justkui ootasid mehi, kui oma kosilasi. Neil olid vitud märjad, nii et lausa voolasid, ja häbebemokad olid kutsuvalt avali nagu lilleõied, ja seejärel võttis Nirti seda hingeta nailonmeest ning Margit hingega pimedat. Ja mis huvitav, peale seesugust orgiat jäid Nirti ja Margit juba samal õhtul käima peale ning juba järgmisel päevad tõid nad kumbki ilmale tosinkond väikest sarvedega karvast tegelast. Kes siis sõid alustuseks ära nii Nirti kui Margiti platsentad ja pistsid nahka kõik, mis nad külmkapist leidsid, isegi vana aegunud ketšupi ja pooleldi mädanema läinud hapukoore. Siis kolisid nad elama Urmase ja Andrese juurde ning käisid neil kannul nagu sabarakud, küll läbi korstna kuuse all, küll surnuaial.

Mina üritasin samal ajal päästa Irjat tuleriida alt, aga mida rohkem ma ristu eemale loopisin, seda enam seda asemele tuli. Selle peale ärkasin ja olin õnnelik, et see oli vaid uni.

Uhh, oli see vast kogemus. Loodetavasti ma enam midagi sellist ei näe.

Eesti ajalugu - Ühe türanni alistumine teisele

Kirjutanud Irja

Herodotose Historias on huvitav lugu Lüüdia kuningas Kröösusest, kel tekkis ükspäev huvi alustada sõda Pärsia kuninga Kyrose vastu. Enne seda päris ta siiski targu nõu Delfi oraaklilt, et kas on üldse mõtet nii kange vastase kallale minna. Oraakel ütles seepeale, et kui Kröösus peaks sõtta minema, siis ta hävitab ära vägeva impeeriumi. Kröösusel sai seepeale meel kangesti heaks, sest ta tahtis väga võimsat Pärsia impeeriumi ära hävitada.

Tea, kas meie peaminister Andrus Ansip on ka mõnelt oraaklilt Venemaa küsimuses nõu küsinud ning saanud vastuseks, et kui ta Venemaa kiusamist jätkab, siis tal õnnestub üks riik ära hävitada? Johan Bäckman, kes peagi Pronkssõduri endisel asukohal oma uut, Eesti ajaloo lõppu kuulutavat raamatut esitleb, igatahes arvab, et kui Eesti samas vaimus jätkab, siis me oleme varsti oma iseseisvusest priid.

Peaasjalikult räägib Bäckman õiget juttu, aga ta teeb ühe olulise vea, või jätab lihtsalt ühe olulise asjaolu tähelepanuta. Nimelt väidab ta, et Eestit ei okupeeritudki ja et 22. september on Eesti vabastamise aastapäev, suur rõõmupäev. Bäckman unustab, et nõukogude baasid lasi 39ndal aastal Eestisse sisse Konstantin Päts, keda meie ajaloolased siiani miskipärast "presidendiks" nimetavad, aga kes oli sisuliselt türann, isevalitseja, diktaator, despoot. Eesti ei olnud 40ndal aastal, mil ta nö vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu astus, vaba ja demokraatlik riik. Oma poliitilised vastased tapnud ning vaba ajakirjanduse suu sulgenud Pätsil polnud oma võimu vägivaldsuset johtuvalt tegelikke, põhiseaduslikke volitusi midagi oma riigi ja rahva nimel ette võtta. Tema koht olnuks vanglas ning tribunali ees.

Kuna meie ametlik ajalookäsitlus aga seniajani seda vägivaldset võimuhaarajat ning kurjategijat idoliseerib ning ütleb, et kõik, mis Päts tegi, oli hea, siis muul maailmal on väga raske mõista, miks me oleme nii vihased, kui meile öeldakse, et Eestit ei okupeeritud. Kui Päts käitus meie arust 40ndal aastal õieti, siis mida me õigupoolest vigiseme. Kui meie aga suudaksime tunnistada enestele, et meil ei olnud 40ndal aastal võimul mitte president, vaid türann ja diktaator, kel polnud tegelikult mingit õigust võimul olla, kes oli isehakanu, siis muutuks me jutt okupatsioonist maailmale kohe palju arusaadavaks. Nimelt ei legitimeeri ühe türanni teiselt türannilt võimu anastamine esimese türanni võimu. Ehk siis see, et türann Stalin alistas türann Pätsi, ei tähenda seda, et türann Stalin vabastas türann Pätsi valitsuse all oleva maa. Toimus lihtsalt ühe diktatuuri vahetumine teise diktatuuri vastu ning seda me peaksime maailmale seletama. Et meie demokraatia lõppes tegelikult juba 34ndal aastal, kui võimu haarasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kes vangistasid, pagendasid ja tapsid oma poliitilised vastased, saatsid Riigikogu laiali ning likvideerisid vaba ajakirjanduse. Meie esivanemad, vanaisad ja vanaemad, kaotasid oma iseseisvuse juba 34ndal aastal. Diktaator ei ole legitiimne valitseja isegi siis, kui tal on toetajaid. Tema valitsus ning otsused ei ole õiguspärased. Ja kui teda ei kukuta oma rahvas, siis seda võib teha ka välisriik (nagu Ameerika kukutas Iraagi diktaatori Saddami).

Nüüd ei tähenda see muidugi seda, et see välisriik, kes kukutab diktaatori, võiks kohe end ses riigis peremehena tundma hakata. Sest rahvas ei andnud oma aktsepti juba esialgsele diktaatorile, s.o Pätsile. Rahva toetus kuulus vapsidele ehk vabadussõjalastele. Ja kuna rahvas ei andnud Pätsile volitust enda nimel valitseda, siis olid kõik Pätsi teod presidendina õigustühised.

Õigustühine oli seega ka see, et ta andis oma võimu üle uuele diktaatorile. Kuna tema võim ei olnud legitiimne, siis tal polnud õigustki midagi kellelegi üle anda!

Et siis meid okupeeriti küll, aga meid okupeeriti juba 1934ndal aastal ning seda tegi mitte venelane, vaid Konstantin Päts, kes andis hiljem lihtsalt oma usurpeeritud võimu teisele diktaatorile üle.

_ _ _

Nüüd te tahate kindlasti teada, mis sai kuningas Kröösusest. Et kas ta siis hävitas vägeva impeeriumi või ei. Ja vastus on jaa, tõepoolest, Delfi oraakli sõnad läksid täide. Kröösus põhjustas ühe vägeva impeeriumi huku. Aga mitte Kyrose, vaid omaenda impeeriumi huku. Oraakel polnud ju täpsustanud, millist "vägevat impeeriumit" ta täpselt silmas pidas ning oma edus kindel ja ülbe Kröösus ei küsinud ka.

reede, 19. september 2008

Üks huvitav tagasiside/analüüs Irja kohta

Saabus selline tagsiside:

Kuigi üldsus teab Irjat enamasti himura ja põõrase seksiskandalistina, on minu meelest see mulje üheülbaline. Leian, et Irjas kui naises on midagi enamat. Siinkohal tõmbaksingi tähelepanu tema isiksuse alahinnatud aspektile. Alljärgnev võib ehk tunduda natuke meelevaldne, aga eks ta põhinegi minu enda tähelepanekutel.

Miskipärast tunnen, et tegelikult on Irja oma hingelt nagu laps. Mitte lapsik, vaid pigem lapselik. See seisneb eeskätt tema armsuses ja siiruses. Vanas blogis oli I-doc rubriik, kus vastati lugejate küsimustele suhete kohta. Esimene sissekanne on oma esitluse poolest meeldejääv. Pildil on Irja hästi kena ja armsa pilguga, säravate lapsesilmadega ning ta vastab küsijale: "Esimene küsimus ja kohe nii huvitav!" Selles on küll ehtne lapsemeelne elevusenoot sees. Järgneb seletus, kuidas armastus ongi igavene. See steitment kõlab väga muinasjutuliselt või mis? Terve see kompott: lapsesilmad, elevus ja usk muinasjutulisse; on ikka väga võluv.

Irja lapsemeelsus ilmneb ka tema suhtest isaga. Hea näide on üks video, kus võib viivuks näha Irjat telefoni teel rääkimas isaga. Jällegi võib näha lapsesilmi, lapselikku elevust kohtab nüüd hääletoonist. On paradoksaalne, et ühest küljest oli Irja isale nagu võrdväärselt tark inimene, peaaegu nagu ideaalne naine, keda tal kunagi ei olnudki ja teisalt jäi ta isa jaoks endiselt väikeseks armsaks tütrekeseks. Nii nagu Georg oli Irjale ikka "armas issu". Esimest korda puutusin kokku sellega, kuidas laps viitab oma isale hellitlevalt kui "issu" raamatus "Kuristik Rukkis". Teatavasti oli selle raamatu peategelane Holden sügavalt pettunud kõiges, mis täiskasvanute maailmas oli võltsi. Aga Holdeni õde Phoebe oli ikka oma suurele vennale armas just tema endana. Oletan, et Holdeni jaoks võinuks olla sobiv kaaslane sarnasel moel siiras, armas ja usaldav, nagu tema väike õekene. Nii nagu osutus ka Irja jaoks sobivaks meheks Inno, kes omakorda sarnaneb loomult Georgiga. Siirust, armsust ja usaldamist on ka Irja blogis propageerinud.

Kahtlemata on eluterve lapsemeelsus täiskasvanud naise puhul hästi armas ja võluv. Kuigi kriitilise pilguga vaadates võib Irja vahel tunduda naiivitarina. Kas just naiivitar, aga eks nõuavad ju tema seisukohad, et "armastus on igavene" ja "igale inimesele leidub siin maailmas õige kaaslane" teatud lapsemeelset usku. Aga arvestades rangelt täiskasvanuliku maailma trööstitut perspektiivi, et "abielu kallal tuleb vaeva näha", "küll kaasad sobima hakkavad", "abielu on tõusude ja mõõnade seeria", "väike nagistamine ja tüli käib igas abielus asja juurde", tundub et lapselikult perspektiivilt on ometi, mida õppida. Peaasi et sinu uskumused ei taanduks pelgaks soovmõtlemiseks. Piisab, kui sa usud, et kõik on võimalik.

Ega vist need märkused tegelt väga mõõda polegi, või mis? Ses suhtes olen isegi lugenud Inno viiteid lapsemeelsusele. Et kuidas ta sündides oli kui väike täiskasvanu, ent nüüd nagu suur laps, sestap loomuse poolest läbi elu konstantne. Kuidas peale Irjaga kohtumist tõmbab teda täiskasvanud meeste kombel purjutamise asemel kummikommide närimise poole. Kunagi sa vist isegi märkisid, et lapsed on oma loomult heatahtlikud, aga lihtsalt ühiskond hiljem oma ajupesuga rikub nad ära, sisestades neile, et "elu on kannatus", "õnn saabub teises ilmas" ja et "lunastus peitub töös". Mitte siis mängus. Kus sa sellega! Ehk on ka see ajupesu põhjus, miks täiskasvanud hiljem klammerduvad võltsi olemise ja teeskluse külge. Ning miks Holden kartis, et tema õest kaob tulevikus see lapselik süütus, mis talle nii armas oli. Mulle tundub, et "oma sisemise lapse kuulamine" on sisuliselt metafoor iseenda vastu aus olemisele. Arusaamisele, et sa oled armas just sellisena, nagu sa oled loodud. Loomulikult on see raske, sest ühiskond innustab juba varakult teesklema, petma, sublimeerima. Aga kas see teeb kedagi õnnelikuks? Vaevalt.

Ingridil ja Urmasel on mure



Nagu ma juba kirjutasin, olime end siis üleeile õhtul Hundiorul mõnusasti sisse seadnud, Irja, Nirti ja mina, istusime lõkke ääres ja soojendasime peopesi. Kui järsku märkasime eemalt, justkui udu seest lähenemas kolme kogu. Esialgu arvasime, et tont seda teab, võibolla on mõned eksinud seenelised. Või kodutud. Kes tulevad vastu ööd ulualust noolima. Või midagi säärast. Aga kui nad lähemalt jõudsid, siis tundsime ära: need ju meie vanad tuttavad, Urmas, Andres ja Ingrid. Vikatid ja rehad üle õla visatud, näod higist leemendamas.

"Kust te siis nüüd tulete?" küsisime justkui ühest suust.
Urmas viskas vikati õlalt. "Ähh, mis siin ikka rääkida. Praegu päästsime poole viljast."
"Mismoodi?"
"No mismoodi, mismoodi. Niimoodi!" Võtab vikati maast ja tõmbab mõned korrad läbi heina nii et korralikud vaalud maha langevad. "Ikka niimoodi!"
"A mis teil kombaini pole vä?"
"Mis kombaini, eksole, Ants!" Pöördub Andres poole.
"Ja-jah," vastab Andres. Tal näikse keha päris vaevatud olevat.
"Ants vajus meil täna päris ära," jätkab Urmas, "ta vajus lausa küüru seal vaalu otsas lõpuks."
"Jäta, Urki!" sekkub Andres, "mis sa patrad!".
Urmas naerab kõva häälega, nii et mets vastu kajab. Eemalt on kuulda huntide ulgumist.
"Lähevad tigedaks vastu ööd," kostab Urmas elutargalt, "ei tea, kas peaks hakkama kodu poole sättima."
"Mis te elate seal nüüd kõik koos vä?" küsib Nirti.
"Nujah," kostab Urmas, "nii nagu teie siin. Ikka koos. Kuis muidu saab. Kokku peab hoidma. Talvel külmaga muidu jääd kangeks. Ikka koos. Ajame ka loomad talveks tuppa. Kitsed ja sead. Lehmad, nemad jäävad lauta. Koos lammastega."
"Teil vist igav ei hakka?" jätkab Nirti küsitlemist.
"Kus sa sellega!" lausub Urmas, "meil tegemist küllaga. Ingrid, tema, see naispool, kraamib ja talitab kodus, meie Antsuga käime jahil, eksole, Ants?!" Osutab näpuga Andrese poole. "Hahaa, vaadake, ta on päris ära kustunud."
"Mnjaa," sõnab Nirti ja põrnitseb oma varbaid.
"Egas midagi, me peame nüüd hakkama minema," jätkab Urmas,"läheb külmaks, Ingrid peab veel ahju kütma, meie Antsuga nülime ühe talle, eksole, Ants. Ha-haa."
"Nülime-nülime," pobiseb Andres oma kikkhabemesse. Ta lausa vaarub, kui käib. Nõnda võttis mehe läbi päev otsa vilja niites.

Ja sedaviisi, päev-päeva haaval rajavad Urmas, Ingrid ja Andres teed ühise õnne poole. Ikka tasa ja targu. Samm-sammult. Vaikselt ja kaalutletult. Rabistamine siin ei aita. Külarahvas teab rääida, et olid kunagi saabunud Hundiorgu samamoodi, üks naine ja kaks meest. Kukkusid kohe hirmsat moodi rühmama. Niitsid lisaks oma heinale ka naabrite oma ära. Küttisid metsast kõik loomad. Korjasid kõik marjad ja seened. Kuni ühel päeval polnud neist enam midagi kuulda. Lõpuks leiti nad maja toanurgast, kõik puntras koos. Olid pärst üht järjekordset rahmeldamise päeva lihtsalt üksteise otsa kukkunud ja nii puntrasse, et enam lahti ei saanudki. Ja nii nad seal leidsid oma otsa. See rahmeldajate seltskond.
Urmas, Ingrid ja Andres on teisest puust. Sellist vana eesti tegu. Mida ei murra tuul ega torm. Mis läheb tasa ja targu, vaikselt ajab oma vagu. Et siis nõnda kindlameelselt rajada oma teed ühise tuleviku poole, õnne ja armastuse poole.
Istusime Nirti ja Irjaga veel mõnda aega lõkke ääres, kuni viimanegi halg oli ära kustnud. Siis vantsisime pärast väsitavat päeva tagasi tarre ja heitsime unele.
Seekord nägin unes hirmsaid painajaid. Aga sellest täpsemalt juba homme.

neljapäev, 18. september 2008

Arutasime Hundiorul portaali tegemist

Ajal, kui Nirti ja Irja köögis juttu ajasid, tulid hoovi Urmas ja Andres, nende järel ka Ingrid. Tegid nii-öelda asja.

Urmas kohe pärima, et kuidas seda va portaali-värki tehakse. Et neil mingid ideed on, aga päris nagu asjad ei klapi kokku.

Urmas: Kle, järsku saad natsa aidata, õla alla panna.
Mina: Mis vaja on, teeme ära!
Urmas: Kle, ma ei teagi, Ingrid, räägi sina.
Ingrid: Mis nüüd mina oskan rääkida!
Urmas: Te olete seal ju Andresega sussutanud mitu nädalat. Räägi siis sina, Andres!
Andres: Ei, noh, mis nüüd mina. Ma ei teagi sest suuremat miskit. Krt, ma olen rohkem tehnikamees. Ma panin võrgu üles, rohkem ei tea miskit.
Urmas: Kle, noh, ühesõnaga, portaali-värk, noh!
Mina: Mis portaali?
Urmas: Selle, noh, nagu see, mis ta oligi, Delfi, noh.
Mina: Ahsoo.
Urmas: Et kuda seda tehakse. Tulime uurima.
Mina: No aga minge Delfisse, küsige, nad seletavad meelsasti.
Urms: Ei noh, saad aru, sinna ei saa minna. Siis saavad haisu ninna.
Mina: Nagunii kõik teavad.
Urmas (kergitab kulme): Mida?!
Mina: Et tuleb portaal.
Urmas (tõsinedes, vaatab Andresele otsa): Panite kitse vä?
Andres (lööb silmad maha)
Urmas: Ei no johhaidii! Mida perset! Türa!
Andres (silmad endiselt maas)
Urmas: vaata mulle otsa, kui ma räägin. Jop tvoje matt.
Andres (tõstab pilgu)
Urmas: Mida värki?!
Andres: Läks natsa nihu, seda et...
Urmas: Mida et, mida et? Türa! Minu rahadega. Paned sellist peeti.
Andres: Ega meie ei tea, kuidas see välja läks.
Urmas: Ma ütlesin teile, et hoidke mokk maas.
Andres: Me hoidsimegi.
Urmas: Sitta te hoidsite! Türa, ma ei või. Mis lehes ka oli vä?
Andres: Mingi väike nupp oli.
Urmas: Assa laks! Türa, oleks võind siis helistada, ma oleks tiraaži ära korjand.
Andres: Mismoodi?
Urmas: Näe niimoodi! (võtab taskust 500ste rulli ja lajatab lauale) Niimoodi käivad asjad. Mõistad?! Mani tooks! Ma ütlen. Türa, ma ei või.
Andres: Ma siis järgmine kord kõllan.
Urmas: Järgmine kord, järgmine kord. Järgmist korda ei tule. Selge, jah. Mitte munnigi te mult ei saa.
Andres: No selge siis.
Urmas: Ja ise vaatate, kuidas oma portaali käima saate. (minu poole) Tõesti, vabandust, et niimoodi tulime.
Mina: Ei ole midagi. Eks ikka juhtub.
Urmas: Juhtub, juhtub. Türa, ma ei või. (lahkub vandudes, talle järgnevad riburada pidi Andres ja Ingrid).

Valitsus paneb majandusele kabelimatsu

Valitsus, mis kavandab niigi jäätunud majanduse seisu juures maksukoormuse tõusu, paneb olemasolevale korraliku kabelimatsu.

Ja ärge pärast öelge, et ma ei hoiatanud.

Kuigi Eesti ei saa ajada rahapoliitikat, oleks kiire kasvu aastatel saanud küll koguda veidi enam makse ja nad panna reservidesse hoiule. Nõnda võinuks isegi inflatsiooni ohjata. Millegipärast seda ei tehtud, kuigi oli teada, et kasv on lühiajaline ja seotud imeodavate laenude ning euroraha sissevooluga. Selle asemel laristati raha tühja-tähja peale, osteti raudteid ja muud kribu-krabu, jagati niisama laiali, mis hoogustas veelgi hinnatõusu.

Täiesti vastutustundetu käitumine. Nii enne kui ka nüüd. Stiilis, et pärast meid tulgu või veeuputus. Ja tulebki! Ja ta tuleb veel teie eluajal, lugupeetud valitsusametnikud! Pange kummiülikonnad sukeldumiseks valmis.

Ja niipalju veel, et ükski juhtivatest erakondadest pole patust puhas. Põhivastutus on kahtlemata Reformierakonnal, mis isegi oma nime ei vääri enam. Kus on reformid, palun?! Selle aemel peetakse pidu ja pillerkaari, joodetakse noori, et suured tuusad erakonna sisevalimistel neilt rohkem hääli saaks. Täielik pordumaja värk.

Veel veidi elust Hundiorul



Nirti ütles, et ta ei jaksa kirjutada, et miski nagu kipitab rinnus, paneb köhima, aga välja ei tule. Õpetasin talle vabastavat hingamist ja tal hakkas kohe kergem.

Nirti ja Irja jutustavad kõrvaltoas, mina siin kriban teksti. Ingrid, Urmas ja Andres, kes eile öösel Hundiorult läbi astusid, lahkusid varahommikul. Te tahate kindlasti teada, mis nad rääkisid. Ja mida tegid. Aga ma veel ei ütle. Homme räägin.

Oleme niisiis päevakese siin koos toimetanud ja ma ütleksin, isegi, et pole viga. Täitsa nitševoo. Algul kartsime Irjaga hullemat, aga tuleb välja, et päris vahva. Selline, ütleme, uutmoodi. Eks inimene peab siin elus ikka kõiksugu asju proovima. Näiteks olen ma ise kudunud ja heegeldanud, kunagi lapsena tööõpetuse tunnis. Kudusin mingi väikse rätiku, ja heegeldasin laudlina. Siis õppisin veel vineeri saagima, sai välja saetud selline karumõmmi pea, mille kohta öeldi, et see on lõikamislaud. Siis õppisin plekki lihvima, ja rauasaega torujuppe saagima, ning traati keerutama. Isegi treipingi tagant sai läbi käidud. Ja, omavahel öeldes, õppisin ka, õpetaja selja taga, võtmeid valmistama. Paljundasime kogu koolimaja uste võtmed omale, ka lasketiiru omad. Kus me käisime siis õhtuti paugutamas (isegi templijäljendi tegime valmis!!!), ja varastasime padruneid, millega sai metsa all, ning mis seal salata, ka kooliõue peal kõva paku teha. Olid ajad! Ehh...

Ja nüüd siis Hundiorul. Eks siin seda kraamimist ja sättimist jagub. Ent kui vaikselt alustada, kuskilt otsast, siis saab asjadega joonele. Elu on siin, tõsi, päris niru. Isegi külmkappi pole. Toiduaineid peab hoidma korviga akna peal. Aga me lubasime külmkapi muretseda. Siis telekat ka pole, või õigemini on, mingi vana seasilm, mis näitab ainult analoog-kanaleid, millega pole suuremat midagi peale hakata. Aga internet on. Vihvi. Ma ei saagi aru, kust see tuleb, või mismoodi, aga ta on olemas. Natuke aeglane küll, aga täitsa olemas.

Nii me siis oleme siin. Ja vaikselt toimetame. Eks ma annan jälle teada, kui mingit uudist on.

Ja mis kõige huvitavam, valitsus ajab kõik Venemaa süüks, ja see müüb?!

Mis te arvate, miks tormasid Eesti juhid üksteise võidu Gruusiale toetust avaldama? Kas tõesti selleks, et neid huvitab Eesti saatus ja rahva käekäik?

Kaugel sellest. Kui neid huvitaks eesti rahva käekäik, oleks nad olnud Eestis ja tegelenud eelarvega. Aga kuna praegune valitsus on elu Eestis perse keeranud, siis aeti rahvale kärbseid pähe ja juhiti tähelepanu mujale.

Sest, olgem ausad, mis ohustab Eestit NATO ja Euroopa Liidu liikmena? Ainult looduskatastroof: uputus või maavärin. Kes väidab muud, see lihtsalt valetab. Läti on isegi loobunud juba noorte meeste massküüditamisest sõjaväeteenistusse ja Leedu teeb peagi sama. Ka Iraagist on Läti ja Leedu oma poisid tagasi toonud. Ainult Eesti siblib veel ühelt poolt Soome jälgedes oma sõjaväeteenistusega, kuigi Soome teeb seda ainult seetõttu, et ei soovi jonnakalt end NATO tiiva alla aidata, ja teiselt poolt lakub Eesti igal võimalusel USA perset. Nagu ka Albaania ja Mongoolia, Eesti kõrval teised suured maailma liidrid. USAs juba naljatatakse, et Bush asub pärast ametist tagasiastumist elama Albaaniasse, kuna seal on toetus temale kõige suurem.

Oleks juba aeg tunnistada, et me ei ela 1939. aastas. Või 1210. aastas. Aeg on edasi läinud. Eesti on osa Euroopa Liidust ja jutt mingist "Eesti kaitsevõimest" on puhas puru, mida maksumaksjale silma aetakse. Pole olemas sellist asja nagu Eesti kaitsevõime. On Euroopa Liit, selle piir ja selle kaitse. Ja asi mutt. Eestit kui sellist pole enam iseseisva riigina olemas aastast 2004. Ja need, kes räägivad muud, need ei taha lihtsalt tunnistada Eesti liitumist ELiga ja kuulumist selle riigi koosseisu.

Ja need, kes ähvardavad pidevalt mingi Vene-ohuga, on lihtsalt kas väga pahatahtlikud, või labased lollid. Või kas pole kummaline, et ühes ELi osas, ühes riigi otsas aetakse mingit Vene ohu jura, samas kui riigi teises otsas sellest midagi ei teata. Ja tõesti, ehk ongi lihtsam kolida elama ja tööle Hispaaniasse või Portugali, nagu EL seda võimaldab ja nagu seda paljud Eesti esinumbrid on teinud, alates Sõõrumaast ja Mõisast ning lõpetades Reinsaluga, seal pole hommikust õhtuni mingit kuramuse Vene ohu jura. Ilm on soojem, inimesed sõbralikumad ja kohv parem. Sissetulekud on ka paremad. Toit odavam. Ja ei pea kulutama poolt varandust oma eluaseme kütmisele. Milleks mingit kuramuse polaarjoont soojaks ajada?! Isegi Saksamaa on ses suhtes palju etem koht elamiseks, täiesti top-notch, pehme kliima, viljakas maa, kunagi eestlased elasidki seal, nad aeti ajapikku järjest põhja poole, siia tundrasse, kus suur osa aastast maa külmand ja pidev ikaldus. Aeg on võtta oma vikatid ja rehad ning oma endisse elukohta tagasi minna, nüüd on avanenud selleks suurepärane võimalus, esimest korda ajaloos. Kasutagem seda!

Valisid Reformi, said Keski


Väljavõte Delfi veebist.

Kõik need, kes valisid Reformi viimastel valimistel, meie Irjaga kaasa arvatud, on pidanud pettuma. Sest oleme saanud Keski, ja veel selle kõige hullema variandi.

Mis tõestab jällegi, et, esiteks, raha ei kasva puu otsas, ja et ilusaid lubadusi ei saa kunagi uskuda, tulgu nad siis kelle iganes, Ansipi, Ingridi või Jeesuse enda suust.

Vahest on Kesk isegi parem, või sotsid, ütlevad vähemalt ausalt, et maksukoormus tõuseb. Siis on hea ette teada ja omi plaane teha. Kas siis minna kuhugi välismaale õnne otsima või jääda Eestisse orjama kohalikke ninasid. Nüüd aga lubas Reform igasugu puud ja maad kokku, aga tulemus on ikka sama: pead maksma, nii et silm sikkus. Ja rohkemgi veel. Et siis riigi-isad saaks mõnusalt omi asjatoimetusi toimetada. Sest, olgem ausad, pärast seda kui Eesti riik 2004. aastal välismaa onudele maha müüdi, on teda vaja ainult riigi-isadele, kes saavad rahva peal liugu lasta. Teistele mitte. Teised näevad vaid näguripäevi. Või pole nii?! Kelle palgad on kõige rohkem tõusnud? Õige: riigi-isadel. Kes on saanud kõige rohkem reisida ja mõnusat elu elada? Õige: riigi-isad.

Ja Ansip muidugi mängib oma lambukese-mängu edasi. Umbes nii, et lubas küll, aga miski ei õnnestunud, kõik teised on süüdi. Tegelt on ta puhas petis ja kutsun kõiki üles maksude maksmisest kõrvale hiilima. Sest mis see olgu, et ainult rikkuritele on see lubatud, kes kuskile Šveitsi või Luksemburgi oma residentsid rajanud?! See peaks olema lubatud kõigile. Kutsun üles registreerima end ümber näiteks Luksemburgi, ettevõtjana, ja maksma makse seal. Nagu teevad Eesti esinumbrid, alates Ansipist ja lõpetades Viisemanniga.

Kirusin siin ennist Reiljaneid. Tegelt, ega too Ansip parem pole. Lihtsalt kavalam. Ajab samamoodi küüsi rahva raha järele, ainult rafineeritumalt. Ütleme ausalt, ega head nahka enne ei saa, kui kasvab peale uus põlvkond juhte, kes need vanad kommarid välja vahetab. Sest Ansipid ja Reiljanid on niivõrd rikutud tegelased, ei aita neid püssi- ega ussirohi.

Tere tulemast Hundiorgu!



Helistas taas Nirti. Kuigi olime lubanud vaid korra nädalas suhelda. Aga ta ütles, et on igav, und ei tule, mingid segased mõtted tulevad pähe.

Ütlesin, et pole viga, Nirti, tuleme sulle appi sinna Hundiorgu, niidame muru, korrastame hooned, lööme aknad läikima! Aitab nässerdamisest Hundiorul! Aeg on ka sinna tuua Euroopa Liit. Mis on kui võluvits, mis toob õnne kõigile, kes seda vaid puudutavad, või isegi sellest mõtlevad, selle lipukesega end ehivad, või lehvitavad. Tuleme ka meie Irjaga elama Hundiorule ja toome oma täheringlipu sinna kaasa.

Nirti oli äraütlemata rõõmus. Ta algul naeratas kohmetult, ent siis leebus. Üle tema keha vajus laiali selline imeline fluidus, mis vaid parimatest parimaid on endaga õnnistanud. Ta oli kohe nagu teine inimene.

Ja olimegi Hundiorul platsis. Mina asusin kohe põrandaid küürima. Leidsin nurgast ühe vana švabra ja asusin sellega toimetama. Müttasin kohe poole ööni. Ja sain need põrandad puhtaks!

Irja võttis ette aknad. Lõi nad läikima, puhtaks ja säravaks.

Ning Nirti niitis väljas muru. Ja luusis pööningul, lõi sealt alla mitu herilasepesa. Ohh, kuidas me Irjaga kardame herilasi. Aga Nirti tegi selle raske töö ära.

Siis sõime praekartuleid, mis maitsesid imehead. Nirti rääkis oma elust, kuidas ta oli Ingridiga kokku saanud, kuidas Ingrid viis ta elus esimest korda Tallinna, ja mida ta seal kõike nägi. Suuri maju ja ilusaid autosid. Meie Irjaga ainult ahhetasime. Niivõrd põnev oli see jutt, tema lugu. Kuidas ta kohtus Tallinnas nii Ingridi, Urmase kui Andresega. Kuidas nad kõik koos Vertigos lõunatasid, kuidas Urmas kiitis oma naist Kätlinit ja Andres oma naist Jannet. Et on ikka toredad naised, sellised kodulembesed. Lasevad meestel omi asju ajada. Ei sega vahele. Nagu koduhaldjad, kasvatavad lapsi, teevad süüa, kraamivad tube. Isegi koovad ja heegeldavad, ketravad voki peal ja hoiavad kangasteljed soojad. Kõik riided puha enda tehtud! Hoolitsevad, et kõik oleks tipp-topp korras. Oleks vaid kõik naised sellised!

Ingrid olla palunud, et Urmas õpetaks ka teda kangastelgedel kuduma. Urmas lubas ta Kätliniga kokku viia. Viimasel olla varutud mitu uut mustrit, mida ta tahtvat ka teistega jagada.

Elu Hundiorul muutus kohe palju kodusemaks. Mõnus oli istuda pärast väsitavat päeva, õues, lõkke paistel ja meenutada päeva ning kõike toimunut. Vahetada muljeid. Kui märkasime eemalt, raiesmiku servalt, udu seest lähenemas teisi hundiorulisi, Ingridit, Urmast ja Andrest. Nad tulid, vikatid ja rehad seljas. Istusid maha ja hakkasid rääkima.

Aga sellest, mis nad rääkisid, juba järgmises osas.

Kaval-Ants ja Vanapagan


Väljavõte Postimehe veebist.

Kas pole tuttav pilt?!

Justnagu Kaval-Ants ja Vanapagan.

Unzip on kaval mees, nagu Putin. Eksole.

Ja Padaril pole muud teha kui grimasse (aga püüab teha tähtsat nägu, kuigi ei jaga rahandusest ööd ega mütsi- see oli Reformi suur võit, et seesugune vend rahandusministriks pandi). Eks ta ole sama loll nagu see maamats, vanapagan. Nahk ammu üle kõrvade tõmmatud, müts kõrvuni peas, aga tunneb, et on soe. Sest pissis püksi (sellest vaikigem).

Ja-jaa.

Ja Ansipil on selline pokkeri-nägu, või ütleme siis, et investment-bankeri nägu peas. Ehk polegi paha, et peaminister on nagu investment-banker. Kes oma karjääri alustas Tartu Kommertspanga pankrotipesast, haldurina. Sai sealt nutsu nii endale kui teistele (loe: Selile). Aga mis sest hullu, eksole. Tartu panga võlausaldajate tagant varastatud raha eest on püsti pandud nii mõnigi asutus, nagu näiteks Hansapank, mis, tõsi, hiljem peenraha eest rootslastele maha müüdi, ja Reformierakond, mis siiamaani püünel. Asi seegi.

Tegelt on isegi hea, et sotsidel su kinni pandi. Nad nagunii statisti rollis, seda nii Toompeal kui Kadriorus. Nad muidugi ajaks oma küüned, kui saaks, koos Reiljanitega Eesti Panga reservide taha, aga see oleks hukatuslik eesti rahvale ja tema majandus-natukesele. Mnjaa.

kolmapäev, 17. september 2008

Inno annab naistele suhtenõu 3

Mure: mees vaatab pornot ja ütleb, et tal on lihtsalt igav. Milleks on tal neid teisi naisi vaja? Tunnen, et ma pole tema jaoks piisav.

Inno kommentaar: ma arvan, et mehel on lihtsalt igav.

Irja: aga sina ju ka vahel vaatad pornot; kas sul on ka igav?

Inno: no see on rohkem nagu meelelahutus.

Irja: aga äkki sel mehel on ka meelelahutus?

Inno: no ilmselt ongi.

Irja: aga kui see seda naist häirib, mida ta siis peaks tegema?

Inno: ma ei tea.

Irja: kas kõik mehed armastavad siis pornot vaadata, et see on nagu paratamatus või?

Inno: no ilmselt kõik ei vaata.

Irja: kes siis ei vaata?

Inno: need, kel pole raha, et selle eest maksta.

Irja: ja teised siis kõik vaatavad?

Inno: jah.

K-Fed sai suhte miinuspunktid

Häh, Eve Kallaste andis suhte miinuspunktid, kes olla Britney'lt lapsed "ära varastanud". Nii võib muidugi mõelda üksnes eestimaine kanatädi, kelle arust kuuluvad lapsed emale igal juhul, isegi siis, kui nad seda ise ei taha. Ameerika kohus õnneks nii ei arva. Kui ema ikka joob, laaberdab ja lööb litsi, siis talt võetakse lapsed ära.

Meie kohtul on ses suhtes pikk tee käia. Meie kohus võtab pigem lapsed ära isalt, kes räägib, kuidas nende ema joob, laaberdab ja lööb litsi. Kreisi, kas pole?

Üks küsimus ajakirjanduse kohta ja meie vastus

Saabus selline tagasiside/küsimus ajakirjanduse kohta:

Ahoi Inno,

Millised on sinu välismaised lemmikajalehed, kust sa igapäevaselt uut informatsiooni ammutad? Arvestades, kuivõrd oled sa tähelepanu juhtinud Eesti meedia monopoliseerumisele, tundub mulle tõesti, et oleks aeg hüljata Eesti suurimad väljaanded ning et leida alternatiivid. Et oleks kokkupuude reaalse informatsiooniga, mitte ajupesu või võimude perselakkumisega. Mida sa eriti esile tõstaksid? Palun juba ette vabandust, kui see on korduma kippuv küsimus.

Inno kommentaar:
Minu lemmikajaleht on New York Times. Olen teda aeg-ajalt tellinud, aga ainus viga on, et ta jõuab maru hilja kohale. Internetist saab lugeda, aga see pole see, olen ikkagi veel nn vana kooli mees. Samas NYT Euroopa väljaanne International Herald Tribune tuleb üsna siva. Seda olen ka ikka jõudumööda lugenud, kuigi seal pole kõiki artikleid sees. Tuleb siiski tunnistada, et viimasel ajal on USA meedia läinud väga Bushi-vaenulikuks kätte. Ilmselt püütakse kompenseerida seda Iraagi-sõja alguse aegset liigset perselakkumist, aga nüüd on mindud teise äärmusse.

Mulle meeldib väga nädalakiri Economist. Sealt saab kõik olulise kätte. Palju paremini kui näiteks Ekspressist. On näha, et ajakirjanikud valdavad infot ja teemat.

Eesti kohta kahjuks ei saa adekvaatset infot ühestki väljaandest. Kõik kohalikud lehed on ühes või teises suunas kaldu ja peab lugema kõiki, et infokildudest miski pilt kätte saada. Aga kuivõrd Eesti riik müüdi 2004. aastal Euroopa tegijatele maha, siis polegi sest Euroopa mõistes Elvast vaja ehk midagi erilist lugeda. Piisab, kui tead, kes on parasjagu otsustajad, kes president ja peaminister. Nagunii Eestist enam midagi olulist ei sõltu. Siserähklused on rohkem tormid veeklaasis. Ja kohalik utilitaarne info, millal elekter ära läheb, mis ilm on, millal valimised, see on kättesaadav ka otse internetist. Selleks pole lehti vajagi.

Irja: mina soovitaks nädalakirja New Yorkerit, kus on hiiglama huvitavad artiklid poliitikast ja kultuurist. Viimati lugesin põnevat persoonilugu Iraagi presidendist Jalal Talabanist. Sealt leiab ka värskeimat ilukirjandust ning luulet ja karikatuure. Ja National Geographicut soovitan muidugi ka, kvaliteetlugude poolest, ja siis ma soovitan veel Ameerika Vogue'i ja Elle't (naistele).

Rääkisime täna mõnusalt Nirtiga juttu

Selline lugu, et täna helistas Hundioru Nirti meile, ütles, et on natsa haige ja nohune, tuli just loengust, ja et enesetunne kehva, et kas me ei oska talle midagi soovitada. Ma siis ütlesin, et võtku natsa seda köharohtu, mille Krants talle poest tõi. Ta lubas mõelda.

Siis rääkisime veidi maast ja ilmast ja ta hakkas jälle ääri-veeri ajama seda Ingridi juttu, et kas me ikka ei saaks oma blogi kinni panna. Me siis ütlesime, et kas sa, Nirti, oled peast sooda või? Miks me peaks selle blogi kinni panema?

Ta siis ütles, et peaks, sest see blogi kiusab teisi. Ma küsisin, keda?! Ta ütles, et kõiki. Ma siis küsisin jälle, et keda? Ja ta ei osanudki täpselt öelda. Ütles, et on isikuid, keda see väga häirib.

Siis ütles Nirti, et on kohtuotsus, mille kohaselt peaks selle blogi kohe kinni panema. Ma ütlesin, et pole sellist otsust näinud. Ta ütles, et saatis meile, et kohus palus tal selle otsuse meile saata. Ma ütlesin, et saatku veel, ma pole saanud kätte.

Siis vestlesime veidi Tartu teemal. Ta ütles, et talle tegelt meeldib Tartus elada. Sest seal on mõnna.

Siis tahtis Nirti teada, kas ta võib meie poole tulla. Me ütlesime, et ei või. Ta oli väga solvunud.

Siis küsisin Nirti käest, kas ma võin teda ise hakata sponsoreerima Ingridi asemel. Et Ingrid on ta nälga jätnud. Ta ütles, et ei või. Et on pigem näljas, kui meie käest raha võtab. Sest tema jaoks on Ingrid ikkagi nagu ema eest. Kui Ingrid ei anna, siis järelikult on nii vaja. Ja meie ei saa talle ema asendada. Ütlesin, et ok, las siis jääb nii.

Muidu paistis tal kõik hetkel ok olevat. Leppisime kokku, et hakkame kord nädalas helistama.

Erilaid kui Ares


Tõnis Erilaid.

Erilaid kui sõjajumal Ares. Kuigi, pole teada, kas tal püssist enam pauku üldse tuleb, nii-öelda. Aga nagu öeldakse, vaga vesi- sügav põhi.

Ja tuleb mehele au anda, kaua aega olnud rivis, välimus pole just kiita, aga hääl nõnna hurmav. Ikka veel.

Uustalu nagu Poseidon


Arvo Uustalu.

Üks paras tropp, millegagi silma ei paista, aga võib põhjustada korraliku tormi.

Uudam nagu Apollon


Laur Uudam.

Nagistab pidevalt toimetuses Soonvaldiga. Täielik Soonvaldi vastand. Üks on üks ilge jorss, teine üritab seda jorslust tasakaalustada. Üks väheseid õilishingi Pro Kapitali majas.

Suviste nagu Hades


Maarius Suviste.

Suviste nagu Hades, surnuteriigi jumal. Kes pidavat seksima surnutega. Pole ise näinud, ei tea. Aga jutt on küll selline, et sure või ära.

Allkivi nagu nümf


Kaisa Allkivi.

Allkivi on nagu nümf, kes millegipärast varjab oma tissi ja tussi. Kuigi võiks selle lagedale lüüa. Sest mõtteid tal ju pole. Ja mis temalt muud ikka oodata, kui tissi, tussi ja nussi.

Saatür Albers


Mari-Leen Albers.

Üks kaasaegne saatür, kitsejalgadega mees, Mari-Leen Albers. Ärge laske end segadusse ajada naiselikust nimest ja topist. Ta on tegelikult mehe keha ja kitse jalgadega. Kes siis ajab taga nümfe nagu Liis Lass. Pole ime, et talle Lass väga meeldib.

Väga kahtlane ja ohtlik tegelane. Hoidugem selliste eest!

Kaasaegne Dionysos: Soonvald


Urmo Soonvald.

SLÕhtulehe peatoimetaja asetäitja. Õudne peo- ja kepivend. Seksinud pea kõigi oma alluvate naistöötajatega. Ühega, Kirsti Vainkülaga sai hiljuti lapse. Surub end agressiivselt peale, kuni alluv lõpuks alla annab ja temaga seksib. On nõus seksima ka ilma penetratsioonita, lihtsalt sukkade peale laskma. Ja on nõus seksima kõigiga. Kui nägu ei meeldi, paneb seksi ajal ajalehe näo peale.

Tihti on töö juures purjus, tinutab tihti. Tema kohta võib öelda, et pole hoo ja hoobi vahet. Libistab igal õhtul toimetuses veini ja kutsub teisi kaasa.

Armastab kirjutada intervjuusid, kuigi need pole suuremad asjad. Kujutab ette, et on Urmas Ott, kuigi jääb tuntud telestaarist valgusaastate kaugusele. Alustas kunagi spordiajakirjanikuna ja keegi kurat ei tea, kuidas nõnna kaugele jõudnud. Arvatakse, et kepib ka meestega, kui vaja. Näiteks peajumal Koorbergiga. Mispeale Koorberg teda edutas.

Päris pervert ei ole, küll aga kepib kõike, mis liigub. Ilge elukas. Ja maru edev.

Õrritame natuke jumalaid!


Väljavõte SLÕhtulehe veebist.

Niisiis, õrritame jumalaid!

Ja mitte neid, kes Olümpose mäel, vaid palju lähedasemas ja kaasaegsemas kohas, Pro Kapitali majas Tallinnas.

Kes on surematud ja puutumatud, kelle peale ei hakka ükski hammas, kes võivad särada avalikkuse aupaistes, ilma et neid keegi seejuures ohustaks. Kelle suunas läkitatud kriitikanooled haihtuvad poolel teel. Kes on kaasaja jumalad, kes siis otsustavad, kes jääb, kes kaob, kes elab, kes sureb.

Panen siia üles mõned jumalate portreed ja te võite oma lihtsurelike näpukestega toksida nende kohta mõned anonüümsed kommentaarid, ja eksnäe, kuis need surematud jumalad reageerivad. Kas tuleb orkaan, või näitab ilusat ilma.

Või mis on kellegi Achilleuse kand?

Normaalne Õhtulehe ajakirjanik, wanted!

Kas teate sellist?

Keegi just vihjas, et näiteks Jaan Väljaots ei ole loomastunud. Oleme nõus! Sõitsime kord Jaani autos Argo Taali matustelt koju ja Jaan on täitsa ok mu meelest. Aga siit üleskutse, kes on teie arust normaalsed Õhtulehe ajakirjanikud ja kes ebanormaalsed? Nagu good guy ja bad guy?
Pakkuge ning teeme küsitluse.

teisipäev, 16. september 2008

Inno annab naistele suhtenõu 2

Mure: mees on kogu aeg tööl. Isegi nädalavahetustel. Ise räägib, et rügab selleks, et me saaks kahekesi kuhugile reisida. Mida teha?

Inno: mees ilmselt elab selle abielu kõrvalt teist elu.

Irja: aga äkki ta siiski armastab seda naist ja rügab naise nimel, et võimaldada naisele ilusaid asju, näiteks naaritsakasukat?

Inno: Võib-olla unenäos.

Irja: mida sa soovitaks sel naisel teha?

Inno: siin on kaks võimalust, kas mehel munn maha lõigata või lahku minna.

Irja: aga kas arvad, et mees räägib tõtt, et ta teeb kogu aeg tööd?

Inno: no ükski inimene ei tee kogu aeg tööd.

Irja: aga mida võib see mees siis teha sel ajal, kui ta räägib, et teeb tööd?

Inno: käib näiteks kinos, teatris, reisil.

Irja: ja lihtsalt valetab naisele?

Inno: nojah.

Irja: kas sa ise oled ka sama teinud?

Inno: eks ikka.

Irja: mida sa oled siis teinud sel ajal, kui sa oled öelnud, et teed tööd?

Inno: ma ei kommenteeri seda.

Üks küsimus armastusest sobimatus suhtes ja meie vastus

Saabus selline tagasiside/küsimus:

Tere Inno-Irja,

Te olete kirjutanud, et sobimatus suhtes pole armastust kunagi olnudki. Ehk seletaksite, miks siis ikkagi inimesed tihti armuvad valedesse inimestesse? Et miks tekib kellelgi tuline irratsionaalne tung olla koos (ja omada füüsilist/seksuaalset kontakti) inimesega, kellega ta ei sobi? Mis pagana jõud see on, mis sunnib inimest üliväga tahtma vastassoost isikut, kes tegelikult ei ole tema jaoks õige? Inno meelest on sobiva elukaaslase leidmise teema eeskätt keha ja mõistuse vastase võitluse küsimus. Ning et keha tuleb usaldada mõistusest enam. Keha siiski võib sind teinekord ekslikult juhatada ka vale inimese manu. Enamike inimestega läheb kahjuks niimoodi. Mõistust on ju ikkagi vaja, et sobivust kas või veidigi kainemalt hinnata. Sobimatutele suhetele võib tõesti ennustada väga lühikest iga, aga kahjuks on paljudel inimestel ka ebarealistlikud ootused: nimelt, et nad sobivad sobimatuga, või hakkavad kuidagipidi sobima. Kuidas kommenteerite?

Inno kommentaar:
jah, nagu oleme kirjutanud, aetakse sageli segamini meeldivus ja armastus. Meeldivus läheb üle, nagu näiteks uue auto, rõivaeseme vms ost, mis hakkab ajas oma väärtust nö kaotama. Armastus seevastu ajas ainult tugevneb, nagu olen täheldanud.

Kahtlemata elab palju paare koos vaid meeldivuse alusel ja püüavad siis armastust püüda, taaselustada neid hetki, mis olid algul, kui asi oli uus ja erutav. Aga see on sama hea, kui püüda oma vana pintsakut kloppida, teda paar kuud kapis hoida, teda mitte vaadata, või temaga romantilisele reisile minna, aga see ei tee teda uueks. Ta on ikka seesama vana pintsak. Sama lugu on teise inimesega, kes võibolla algul meeldis, aga mõne aja pärast enam ei meeldi.

Perversne on see, et ka sobimatus suhtes sünnivad lapsed. Mistõttu peab see sobimatu paar justkui laste pärast koos olema. Umbes nii, et sa pead kogu elu kandma sama pintsakut, ja seda laste pärast. See võib päris jube olla.

Millest see tung tekib? Aga millest tekib tung osta omale uusi asju? Ilmselt arusaamisest, et midagi on puudu. Ja inimloomus tahab seda puudujääki korvata. Samuti erutavad inimest uued asjad, need, mida pole saanud veel katsuda või proovida.

Ja ma ei usu, et keha juhatab su vale inimese manu. Sest inimesel on raske oma mõistust välja lülitada ja ainult keha usaldada. Keha on mõnes mõttes väga tark, ta teab, mis sobib ja mis ei sobi. See puudutab nii suhteid teiste inimestega, kui näiteks sellist lihtsat asja nagu toit.

Ja see sobivuse/mittesobivuse värk selgub tegelt väga lühikese ajaga, minimaalselt ühe-kahe päevaga, maksimaalselt ühe-kahe kuuga. Kui ikka ühel või teisel pole seksides hea, näiteks, kui teise lõhn ei meeldi, teine käib närvidele, teisega ei taha koos olla, no siis ei sobi ja pole mõtet hakata jändama. Sest need asjad, mis kohe algul närvidele käivad, hakkavad ajas veel rohkem närvidele käima. Ja teine võib end nahast välja pugeda, ikka käivad teatud asjad närvidele.

Noh, Taavi?!







Taavi sai Riigikokku, sõidab juba tükimat aega uue autoga, eksole, vana jäi Luisale, aga kuidas nüüd maksudega see lugu täpsemalt ongi?!

Üks asjalik Venemaa-teemaline kommentaar

Äripäeva veebist, kommentaarina Meelis Mandeli arvamusele:


john
16.09.08 12:54Teata sobimatust kommentaarist
ÄP võiks teha kogunisti intervjuude sarja kõikide nende poliitikutega, kes on teatanud või näidanud välja oma negatiivset hoiakut Venemaa suhtes. Mind samuti väga huvitaks, et mis on selle vihkamise põhjus? Teine küsimus on, et kas avalik vihkamine on põhjendatud. Kolmas küsimus on, et mis need poliitikud arvavad, et kas see vihkamine toob Eestile tulu või aitab maailma paremaks muuta. Nii mõnigi inimene vihkab näiteks oma ülemust, naabrit jne, kuid ega nad seda kõik välja ei näita, sest on vaja ju ka edasi elada. On üks tark ütlus, mida muuhulgas kasutavad ka venelased, et kui alustad sõda, siis peab sul olema juba plaan, kuidas sõda lõpetada ja sellest kasu lõigata. Eesti poliitikud ei ole meile oma sõnasõja kasutegureid avaldanud.
Inno:
tõepoolest, mis on praeguse sõnasõja kasutegur? Laskem asjaomastel vastata.

ilm.ee on saanud konkurendi?


Väljavõte uuelt ilmasaidilt ilm.www.ee.

Tuntud ilmasait www.ilm.ee on saanud konkurendi ilm.www.ee, kus, üllatus-üllatus, on olemas oma ilmatüdruk. Kes siis loeb ilmateadet, ja teeb kauba peale nägusid. Kelleks täna on keegi bondgirl 2006 Jeanette Täht.

Tegelt, idee on hea, aga teostus natsa kehvake. Tüdruk võiks natuke rohkem ette valmistada ja ... olla topless. Vähemalt. Siis saaks ilm.ee küll pika puuga.

Ja selle veebiaadressi võiks ka veidi racy'ma mõelda. Muidu igaüks otsib seda ilm.ee alt ja ei leia üles.

... ja Irene lihtsalt loll


Väljavõte elu24 veebist.

... fotograaf pervert... ja Irene lihtsalt loll.

Kui sai raha eest poseeritud, oli siis vaja seda varjata?! Või pole Irene nii loll nagu paistab. Oli seal veel miskit? Seks fotograafiga? Mis see siis oli, et suu nõnna ruttu kinni läks selle pildistamise asja peale? Oli ehk lootus, et need küsimused tulevad hiljem?

Ai-ai-ai.

Ja kes oli see "pervert" fotograaf, kes pole raha ära maksnud? Selgitame välja.

Üks huvitav kommentaar eilse BNSi-Postimehe kala kohta

Saabus üks huvitav kommentaar, mille tahaks kohe eraldi üles panna:

Mind huvitab hoopis teine asi. Postimees avaldas oma jura BNSi uudise pähe. Kuidas on lood uudisteagentuuriga, mis absoluutset jama levitab -- nii jama, et suvaline peldikuseingi selle ümber saab lükatud? Läheb seal sise"juurdluseks", et taoline asi ei korduks ja agentuuri pisikegi usaldusväärsus säiliks? Saab uudisekribaja lihtsalt kinga? Käib see mingi ajakirjanduseetika alla ja lahkavad seda ASNid ja pressinõukogud?

Kes tagajärgede eest vastutab -- nt tavaliselt kirjutab PM selgunud käki peale uudisele täiendusi sappa või laseb ümberlükkamised üles, eile vaikiti nagu partisan ülekuulamisel?

PMOs on ka edastatavate uudiste all reeglina "toimetas blaah", eilsel bläkil pole. Sihilik? Juhuslik?

Inno kommentaar:
sellele eilsele jurale mingit vastust ei tule, sest ajakirjanduse ringkaitse on tugev ja mina, kes ma olen ajakirjandust kõvasti kritiseerida julgenud, ei saa mingit halastust.

Delfi oli eile ainus, kes viitsis midagi uurida. Päevaleht oli vait. Teised (Postimees, SLÕhtuleht) levitasid ainult kõlakaid. Ja pole ka ime, mul on Postimehe ja SLÕhtulehega kohtuasjad pooleli. Neil on kasulik minu kohta kõlakaid levitada. Ja ega sel uudisnupul polnudki tähtsust, oluline oli, et sai mu nime sisse mingil viisil, et siis mind kommentaariumis sopaga üle valada. See on psühhoterror, mis on käinud juba mitu aastat. Ja kogu selle ajupesu tulemus on see, et ma olen muutunud immuunseks. Algul oli ebamugav, nüüd enam mitte, eriti kui tead, mis mäng käib.

Ajakirjandus on sisimas samamoodi nagu väike laps, nagu Nuki. Kes, kui nurka pannakse, või vitsa saab, teeb: "Kuti-pähh, Kuti-ata-ata!" ja sellist väikse põrgulise häält. Ja no need ASNid ja Pressinõukogud, see on samasugune lasteaed. Kus üks laps on lihtsalt püsti tõusnud ja teeb täiskasvanut järgi. Muud midagi. Ja nagu lapsed, ei vastuta neist keegi millegi eest. Samas on neil lastel käes üksjagu suur võim, millest nad kramplikult kinni hoiavad, nagu oma mänguautost.

Valitsus nagu kiuslik laps

Valitsus käitub praegu nagu kiuslik laps, kes tahab süüa 10 jäätist päevas olukorras, kus tal raha tegelikult pole.

Kuigi ema andis lapsele raha ja ütles: hoia seda hoolega, laps, sest järgmise raha saad võibolla alles tüki aja pärast. Aga laps läks poodi, ostis seal kärutäie kommi ja jäätist, ning kulutas kõik raha ära. Mõnda aega sõi kodus kommi, jäätisi eriti ei tahtnudki, ja need sulasid üldse ära. Ja natukese aja pärast olid ka kommid otsas.

Siis läks laps ema juurde ja mangus: "Emme, anna raha!"

Emme: "Aga ma andsin sulle, laps!"

"Aga see on otsas."

"No aga siis pole midagi teha. Siis pead hakkama saama ilma kommide ja jäätiseta."

"Ei tahaaaaa! Ei tahaaaa!"

Laps viskub maha ja hakkab jalgadega trampima.

Mida sellises olukorras teha. Kas anda lapsele raha? Või lasta tal veidi aega jonnida.

Päriselus muidugi nii lihtne pole. Kui valitsus koos riigikoguga käitub nagu lasteaed, siis pole ema, kes seda natuke korrale kutsuks ja manitseks. Ja on iseküsimus, miks pole ühiskonnas täiskasvanulikku mõtlemist? Või kui on, miks see välja ei paista? Miks ei pöördu ajakirjanikud, näiteks, teadlaste, asjatundjate poole?! Miks räägitakse iga päev ainult lastega, kes üksteisel liiva silma viskavad ja teineteist poriga loobivad?

Valitsus teeb "piiks" kõige nõrgematega


Väljavõte Delfi veebist.

Nagu kirjutab Delfi, viitega Päevalehele, kavandab valitsus tõsta käibemaksu 20%ni. Mis tõestab vana tõde, et raskes olukorras minnakse kõige nõrgemate kallale. Kärbetega juba võetakse raha kõige nõrgematelt: need on lastega pered, lapsed, kultuur. Nüüd aetakse käsi kõigi nõrgemate taskusse. Sest, olgem ausad, käibemaks moodustab lõviosa kuludest just kõige väiksema sissetulekuga inimeste jaoks.

Piltlikult öeldes tehakse kõige nõrgemate munadele korralik "piiks".

Miks valitsus seda teeb? Sest esiteks on ta loll, et asi üldse niikaugele jõudnud, et kelleltki tuleb hakata lubatud raha ära võtma. Ja teiseks on ta on arg. Ei julge tugevamaid puutuda. Kuna tugevamad teevad: urrhhh! Ja küsivad, rind kummis: kes siin ikka on kõige nõrgem, ahh?!

Ja siis minnakse nende kallale, kes tegelikult toetust vajaksid. Elu nagu multifilmis.

esmaspäev, 15. september 2008

Piiks-piiks, ja raha tuleb!


Väljavõte Postimehe veebist.

Tõepoolest, nagu ettevõtjad ütlevad, sarnaneb valitsuse eelarvepoliitika sms-laenamisega. Mingis mõttes.

Umbes nii, et piiks-piiks, ja raha tuleb! Kusjuures see piiks on kuradima valus. Erinevalt sms-laenust. Nagu munapiiks, või nii.

Ütleme otse: valitsus paneb rahva ja ettevõtjate munad kruustangide vahele ja... piiks-piiks... ning raha tuleb.

Brrrrr....

Mis võiks olla Ingridi ja Peetsiku pildi allkirjaks?

Ootame teie ettepanekuid!

Mõned mõtted meilt:

Tairuirairaa!
Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat!
Hetk enne seksi
Kudi-kudi
Joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga!

Inno annab naistele suhtenõu: kui palju on tõde purjus mehe juttudes

Kuivõrd sarmikas saatejuht Eve Kallaste küsib oma saates "Üks teist" tuntud eesti meestelt naistele suhtenõu, siis otsustasime, et nüüdsestpeale vastab neile Eve poolt esitatud küsimustele ka paljude poolt vihatud ning sama paljude poolt armastatud Inno.

Alakem. Inno, kui palju on tõde purjus meeste juttudes?

Inno kommentaar: mehed omavahel räägivad, et see mees, kes julgeb ennast täis juua, see on aus.

Mina: aga, aga, palun ikka täpsemalt. Kui mees ütleb naisele purjus peaga, et ta teda ei armasta, kas naine peaks seda siis uskuma?

Inno: jaa.

Mina: aga kui mees ütleb naisele purjus peaga, et ta teda armastab, kas naine peaks seda siis uskuma?

Inno: no mehel on selline omadus, et mees üldiselt ei valeta purjus peaga, aga ta võib naise enda jaoks ilusaks juua.

Mina: kas sina, Inno, oled siis naisi enda jaoks ilusaks joonud?

Inno: olen küll.

Mina: kas tahad täpsustada?

Inno: ei.

Mina: tänan vastuste eest!

Inno Tähismaa esialgne seisukoht Ingrid Tähismaa väidetava avalduse osas

Järgneb Inno Tähismaa ametlik teadaanne:

"Ma toetan täiel määral Ingrid Tähismaa soovi sulgeda see vastik blogi ning keelata sellel blogil avaldada Ingrid Tähismaa eraelu puudutavaid andmeid."

Panen siia ka viite portaalile Publik, millele Irja täna pikema kommentaari andis


Väljavõte Delfi meelelahutusportaali Publik veebist.

Paistab, et Inno ja Ingrid Tähismaa lahutuse saaga ei lähe ajalukku mitte ainult juura-maailmas, vaid nüüd ka PR-maailmas, kus Ingrid on asunud oma nn mainet puhastama kohtus, selle asemel, et rääkida asjadest avalikult.

Ja kuivõrd Ingrid midagi ei räägi, siis sellevõrra on loomulik, et rohkem räägime meie Irjaga. Ja eks me lõpus vaatame, kes siis sellest asjast nö puhtamalt välja tuleb.

Tõsi, see lahutus võib minna ajalukku ka krimi-maailmas, kuna Ingrid on palganud mingid tegelased, kes on asunud õhutama avalikult Inno ja Irja hävitamist. See on siis täiendus nendele anonüümsetele ähvarduskõnedele, sms-idele ja e-mailidele, mida me oleme saanud juba mitu aastat, ja veel enne seda, kui blogiga alustasime.

Ja eks õiguse ning PR-ala üliõpilastele on selles asjas kõvasti materjali, mida hiljem läbi hekseldada ja analüüsida. Ütleks isegi, et üks case-study ajab teist taga.

Lugege nüüd!

Paistab, et Ingrid Tähismaa on sellele blogile täna kõvasti reklaami teinud, otsekui tuule tiibadesse puhunud. Kasutage võimalust.

Huvitavamad asjad Ingrid kohta on vasakus ribas, kui allapoole kerida. Ja lugege neid lugusid ette ka oma sugulastele ja sõpradele, isadele ja emadele, vanaisadele ja vanaemadele. Kopeerige, printige, paljundage. Korraldage ühislugemisi, sest varsti võibolla enam ei saa.

Irja kommentaar: jaa, et ka teie lapselapselapsed saaksid seda oma lastele edasi pajatada, põlvest põlve, ja et sel oleks niisama suur kaal kui Kalevipojal ning Homerose Iliasel. Inno ja Ingridi lugu on uue aja rahvuseepos.

pühapäev, 14. september 2008

Tõehetk, meie vastused!

- Kas sa arvad, et Inno/Irja petaks sind, kui sa teada ei saaks?

Mina: ei.
Inno: ei.

-Kelle päästaksid põlevast majast, kas oma kassi või võõra inimese?

Mina päästaks oma kassi ehk siis Villy-Tschiiibbbi, Inno aga ütleb, et võõra inimese, kuigi oleneb olukorrast. Ta teeks kindlaks, kumb vajab rohkem päästmist, kas kass või võõras inimene. Uskumatu, et Inno ei päästaks esimesena Villyt!

-Kas oled tundnud end alati ihaldusväärse naisena?

Mina: jaa!
Inno ütleb, et tema end ihaldusväärse naisena tundnud ei ole, küll aga on ta end tundnud ihaldusväärse mehena.

-Kas oleksid nõus mõne prosti ajutiselt enda juurde elama võtma, et teda aidata?

Mina: jaa!
Inno: Ei. See ei lahenda olukorda.
Mina: häh!? Ise prostituutide suurkaitsja!

(Heimari küsimusele ei saanud vastata, sest me pole Keskerakonna liikmed)

-Kas sa arvad, et Mart Viisitamm on olnud Pärnule hea linnapea?

Inno: jaa, ta pole otseselt mitte ühegi suure jamaga hakkama saanud.
Irja: minu meelest on ta armas numptsik, seega jaa

-Kas sulle on kunagi makstud raha alasti poseerimise eest?

Mina: ei ole, aga Margus Kiis kutsus mind hiljuti alasti poseerima küll, kunstinäituse jaoks
Inno: ei ole.

(Ma ei saa aru, miks Irene ei julenud tunnistada, et ta alasti poseerinud on. Mõni asi, alasti poseerida, häh)

-Kas sa oled täiskasvanuna basseini pissinud?

Mina: eiiii!!!
Inno: ei.

-Kas sa laseks sõbral enda juures kuu aega elada, kui tal poleks kuhugi minna?

Mina: isegi kauem kui kuu aega laseks, jaa.
Inno: ei, ma aitan tal ennem mingi muu koha leida.

-Kas sa arvad, et sinu vanemad on sind hästi kasvatanud?

Mina: jaa, superhästi
Inno: ei.

-Kas sa ei taha Irjaga last saada, sest arvad, et oled isana juba kaks korda ebaõnnestunud?

Inno: ei, tahan küll last saada
Irja: no ja mina tahan ju ka, aga mitte praegu veel

Päris põnevad küsimused seekord, aga saade jäi pooleli. Eks siis järgmine kord paistab, kas julge ärimees võidab miljoni.

Inno kommentaar: sel ärimehel peab rahahimu küll väga suur olema, aga ta võib küll miljoni välja teenida