Kapostimees toob meelde nõukaaja! Lennu kui Pytheas, Ljonja kui Achilleus!

Lennart Meri (vasakul, Tallinna veebist) ja Leonid Brežnev (Vikipediast).

Tõepoolest, kui lehitseda ajalehte Kapostimees (Kapo + Postimees), siis tulevad meelde nõukaaegsed ajalehed, mis olid täidetud propagandaga ning kust võis lugeda vaid häid uudiseid.

Siin mõned värske Kapostimehe pealkirjad, mis oleksid nõuka-ajal kõlanud alljärgnevalt:

"Elame veel!" - "Vaid kaks sammu kommunismini!"
Juhtkiri "Lennarti kaart" - "Suur juht, Brežnev, sa oled üllas!"
"Soome sõbrad" - "Kuuba sõbrad"
"Rakveres jagati auhindu mulluste teatriteenete eest" - "Teenekatele Nõukogude Liidu teatritegelastele jagati autasusid"
"Meri sünniaastapäeva tähistatakse kõikjal Eestis" - "Brežnevi sünniaastapäeva tähistatakse kõikjal üle Nõukogude kodumaa"
"Lennart Meri - 80!" - "Leonid Iljitš Brežnev - 80!"
"Lennart Meri kui Pytheas" - "Leonid Iljitš Brežnev kui Achilleus"
"Lennart - siis veel ainult kirjanik" - "Leonid - siis veel ainult insener"
"President Lennart Meri esimene abikaasa Regina Meri heidab pilgu koos oldud kolmekümnele aastale" - "Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretäri Leonid Iljitš Brežnevi esimene ja ainuke naine Viktoria Petrovna heidab pilgu koos oldud viiekümne kolmele aastale"
"Lennart - inimene, kes tahtis teada saada" - "Leonid - inimene, kes tahtis head teha"
"Lennart - Hõbevalge radadel" - "Leonid - Uudismaa, Väikse maa taassünni ning Leninliku kursi radadel"

Siis sellised ehtsas brežnevi vaimus edastatud uudised tänaselt Kapostimehelt. Homme juba uued brežnevlikud uudised. Ei sõnagi inimestest, kes kannatavad nälja ja külma käes ning peavad oma kodudest välja kolima. Ei sõnagi sellest, millises majanduslikus solgiaugus me tegelikult oleme. Ei ühtegi näpuviibutust meid sellisesse olukorda viinud Reformierakonna ja Andrus Ansipi aadressil.

Aga mis ühest küüditaja pojast ikka tahta. Juba Kadastiku isa kiitis kehtivat korda, kus siis Martki teismoodi saab, kiidab ka. Käib koos nõukaaegse tippkommari ja kagebiidi Andrus Ansipiga ja supersuli Neinar Seliga saunas ja pärast kiidab neid. Nagu see oli vanal heal nõukaajal. Üks võtab naha, teine annab raha, omanik saab märgi sappa, sootuks süütu kannatab.

Da zdrastvujet Eesti kõige ausam ja korruptsioonivabam partei Reformierakond ja selle partei ametlik häälekandja, oma südames alati Nõukogude Liidu aadetele truuks jääv Postimees, nüüdsest Kapostimees!!! Uraaaaaa!!!

Valikuline ajakirjandus

Väljavõte Delfi veebist.

Kas mäletate, kui surid sellised tegelased nagu Lennart Meri või Jaan Kross, kummalgi oli keel nõuka süsteemi limpsimisest parasjagu pruun, olgem ausad, kumbki sai oma "teenete" eest "hüvesid", ent pärast nende surma EI avaldanud vaba Eesti suure ajakirjanduse veebid ilkuvaid ja parastavaid kommentaare, või keerati kommentaarid üldse kinni.

Aga kas panete tähele nüüd suhtumist Arnold Meri puhul, lastakse panna nii nagu torust tuleb! Vaest meest väntsutati tema eluajal, "uuriti" ja puuriti tema süütegusid aastaid, aga kohtuni ei jõutud ega jõutud. Ja kui lõpuks jõuti, oli mees juba nii vana ja väeti, et ei jõudnud ise enam kohtussegi, Kärdlasse veel pealekauba. Mis, ma arvan, oligi eesmärk, tundes Kapo tööstiili, et lasta mehel ära kooleda, kuna tema kohtu alla andmiseks ja vangi panemiseks ei olnud lihtsalt piisavalt tõendeid. Asi oleks lõppenud nagu nüüd pronksiöö "ninameeste" puhul.

Kapo töötajad, või, vabandust, ajaloolased nagu nad end ise kutsuvad, on, või nende kohta käib hästi selline soomlaste ütlus nagu: tyhjäntoimittaja.

Mis on Fairy?

Väljavõte theecologist.org veebist.

Võtame sellise teada-tuntud asja, vähemalt taasiseseisvunud Eestis nagu seesama nõudepesuvahend Fairy (milline ilus nimi ka, fairy- inglise k 'haldjas'). Mille kohta on televisiooni kaudu kõvasti rahvale ajupesu tehtud, et kui hästi peseb, ja kui hea kätele, ja isegi loputada pole vaja.

Mnjaa. Kui natuke selle vedeliku kohta uurida, näiteks sellest samast theecologist.org veebist, siis selgub, et sisaldab poole rohkem aineid, mis pudelile märgitud. Ja suur osa neist mürgised.

Aga need uurimused, mis ütlevad, et Fairy on ohutu, nojah, need on kinni maksnud Procter & Gamble, ehk see firma, mille põhisissetulek tuleb just Fairy müügist.

Minu soovitus on: HOIDUGE OTSESEST KONTAKTIST SELLE AINEGA. Sest ta põhjustab tugevaid allergiaid, tegemist on söövitavate ja mürgiste ainetega, millest tuleks lapsed ja vanemad inimesed kaugel hoida. Ja ise ka, kui pesete, hoidke kindaid käes ja tuulutage hoolikalt tuba, soovitavalt kasutage seda värskes õhus. Sest ka gaasid võivad põhjustada mürgitusi. Ja kindlasti loputage kõik pestud nõud hoolikalt ära!

Ja mis allergiatesse puutub, mida viimasel ajal on üha rohkem, siis on pullikaka see jutt, et inimene on kaasajal allergiline, kuna ei söö lapsena sitta, kui maakeeli kokku võtta keerukas meditsiiniline terminoloogia, mida armastavad viimasel ajal kasutada allergoloogid. Sest see paljukiidetud bakter, mida nüüd kõikvõimalikesse joguritesse topitakse ja mis pidavat allergiate vastu hea olema, on võetud kunagi ühe Tartu koolilapse seedekulglast. Ehk siis maakeeli öelduna, sita seest. See on sitabakter. See, mille nimeks on pandus Hellus. On tegelikult sitt. Mis võibolla tõesti aitab, sest on ravitsejaid, kes soovitavad oma patsientidel juua kust ja süüa sitta. Ma ausalt öeldes kahtlen sellise ravi otstarbekuses.

Aga kui asjast rääkida, siis MITTE KUNAGI VAREM POLE INIMENE KOKKU PUUTUNUD, SEDA JUBA VARASEST LAPSEPÕLVEST, SEDAVÕRD SUURE KOGUSE KEEMIAGA.

Keemia on, mis seal salata, kõik, alates kõikvõimalikest vedelseepidest, šampoonidest, hambapastadest ja lõpetades nendesamade Fairy'dega. Mille koostis on laias laastus üks ja seesama, nn pesuaine, detergent (mida omakorda toodetakse lennukikütusest, et odav oleks), millele on siis lisatud erinevaid lõhna-, maitse- ja värvaineid. Mis teevad küll hästi kõik nö puhtaks, aga mis organismile kohe üldse ei meeldi. Kahjuks. Ja mida kauem neid asju kasutada, seda vähem meeldib.

See kehtib just nende vedelike kohta, mis otseselt ihuga kokku puutuvad.

Mis on lahendus? Mina soovitaks kasutada nahaga otseselt kokku puutuvatest pesuainetest ainult tavalist lasteseepi, või lihtsalt vett. Raskesti määrdunud käte ja näiteks hammaste pesemiseks kõlbab hästi tavaline tuhk.

Ja siin ka väike innovatiivne soovitus kodumaistele tootjatele: hakake taas keetma seepi rasvast ja tuhast.

Küüditajate pojad

Andrus Ansip (vasakul, Reformi veebist) ja Mart Kadastik (Postimehe veebist).

Mõni päev tagasi oli kohvikus juttu ühest küüditajate pojast Tarmo Kõutsist, kes on tähtis IRLi esindaja Riigikogus.

Siis on olnud juttu sellest, et Mart Kadastiku isa Heiti Kadastik (hilisem nõuka aja psühhiaater, kes teisitimõtlejaid peedistas, ja kirjutas noorukitele seksist) osales noore mehena küüditamistel.

Ja ka Andrus Ansip, Kadastiku suur sõber, võib olla vabalt küüditaja poeg. Sest ta pole oma isast mitte midagi rääkinud, küll aga vehib igal pool oma ämmaga. Samas tegi Ansip noore mehena hämmastavalt kiiret parteilist karjääri.

Loomulikult ei tähenda küüditaja poeg olemine veel midagi, aga riiki juhtivate tähtsate ninade kohta on demokraatlikus ühiskonnas rahval õigus teada, mis on nende tegelaste taust.

Näe, Mart on mõtlema hakanud! Või siiski mitte?

Väljavõte Postimehe veebist.

Alati on südantsoojendav lugeda Postimehest Mart Kadastiku kirjutisi. Et kuidas Eesti riigi üks mõjukamaid mehi, valitsusjuhi Andrus Ansipi isiklik sõber ning suurima ajalehe juht kirjutab riigile raskel ja otsustaval ajal ... sellest, kuidas koprad (need loomad, kes jõgedele tamme ehitavad) teda kiusavad, kuidas tal on probleeme mobiiltelefonidega helistamisel, ning kuidas talle suvilasse sisse murti. Selliseid kõiki parimaid nõuka aja ajakirjanduse traditsioone järgides, kus samuti, olukorras, kus kogu riik oli omadega pees, kirjutasid ajakirjanikud tilkuvatest kraanidest ning rotikarvadest vorsti sees. Sest muust ei tohtinud kirjutada. Kehtis tsensuur ja enesetsensuur. Ja nii veeres kogu riik kolinal allamäge kuni kõik pauguga lõhki läks.

Mõned Kadastiku kirjutised on olnud ka teravamad, näiteks siis, kui oli vaja aidata oma sõbral Näksipil tunnustada uut töölepingu seadust. Siis kirjutas Kadastik kiidulaulu seadusele, mis võimaldas, vähemalt esialgse kava järgi töötajale päevapealt kinga anda. Ja mis võeti lõpuks vastu seoses sättega maksta töötajatele suuremaid hüvitisi, ent millest nüüd tahetakse taganeda.

Ja täna, sel Lennart Meri süveneva isikukultuse (mis ajab juba iiveldama, ausõna, jätke kadunuke rahule!) järjekordsel tähtpäeval kirjutab Kadastik ... pensionist. Mnjaa. Ilmselt hakkas ta pärast eilset Schibstedi juhi (kes on ühtlasi Kadastiku ülemus) Kjell Aamoti kingasaamist (või oli see tagasiastumine omal soovil) mõtlema omaenda tulevikule. Et kui ta ise kinga saab, mis siis temast saab. Kas hakkab Stepan Karja kombel kirjutama Postimehhe kord nädalas rahvalikke vesteid. Sest rohkemaks, olgem ausad, tal paraku võimeid pole. Vähemalt ajakirjanduslikus plaanis mitte. Kui sedagi, sest Karja tasemel kirjutamiseks peab olema eluga kursis. Kadastiku kohta seda öelda ei saa. Veel. Aga paistab, et ta hakkab end vaikselt kurssi viima. Näiteks tänasest loost nähtub, et ta on uurinud olukorda Soomes ning kõrvutanud eri liiki numbreid. Ja jõudnud järeldusele, et pensionile jäämise iga kaugemale nihutada pole mõtet. Tea, kas ta mõtleb siin ainult endale või ka teistele vanainimestele. Ilmselt ikka endale, nagu ta kogu aeg on mõelnud. Sest töölepinguseaduse puhul kaitses ta ka ainult enda kui tööandja huve. Ning selle seaduse läbi surunud Reformierakonna huve. Ja valitsusele kiidulaulu lauldes mõtleb ta ka ainult endale, järgides parimaid parteilise ajakirjanduse traditsioone. Sest, olgem ausad, Postimees on Reformierakonna häälekandja. Ja Kadastik läbi ja lõhki Reformierakonna mees. Täiega. Ja nii nagu Ansip, kes omab teadaolevalt varjatud osalust Emajõe Ärikeskuses, on oma tuleviku peale mõelnud ka Kadastik. Sest nii loll ta ka pole, et ei mõtle. Heldur Tõnisson juba jättis ta kord pika ninaga (ilma rahata), kui müüs Kadastiku poolt kokku aetud Postimehe grupi Norra firmale kogu täiega edasi ja võttis kogu tulu endale. Arvata võib, et ka Kadastik on nüüd targem ja kogenum ning tal on mõnes Reformierakonna äriprojektis osalus valmis pandud, ja mitte väike. Sest teened, olgem ausad, on korralikud.

The Estonian Bailout: mängus ainult tugevad

Väljavõte Äripäeva veebist.

Kas mäletate, kuidas valitsuse esindajad ütlesid mõni aeg tagasi, kuidas toetatakse keskmise suurusega ettevõtteid, mitte suuri ega väikseid. No tore on. Nüüd on siis selge, et kaitsekulutuste raha, mida on mitu miljardit, pumbatakse ikkagi suurtesse ettevõtetesse. Kes siis asutasid "ettenägelikult" kaitsetööstuse liidu.

Vaatame, mida siis meie kaitseväele tootma hakatakse:
NG Investeeringud (Käo, Kunila, Järving)- viin, jäätis
Estiko (Seli)- kilekotid, plastmassnõud
Eesti Energia- elekter, internet
ja nii edasi, kõik selised vajalikud asjad.

Ainsad, kes tegelt võiks miskit toota, oleksid pikast "kõige nõrgemate" nimekirjast rõivafirmad Sangar ja Ilves Extra, kes siis saaksid toota sõjaväelaste rõivaid, ning BLRT Grupp, mis toodaks laevu.
BLRT Grupp- laevad

Hetki Kapostimehe töömailt: tänane põhiuudis on Vormel 1

Väljavõte Postimehe veebist.

Vaata ja imesta! Ajal, kui kogu rahvas räägib ja muretseb sellest, et Näksip surub kätt üha sügavamale ettevõtjate ja töötute rahakotti, on Postimees.ee põhiuudis (pool päeva üleval) Vormel 1 sarja arengutest. Nonoh, see annab silmad ette isegi parimatele nõukogude ajakirjanduse traditsioonidele. Kus siis pärast Tšernobõli katastroofi, näiteks, kirjutasid lehed mitu nädalat sellest, et väljas on ilus kevad ja linnukesed siristavad oksa pääl.

Ja eks need teised tänased "pommid" on ka muidugi toredad: et pühapäeval tuleb kella keerata ja Pihkvas piketeeriti Laari ning Ansipi vastu.

Vägisi meenub laulusalm: "Aga meie maal on hea, muret tundma sa ei pea, särab ...Ansip toredake... otse meie aknasse!"

Kjell Aamot lahkub, kas kinga saab ka Mart Kadastik?

Väljavõte Postimehe veebist.

Hoirassa! Lahkub Norra Schibstedi meediakontserni juht Kjell Aamot (temast on olnud kohvikus juttu seoses tema homolembusega), arvata võib, et sittade tulemuste tõttu. Kuigi Schibsted on suutnud Eestis muutuda monopoolseks meediaettevõtteks (tänu olematule konkurentsiametile), hallates nii suuremaid ajalehti, raadioid kui telet. Kontrollides sellega nii reklaami hinda kui avalikku arvamust. Aga, nagu ikka äris, kui muutud monopoolseks, siis ka laisaks. Ja igavaks. Mis tähendab meediaettevõtte jaoks järjest väiksemat sissetulekut. Ja turumajanduslikus süsteemis tähendab see paratamatult muudatusi kaadripoliitikas.

Aamot on see mees, kes on hoidnud Mart Kadastikku Schibstedi Eesti kontori juhina nagu sitta pilpa peal. Kui Aamot lahkub, võib arvata, et saab hundipassi ka Kadastik, see endisest kommarist jobu, kelle isa olevat olnud veel küüditaja. Ja hoia nüüd alt, Näksip ja kogu su komando! Pauk võib tulla sealt, kust sa oodatagi ei osanud.

Viru ment rajab teed presidenditoolile

Endine Viru ment Jüri Pihl ja tema noor naisuke Lavly Lepp, Delfi veebist.

Kas pole sümboolne, et endine, nõuka-aegne Viru ment, kes käis veel paar aastakümmet tagasi Tallinna kesklinnast punkareid ära ajamas, et mitte varjutada nõukogude ühiskonna roosamannavahulist palet, et see tegelane on saanud just selle erakonna juhiks, mille kui just liikmete, siis vähemasti toetajate hulgas on muu hulgas ka endised punkarid. Tekib kohe küsimus, miks. Miks valis Pihl just sotsid, kuigi oma endise-nõuka-aegse imagoga sobiks ta pigem Reformierakonna ridadesse, just seal on palju endisi kompartei ninamehi ja nende tallalakkujaid. Kui arvestada, et Pihl pole eriti tark mees (või kas saab targaks pidada meest, kelle karjäär koosneb suuremalt jaolt nätsupakkide, teksapükste ja valuutaga hangeldajate tagaajamisest), küll aga väga suurte ambitsioonidega, siis ma usun, ja ma arvan, et ma ei eksi, et ta oma arunatukesega endamisi mõtiskles, kodus teleka ees parema käega vasakut peapoolt sügades, ja vaatas, millise erakonna esindaja sai presidendiks (Ilves on kah juhtumisi sots!!!), ning hakkas ise ka sotsiks. Mäletatavasti sai temast sotside partei liige alles 2 aastat tagasi, samal ajal kui sotsid tõid ta siseministriks. Sotside varasem juht Toomas Hendrik Ilves oli just saanud presidendiks.

Niisiis, sedapsi. Nüüd võib vaid arvata ja imestada, kuidas selline, sotsidega alles liitunud tegelane, kelle ajukapasiteet ei ületa oluliselt Urve Palo oma, et kuidas selline tegelane sai sotside juhiks. Kuigi sotside endi seas on tarku ja võimekaid inimesi, ma ütleksin, jalaga segada. Umbes nii, et võta üks ja viska teist. Selliseid, ütleme, Padari tegu ja nägu inimesi. Või noori ja entusiastlikke. Kes suudaks seda erakonda auga juhtida. Aga ei, juhiks sai hoopis see Viru ment. Sellest saab järeldada ainult üht: sotside hulgas, paraku, on kõige rohkem selliseid tegelasi, kel on mõni luukere kapis. Kõige rohkem selliseid, kel on palju kaotada juhul, kui Pihlist ei saaks erakonna juhti. Sest Pihlile, kes pikki aastaid juhatas Kapot ja juhatab ilmselt siiamaani (sest see torulott, vabandust väljenduse eest, aga Raivo Aeg on ju torulott, ei jaga tollest asjast ööd ega mütsi), on teada enam-vähem kõik juhtivate poliitikute luukered. Seda nii nõuka-aegsest kui ka hilisemast ajast. Ja need luukered on siiamaani kapis, sest ega Pihl nii loll ka pole, et hakkab neid avalikkuse ette tooma. Jagajale, nagu öeldakse, jäävad vaid näpud. Ja nii juhtuski, et Ivari Padar, olgu saatus talle armuline, saadeti Europarlamendi ukse taha sitsima (huvitav oleks teada, mis on need tema luukered, et ta nii kergesti taanduma pidi) ning Pihlist, kes pole ühelgi valimisel varem kandideerinud ja keda ilmselt rahvas kunagi kuhugi ei valiks ka, sai SDE ainuke, toonitan AINUKE kandidaat erakonna juhi kohale. Sest Katrin Saks ka taandus (huvitav, mis luukere sundis teda taanduma?).

Ja nii ongi saanud mehest, keda rahvas poleks muidu mitte kuhugi mitte kunagi valinud, saanud ühe, tõsi, mitte just suure, aga ühe erakonna juht. Väärikas ametipost igal juhul. Kust võib tõusta, ütleksin, ja arvestades Eesti senist kogemust, kuhu iganes. Lisaks tollele parteilisele postile on Pihlil praegu käes võim, temale alluvad kõik jõustruktuurid (eriolukorras kamandab siseminister ka sõjaväge), ning lisaks kontrollib ta prokuratuuri ja Kapot, mis omakorda kontrollivad kõike muud. Kui just rahva arvamus välja arvata. Aga ka rahva arvamust on võimalik kontrollida. Sest see Andrus Ansipi väidetav 100 mln osalus Emajäe Ärikeskuses, mille kohta soovitas Pihl teha politseile, so siis sisuliselt talle endale kaebuse, võib talle omma juba AMMU teada. Ning Ansip ja Ansipi peremees Neinar Seli sellega ilusti lõa otsas, Ansipi kaudu ka suurem osa Eesti ajakirjandusest, näiteks Postimees, Kanal 2, seega ka rahva arvamus. Ja kui juba Ansip ja Seli ja Mart Madastik ütlevad, et just härra Pihl on sobiv kandidaat, ütleme, presidendi ametikohale, siis ta seda ka ON! Punkt. Arvata võib, et Pihl jääb ka AINUKESEKS kandidaadiks presidendi ametikohale. Ning arvestades praegusi võimujooni Riigikogus, ja seda, et Eestis ei vali presidenti mitte rahvas (sest eliit arvab, et rahvale ei saa nii vastutusrikast ülesannet omistada nagu seda on presidendi valimine), vaid Riigikogu, siis pole midagi imestada, kui Pihlist saab Eesti president sama elegantselt nagu ta seni on tõusnud oma ametiredelil. Ja võib arvata, et Pihlil on ühte koma teist teada IGA 101 tegelase kohta Toompeal. Mistõttu tema kandidatuur ei läheks isegi mitte arutusele valimiskokku.

Nii et, sõbrad, kas veame kihla, et Viru mendist saab järgmine Eesti president?! Ma olen üsna kindel, et oma ametis üha enam kössi vajuv Toomas Ilves teatab varsti, et just Jüri Pihl suudab kõige paremini edasi kanda Lennart Meri-likku vaimu. Ja Pihl oleks juba selline mees, kes presidendina isegi ei vajaks loobumist ex officio kohustest jõustruktuuride juhtimisel. Tal on need juba praegu olemas.

Pihli ainuke mure on see, et sutsu enne 2011. aasta presidendivalimisi toimuvad Riigikogu valimised. Ja seal võivad praegused jõujooned mõnevõrra muutuda. Näiteks Keski ja Rahvaliitu saadab senisest suurem edu. Ja pole siis ime, et Pihlile alluvad asutused on asunud tümitama just neid erakondi. Ja ma kujutan ette, et seni nähtu on alles eelmäng. Nagu kirjutas viimane Kesknädal, on Kapo asunud üha aktiivsemalt ise reaalsust konstrueerima. Sel ametkonnal on selleks piiramatud võimalused. Ja eesmärk on üllas: Pihl presidendiks. Ja siis, võib juba ette kujutada, et presidendi vastuvõttu ei ilmestaks mitte proua Evelini sõbranjed, vaid "teenekad" Kapo komissarid.

Kas Äripäev kah Kapo kontrolli all?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Mis tähendab virgele? Kellele see sõnum on suunatud?

Lisaks sellele, et Postimees avaldab kodeeritud sõnumeid (mis on palju hoolikamalt peidetud), on seda nüüd asunud tegema Äripäev. Kas ka Äripäev on läinud Kapo kontrolli alla?

Pildikesi varakevadisest Rakverest

Mõned pildid varakevadisest Rakverest. Galeriid saad vaadata siit.


Pardid tiigi kaldal.


Tammik.


Tammik.


Õigusvastaselt represseeritute mälestusmärk Tammiku servas.

Uued nimed

Väljavõte Äripäeva veebist.

Vana nimi---------Uus nimi
Eesti Ehitus-------Nordecon
Kalev---------------Luterma
Kalev Meedia------Via Concept
Merko Grupp------Riverito

IRLi peenrahaks vahetatud aated, Eestis tegelikult vaid kaks erakonda

Väljavõte Postimehe veebist.

Mäletate veel, kuidas IRLi juht Mart Laar kuulutas vaid mõned kuud tagasi, et kriisiaeg on hea kõikvõimalike oluliste reformide läbiviimiseks. Mõni aeg pärast seda tuligi IRLi regionaalminister Siim Kiisler välja haldusreformi kavaga, mis oli küll kohmakas, aga siiras. Samal ajal esines kõikvõimalikes massiteabekanalites riigikontrolör Mihkel Oviir, kes elavalt žestikuleerides reklaamis valjuhäälselt haldusreformi vajalikkust. Ja nüüd, vaid mõned nädalad hiljem teatab IRL, et kõik, aitab, mingit reformi ei tule.

Kõik märgid näitavad, et IRL on otsustanud koos Reformiga täiega põhja minna. Põhjus teadagi milles, et oma kullakallitest ministri- ja muudest kohtadest kinni hoida. Et veel võimul püsida, justkui kartuses, et teist sellist võimalust enam ei tule. Võimalik, et IRLi seovad reformiga ühised kuriteod, miks muidu allutatakse sedavõrd lihtsalt oma aated võimule. Kahju. Väga kahju.

Ja ega sotsid paremad pole. Veel mõni aeg tagasi propageeris sotside juht Jüri Pihl astmelist tulumaksu. Nüüd on ta sellest ideest loobunud. Võib arvata, et jällegi, alludes vanema venna, Reformierakonna korraldustele. Mis siis tähendab ka sotsidele suht lühikest pidu. Millest on kokkuvõttes samuti kahju.

Ja olukorras, kus IRL ja sotsid Reformi kõrval marginaliseeruvad, ning Rahvaliit Keski kõrval, jääbki Eestisse sisuliselt järele kaks erakonda: Kesk ja Reform. Nagu demokraadid ja vabariiklased USAs. Mis võibolla polegi väga halb, olukord on selgem ja arusaadavam. Sest mis mõte on valida IRLi või sotse, kui saad nagunii Reformi. Pettumuse vältimiseks on siis kohe mõistlik Reform valida. Sellest näikse kultuuriinimesed Eestis juba aru saavat, teistel läheb ilmselt veel aega. Ja sama lugu on Rahvaliidu ja Keskiga: pigem valida juba Kesk, kui närveerida, kas Rahvaliit ületab künnise või mitte. Rohelised võiks siis olla kas kolmas, tasakaalustav nende kahe kõrval. Või lahustuda nii Keski kui Reformi vahel.

Venemaa peab ideoloogilist sõda Eestiga

Väljavõte Izvestija veebist.

Soovitan lugeda seda eilset Izvestija kirjutist, kes vene keelt mõistab. Väga huvitav ja informatiivne. Mis siis räägib sellest, kuidas Venemaal on välja lastud järjekordne propagandafilm selle kohta, kuidas NLiidu "okupatsioon" oli Eestile pigem hea ja kuidas elu läks kehvaks pärast NLiidu lagunemist.

Kellele see film on suunatud? Loomulikult mitte eestlastele, sest nemad nagunii teavad ja osa neist mäletavad, kuidas asjad tegelikult olid ja on. Film on suunatud Eestimaa venelastele, keda pärast Eesti riigi taasiseseisvumist oma koju tagasi ei saadetud ja keda on Eesti võimud asunud nüüd ohjeldamatult kottima, justkui soovist kaasa aidata nende lõplikule võõrandumisele. Ja Venemaa kasutab seda loomulikult ära, tootes selliseid propagandafilme, et tõsta venelaste enesehinnangut Balti riikides. Et neile nö õlale patsutada.

Ülim lollus on sellises olukorras teha seda, mida on valitsus teinud Reformi, IRLi ja sotside eestvõttel: pidada venelastega Eestis külma sõda, justkui lootuses, et need venelased siis pika kottimise peale ise minema lähevad. Sõbrad, te võite need venelased ka kõik ükshaaval siin surnuks piinata, neid lõikuda ja tükeldada, ma mõtlen siin just vaimselt, mitte füüsiliselt, nad ei lähe enam kuhugi. Vaid vastupidi, võtavad palju agaramalt vastu igasuguseid Venemaalt saabunud teateid. Tunnetavad üha enam Venemaa tuge. Lehvitavad Venemaa lippu. Lühidalt öeldes, Eesti valitsuse praegune poliitika on ise loonud seda nn viiendat kolonni, millest räägitakse seoses kohaliku venekeelse elanikkonnaga. See on väga ohtlik tee, väga ohtlik.

Eestil pole ka seda võimalust mis Gruusial, et võimulolev klikk kehtestab diktatuuri ja asub siis julmalt kõigiga arveid õiendama. Euroopa Liidus oleks selline asi mõeldamatu. Soome ja Rootsi investorid ütleksid selle peale adjöö ning Rootsi pangad tõmbaks Eesti majandusel lõplikult tooli alt ära.

Ainus võimalus, millele viitab ka Tõnis Saarts tänases Postimehes, on kohalike venelastega sõbralikult koos elada. Ei pea pugema, nagu nüüd on asunud paaniliselt tegema Reformierakond, see on veel ohtlikum tee. Et ühel päeval annad peksa, vehid nuudiga, teisel päeval palud põlvili. See töötab vaid väga lühiajaliselt, ja on suur oht sedasi üldse usaldus kaotada. End lolliks teha. Suhete loomine on pikk ning järjekindel protsess. Seni on seda mõistnud ja ära kasutanud vaid Keskerakond, keda on Eesti palju kirutud ja tembeldatud nn mustaks jõuks. Mille põhjal? Selle põhjal, et Kesk on ainsana üritanud venelastega normaalselt läbi saada ja sedasi hoidnud ära sotsiaalse katastroofi. Nüüd oleks aeg ka teisetel, selle asemel, et Keski tümitada, asuda ise ka tegelikkuses neid nn valgeid huve esindama ja looma rahu oma kodumaal. Õppida alustuseks kohalikku venelast tundma. Saada temaga sõbraks. Need, kes venelast tunnevad, need teavad, et venelane oma sõpra ei reeda. Ta on palju usaldusväärsem kui eestlane. Mul on seda piinlik tunnistada, aga nii see on. Need, kes on olnud koos venelaste ja eestlastega, teavad seda. Loomulikult on erandeid, aga laias laastus on asi selline. Venelane on valmis oma sõbra eest surema, eestlane mitte. Juhul, kui Venemaa on Eesti suurim oht ja vaenlane, nagu võib aru saada Eesti juhtide jutust, siis on suurim lollus kiskuda tüli kohalike venelastega. Ja äärmiselt ohtlik. Mõelgem selle peale.

Jüri Toomepuult mõtlemapanev lugu Kultuuris ja Elus

Väljavõte Kultuuri ja Elu veebist.

Tänasel küüditamise aastapäeval üks mõtlemapanev lugu Jüri Toomepuult, kes kritiseerib teravalt Eesti taasiseseisvumise algusaja poliitikat.

Reform on hakanud Tallinnas kõvasti venelaste ees pugema

Vimasel ajal on Reformierakonna Tallinnas tasuta levitatav ajaleht Tallinna Teataja hakanud kõvasti venelaste ees pugema. Õigem oleks öelda, et lausa limuma. Te vaid vaadake, siin on mõned seisukohad ära tõlgitud (kliki piltidel, et vaadata suuremalt):

Nu vot, palun, Tarmo Kõutsi vanemad olid küüditajad!

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Aga palun, aga palun! Tarmo Kõuts, lugupeetud Riigikogu liige (IRL) ja muidu tähtis asjapulk, kelle vanemad olid Saaremaal küüditajad. Tea, kaugele on Kapo tema vanemate asjaga jõudnud, kui üldse?

Kõuts näeb välja selline (Riigikogu kodukalt):


Kõuts on endine kõrge sõjaväeametnik, viitseadmiral, endine kaitseväe juhataja. Käinud Tallinna merekoolis ja Kaliningradi tehnilises instituudis. Nii et võib olla ka endine kagebiit. Kas Simm on tõesti ainus koputaja? Nalja teete!

Reformierakondlane tõi Eestisse tuntud kagebiidi

Andrei Gritskov, väljavõte Õhtulehe veebist.

Kanal 2 Reporteris oli äsja just huvitav uudis: Ukraina kasakate juht Anatoli Ševtšenko, kelle tõi nädal aega tagasi suure aplombiga Eestisse meie tuttav reformierakondlane Andrei Gritskov (see Põhja-Tallinna halduskogu liige, kes eesti keelt ei räägi), on endine tuntud kagebiit ja sõjaväeohvitser. Kes olevat tulnud Eestisse lausa piiriäärseid sõjaväelisi objekte vaatama, tundnud huvi Kaitseliidu vastu. Pidi olema suht kahtlane vend.

Ja Gritskov on Eesti kasakate juht, samas kasakad on võõrriigi sõjaväeline organisatsioon. Kas pole huvitav?!

PÄEVA POMM: KAPO ja Postimees ühinevad

Nüüd tõeline pomm-uudis! Kapo (kaitsepolitseiamet) ja Postimees ühinevad, ettevõtte nimeks saab Kapostimees.

Ettevõtete ühinemise tingis turu üha suurem nõudlus päevakajaliste operatiiv-uudiste järele, mistõttu polnud otstarbekas ülal pidada kahte eraldi asutust. Ühendettevõte võimaldab operatiivinfo veelgi kiirema jõudmise tarbijani. Ühtlasi toob ühinemine endaga kaasa märkimisväärse kokkuhoiu, mitu miljonit krooni aastas, mis on eriti oluline praegusel säästuajal.

Postimehe ajakirjanikud hakkavad lisaks põhitööle tegelema lihtsamate operatiivülesannetega, mille täpsem sisu jääb avalikkuse eest arusaadavatel põhjustel saladusse. Kapo töötajad hakkavad igapäevaselt osalema Postimehe toimetuse koosolekutel ja ajurünnakutel ning ise võimaluse korral artikleid kirjutama. See võimaldab info veelgi täpsema ja kiirema jõudmise lugejani. Eesmärgiks seatakse lugeja informeerimine sündmustest sama-aegselt operatiivtegevusega, või isegi veidi varem. Kaalutakse Kapo operatiivtöötajate varustamist kaasaskantavate ülekandejaamadega, kus pilt jõuab online's Postimees.ee avalehele internetis. Samuti on kavas arendada tihedaid suhteid Kapo töötajate ja Postimehe gruppi kuuluva telekanali Kanal 2 vahel. Võimalusel kaasatakse Kanal 2 töötajaid operatiivtegevusse, et võimalikult hästi teenida televaataja huve.

"Lugeja ja vaataja tahab näha rohkem verd ja pisaraid," kommenteeris muutusi Postimehe juht Mart Kadastik. Temast saab ka ühendettevõtte peadirektor. Direktori asetäitjana asub tööle senine Kapo juht Raivo Aeg. "Meil on mitmeid põnevaid asju käsil, millest on praegu veel vara rääkida," kommenteeris Aeg.

Ühinemisele andsid oma jah-sõna juba varem Postimehe emafirma Norra Schibstedi grupp ja siseminister Jüri Pihl. "Kord peab Eestis majja saama," ütles Postimehe nõukogu esimees, Schibstedi rahvusvaheliste projektide juht Sverre Munck. "Me oleme kõigeks valmis," lisas Jüri Pihl, "see ei ole ka Pihli ja Savisaare isiklik võitlus, vaid põhimõtteline vastasseis demokraatia käsitluse, aususe ja erinevate valitsemisstiilide vahel."

Uudsena eksperimenteeritakse meetodit, kus Kapo töötajad nimetatakse ümber ajaloolasteks. Ja Postimehe töötajatest saavad projektijuhid. Uued ametinimetused võimaldavad vähendada ametiülesannetest tulenevat stressi ning võimalikku hirmu oreooli, mis võib lugejates-vaatajates tekkida ettevõtete ühinemise käigus.

Kati Murutar- 70

Viimase Elukirja esikaas.

Palju õnne, Kati!

Praegune aeg sarnaneb küüditamisega

Tänase Õhtulehe esikaanelt.

Praegust aega on võrreldud nõuka aja lõpuga. Et on umbes sama hull, majanduses sama suur kukkumine. Aga minu meelest on olukord palju hullem. Nõuka aja lõpus ei tõstetud kedagi kuuse alla. Praegune aeg sarnaneb küüditamiste ajaga. Kui ma täna seda Õhtulehe uudist lugesin, siis meenus mulle mu enda vanaema, kes pidi kuuse alla kolima pärast seda, kui tema mees Siberisse ära viidi ja ta pärast seda koos nelja väikse lapsega kodust välja tõsteti.

Täna on ka kuidagi sümboolne päev võrdlemaks praegust aega küüditamisega. Ja õhkkond on samuti väga pingeline, asutustes toimub hõõrumine ja üksteise peale kaebamine, sest käib võitlus olemasolevate väheste töökohtade pärast. Töökohtadest hoitakse jälle kinni hirmus jääda võlgu pangale, mis omakorda toob kaasa kodust väljatõstmise. Oi-jah.

Ja ma ei kadesta neid inimesi. Ja olen kuri valitsusega, kes sellist olukorda pealt vaatab, umbes sellise näoga nagu kunagi Toomas Vilosius lahendas AIDSi probleemi: las kärvavad maha, ise on süüdi!

Appi, mis toimub Gruusias, kas eestlased on ikka veel seal?!

Väljavõte Postimehe veebist.

Kas te kujutate ette?! Saakašvili on täiesti segi pööranud. Liberaalse Gruusia partei juht Nino Burjanadze jätab ära Eesti visiidi, kuna: "Päev-päevalt eemaldume üha rohkem demokraatlikult teelt ning Gruusia, keda kunagi hinnati kui meie regiooni demokraatlikku edulugu, on transformeerumas autoritaarseks režiimiks, kus kõik otsused teeb president ja tema lähim kaaskond."

Sellise kirja saatis Burjanadze Riigikogu aseesimehele Kristiina Ojulandile. Eesti poliitikud, mis toimub Gruusias? Kas eestlased on veel seal?

Nino Burjanadze oli Gruusia parlamendi spiiker aastatel 2001-2008 ning Gruusia presidendi kohusetäitja aastatel 2003-2004 ja 2007-2008.

Gruusia opositsioonijõud kavandasid valitsusevastaseid demonstratsioone, mispeale murdsid Gruusia õiguskaitseorganid sisse kahte partei Demokraatlik Liikumine - Ühendatud Gruusia esindusse ja arreteerisid seitse partei aktivisti.

Kuidas minu vanaisa küüdirongilt jalga lasi ja muud juttu

Vanaisa Gustav Eduard ja vanaema Julie-Eveliine, enne küüditamist.

Küüditaja poja Mart Kadastiku väljaantavas Postimehes on täna üpris rahvusromantiline juhtkiri. Seal kirjeldatakse küüditamist järgmiselt: "Paari asjaliku lausega purustavad nad teie maailma. Kõik plaanid, mida te tegite - niihästi tänase päeva kui kogu oma tulevase elu kohta - , muutuvad mõttetuks. Kõik suhted, seosed ja pidepunktid, mis teie senist elu koos on hoidnud, katkevad. Te saate tunnikese või paar laste äratamiseks ning hädapäraste asjade kokkupanekuks. Mille te, muide, kaasa võtaksite, sooja pesu või pangakaardi? Siis aetakse teid koos hirmunud laste ja vaevatud vanematega loomavagunisse ning selle seinapragude vahelt paistvas hommikupäikeses peate oma kodumaaga hüvasti jätma, sest on langetatud otsus saata teid asumisele eluks ajaks".

Nuuks. Milline liigutav sõnavõtt küüditaja pojalt.

Sest Mart Kadastiku poolt nii ilusti kirjeldatud loomavagunist tuli 1949. aasta märtsis "hommikupäikest" vaadata ka minu vanaisal Gustav-Eduard Vaheril. Tema ärasaatmise põhjus - kuna poeg, minu isa Georg Vaher oli 1946. aastal banditismile kaasaaitamise (loe: metsavennast sugulase oma korteris varjamise eest) pärast kümneks aastaks Vorkuta vangilaagrisse saadetud.

Tee pidi viima Irkutskisse, mis asub Baikali järve ääres. Aga vanaisaga oli säärane lugu, et Venemaa polnud talle võõras maa. Ta oli nimelt noorena Venemaal mõisavalitsemist õppinud ning Vabadussõja ajal koos oma noore naise, minu vanaema Juliega Venemaal, Ufa kubermangus redutanud. Seal sündisid ka nende kaks tütart, minu isa õed Aino ja Endla.

Vanaisal oli, nagu isa rääkis, kindel kava mitte Irkutskisse jõuda. Ta vaid ootas parajat juhust, mil küüdirongilt jalga lasta, ning see paras juhus saabus siis, kui rong peatus ühes väikses vene külakeses, kus vagunit valvanud püssimees käskis vanaisal külla piima järele minna. "Ega ikka ei lähe küll, egas ma loll ole," ütelnud vanaisa seepeale julgelt, - "Kui ma lähen, siis sa lased mu ju selja tagant maha!".

Ei jäänud püssimehel üle muud kui sülitada ja ise piima tooma minna. Vagun jäi valveta ning vanaisa kasutas kohe juhust, kargas püsti ja hüüdis teistele: "Noh, nüüd paneme minekit!". Ka üks noor poiss hüppas püsti ning avaldas valmisolekut vanaisaga kaasa tulla, aga kõik ülejäänud, peaasjalikut naised, hakkasid suure häälega karjuma, et ärgu mu vanaisa lollust tehku, ta lastakse ju maha.

Vanaisa see suuremat ei huvitanud, ta oli ju otsustanud, et ei lähe Siberisse surema, ning tegi sääred. Noor poiss koos temaga. Kuna vanaisa tundis Venemaad ja oskas vene keelt, siis see polnud muidugi eriti keeruline. Nad leidsid kuskilt Lenini märgid ja lõid need endale rinda ning sõitsid lühimaarongidega läbi Venemaa koju Eestisse tagasi.

Mul on siiani alles vanaisa rongipiletid. Lahe on kaardi pealt vaadata, kustkaudu ta sõitis ja kus peatusi tegi.




Olen enam-vähem sellise marsruudi kokku pannud:

Vanaisa esimene pilet on Petropavl'ist, mis asub juba Kasahstanis, nii et ilmselt kuskil seal astus vanaisa küüdirongilt maha. NB! Inno arvab, et rong peatus siiski Omskis, aga vanaisa sõitis sealt jälgede segamiseks väiksesse piirilinna Petropavli ja sealt edasi Makušino'sse, mis on juba Venemaa territooriumil, ning Makušinost Tšeljabinsk'isse.

Tšeljabinskist läks vanaisa teekond Zlatoust'i ning sealt edasi juba talle tuttavasse Ufa'sse, kus tal oli palju häid tuttavaid ning kus, ma kujutan ette, ta sai pisut puhata ning midagi hamba alla.

Ufast sõitis vanaisa juba Moskva'sse, Moskvast Leningrad'i (praegu Sankt-Peterburg), Leningradist Tapale ja Tapalt Kaareperre. Kaareperes astus vanaisa rongilt maha ning läks jala koju Võrumaale Osulasse, kus elas kuni Stalini surmani (aastani 1953) vanaema juures kapi taga.

Selline tore seiklus siis mu vanaisal. Enamikel küüditatutel ei läinud muidugi nii hästi. Selleks, et küüdirongilt maha hüpata ning mahalaskmisega riskides sääred teha, oli tarvis hullu julgust. Ja muidugi ka võimalust. See, et too püssimees sinna külla piima järele läks ning vaguni valveta jättis, oli võib-olla selle vagunitäie inimeste ainus põgenemisvõimalus ning mu vanaisa ja üks noor eesti poiss kasutasid selle võimaluse ära.

Vanaisa aitas muidugi ka see, et ta oli nutikas. Ta pani kohe Lenini-märgid rinda ning kasutas vaid lühimaaronge, samuti oli tal kasu sellest, et ta tundis Venemaad ja oskas vene keelt.

Muide, ka mu isal oli Vorkuta vangilaagris nuppu. Ta õppis seal kähku ära vene keele ning pääses tänu sellele kontorisse tööle, kus oli palju kergem kui kaevanduses või metsatööl.

Küüditamislaine käis üle ka mu ema suguvõsast. Nemad on need ingerlased, kes 30ndatel Ingerimaalt Soome põgenesid ning kelle Soome riik 40ndatel Venemaale välja andis. Mu ema vanavanaisal oli kunagi olnud Peterburi külje all asuvas väikses ingeri külakeses suur ja rikas talu, aga 40ndatel oli kogu see suguvõsa Venemaa eri avarustesse laiali paisatud. Minu vanavanaema ja vanaema küüditati Kalinini oblastisse ning seal sündis ka mu ema. Pärast Stalini surma otsustasid nad asuda elama Eestisse, sest vanavanaema oli kusagilt kuulnud, et tema sõjas kadunud poeg Ernest olevat sõjakeerises Eestisse sattunud. Hiljem selgus, et ta oli siiski sõjas teadmata kadunuks jäänud, aga kuna vanavanaema oli end juba siia (Rakvere lähedale Karitsale) elama sättinud, siis ta otsustas siia päriseks jääda.

Sellised lood siis küüditamisest. Üks imelisest pääsemisest ja teine uue kodumaa leidmisest. Küllap igal perel on oma lugu. Huvitav, milline on Mart Kadastiku oma ja miks ta sellest ei räägi?

P.S. Olen mõelnud, et ilmatuma vahva oleks vanaisa reis ise läbi teha, sõita läbi see tema teekond Siberi poole ja sealt tagasi - ükspäev teeme selle Innoga teoks!

Ei no tsirkus bartseloonas: Kapo ässitas üht ärimeest ametnikele lõksu seadma, aga langes ise sisse

Tänase Kesknädala esikaas.

Tundub, et Kesknädal on saanud hea hoo sisse (see leht meenutab juba Ekspressi tema algusaegadel!!), sest lisaks eelmise nädala pommidele Reformierakonna korruptsiooniloo ja IRLi liikme Urmas Reinsalu korteriäfääri kohta lisandus täna tõeline pommide pomm, kus üks ärimees tunnistab üles, kuidas Kapo šantažeeris teda, et ta saadaks kompromiteerivaid kirju Tallinna linna juhtkonnale (mis on juriidilises keeles süütõendite kunstlik loomine). Umbes nii, et politsei tuleb ja teeb sul kodus läbiotsmise, sokutab kotikese narkootikumidega kapi alla ning siis "leiab" selle. Ning siis vahistatakse sind, välklampide valgusvihkude saatel. Ja püüa siis väita, et sa pole kaamel!

Ärimees pidi linnavalitsusele saatma Kapo ametnike poolt ette valmistatud kirjad, kus olid mainitud sellised "kuumad" märksõnad nagu Parbus, Merko, Talinna Farmaatsiatehas ja Jüri Vilmsi Sihtkapital. Juba ainuüksi selliste kirjade avastamine linna ametlikust postist oleks olnud "tähelepanuväärne" ja võinuks kaasa tuua terve rea vahistamisi. Antud kirjade adressaadid olid Keskerakonna juht Edgar Savisaar ja abilinnapea Taavi Aas. Vägisi lõhnab kogu asi praeguste sündmuste järele Gruusias, kus sealne hull lendur ja diktaator Mihhail Saakašvili on kehtestanud vaikiva ajastu ning vangistab üksteise järel opositsiooni liikmeid, kasutades samasugust taktikat. On täitsa huvitav, mis asja Eesti amenikud veel Gruusias ajavad. Samahästi võiks nad minna Lukašenka, Castro või Kim Jong-ili palgale.

Kapo ähvardas ärimeest, et kui ei tee "Nii nagu vaja", siis saadetakse firmasse "teatud revisjonid" ja et alati on võimalik "midagi leida". Aga kui tehakse nagu kästakse, siis midagi ei juhtu. Tohho tillaja!, eksole, kui kaugele on Kapo läinud.

Ja mis huvitav, selles loos ei tegutse politsei üksi, sest politsei tegevust juhib Eestis teatavasti prokuratuur. Ja prokuratuuris töötab meil ja tegeleb "selliste" asjadega ... teadagi, kes, Lavly Lepp, kes hakkas koos elama endise Kapo juhi ja peaprokuröri, praeguse siseministri Jüri Pihliga. Võib juba ette kujutada, kuidas Pihl mesimagusalt naeratades skeeme ja skeemikesi kombineerib, eri asutusi ja ametnikke nagu marionette liigutades, et siis ise koos oma kambaga Tallinnas võimule tulla.

Päris põnev lugemine igatahes. Soovitan Kesknädal omale koju tellida! Hind on 36 krooni kuus ja põnevat lugemist rohkem kui Ekspressis, mis on poole kallim.

Üks küsimus kursiriski maandamise kohta ja Inno kommentaar

Saabus selline küsimus:

tere

ma soovin Teie arvamust :
kas ma peaks oma sularaha mingisse muusse valuutasse ümber vahetama?
kui jah, siis millist te soovitate? shveitsi frank?

aitäh Teile arvamuse eest

Inno kommentaar:
igaks juhuks võiks hoida euros või dollaris. Franki ei soovita, sest Šveits devalveeris üle hulga aja, selle asemel soovitatakse hoopis Norra krooni.

Kapo teel täielise politseiriigi poole, või kurat teab kuhu

Väljavõte ERRi veebist.

Ristirahvas rõõmusta! Majanduslikult kehval ajal on Eestisse tekkinud olemasolevate kõrvale, või õigem oleks öelda, et isegi peale (kui rahalisi ressursse võrrelda) uus ajaloo-uurimisasutus - Kaitsepolitseiamet. Miks, tont seda täpselt teab, ilmselt on ajalooga tegelemine momendil popp ja seksikas. Ja ega üks endast lugu pidav asutus nagu kaitsepolitseiamet seda kahtlemata on, ei saa siis ajast maha jääda. Pole siis ime, et miljonite maksumaksja kroonide eest tegeletakse sealgi Eesti mineviku nüansside uurimisega. Täpset rahasummat, mõistagi, ei saa öelda, sest kõik Kaposse puutuv on riigisaladus. Ja nõnda võib see asutus tegeleda põhimõtteliselt millega iganes, näiteks lisaks ajaloole, miks mitte, ka meedia ja avaliku arvamusega, näiteks kribada portaalidesse kommentaare, teha avaliku arvamuse küsitlusi, siis finantsvahendusega, pakkuda rahvale sms-laene, või siis majandusanalüüsiga, prognoosida SKP kasvu (Eestis tegeleb sellega küll palju asutusi, aga keegi ei suuda anda adekvaatseid hinnaguid), või siis kultuuriga, näiteks tulla välja mõne teatrilavastuse või kontserdiprogrammiga, või avaldada mõni raamat. Olla raskel ajal "abiks" niiöelda. Tööpõld on igatahes lai. Ja loomulikult on Kapo analüüsid kõige õigemad. Sealsed spetsialistid kõige targemad ja loomingulisemad. Või mis? Või on keegi, kes julgeb siin vastu vaielda?! Kui Kapo on ütleb, et küüditamisel polnud mingit rolli kohalike elanikel, pealekaebajatel, siis NII KA OLI! Ja jutul lõpp. Kes vastu mögiseb, on Eesti riigi vaenlane, ja sellega hakkab Kapo eraldi rasbiraitama. Näiteks alustuseks väike arest, ja kui sellest ei piisa, siis mõnekuuline randevuu Eesti kinnipidamisasutustes. Kuni lõpuks riigist väljasaatmine, või midagi muud sellist. You name it!

Mulle tundub, ja ma arvan, et ma pole ainus, kes nii arvab, et Kapo on, ja eriti nüüd, endise reapolitseiniku Raivo Aegi juhtimisel muutunud sealsete ametnike mõnusaks puhkekoduks. Kus siis kasutatakse Eesti ühe mõjuvõimsama asutuse vahendeid oma isiklike ambitsioonide ja eelistuste, võimalik, et isegi hobide toetuseks. See on umbes sama kui teerulliga pesu triikimine. Kui võimalust on, miks mitte, eksole. Ja pesu saab väga sirgeks, isegi VÄGA, õigem oleks öelda, et VÄGA. Kas keegi vaidleb vastu?! Mhh? Ja Raivo Aeg vaatab kõike seda oma karumõmmi naeratusega pealt, silmis selline kerge läige, nagu oleks purgi mett ära söönud. Ma kujutan ette, et umbes sellise pilguga vaataks asjadele ka Tõehetke-Lilit, kui temast tehtaks ühel päeval, ütleme, Eesti president. Ja oi, mille kõigega presidendi kantselei meid siis üllataks! Siin võib vaid fantaasial lennata lasta! Alasti uudised oleks ilmselt ainult jäämäe veepealne osa.

Ja ma ausalt öelda ei imesta enam, MIKS Kapo viimasel ajal tuhlab just TEATUD erakondade kontoreid ja liikmeid. Sest Kapo ametnikud juhtumisi ei toeta neid erakondi. That's it! Kui näod ei meeldi, niiöelda, siis tuli peale! Ja ajaloo kõrvale võib ju vahelduseks ka poliitikaga tegeleda, eksole, sest Aeg (kes ilmselt poleks osanud uneski näha, et ta võib kord sellisesse ametisse maanduda) kiidab kõik heaks. On kõigega maru rahul. Sest, omavahel öeldes, ta ei jaga asjadest mitte mõhkugi. Ma loodan, et ta vähemalt lehte loeb või telekat vaatab, või on elu jooksul mõne raamatu läbi lugenud.

Oi-jah. Ma ei kujuta ette, mis põnevatele dokumentidele Kapo oma uurimistes tugines, aga isegi välismaal aastakümneid elanud eestlased ja teised baltlased-emigrandid naersid isekeskis seda, et just eestlased olid kõige suuremad pealekaebajad, mistõttu neid viidi kõige rohkem ära. Lisaks kõigele täitsid nad oma saksa täpsusega nõukogude etteantud plaani. Lisaks sellele liigub juba aastaid legend, ja seda pole välja mõelnud Vene propaganda, et ühe kohaliku KGB kontori uksel oli silt, et "Ülekoormuse tõttu on naabrite peale kaebuste vastuvõtmitmine ajutiselt peatatud." Ja kui Kapo väidab, et küüdistamise nimekirjad koostas kohalik venelasest NKVD emissar, siis tekib küsimus, et mille põhjal tema need nimekirjad koostas. Kust ta selle info sai?

Kui ma olin veel väikene poisike (30 aastat tagasi) ja veetsin suved maal vanaema juures (Tartumaal Aravu kandis), siis meeldis mulle kuulata vanade tädide juttu, näiteks siis, kui koos peatuses bussi ootasime. Ja tihtilugu rääkisid nad ka küüditamistest. Räägiti sellest, kellel kui palju ja mismoodi lähedasi ära saadeti, siis elust Siberis, ja lõpuks läks jutt alati selle peale, kes kelle peale kaebas. Need kaebajad olid kõik teada, ja saatuse irooniana nendega eriti tegemist ei tehtud. Enamik neist lahkus maalt linnadesse, sest neil poleks oma külas pikka pidu olnud.

Vat sellised lood täna.

Pildikesi hilistalvisest Narvast

Käisime mõned päevad tagasi Narvas (Tallinna ja Tartu järel suuruselt kolmas linn Eestis), kui oli veel talv. Ja soovitan teistelegi seda Eesti linna, mis küll II ilmasõjas pea tervenisti hävines (Hansa-stiilis vanalinn praktiliselt tervikuna), mis oli nõuka ajal tähtis N Liidu tööstuslinn, ent mis nüüd on ärganud uuele, rahulikumale elule. Kus tuksub aktiivne kunsti- ja kultuurielu, mille väljenduseks on näitused ja väljapanekud Narva kindluses. Praegu on seal lisaks väljas ekspositsioon eesti mehe sõjateest möödunud sajandil. See on avatud aprilli keskpaigani, nii et kiirustage! Narvas on muudki huvitavat. Mahajäetud hiiglaslikud nõuka-aegsed tööstushooned, piirijärjekorrad, vaated Venemaale ja Jaanilinna kindlusele kindluse tornist, manufaktuur Kreenholmi saarel, kus inglased alustasid kanga ketramist juba 16. sajandil. Vanalinn, millest on alles vaid paar maja (leidke need üles!), sealhulgas vana raekoda.

Galeriid saad vaadata siit: http://gallery.me.com/innott#100415.

Siin veel mõned pildid:


Piiripunkti väravas, kesklinn.


Vaade endisele vanalinnale, taamal näha Raekoda ühena vähestest allesjäänud ehitistest.




Vaade Venemaale, Jaanilinna kindlusele.


Kindluse torn.


Maja Grafovi tänaval.

Maksim Reva: minu kohta juba uus süüasi valmimas (intervjuu viimane osa)

Viimane osa intervjuust pronksiöö ühe nn ninamehe Maksim Revaga. Reva jätkab kohtuasja analüüsi. Kus siis kohtus räägiti süüdlastest, aga mitte mässu põhjustest, pogrommide põhjustest. Miks seda pole välja toodud? Kuigi olid välja toodud dokumendid, inimesed ja politsei. Ent pole välja toodud politsei rolli. Jäi mulje, et kohut peeti eranditult nende nelja nn ninamehe pärast. See polnud kohtulik asjaajamine kuriteo fakti suhtes, vaid nende isikute endi olemasolu fakti suhtes (umbes nii, et nad on süüdi selles, et nad on nemad ise, siia ilma sündinud). Kohtualuste soov on, et kohut peetaks kuriteo fakti suhtes, juhtunu fakti suhtes. Mitte selle suhtes, et on olemas kodanikud Reva, Linter, Sirõk ja Klenski. Kohtus arutati aga asja nii, et oli mäss, ja olid nemad. Aga mingit tõestust, kuidas need kaks omavahel on seotud, ei olnud. Ent krimasi oli algatatud sündmuse fakti suhtes. Siis peaks kohus andma hinnangu toimunule.
-Irja kogemuse põhjal prokurörina töötades on enamasti nii, et krimasjades järgmises astmes karistust pigem leevendatakse, mitte ei suurendata. Mis tähendab, et kui esimeses astmes mõisteti nad õigeks, siis juhtub tõenäoliselt sama ka teises astmes.
-Reva märgib, et Kõvaskit teatakse kui kohtunikku, kes määrab sellise karistuse, mida nõuab prokurör. Ent selles asjas Kõvask muutis oma tavapärast käitumist. Reva märgib, et teisel astmel on keeruline, kuna reaalset karistust määrata on raske, kuna see muudaks kohtualused märtriks. Ent teisalt oleks seda raske põhjendada eesti kogukonnale.
-Aga võibolla on põhjus selles, et liiga vähe on selgitatud seda kohtuasja, et Eesti meedia on edastanud kallutatud infot, et see on meedia süü? Või saab asja seletada nii, et Kapo on liiga nõrka tööd teinud, et tuleks veelgi kruvisid venelaste osas peale keerata? Et anda Kapole veel rohkem võimu, et selliseid "vigu" mitte läbi lasta?
-Reva ütleb, et jah, mis omakorda näitab, et liigutakse politseiriigi suunas. Reva märgib, et tema kohta on algatamisel juba uus asi, et ta süütas Ameerika saatkonna juures küünlad 13. augustil. Aga näiteks see, et ka Vene saatkonna juures on samamoodi küünlaid süüdatud ja kohal on olnud 5 korda rohkem inimesi, see ei oma mingit tähtsust.
-Sekkub näitusemaja, Eduard Vilde majamuuseumi perenaine, kes küsitleb Revat, miks ta ei räägi eesti keelt.
-Reva räägib, et natuke räägib, et ta nooremana rääkis hästi eesti keelt, ent nüüdseks on unustanud. Reva räägib, et lisaks vene keelele valdab ka inglise keelt. Ja ka ivriiti (heebrea keelt). Reva räägib anekdoodi Euroopa parlamendi kohta, kus vaieldakse, et milline keel on Euroopa Liidus tähtsaim, et pakutakse inglise-inglise, siis saabub Läti saadik ja ütleb, et tal on ettepanek, et kehtestaks üldiseks keeleks Euroopas evr-iit. Reva lisab, et oskab heebrea keelt mitte üksnes seetõttu, et on juut, vaid et paljud tuttavad elavad Iisraelis ja talle see keel väga meeldib.

Lugemissoovitus: mu vene keele õpetaja on välja andnud pronkssõduri-teemalise raamatu

Edastan ühe kultuuri-alase teadaande, ühe raamatu kohta, mille autor Dmitri Petrjakov oli juhtumisi minu vene keele õpetaja keska ajal Tallinna 7. keskkoolis. Ma pole ise seda raamatut kahjuks veel lugenud, aga ta oli väga tore õpetaja, seetõttu ei pea ma paljuks ka tema tegemisi reklaamida.

Pressiteade

Hotpress Kirjastus on välja andnud uue raamatu.

Dmitri Petrjakov
KAARLI GOLEM

Kaks aastat tagasi aset leidnud nn pronksiöö sündmused on pinnale toonud terve rea kõige pöörasemaid Tõnismäega seotud legende. KAARLI GOLEMIS räägitakse muu hulgas pikemalt suurmaag Aleksander Lennonist ja tema okultsetest viguritest, mida on puudutnud ka Vladimir Wiedemann oma äsja ilmunud raamatus MAAGIDE KOOL.

Dmitri Petrjakov on seganud kokku kummalise sousti reaalselt aset leidnud sündmustest, maagiast, keskaegsetest müütidest, Dannebrogist, Kaali meteoriidist, erinevate kirikute ning nõukogude ja saksa natsiladviku, salateenistuste, vabamüürlaste ja salaordute huvist Tõnismäe vastu jne.
Raamatu läbivaks teljeks on pronkssõduri lugu – autor heidab õhku hüpoteesi, et pronksist soldati lahkumisse Tõnismäelt on segatud maagia.
Raamatus toodud isikud on ajaloos reaalselt elanud ja selles esinevad ajaloolised sündmused täpselt dateeritud. Raamat on illustreeritud rohkete fotode ja autori tehtud illustratsioonidega.

KAARLI GOLEMI autor Dmitri Petrjakov on sündinud Tallinnas, lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Räägib võrdselt vabalt nii vene kui eesti keelt. Käesoleval ajal töötab ta Tallinnas logistikuna ühes ekspordiga tegelevas firmas.
Dmitri Petrjakov on ka küllaltki nimekas sportlane. Ta on rahvusvahelise kategooria idamaiste võitluskunstide kohtunik ning treener mitmes kick-boxiga tegelevas spordiklubis.
Kaarli Golem on autori esimene raamat.

ISBN 978-9985-9968-0-5
144 lk
Pehme köide
www.hotpress.pri.ee

Delfi kommentaator räägib küüditaja häälega

Minu meelest iseloomustavad üht tüüpilist vähelugenud ja vähereisinud eestlast kõige paremini Delfi ja teiste portaalide kommentaarid. Ja kuna inimene ei muutu, siis on üsna tõenäoline, et milline on eestlane, s.o üks Delfi kommentaator praegu, sellised olid ka tema isa ja ema, vanaema ja vanaisa. Ehk siis Delfi kommentaator räägib küüditaja häälega.

Paljud kommentaatorid nõuavad kaasmaalaste vangi- ja hullumajja panekut, ähvardavad omakohtu ja akende sisseviskamisega. Ega selline viha ei tule tühja koha pealt, küllap on seda põlvest põlve edasi kantud ja antud. Küllap olid praeguste kommentaatorite vanaemad ja vanaisad kaasmaalaste peale niisama tigedad ja kadedad kui nemad praegu, ning kui neile anti reaalne võimalus kaasmaalasi Siberisse saata, siis nad olid kärmed seda ära kasutama.

Võib vaid kujutleda, kui palju inimesi saadaks Siberisse kommentaatorid, kui neile see võimalus antaks, oi-oi. Kuna neil aga seda võimalust pole, siis nad elavad oma sappi välja virtuaalselt. Vanaemad ja vanaisad elasid seda välja reaalselt, nemad elavad virtuaalselt. Ja viskavad sekka salaja mõne akna puruks. Esivanemate pealekaebajalikkus, tigedus ja kadedus elavad neis lihtsalt veel nii tugevalt edasi.

Kas eestlase iseloomu on võimalik muuta? Ma arvan, et see on võimalik, aga see saab alata vaid teiste rahvastega suhtlemisest. Mitte võõrast nähest kohe "Libahunt!" hüüdes, vaid uudishimust ja avanemisest, valmidusest sõbrustada ka sellega, kellel on sinust erinev ajalookäsitus ja kes ei mõista su keelt.

Mõ hotim družitsa! ütles Öise Vahtkonna aktivist Sergei Tšaulin eile Helsingis temaga pahandama tulnud inimesele. Just sellest, ka endast erinevate inimeste ära kuulamisest ja (vähemasti) katsest mõista võiks saada alguse eestlase hingest tigeduse ja kadeduse välja ajamine.

Inno:
Irjale lisaks veel niipalju, et ma ei usu, et eestlane viimase 1000 aastaga eriti palju muutunud oleks, tal pole seda võimalustki olnud. Ehk siis neist kommentaatoritest (kes heidavad anonüümsena kommenteerides ült oma igapäevase silmakirjalikkuse rüü ja kirjutavad seda, mida mõtlevad) saab aimu ka sellest, miks kaotasid eestlased oma iseseisvuse 1000 aastat tagasi. Juba siis käis üks hoolas pealekaebamine, nii et võõrad vallutajad võtsid mõnuga ühe pere, talu, küla ja maakonna teise järel. Igaüks tahtis end teise arvelt upitada ja lõpuks jäid kõik kõigest ilma. Nagu Nukitsamehe loos Mõhk ja Tölpa. Ja siis hakati oma Kalevipoega-kadunukest taga nutma. Olles ise eelnevalt selle Kalevipoja peale kaevanud, tema varjupaiga ristirüütlitele kätte näidanud.
Siis hiljem, mõisa aegadel kaevati üksteise peale, et mõisnikult head-paremat välja meelitada. Ikka selleks, et teise ligimese vara omale saada. Selline ongi üks õige rehepapp-eestlane.

Küüditamise jutu täienduseks: mulgid ei raatsinud hädalistele isegi vett anda

Minu küüditamise-loo kommentaariumis läks ägedaks vaidluseks selle üle, kas ja kui palju eestlased üksteist Teise Maailmasõja ajal ning pärast seda abistasid.

Kirjutan nüüd sellest, millest rääkis mulle minu isa. Kui ta 44nda aasta sügisel pärast Keila lahingut tagasi Võrumaale poole liikuma hakkas, siis oli nii, et taganevatele eesti sõduritele olid kõige lahkemalt nõus abi osutama Harju- ja Läänemaa inimesed. Kesk-Eestis oldi juba tõrksamad, aga Viljandi kandis ei raatsitud sõdurpoistele isegi kaevust vett anda.

Isa kirjutab oma mälestustes: "Ööbisime ja süüa saime taludest, kus üldiselt oldi väga vastutulelikud põgenike vastu. Eriti paistis see silma Läänemaal ja Harjumaal. Natuke halvem oli Järvamaal. Kõige hullem oli aga Viljandimaal, kus ei lastud ei öömajale ega antud ka süüa. Isegi kaevust vett ei tahetud anda. Sellest ajast on mul suur vastumeelsus mulkide vastu. Tartu- ja Võrumaal oldi jällegi lahkemad".

Ehk siis: loomulikult oli eestlasi, kes olid nõus rahvuskaaslasi abistama. Aga oli ka neid, kes seisid juba varahommikul küüditamiskontori ukse taga, sooviga kellegi peale kaevata. Rääkida on tarvis mõlemast ja seda me nüüd teha üritamegi. Kel on eestlaste (või venelaste) altruistlikkusest lugusid pajatada, andku aga teada, ja kel vastupidi, tehku seda samuti. Mis peamine - räägime ajaloost ausalt.

Karjuv ebaõiglus! Ka politseinikud ja prokurörid napsutavad tööajal, kohtunikest rääkimata!

Väljavõte Postimehe veebist.

Ebaõiglane on peedistada töö juures napsitanud lasteaednikke. Tädid pidasid sünnipäeva, võtsid väikse napsi - no ja siis?

Kui mina veel prokuratuuris töötasin, siis olid kõik sünnipäevapralled töö ajal ning seal tarvitati (kohtunike klatšimise vahele) ohtralt alkot. See oli lihtne ka, sest proks asus siis veel Suur-Karja tänava hallis majas ning selle all oli Ararati viinapood ning paljudel prokuröridel oli Ararati poe kliendikaart, mida nad sageli välgutasid. Kui peol viin otsa sai, siis tarvitses vaid trepist alla lipata ning Araratist uus pudel tuua. See oli proksis täitsa tavaline, et kergelt nokastanud prokurörid käisid töö ajal Ararati viinapoest lisa viina toomas nii, et silm ka ei pilkunud. Mis teha, töö oli stressirohke. Mõnikord mindi ka kohtusse kergelt nokastatuna, aga keegi ei teinud sest erilist numbrit. Stressirohke töö, nagu ma ütlesin. Usun (ja tegelikult ka tean :)), et nii mõnelgi kohtunikul on viina- või konjakipudel laua all. Kohtunik Margot Mikler jäi ükskord isegi taksos purjuspäi jõuramisega vahele ja Helve (siis Särgava) tegi talle selle eest distsiplinarka. Rohkem ei saanud, sest nagu ma ütlesin, ka Liivalaia kohtumajas on töö ajal alko tarvitamine täitsa tavaline asi. Lihtsalt vahele ei tohi jääda.

Ja ka Riigikohtus, ses õigluse templis juuakse töö ajal. Kord läksin viimase kursa tudengina Riigikohtusse ja tabasin ühe riigikohtuniku, kelle nime jätan lugupidamisest tema vastu enda teada, oma kabinetis purjuspäi, lips viltu ja habe mitu päeva ajamata. Küllap on ka seal töö ajal tinutamine täitsa tavaline asi, sest kohtunikutöö on tõepoolest stressirohke.

Ja oi kui sagedasti käisid minu juures tähtsatele dokumentidele, kriminaalmenetluse peatamise või lõpetamise papritele allkirju võtmas kergelt nokastanud politseinikud. See oli n i i tavaline, et ma ei pööranud sellele isegi tähelepanu. Aga lõhnad, mis neil suust väja tulid, olid teinekord ikka päris vänged!

Seepärast on nüüd ülimalt silmakirjalik see Postimehe manitsev-moraliseeriv toon, et oi-oi-oi, lasteaednikutel oli töö ajal kräu, mis nüüd saab. Palju te, leheneegrid, ise töö ajal alkot tarbite? Alkohoolik Madis Jürgen, anyone?

Nüüd võiksite silmad maha lüüa ja natuke häbeneda. Ja politseinikud ka - ise joote ja seksite (kes siis ei mäletaks Külvit?) töö juures, aga teistele kirjutate trahviprotokolle. Kas nii võib, saab, tohib???

Lugemissoovitus: Savisaar kirjutab riigipöördest Eestis 75 aastat tagasi

Väljavõte ajalehest Pealinn.

Irja eelmise sissekande jätkuks soovitan lugeda viimasest ajalehest Pealinn Edgar Savisaare kirjutist 1934. aasta riigipöörde kohta. Selles võtmes on sündmusi kajastanud mitmed Soome allikad, Eesti ajalooõpikud on aga kahjuks jätkuvalt täis mingit vaikiva ajastu aegset vahtu selle kohta, et Päts oli igati tore mees. Umbes sellises võtmes, et demokraatia ostus Eestile ühtäkki ohtlikuks: Pätsi oponendid, pahad mehed vapsid oleks läbi demokraatlike valimiste võimule tulnud - oi-oi. Ja Päts tegi õieti, et demokraatia kukele saatis ja end diktaatoriks kuulutas. Ning riigi vapsidest puhastas. Savisaare artiklist leiab külap iga eestlane huvitavat infot oma teadmistele täienduseks, ja saab tõmmata paralleele tänase Eestiga, mis on olnud iseseisev enam-vähem sama kaua kui toona: 16 aastat.

Nii mõneski demokraatiat austavas riigis oleks üleüldine leinapäev see päev, mil toimus sõjaväeline riigipööre, kus võimu haaras diktaator, kes saatis laiali parlamendi ja selle riigi lõpuks hävitas. Eestis ei panda seda justkui üldse tähelegi. Kuigi 12. märts on just Eesti jaoks selline eriline päev. Tänavu veel eriti eriline, sellest möödus 75 aastat. Palju räägitakse olukorrast Kuubal ja sellest, et Fidel Castro on paha mees. Või siis Põhja-Koreast. Või Valgevenest. Või Iraagist. Aga Eestil on endal selline kogemus olemas, siinsamas, nina all. Sellest ei taheta millegipärast rääkida.

Miks see siis nii on, et sellist päeva ei meenutata? Raske uskuda, et eestlase jaoks on diktaator nõnda armas, kuigi tont seda teab. Näiteks Olari Taal õhkas alles hiljuti, et Eesti vajaks üht valgustatud monarhi, ehk siis diktaatorit. Ja kui arvestada veel eestlaste suurt sõprust grusiinidega, kes siiamaani oma isakest-Stalinit austavad, siis võibolla tõesti. Nii nagu eestlased austavad siiamaani oma suurt diktaatorit, Konstantin Pätsi, kes vaenuliku võõrriigi sõjaväebaasid ilma ühegi püssipauguta sisse lasi ja nõndaviisi oma riigile ja rahvale hukatuse tõi. Lihtsamalt väljendudes oli Päts äraandja, riigireetur. Nagu on siin kohvikus olnud ka juttu. Aga millegipärast on nii, et üks riigireetur, koos oma jüngri Johan Laidoneriga on suurmees, kellele on pühendatud mälestussambad ja lausa terved muuseumid, ning teine riigireetur (Herman Simm) on täiesti maa sisse tambitud.

Enne kui hukka mõista võõramaised diktaatorid, peaks Eesti hukka mõistma kodumaised diktaatorid. Ükskõik kui valus see otsus siis ka ei oleks.

Aeg rääkida eestlastest küüditajatest!

Küüditamise aastapäeval on moekas sõimata venelasi. Aga vaja on rääkida ka eestlastest, kes kibelesid kaasmaalasi külmale maale saatma. Olen sest korduvalt kirjutanud, aga ütlen veelkord: minu vanaema küüditamist organiseeris Võrumaal mitte venelane, vaid puhas eestlane nimega Hans Vedler. Vanaema ei viidud ära, sest üks vene ohvitser astus tema kaitseks välja. Ja vestluses Maksimiga selgus, et tema vanaema päästis jällegi ära üks SS-ohvitser. Nii et maailm ei ole nii must-valge, kui arvame, palju on halle toone.

Meile on vihjatud, et Mart Kadastiku isa oli küüditaja. Massimeediasse ei jõua see info loomulikult kunagi, sest Mart Kadastik kontrollib enamikku eesti meediat, aga mõtlemapanev on see siiski. Kui palju on meie praeguste otsustajate, poliitikute ja mõjuvõimsate ärimeeste vanemate, vanavanemate seas küüditajaid? Ja kas ei ole Reformierakonna paanilise ja paranoilise veneviha põhjuseks just see, et nad põlvnevad küüditajatest? Sest lihtne on kõik venelase kaela lükata. Aljoša tegi! Kuigi enda vanaema ja vanaisa olid juba varahommikul küüditamiskontori ukse taga, et kaasmaalaste peale koputada.

Bäckman ajab muidugi pada, et küüditamine oli inimeste sõja jalust päästmine. Sama soojaga võiks öelda, et juutide tapmine koonduslaagrites oli nende päästmine elumurede eest. Jabur. Aga just sellest ja just praegu võiks alata diskussioon, kes ikkagi olid küüditajad ning kui palju oli nende seas eestlasi, meie enda kaasmaalasi, meie enda vanaemasid ja vanaisasid. Tunnistame seda endale ja saame rahvana puhtaks.

Sest venelane võis ju küll tulla ja meie maa üle võtta, aga ilma eestlastest kaasajooksikute-pealekaebajate abita poleks suudetud nii suurt arvu inimesi ära küüditada. Ma ei usu, et ainus eestlasest küüditaja oli vaene vana Arnold Meri, nõuka-kangelane, kellest üritatakse teha küüditamise frankensteini. Võib-olla oli tema veel üks süütumaid. Kus on Võrumaa, kus Virumaa eestlastest küüditajad? Kaevame nad välja. Ja anname au neile vene ohvitseridele, aljošadele, kes tulid kaasmaalaste vihavaenu alla sattunud eestlastele appi.

Samuti võiks lõppude lõpuks mõista hukka Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri ning nimetada neid mehi õigete nimedega - diktaatorid. Et saada rahvana vabaks, tuleb meil tunnistada ka seda, mida orjarahvana ehk ei tahaks: nimelt, seda esimest iseseisvat Eesti Wabariiki kestis vaid aastani 1934, mil Päts ja Laidoner usurpeerisid võimu ning kehtestasid diktatuuri. Sellest aastast alates ei olnud Eesti enam demokraatlik riik. Ja need ülalnimetatud diktaatorid leppisid kokku naaberriigi diktaatori Staliniga, korjasid rahvalt relvad käest ja andsid riigi venelastele üle. Päts ja Laidoner olid riigireeturid, kõige põlastusväärsemad inimesed Eesti riigi ajaloos, sest nende argpükslus ja ahnus (lootus ise pukki jääda) tekitasid meie rahvale sedavõrd tõsiseid hingelisi kannatusi, et me põeme neid seniajani.

Ega venelane ei ole loll. Ta saab aru, et narr on rääkida okupatsioonist, kui venelastele tehti väravad lahti ja piirile vastu läinud omakaitsemeestele ei antud käsku vastu hakata. Mis need mõned partinsanisõdurid, leegionilt mundrid ja relvad saanud eesti mehed ikka tähendasid, nemad oli ju natsid - peamine on see, et Eesti ametlik seisukoht oli: baasid tuleb sisse lasta. Meil on nende vastu ometigi üks argument, peame vaid julgema seda kasutada: nimelt, kuna Päts oli diktaator ning valitses mittelegitiimselt, siis polnud ka tema otsused legitiimsed. Ergo: legitiimne polnud ka tema kokkulepe generalissimus Staliniga Eestisse vene baasid sisse lasta, mis viis Nõukogude Liiduga liitumiseni.

Aeg on hakata rääkima ka ajaloost nii, nagu ta õigupoolest oli.

Gluteeni- ja piima (kaseiini) vaba hambapasta?

Avastasin eile, et olen tundlik ka hambapasta suhtes, kasutan Aquafreshi, seda reklaamitakse kui gluteenivaba. Aga tšekkasin internetist järgi, et piimavabaduse kohta pole miskit infot. Igatahes avastasin eile, et pärast pesemist hakkas parema jala peal nahk ühes kohas sügelema ja tekkisid väiksed villikesed, nagu tavaliselt gluteeni ja piima sisaldavate toodete tarbimise puhul. Ja ka varem täheldasin, juba aastaid tagasi, et enne magamaminekut hakkas selg mõnest kohast sügelema. Nüüd mõtlen, et see võib olla seotud hambapastaga. Mille peale poleks tulnudki. Varem arvasin, et olen lihtsalt must (naine ütles, et pese end rohkem), või on sügelised kallal. Aga pesemisest polnud kasu, pigem läks asi hullemaks, nahk muutus kuivaks ja sügeles veel rohkem. Ja sügelisi ka ei tuvastatud.

Hambapasta on ilmselt ainuke asi veel jäänud, mis veel löövet põhjustab.;(

Teadaolevalt pole gluteeni- ja piimavabad sellised Eestis müüdavad hambapastad nagu Sensodyne ja Colgate.

Kas keegi teab gluteeni- ja piimavaba hambapastat, mida Eestis müüakse?

Alternatiivid, mida leidsin veebis surfates, on kasutada lihtsalt söögisoodat hammaste pesemiseks, see pidi aga jälle olema liiga abrasiivne ja hambaid kulutama. Soodaga puhastamist ei soovitata üle ühe korra nädalas.

Ühest sissekandest veebis lugesin, samas, ühe hambaprofessionaali juttu, et hambapasta ainus funktsioon on organismi fluori manustamine, puhastamise funktsiooni täidab hamba hari. Ja et selle fluori saamiseks võib kasutada ka vastavat suuvett. Nii et võib siis ka ilma pastata neid hambaid pesta.

Kogu tõde sotsidest: valid Tarandi, saad Bäckmani

Väljavõte Mart Laari blogist.

Mart Laar kirjutab oma blogis sellest, kuidas Euroopa sotsid seisavad vastu kommunismi kuritegude hukkamõistmisele (siia hulka kuuluvad näiteks küüditamised). Laar on veel sotside suhtes leebe (ilmselt seetõttu, et tema sõprade hulgas on palju sotse), märkides peatselt saabuvat sotside "tõehetke". Mina oleks tema asemel küll palju karmim olnud, eriti veel arvestades, et ta on IRLi juht.

Mis tähendab, et need sotsid, kes Eestit Euroopas esindavad, nimetagem nimeliselt: Katrin Saks (Toomas Hendrik Ilvese mantlipärija), Marianne Mikko ja Andres Tarand on selle vastu, et kuulutada küüditamised kuriteoks, mis tähendab sisuliselt, et Saks, Mikko ja Tarand on oma vaadetelt samasugused nagu Johan Bäckman, kes ütles eile Helsingis, et küüditamised (1941. aasta 14. juunil) olid mõeldud rahva "päästmiseks" sõja eest. Eesti ajakirjandus ja avalikkus siunab Bäckmanit, samas kui Eestil istuvad omad bäckmanid Euroopa Parlamendis ja naudivad seal 250 000 kroonist kuupalka. Mõelgem selle peale, sõbrad, kui seate sammud Europarlamendi valimiskastide juurde. Valite Tarandi, saate Bäckmani.