Tänases Järva Teatajas üks huvitav artikkel selle kohta, kuidas Soome riigifirma allüksus Eestis koondas ebaseaduslikult töötaja. Ja kus töötaja sai kohtus õiguse.
Kas keegi teab selle loo kohta miskit lisada? Paistab olevat tähenduslik juhtum. Ja ühtlasi soovitus kõigile, kes tunnevad, et vallandamine või koondamine pole õige: andke asi kohtusse. Ka riik peaks siin sekkuma ja võimaldama kodanikele juriidilist nõustamist. Sest, mis seal salata, üldises koondamiste ja vallandamiste tuhinas võib paljudel tekkida kiusatus teha seda ebaseaduslikult.
Edgar Savisaar märgib oma blogis, et prokuratuuris on küll mitu prokuröri, kelle ülesandeks on uurida korruptsiooni, aga mitte keegi neist ei tegele riikliku korruptsiooniga. Kraesse karatakse vaid kohalikele omavalitsustele ning millegipärast vaid neile omavalitsustele, mida juhivad opositsioonipoliitikud. Hetkel on proksi buldogilõugede vahel Tallinn ja Pärnu, mida juhivad Keskerakonna poliitikud.
Sellepärast ma kirjutasingi Pealinnas, et ajakirjandus peaks mitte valitseva võimuliidu ja temale alluvate ametiasutuste (sealhulgas politsei, prokuratuur ja kohus) otsuseid põhjendama ja õigustama, vaid neid lähedalt analüüsima ning kus vaja, seal kritiseerima.
Prokuratuur ei uuri riiklikku korruptsiooni lihtsal põhjusel. Sellepärast, et prokuratuur allub justiitsministeeriumile ning Eesti Vabariigi justiitsminister on Rein Lang, kes on Reformierakonna tähtis nina. Reformierakond on aga valitsev partei. Kui riigi peaprokuröriks oleks mõni julge ja selgrooga mees, kes ei kardaks omaenda ülemuse, s.o siis justiitsministriga vastuollu sattuda, siis küllap seda riiklikku korrut ka uuritaks. Aga riigi peaprokurör on 30ndais eluaastais lihtne ja tagasihoidlik noormees nimega Norman Aas, kes on küll tubli jurist, ses mõttes, et tunneb seadust ja nii edasi, aga Norman on arg. Ja täielikult Langi talla all, kes teda, kuis parajasti tarvis, kas nahutab või silitab.
Prokuratuur ei saa olla tugev, kui selle juht on nõrk. Seepärast ei uuritagi riiklikku korruptsiooni. Teine nõrk lüli prokuratuuris on siseminister Jüri Pihli abikaasa Lavly Lepp. Lepp ei tohiks tegelikult enam oma mehe ministri- ja erakonna juhi positsiooni pärast proksis töötada, aga ta teeb seda siiski ning nõrgestab seepärast tohutult prokuratuuri mainet ja tõsiseltvõetavust avalikkuse silmis. Kuidas hakkab üks naine uurima oma mehe või oma mehe erakonna korruptsiooniasju, öelge palun? Loomulikult teeb ta kõik selleks, et tema mehe ja mehe sõprade ja koostööpartnerite (kelle hulka kuulub kogu valitsuskoalitsioon, kuna sotsid on võimuliidus) võimalikke korruptsioone ei uuritaks kunagi. Ja see on isegi inimlik, sest Lavly jagab Jüriga voodit ja armastab teda. Aga see ei tohiks olla aktsepteeritav. Kui õiguskantsler ei oleks samuti Reformierakonna mees, siis ta juhiks sellele arvatavasti tähelepanu. Aga ta ei ole. Ja nii on ainus, kes sellele võiks tähelepanu juhtida, ajakirjandus. Ajakirjandus võiks öelda: Lavly, ole inimene, käitu kui südametunnistusega inimene ja astu tagasi. Ametikohti, kus sa võiks töötada, on ju palju. Hakka näiteks advokaadiks. Või kohtunikuks. Aga ära ole enam ametis, kus sa lihtsalt pead, süda käseb, oma mehe ja tema sõprade korruasjade uurimisele käe ette panema.
Vat sedasi siis on riikliku korruptsiooniga. Seepärast seda ei uuritagi. Kohalikku korruptsiooni uurimine käib aga täistuuridel. Kuid siin uuritakse vaid opositsioonierakondade korrut, põhilisteks sihtmärkideks Rahvaliit (Villu keiss) ja Keskerakond (Elmar Sepp, Mart Viisitamm). Tartus käib korru täie hooga, kahtlustatakse, et Ansipil on Emajõe Ärikeskuses isegi osalus, aga seda ei uurita. Kui ses küsimuses Pihli poole pöörduti, siis ta soovitas küsijal selle kohta politseisse avalduse teha. Et see jõuaks esmalt politsei ning lootusetu ahela lõpus tema naise Lavly Lepa lauale, kes otsustab, et mingit korruptsiooni pole.
Kuna riigi peaprokurör Aas on nõrk, siis ta vajub justiitsministeeriumi surve all lönti ning teeb kõik, mis kästakse. Möödund aasta lõpul soovis Pärnu prokurör Mart Viisitamme korruasja uurimist lõpetada, kuna tõendeid, mis viitaks kuriteole, lihtsalt polnud. Sõitis tema seejärel täie otsusekindlusega Tallinna, kus pidas nõu peaprokurör Aasaga (kes oli ses küsimuses ilmselt pidanud nõu oma ülemuse Rein Langiga), ning kui prokurör Tallinnast tagasi tuli, siis oli tal uus kindel seisukoht: uurimist tuleb igal juhul jätkata. Miks tuleb jätkata, ei teadnud too prokurör ilmselt ka ise. Küllap Aas oli talle lihtsalt Langi selged seisukohad edastanud. Ja nii käib Pärnus juba mitmendat aastat linnapea Viisitamme võimaliku korruptsiooni uurimine. Tõendeid pole ja ei teki ka Kapo-ametnike ennastsalgavate jõupingutuste (linnavalitsuse töötajate ülekuulamised ja hirmutamised, linnapea kodu läbiotsimine, meilide lugemine ja telefoni pealtkuulamine) kohe kuidagi, aga uurimimine peab edasi käima. Kuigi on vaid kahtlus. Ansipi suhtes, tuletan meelde, on samuti kahtlus, aga uurimist pole alustatudki.
Nii juhtub, kui ajakirjandus tegeleb võimu tagamisega. Loomulikult ei muutu mitte kui midagi, kui ajakirjandus ei juhi võimude ja võimuametkondade korruptsioonile tähelepanu. Miks peaks Langi alluvad hakkama uurima Langi ja tema erakonna korruptsiooni või Pihli naine hakkama õõnestama oma mehe jalgealust, kui ajakirjandus vaikib? Kuna keegi mitte midagi ei ütle (üks tühine blogi ei lähe arvesse), siis läheb kõik vanas vaimus edasi. Varsti paljastab Kapo mõne uue keskerakondlasest korruptandi ja Reformierakonna ajaleht Postimees teeb Reformierakonna koera töövõidust uhke loo.
Ja sedasi on lood Eesti Vabariigis seni, kuni ajakirjandus hakkab täitma oma ülesannet, milleks on valvata selle järele, et valitsus ei saaks seda võimu, mille rahvas on talle usaldanud, oma kuritegude varjamiseks ära kasutada. See on muidugi raske, ma saan aru. Ka Sancho ratsutas üsna pikalt Don Quijote'iga kaasa, kuna ta ikka nii väga tahtis seda saareriiki, mille valitsejaks ta isand teda teha lubas. Lõpuks muidugi selgus, et isanda sõnad jäidki vaid lubadusteks ning seda saareriiki, mida Sancho nii väga ihaldas, ei tulegi.
Ka kohalikud kannupoisid on saanud esimese pettumuse osaliseks. Presidendiproua Evelin Ilves teatas, et edaspidi neid enam ballile ei oodata. Ja seda hoolimata sellest, et ajakirjanikud on ülima hoolsusega võimu otsuseid taganud, truu teenrina oma räsitud isandat pärast iga väsitavat lahingut tolmust puhtaks kloppinud ja tohterdanud.
Arga ei austata, ei ole midagi teha. Loodan, et Eesti ajakirjandus mõistab seda enne kui Sancho.
Üks huvitav viide ühele, ilmselt välisturisti tehtud videole, kus on näha, et autojuht on Lexusest välja tiritud ja asfaldile põlvili surutud. Karm, aga tundub, et selliseid võtteid kasutab politsei viimasel ajal üha sagemini. Kust küll selline muutus on pärit? Politsei peaks rahvast teenima, aga temast on saanud repressiivorgan. Kogu see värk on üha enam orwelli-lik.
Jätkub intervjuu pronksiöö ühe nn ninamehe Dmitri Linteriga. -Kus sa hetkel töötad? -Mul on endal väike äri, kuid on tehtud suuri jõupingutusi, et seda ei eksisteeriks. -Ja õppisid Pedas? -Alustasin Pedas. Ja lõpetasin õpingud Moskvas. -Mis erialal? -Psühholoogia õpetaja. -Aga õpetajana oled töötanud? -Ei ole. Ma õppisin läbi viima psühholoogilisi treeninguid. Ja mul on isegi tunnistused, et ma võin olla ettevõtluse ala treener. -Aga kas sellel alal oled töötanud? -Ei ole. Eesti äritreenerite kool erineb mõnevõrra Ameerika koolist. Mina õppisin Ameerika kooli järgi. Samas on nad küllalt sarnased. Aga selleks tuleb end pidevalt täiendada. Öises Vahtkonnas saab mõnevõrra treeneri oskusi kasutada. Võibolla kunagi saan ka sel alal töötada. Samas palutakse mult tihti abi, raha eest, aga pereküsimustes. Aga nagu öeldakse, kingsepal pole kingi, mul pole endal just kõige paremad suhted endiste naistega. Sellele vaatamata palutakse mult konsultatsiooni. Ma pean seda valdkonda veel rohkem õppima. Linter räägib, et venelaste erinev suhtumine tuleneb kultuurilistest erinevustest. Näiteks armastavad venelased palvetada kirikus. Viimasel ajal on olnud juhtumeid, kus ma lähen kirikusse palvetama ja tulevad ka mingid inimesed ning palvetavad koos meiega, aga nad teevad seda väga huvitavalt. Teevad ristimärki valesti, altpoolt ülespoole, või midagi sellist. Tulevad ja siis me naljatame, et jälle kapošnikud kohal, et vaat milliseid saadetud. Nüüd on nad, tõsi, juba õppinud ristimärki tegema. Jumal tänatud on siin kultuuriline mõju, juba on inimesed, kes oskavad ristimärki teha. Nüüd nad jälgivad ja õpivad. -Kas sind jälgitakse pidevalt? -Ma arvan, et jah, mind kuulatakse pealt ja muud sellist. -Kas siin ka? -Ma arvan, et mitte, Milleks? Pole mõtet. Mõnes kohas jälgitakse, teises kohas mitte. Kuskil kuulatakse telefoni, kuskil tehakse päringuid. Pidevalt minu järel käimisel pole mõtet. See nõuaks ressurssi ja raha. Lisaks sellele on Linter selline tõbras, et pildistab neid ja võtab videosse, paneb internetti üles ja mis nad siis teevad sellega. -Kas need videod on sul olemas? -Muidugi. -Ja internetis ka üleval? -Jah. Kolleegid panid üles. Ajalehes Vesti on üleval üks selline video. Mitte täielikult, kaheminutine lõik. Kokku oli 29 minutit. Intervjuu lõpp.
Käisime täna Pärnus ja trehvasime seal hea sõbra Sven Kivisildnikuga. Puhusime õdusas teatrikohvikus mõnusasti juttu ja Svenil oli meile kingitus ka: tema uus luule-CD pealkirjaga "Sõda ja rahu". Sveni luulet loevad seal Sven ise ja näitlejad Peeter Volkonski, Hendrik Toompere, Madis Kalmet, Mirtel Pohla, Taavi Eelmaa ja Toomas Lõhmuste. Ühe luuletuse loeb ka Jan Kaus.
Kuulasime plaati tagasiteel Rakverre ning olime vaimustuses. Eriti sellisest luuletusest nagu "meie väinämöisega". Naersime nii, et silmis pisarad. Aga teised olid ka head. Ja kes tahab kuulda tõeliselt head eesti luulet, sel soovitame kindlasti osta. Kohe mitu tükki, sest siis saab sõpradele ka kinkida!
P.S. Kui kellelgi on kirjanduslikke teadaandeid või soovib meie kohvikus oma raamatut, plaati vms esitleda, siis palun lahkesti teada anda.
Tundub, et kohvik oli seekord taas ettenägelik, või õigemini Irja, kes juba enne seda kui Alko-Andres ehk Andres Anvelt teatas poliitikasse tulekust, sellest kirjutas. Irjal on selle koha pealt väga hea nina.
Muu hulgas oli kohvikus juttu, et Alko-Andresest võib saada siseminister, Jüri Pihli valitsuses. Aga nüüd, nagu teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, võib Anveltist saada siseminister juba rutem. Nimelt plaanib praegune rahandusminister Ivari 'suur mees väikse portfelliga' Padar mai algul oma portfelli nurka visata, et siis täie hooga eurokampaaniale pühenduda. Tema asemel trügib rahandusministriks äsja sotside juhiks saanud Jüri 'Viru' Pihl. Ja Pihli asemel siseministriks saab, lubage esitleda, seesama Alko-Andres. Milline hiilgav karjäär, eksole! Mees metsast ja kohe ministriks. See näib olevat üldse sotside stiil. Ilmselt pole seal siis sobivaid inimesi või ei suudeta kokku leppida. Siis tõmmatakse inimesi väljast, nagu näiteks ka see Urve 'Pano' Palo.
Jätkub intervjuu pronksiöö ühe nn ninamehe Dmitri Linteriga. Jutt kulgeb provokatsioonide teemal. Kas sündmused Gruusias olid samuti provokatsioon? Linter märgib, et jah oli, ainult et ei oodatud, et Venemaa sekkub. Loodeti, et Venemaa käitub nagu Eesti puhul, on vait ja kõik. Eestis oldi valmis, et Venemaa kuidagi reageerib. Kui Venemaa poleks Gruusias seda teinud, siis poleks teda enam tõsiselt võetud. Kui riigil on mingi huvi maailmas kaasa rääkida, siis ta peab seda tõestama. Venemaa seda Gruusias tõestas. Kas professionaalselt või mitte, aga tõestas. Gruusia puhul oodati, et sekkub Türgi, aga Türgi ei sekkunud, isegi USA laevu ei lastud ligi. -Miks? -Aga kas arvate, et Vene diplomaadid teevad kehva tööd? Türgi tahab lahendada Mägi-Karabahhi küsimust Aserbaidžaani ja Armeenia vahel, nüüd muutus olukord raskemaks, kuna Armeeniale müüdi 800 miljoni dollari eest relvastust. Kuid põhimõtteliselt on küsimus otsustatud selliselt, et Mägi-Karabahhile antakse juurdepääsu võimalus, see jääb Aserbaidžaani kontrolli alla, ent ei sekkuta. Kui olukord rahuneb, siis korraldatakse referendum iseseisvuse küsimuses. Küsimusest on huvitatud lisaks Armeeniale ja Aserbaidžaanile ja Gruusia ja Venemaa. Lisaks on Türgi aru saanud, et Euroopasse neid ei lasta, mistõttu pole neil mõtet jätkata Euroopat ja USAd toetavat poliitikat. Neil on kurdide probleem, mis vajab lahendamist. Kui USA peaks ründama Iraani, siis tõstavad kurdid tõenäoliselt mässu. Praegu on nad Iraagis samuti eraldi territooriumil. Kas panite tähele, millest sai alguse kriis- kui Venemaa viis väed sisse. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia baase oli vaja USAle selleks, et rünnata Iraani. Vene eriüksused hõivasid 6 autot, mida ameeriklased taotlesid hiljem tagasi. Poti sadama juures. See oli maapealsete vägede juhtimissüsteem. Mõeldud Iraani ründamise tarbeks. See on suur globaalne mäng, kus oli vaja ergutada USA majandust, selleks oli vaja rünnata Iraani, mille jaoks omakorda oli vaja lahendada Abhaasia ja Lõuna-Osseetia küsimus. Need enklaavid ei võimaldanud rajada USA baase. Venemaa lõhkus selle ahela ära. Ja majandus läks kohe allamäge. Sest vaja oli sõdida, et majandust päästa. Aga eestlased, on nagu külaelanikud muiste, käivad ringi ja teevad tähtsat nägu. Aga nagu mu eestlannast ema ütleb, et nii sakslaste kui venelaste alluvuses oldi harjunud, et neid kaikaga tümitatakse, kui kaigas ära kadus, siis minnakse ogaraks. Vaja on jälle kaigast. Pole mingit kõrget kultuuri. -Millised on sinu juured? Ema on eestlanna? -Ta on segu sakslasest ja eestlasest. Seal on ka rootslasi. Aga ema ema oli valgevenelanna. Isa poolt on vanemad eestlased ja venelased. Mul on kodakondsusega üldse huvitav lugu, ma põlvnen venelastest, kes elasid Eestis. Aga minu sugulased eestlased elasid Nõukogude Liidus. Vanaisa oli Venemaal sovhoosi esimene direktor. Teine vanaisa oli ühe partisanisalga juht. Tema, Ferdinand Linter pidi maha lastama, kui sakslased tulid, partisanitegevuse eest. Ent ta rääkis saksa keelt ja ta sai end vabaks rääkida. Kogu grupp lasti maha, ainult tema jäeti ellu. Hiljem läks ta punaste juurde üle.
Kirjanduslike kohtumiste seeria "Üks hullem kui teine":
Maagia-eri
+
Dmitri Petrjakovi pooldokumentaalse romaani "Kaarli Golem" esitlus
Osa võtavad:
Dmitri Petrjakov
Hannes Vanaküla alias Tokroda (valgusjumal)
Aleksandr Dormidontov (vana hipi)
Mikk Pärnits (noor kirjanik)
Valdek Kiiver (kirjastaja, vana hipi)
Vestlust juhib Sandra Jõgeva
KAARLI GOLEM
Kaks aastat tagasi aset leidnud nn pronksiöö sündmused on pinnale toonud terve rea kõige pöörasemaid Tõnismäega seotud legende. KAARLI GOLEMIS räägitakse muu hulgas pikemalt suurmaag ja legendaarse hipide liider Aleksander Lennonist ja tema okultsetest viguritest, mida on puudutanud ka Vladimir Wiedemann oma äsja ilmunud raamatus MAAGIDE KOOL. Dmitri Petrjakov on seganud kokku kummalise sousti reaalselt aset leidnud sündmustest, maagiast, keskaegsetest müütidest, Dannebrogist, Kaali meteoriidist, erinevate kirikute ning nõukogude ja saksa natsiladviku, salateenistuste, vabamüürlaste ja salaordute huvist Tõnismäe vastu jne.
Raamatu läbivaks teljeks on pronkssõduri lugu iidsetest aegadest kuni aastani 1979.
Raamatus toodud isikud on ajaloos reaalselt elanud ja selles esinevad ajaloolised sündmused täpselt dateeritud. Raamat on illustreeritud rohkete fotode ja autori tehtud illustratsioonidega.
KAARLI GOLEMI autor Dmitri Petrjakov on sündinud Tallinnas, lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Räägib võrdselt vabalt nii vene kui eesti keelt. Töötab ärivaldkonnas.
Dmitri Petrjakov on ka küllaltki nimekas sportlane. Ta on rahvusvahelise kategooria kikkpoksi kohtunik ning treener.
Vaatasime täna TV3 pealt saadet "Võlast vabaks", mis on väga tubli algatus telekanali poolt, kahju ainult, et saade on sattunud kehvale ajale täpselt samal ajal kui ETV pealt tuleb populaarne teležurnaal "Paar".
Mis saatest välja tuli, et raskes ja väga raskes olukorras on Eestis tuhandeid inimesi. Kelle olukord on juba peaaegu lootusetu. Ja abi pole leida kusagilt. Sest valitsus pole rahva peale mõelnud aastaid ja nüüd on väga raske kiiresti ümber orienteeruda. Pole mingit kriisiplaani, tegutsetakse uisapäisa. Mis sisuliselt on pannud inimesed olukorda, kus nad peavad ise välja ujuma. Ja on loomulik, et paljud seda ei suuda. Neist on saanud saatuse hüpiknukud.
Ent mitte ükski olukord pole lootusetu. Kohviku üleskutse on, et lähenevad pühad, so siis 1. mai, mis tõotab tulla kena ja soe kevadpäev, pühendage oma lähedastele. Tehkem seda, kuigi valitsus kutsub rahvast osalema järjekordsel tilulilu-üritusel, mille kohta on öeldud, et see on selleks (milleks eraldati koguni 20 miljonit maksumaksja raha, et see mööda meediafirmasid laiali määrida), et rahvas saaks auru välja lasta. Ent kas pole juba auru küllalt välja lastud?! Kas pole juba küllalt nö aidatud seda riiki, mis tegelikkuses on tähendanud, et rahvas on rühmanud hullumoodi tööd teha, et siis üksikud tegelased saaks oma taskud raha täis ajada ja Eestist jalga lasta. Ja selle kõige juures on inimesed unustanud oma lähedased.
Ma kinnitan teile, lähedastele pühendatud aeg on kõige parem aeg siin ilmas. See on kõige parem investeering. Mis ei nõua mingeid suuremaid väljaminekuid, ent tuleb teile ühel päeval kuhjaga tagasi. Olge koos oma lähedastega, olgu selleks siis elukaaslane, naine, mees, lapsed, vanemad. Või lähedane sõber. Pühendage kevadpühad neile. Nemad ongi Eesti riik! Kõige tähtsamad siin ilmas. Kelle jaoks me tegelikult siin oleme. Kui võimalik, minge neile külla, küsige, kuidas neil läheb, püüdke võimalusel aidata. Enamasti pole abiks vaja suuri rahasummasid, vaid mõistmist ja teadmist, et sul on keegi olemas. Sageli piisab heast nõuandest. Või mõnest julgustavast sõnast.
Tehkem siis seda! Ja julgustagem ka oma sõpru ja tuttavaid.
Viimastel nädalatel on ajaleht Kesknädal täitnud auga tühimikku, mis on tekkinud üha enam sülekoerastuvas nn suures ajakirjanduses. Sel nädalal võtab Kesknädal luubi alla korruptsioonihõngulised tehingud Tartus, millest on ka kohvikus põgusalt juttu olnud, see on siis hotelli London parkla ja Kvissentali elurajoon. Kus on linna raha osavalt keerutatud teatud Reformiga seotud tegelaste taskusse.
Miks sellest pole muus ajakirjanduses juttu olnud? Eks eelkõige seepärast, et Tartu suurt meediat eriti ei huvita, Tallinnast kaugemale ei vaadata. Millest on kahju. Ja Tartu kohalik ajakirjandus on kõik valitsusjuhi Andrus "sellist kriisi ma tahaksin" Ansipi sõbra Mart Kadastiku käpa all. Teine Tartus ilmunud leht Tartu Ekspress oli Neinar Seli omanduses. Nii et pole midagi imestada.
Alustame Eurovalimiste kandidaatide tutvustamise ja analüüsiga. Mina võtan vaatluse alla naised. Kuna valimisteni on jäänud vaid napilt üle kuu, siis on nüüd just paras aeg kandidaadid letti võtta ning vaadata, kel nägu ja kel tegu ning kes ei kõlba kuskile. Niisiis; kes on meie eurotšikad?
Alustame lugupidavalt valitsusliidust. Reformierakond. Reformierakonna eurotšika on Kristiina Ojuland (42), tuntud rahvasuus (oma kerglaste elukommete pärast) ka kui Ojulind. Tema orkuti-konto kinnitab seda: Ojulind märgib seal, et tal on open marriage, mis tähendab seda, et nii tema kui ta elukaaslane, s.o siis ärimees Raimo Kägu võivad seksida teiste inimestega. Mõlemad on seda ka edukalt teinud. Krissu seksis Tantsud Tähtedega saate ajal oma tantsuõpetaja Aleksander "Saša" Makaroviga ja Raimo ärinaine Katrin Kanteriga, kelle Krissu pärast Kroonikas "hulluks" käskis tembeldada. On pühendunud loomaarmastaja, kuid pooldab ka seal liberaalset lähenemist: lojused otsigu endale ise toitu.
Usutunnistuselt on, nagu märgib orkutis, ateist - ilmselt seepärast ta nii jultunud ongi. Emaks ei ole saanud, sest ootab aega, millal Eestis seadustatakse surrogaatemadus (rääkis sellest pikalt ja laialt Kroonika ekspeatoimetaja Ingrid Tähismaale).
Hinnang - osalegu parem järgmisel aastal saates "Laulud Tähtedega". Ojulinnule sobib meelelahutaja roll palju rohkem kui poliitiku oma.
IRL. IRL-i eurotšikk on Karoli Hindriks (26 a, sündinud Kohtla-Järvel). Meeldiv tšikk, noor Kristiina Ojuland, aga jällegi - oidu napib. Kirjutab orkutis, et lemmikraamat - many, lemmikmuusika - many ning lemmikfilm - many. Nii vastab tavaliselt inimene, kes pole elus ühtegi (tarka) raamatut lugenud, head muusikat kuulanud või head filmi vaadanud. Lihtne ju. Kui sult midagi küsitakse ja sa ei tea, mida vastata, siis ütled lihtsalt, et "many" ja asi ants!
Hinnang: natsa noor ja rumal, las kosub veel. Samuti pigem meelelahutaja kui poliitik. Võiks pigem Alasti Uudiseid lugeda.
Sotsid. Sotsid löövad letti suisa kaks daami - Marianne Mikko ja Katrin Saksa.
Marianne - paistnud viimasel ajal silma ahnusega. Küll jättis ta maksmata eri ehtekunstnikele, küll tahtis omale krabada noorema tšika juurde läinud eksabikaasa Madis Mikko vanemate maja. Tom of Estlandi vana armastus. Kiitleb, et ta oli kunagi eesti kõige parem ajakirjanik. Hetkel omadega pisut sassin, nagu ajataju kaotanud. Ilmselt joob palju, igatahes seda nägu. Sõdis kunagi maksulise seksiteenuse vastu, nüüd sõelub Moldova vahet. Sipsib siin ja sipsib seal, aga kusagil ei saa pihta.
Hinnang: laske vanal ja väsinud naisel kodumaa pinna pääl puhata. Võiks pigem Anonüümsete Alkohoolikutega liituda.
Katrin - tore inimene. Minu sugulane abikaasa Madis Saksa kaudu. Tore inimene. Aga igav. Brüssel vajaks kedagi bravuurikamat.
Hinnang: hakaku parem Sotside esinaiseks.
Kesk. Samuti kaks daami - Siiri Oviir ja Vilja Savisaar.
Siiri - tõsimeelne jurist. Võitles nagu Mariannegi prostitutsiooni vastu, kus talle vaidles vihaselt vastu Inno Tähismaa. Ent erinevalt Mariannest on Siiri ajanud järjekindlalt enda rida ning jäänud igas olukorras iseendaks, ausaks ja väärikaks. Tal jätkus julgust kaitsta Aasta Isaks valitud Hans Sissast ka siis, kui meest süüdistati rongaisaks olemises.
Hinnang: Siiri võiks minu meelest Brüsselis edasi toimetada. Inno palub täiendada, et tema kandidaat on Siiri, sest Siiri on tark, ja talle targad naised meeldivad.
Vilja - Keskerakonna nimekirja kolmas, seega väga tõsiseltvõetav kandidaat. Sõdis söakalt puuetega inimeste eest, kui nad Maret Maripuu süül oma toetusrahadest ilma jäid. Rääkinud sümpaatse avameelsusega oma pereelust ja naiselikest nõrkustest. Tark ja ilus naine, kes passiks Brüsselisse palju paremini kui ülbe ja edev Ojuland.
Niipalju siis eesti eurotšikadest. Inno kandidaat on Siiri ja minu kandidaat on Vilja. Järgmisena võtame ette mehed!
Ajakirjanik Mari-Leen Albers ütles portaalile Buduaar, et on teinud grupikat, pannud narkotsi ja seksinud mehega pelgalt rahulduse pärast.
Kas pole see värskendav kuulda vahelduseks midagi nii ausat? Algul on muidugi ehmatav, et kuidas siis nii, aga kui järele mõelda, siis mida siin õigupoolest häbeneda. Pealegi ei ole Mari-Leen kaugeltki ainus seksilembene ajakirjanik, kel soojad suhted narkootikumidega. Võtame või Eesti Ekspressi, Päevalehe, Delfi ja Maalehe omaniku Hans H Luige enda. Suur seksi- ja narkosõber.
Ja eks neid ajakirjanikke, seksi-, alko- ja narkosõpru ole veel. Postimehe peatoimetaja Merit Kopli on seksisõber, Eesti Ekspressi ajakirjanik Madis Jürgen alkosõber. Enamik lihtsalt ei julge oma armastusest valju häälega kõneleda.
Minu meelest on Mari-Leenu ausus tunnustustväärt. You go, girl!
Kapo boss, ajaloolane Raivo Aeg lubab peatseid korrupaljastusi. Ja on kangesti salapärane. Mina tean, kes on korruptant, aga ei ütle, kiitleb mees.
Kas pole see natuke naljakas? Kui tead, siis ütle ja võta ometi midagi ette. Muidu jääb vägisi selline tunne, et neid nõndanimetatud paljastusi ajastatakse jälle valimisteks. Nagu Panovi vahistamist, kus Tallinna abilinnapeal pandi pärast valimisi käed raudu ja Keskerakond jäi seepärast valitsuse moodustamise ettepanekust ilma.
Minu meelest võiks teha nii, et valimiste ajal, vähemasti kuu enne ja pärast ei tule mingeid paljastusi. Kui on midagi öelda, siis ütle kohe, ja kui ei ole, siis pea üldse suu kinni. Järelikult ei olnud öelda midagi olulist.
Ja millal tulevad paljastused Viru-Jüri mineviku kohta? Kuidas ta soomlannaga seksimisega vahele jäi ja ennast ära tappa ähvardas, kui teda parteist välja visata taheti? Ja see, kuis Andrus "Näksip" Ansip Tartu tudengite kallale koeri ässitas, jäi ka lõpuni uurimata. Mind huvitaks see palju rohkem kui see, kelle raamatu vahelt jälle mõni Estraveli kinkekaart leiti.
Mitte et mulle korruptsioon meeldiks, aga see stiil, millega Aeg & Co avalikkuses viimasel ajal esineb, meenutab kangesti üht teist lugu (väljavõte Vikipeediast):
Blåkulla nõiaprotsessid Blåkulla oli keskaegse Rootsi rahvausu kohaselt nõidade kogunemise ja pidutsemise (Sabati) paik. Vastavalt laste tunnistustele rööviti nad öösel üleloomulikel viisidel oma kodudest: läbi korstnate, lukuaukude, läbi väikeste pragude seinas ning asendati mingite asjade või loomadega, mis võtsid nende kuju. Blåkullas viidi lastega nende sõnul läbi saatanlikke rituaale. Blåkulla näol ei olnud tegemist ühe, spetsiifiliselt kindla nõidade kogunemise kohaga vaid selleks sobis lähedal asuv täiesti tavaline küngas. Suure hulga lapstunnistajate kasutamine kohtuprotsessidel oli Rootsi kohtupraktikas uus nähtus ning see oli üks põhjustest, miks just Blåkulla nõiaprotsessid on Rootsi nõiajahi ajaloos kõige enam tähelepanu pälvinud.
Nõiajahi eellugu Nõiajaht sai hoo sisse 1484 aastal kui kirik selle heaks kiitis. 1487 anti kahe Dominikaani inkvisiitori poolt välja “Malleus Maleficarum” ehk “Nõiahaamer”, mis sai Euroopa nõiaprotsesside tähtsaimaks alusteoseks. Raamat koosnes kolmest osast, kus kõigepealt väideti, et nõiad tõepoolest eksisteerivad, õpetati kuidas neid avastada, üle kuulata ja seejärel karistada. Nõiajahi tulipunkt oli 1580 kuni 1630, kokku 50 aastat. 16 sajandi keskpaigast jäi nõiaprotsesse järjest vähemaks ja paljud süüdistatud lasti vabaks. Kõige viimane teadaolev Euroopas hukatud nõid oli Šveitsis 1782 aastal.
Nõiajaht Rootsis Nõiajaht sai Rootsis hoo sisse Karl XI valitsemise ajal. Erinevalt teistest maadest põletati Rootsis nõidu vaid väga lühikese perioodi jooksul 1668-1676, kokku 8 aastat. Siiski olid need läbiviidud protsessid tähelepanuäratavad ja viisid ligi 300 inimese surmani.
Johan Johansson Gris Rootsi väikelinnast, Gävlest pärit, Johan Johansson Gris, (1663-1676), ajaloost tuntud ka kui “Gävle poiss”, oli Stockholmis 1676 aastal toiminud nõiaprotsesside tähtsaim lapstunnistaja. Tegemist oli kingsepa pojaga, kes sai tuntuks kui lasi oma ema Karin Nilsdotter Grisi hukata kuna väidetavalt oli viimane ta Blåkullasse viinud ja teda seal toimunud Sabatil seksuaalselt ahistanud. Tema fantaasiarikastest lugudest said innustust teisedki lapsed, kes hakkasid samuti väitma, et ka neid rööviti öösel ja viidi Blåkullasse Saatana juurde. Alanud oli nõiahüsteeria.
Blåkulla Kõige tuntuim Rootsi nõiaprotsess toimus Mora linnas 1669. Mitmed lapsed kinnitasid, et nõiad olid nad viinud Blåkulla nimelisse paika, kus nad pidasid Saatana juhatamise all Sabatit. Paljud kohtualused said ihunuhtlust ja 22 põletati tuleriidal. Rootsi kohtute juurde moodustati spetsiaalne komisjon nõiasüüdistuse saanutele. Nõidade paljastamiseks kasutati peale kõige muu ka selgeltnägijate abi, keda leidus igas külas. Tasu eest olid nad nõus paljastama iga nõiakunstiga tegeleja. Tunnistajatena ei tahtnud lapsed jätta endist muljet nagu valetajatest ja kaitsesid Blåkullat nagu jaksasid. Kui paljastatigi mõni valetaja, arvati ta automaatselt nende hulka, kes Saatana mõjutusel püüavad uurimisi nurjata. Kui mõni aga vastamisel vastu puikles, peeti teda kohe juba täieõiguslikuks nõiaks.
Malin Matsdotter Tuntuim Blåkulla kohutprotsessidel hukatu oli Soome päritoluga Malin Matsdotter (1613-1676), tuntud ka Rumpare-Malin nime all. Ta on Rootsi kohtupraksises teadaolevalt ainus, kes hukati elusalt tuleriidale saatmise läbi, kuna naine vaatamata piinamistele end süüdi ei tunnistanud. Mõnede pealtnägijate sõnade kohaselt käitus Malin kogu hukkamisprotsessi eel väga rahulikult ega tundnud eesootava tuleriidale saatmise ees mingitki hirmu. See olevat olnud veelkord tõestuseks, et tegemist oli tõepoolest nõiaga, kuna neid usuti mitte valu tundvat. Rumpare Malin oli viimane nõiasüüdistuses hukatu Stockholmis ja eelviimane terves Rootsis. Blåkulla tuntuimad ohvrid olid veel õed Britta Sippel ja Anna Sippel.
Nõiaprotsesside lõppemine Peale Malin Matsdotteri hukkamist kasvas inimeste seas kahtlus laste jutu tõelisuses ning ühiskonnas hakkas levima negatiivne meelestatus kohtute poolt esitatud süüdistuste ja surmamõistetud ohvritele määratud kohtuotsuste osas. Kohtunikud muutsid seepeale oma ülekuulamisviisi; senimaani kirjutati laste poolt esimesel ülekuulamistel räägitu üles ning protsessil pidid lapsed öeldut vaid kinnitama; nüüd pidid lapsed kogu juhtunu kohtus ise üle kordama. Selgus, et laste ütlused olid igal korral erinevad ja vasturääkivad. Nõiasüüdistuse saanud Margareta Remmeri üle peetaval kohtuprotsessil tunnistas üks laps lõpuks üles, et tema ja teised lapsed rääkisid vaid seda, mida Gävlest pärit Johan Johansson Gris ja kaks teist noorukit olid neil käskinud kohtus öelda. Valetunnistuste ilmnemine viis Rootsi nõiaprotsesside lõppemiseni; 1677 aastal andis valitsus välja käsu lõpetada riigis nõiajaht. Seni nõiakunsti viljelemise eest kohtu all olnud lasti vabaks ning kohus otsustas valetunnistusi andnud lapsed hukata. Gävle poisi hukkamine leidis aset 1676 aasta novembris, kui poiss oli 13ne aastane. Pealtnägijate tunnistuse kohaselt polnud poiss eelseisva hukkamise ees hirmul vaid pigem nautis talle osaks saanud suurt tähelepanu. Praeguseks on teada, et tegemist oli lapsega, kes kannatas mütomaania ehk haiglasliku liialdamise ja valetamise käes.
Väärt mõte, väärt mõte, hea Jüri. Ja siis võiks veel rahvavaenlastest rikaste varad riigistada ning riigitruudele seltsimeestele (aitab "härradest" ja "prouadest", nende tarbimishullus meid majanduskriisini viiski!) jagada. See annaks Eesti majandusele mõnusa boost'i.
Nii et valige aga jah sotse, keda juhivad Viru-Jüri ja tulihingelise komu Jaan Anvelti lapselaps. Saate sellise forties coming back, et seda nägu.
Päevaleht muidugi keeldub kaasa mängimast. Generalissimus Pihli agent Kapo-Kärt on Pihlist ja Kapost kõnelevate mesilugude kirjutamiselt kõrvaldatud ning kirjutab nüüd hoopistükkis "eurost". Kahju, kavatsesin juba tekitada kohvikusse uue rubriigi "Kärt kiidab Kapot". Aga nüüd jääb ära. Mis teha. Päevaleht ilmselt ei taha nõukaaega naasta, mis sest, et üks ta ajakirjanik on nõukaaega naasta ihkava parteiliidriga abielus.
Hans ilmselt ärkas narkopohmellist, luges vähe lehti ja avastas, et tema armsast Päevalehest on saanud Pihli ja Kapo reklaamleht. Ja lõpetas pulli ära, sest on see Hans mis ta on, aga komu ta pole. Tema isa, vana Hans on ka tubli eestiaegne mees.
Viimane aeg, muide, sest kui te seda veel ei teadnud, siis inimeste kirju juba loetakse ja telefone juba kuulatakse. Minu telefon näiteks ei ole mitte kunagi nii palju sahisenud ja krigisenud kui nüüd. Ja meil Innoga on saanud kenaks harjumuseks tervitada ka seda kolmandat, kes meie kõnedes osaleb. Sedasi siis!
Postimees, õieti Kapostimees üritas näidata Keskerakonna toetust väiksemana kui see tegelikult on. Nimelt väitis Postimees, et Reformierakonda toetab tervelt 24 protsenti ning Keskerakonda vaid 12 protsenti eestlastest.
Meie blogi lugejad on eestlased. Ja küsitlus allpool näitab, et Reformierakonda toetab 39 vastanutest (40 protsenti) ning Keski 57 (59 protsenti). Seis on niisiis üsna tasavägine, Keskil on Reformi ees isegi väike edu. Ja ma usun, et see edu kasvab veel, sest enamik inimesi, kellega ma olen viimasel ajal rääkinud (ja tegemist ei ole sugugi veendunud keskerakondlaste, vaid pigem protestimeelsete tegelastega) kavatsevad lähenevatel valmistel Keskerakonna poolt hääletada. Nii minagi. Eesti vajab tõepoolest vahetust ja mitte mingite tuhajuhanite-tühikargajate näol, vaid tulest ja veest läbi käinud kogenud poliitikuid, kel on piisavalt oidu ja jaksu tirida meid välja sest saastast, millesse oleme sattunud.
Keskerakonna peasekretär Priit Toobal märgib tänases Kesknädalas, et tegelikult on Keskerakonna reiting peale eelmisi Riigikogu valimisi just eestlaste seas kahekordistunud. Samuti juhib ta õigesti tähelepanu asjaolule, et ei maksa teha vahet sel, keda toetavad rohkem eestlased ja venelased. Sest, olgem ausad, see on nõme, sest me jagame seda maad, hingame siin ühte ja sedasama õhku ning need Keskerakonda toetavad venelased on me naabrid, töökaaslased, sõbrad ja pereliikmed. Miks me ütleme, et "meie" ja "nemad"? Nemad on ka "meie", meie inimesed, meie rahvas. Meil võib olla erinev ajalookäsitus ja tühja sellega, aga meil on üks maa. Ja uskuge või ei, aga ka meie venelased armastavad seda meie maad. Võib-olla teistmoodi, aga armastavad. Meie sõber Pjotr Puškarnõi näiteks ütles, et ta ei saa aru, miks ta armastab maad, mis talt kodakondsuse ära võttis, tema naist alandas ja teda igal piiriületamisel läbi otsib, aga ta armastab. Imetlusväärne, kas pole? Ma arvan, et me võiks neid meie venelasi sellise ennastsalgava vapruse eest vähemasti natu-natukene vastu armastada.
Minu arvates on Keskerakond ainus, kes suudab Eesti eesti ja vene kogukonna ühendada ning seda on praegusel häda hetkel kõige rohkem vaja. Häda hetkel vajame Venemaa ja venelastega viha pidamist kõige vähem. Koos, vanu ajaloolisi kaubandussidemeid elustades on ju lihtsam end üle kriisiaugu serva vinnata. Aitab juba vanade arvete klaarimisest, aeg on edasi liikuda.
Mind ei huvita juba ammu, mis rahvusest on inimene, kellega ma suhtlen. Mind huvitab, millised on ta mõtted. See on päeva lõpuks ainus, mis loeb.
Jätkub intervjuu pronksiöö ühe nn ninamehe Dmitri Linteriga. Jutt jätkub pronksiöö teemal. -Mis oli justkui nagu teater. -Linter märgib, et pigem provokatsioon. -Või hoopis nagu šõu? -Linteri meelest mitte šõu, sest inimesed tulid tänavale siiralt. -Aga kui valitsuse poolt vaadata? -Valitsus õhutas algusest peale korratusi, näiteks ümberpööratud Volvo Pärnu maanteel ja veel midagi, aga nad ei aimanud, et tänavale tuleb nii palju inimesi. Jüri Pihl andis televisioonile intervjuu, et kõik on vaikne, aga tänaval oli 10 000 inimest, kes liikusid sinna-tänna. Miks nad meid vahi alla võtsid? Sest nad tõesti uskusid, et me suudame inimesed välja ajada. Nii me ka tegime, ütlesime, et see valitsus tuleks välja vahetada. See on meie õigus. Mind on süüdistatud ka selles, et ma olen ühiskonnas õhutanud valitsusvastast meeleolu. Minu kaitsja lükkas selle väga lihtsalt ümber: mis siis on demokraatlik valik, see ongi valitusvastaste meeleolude õhutamine. Pärast seda kadus süüdistusest see punkt valitsusvastaste meeleolude kohta. Totalitaarse fašistliku režiimi jaoks, mis on Eestis veel apartheidi elementidega, on see otsene oht. Ja meie oleme sunnitud reageerima, aga seaduslike vahenditega. Ja seetõttu seaduslike vahenditega meid süüdistada pole võimalik. Saab muudmoodi mõjutada, seoses äritegevuse, tööga, valesüüdistustega. Meil on Öises Vahtkonnas väga erinevad inimesed. Kes ei pruugi kõiges teineteisega nõustuda. Erineva haridusliku ja kultuurilise taustaga. Kuid kõik nad on ühinenud. Sest selliste inimeste hulk on väga suur. Aktiivseid on 30-40. Pluss sadakond toetajat. Nende jaoks on headuse eest võitlemine teatud kohustus. Esimene samm astuti juba tükk aega enne aprillisündmusi. -Miks sinu arvates organiseeriti või provotseeriti pronksiöö, kas selleks, et teid hirmutada? -Meid see ei puudutanud, need olid suured mängud. Meie olime lihtsalt peksupoisid. Me olime küll aktiivsed vaenlased, aga meil polnud sellist kaalus ühiskonnas kui praegu. Sel olid rahvusvahelised põhjused, tõenäoliselt organiseeritud mitte Eesti salateenistuste, vaid CIA või Inglise salateenistuse poolt. Ülesanne oli provotseerida Venemaad teatud tegevustele, selleks olid ette nähtud NATO õppused, mis pidid toimuma 11. mail Tallinna ligidal, laevad seisid juba Riias. Peamine provokatsioon pidi toimuma 9. mail. Mis pidi provotseerima Venemaad teatud agressioonile, et siis hiljem selle agressiooni taustal luua NATO baas. See pidi tulema Loksa linna lähedale, seal on sadam ja kõik muu vajalik olemas. -Aga miks see on oluline USA jaoks? -Tol hetkel oli tähtis, kuna oli vaja teha luua püsiv tugipunkt Euroopa Liidu ja Venemaa piirile ning samas kontrollida Nord Streami gaasijuhet. Oleks saanud tuua kohale sõjalaevad. Ja siis oleks saanud hakata läbi rääkima, juba mingeid teisi positsioone ümber mängida. Huvi oli takistada gaasijuhtme rajamist, ent see gaasijuhe saab nii või teisiti valmis ehitatud, et kindlustada Euroopa Liidu energiaga varustamist. -Miks see on oluline? -Tol hetkel oli oluline. Sest see oleks aidanud reguleerida USA majandust. Sõjaline konflikt oleks stimuleerinud majandust. USA majandus ei suuda katta dollarite massi, mis on ringluses. Selle tõttu on dollari kurss hakanud kukkuma. See oleks tõeline kriis. Praegu on kriis vaid psühholoogiline. Selle tõttu kukuvad pangad, inimesed on usu kaotanud liberaalsesse majandusse. Ent tõeline kriis pole veel kohale jõudnud. See on alles algus. Viimane selline kriis oli 3. sajandil, kui võeti kasutusele ristiusk. Me oleme tee alguses ja see ei möödu 2-3 aastaga. See kestab 10-15 aastat. See vaheldub tõusude ja mõõnadega. Ja Eesti Panga ning valitsuse seisukohad, et krooni ei devalveerita ..., ainuke võimalus on kroon devalveerida. Raha ju pole, et eelarvet täita. Sellises olukorras on devalveerimine ainus võimalus. Kroon devalveeritakse varem või hiljem, see tahetakse lükata võimalikult hiliseks. Enne valimisi ei taheta. Nii et- kõik on ees.
Tartu linnapea Urmas 'põmmpea' Kruuse (kes oli vahepeal muu hulgas europarlamendi kandidaat) kirjutab, või õigemini kirjutab keegi tema eest, sest ta ise poleks võimeline pikemaid tekste koostama, et Tartu linna rikkus on aktiivne linlane. Mis peab siis tähendama, et linn toetab aktiivseid inimesi. See on sulaselge vale! Kas sa, Kruuse, ise läbi lugesid selle asja, millele sa oma nime ja pildi oled lubanud juurde panna.
Tartu on sõna otseses mõttes heade mõtete linn. Sul võib olla palju häid mõtteid, see on lubatud. Sa võid unistada suurelt, kui Kruuse nime all ilmunud teksti kasutada. Aga oma mõtete ja unistuste elluviimiseks pead valima mõne teise koha. Või siis, kui tahad oma head mõtted Tartus teostada, siis pead eelnevalt kohaliku kunni Neinar Seli kintsu kaapima, ja väga korralikult. Sest ilma tema loata ja teadmata ei sünni Tartus midagi. See on tõde, mida me Irjaga avastasime liiga hilja. Ja seetõttu kannatasime päris palju.
Ja proovi sa Tartus vabalt oma mõtteid avaldada, näiteks kritiseerida Neinar Seli või linnavalitsuse tegevust, siis tehakse su elu põrguks. Ja seda teeb linnavalitsus ise. Uskumatu, aga tõsi. Tartu linna juhtimine on läbi ja lõhki korrumpeerunud (teist nii korrumpeerunud linna ilmselt Eestis polegi) ning midagi ei muutu enne, kui reformierakondlik linnavalitsus on ametist tagandatud.
Kuigi peaminister Andrus Ansip kuulutas veel mõned nädalad tagasi, et mingit uut lisaeelarvet ei tule, on see juba plaanis teha mai alguseks. Asjad on siis nii hullud. Ja see tuleb enam-vähem samas mahus mis eelmine, 7 miljardit. Eelmine oli 8. Nii et kokku siis 15 esimesel poolaastal.
Võib arvata, et see ei jää tänavu viimaseks. Ja tuleb arvestada, et valitsus teeb neid väga pika hambaga, pigem väga optimistlikult, sest enne valimisi tahetakse valitsusparteide olukorda näidata paremana kui see tegelikult on. Mis on tegelikult kurjast. Suurtest riigimeestest on saanud poisikesed, kes õunavarga kombel oma tegusid varjavad. Rahvale aetakse mingit juttu kiirest eurole üleminekust (2010 suvi, 2011), kuigi on selge, et seda ei juhtu ka kõige parema tahtmise juures enne 2013. aastat.
Kui rahvas tahetakse uut lootust tekitada, siis esimene eeldus selleks on, et tuleb rääkida asjadest ausalt, nii nagu nad on. Praegu midagi sellist märgata ei ole. See tuleb asjaolust, et praegune valitsusliit on rahvas tekitanud ootusi ja lootusi, mis on olnud alusetud ja seda ei juleta tunnistada. Selle asemel, et oma vigu tunnistada ja leida lahendusi edasiminekuks, läheb kogu aur olukorra ilustamisele, vigade kinnimätsimisele. Maksumaksja raha eest toodetakse maksumaksjale valesid. Väga sitt variant kriisiolukorras.
Selle eest läheb ERRile ja Lutsule entusiastliku ajakirjaniku rändauhind. Julguse eest kirjutada terav uudis Reformierakonna kohta. Mitte ükski teine meediakanal seda Eestis teha ei julge (peale Eesti Ekspressi). Ükski suur väljaanne seda teemat eile üles ei võtnud. Aga kõik tsiteerisid pärast ERRi uudist.
Meeldetuletuseks, et entusiastliku ajakirjaniku rändauhinna varasemad laureaadid on fotograaf Andres Putting (Delfi), kes pildistas üles kaubanduskeskuste juures ülbelt parkinud autosid, siis autosid, millega Riigikogu liikmed tööle tulevad ja kuidas Siim Kiisler lukspoodi külastas ning Edgar Savisaar kohtus Maardu linnapeaga. Ning ajakirja Kroonika kollektiiv, kes lahkas tuntud lauljatari Maarja-Liis Ilusa poiss-sõbra Fred Kriegeri porno-äri.
Kohvik kirjutas juba 5 kuud tagasi sellest, et nüüd on aeg hakata tarbima, ja eelistada võmalusel kodumaist. See oli aeg, kui Eesti valitsuse liikmed rääkisid sellest, et mingit kriisi pole ja mingiks muretsemiseks pole põhjust.
Nüüd räägivad kõik, eesotsas Äripäevaga sellest, et on aeg tarbima hakata, ja ostes uuele tõusule liikuda.
Ega siin pole midagi muud öelda kui et: no mis kohvikus räägiti!
Auuu, Kalle Muuli, kes sa oled pettuste peale mihkel, kus sa oled?! Sinu tund on tulnud. Üks selge pettus vajab lahendamist. Reformi reklaami oma.
Nagu nüüd ERRi uudisest välja tuleb, on täna Postimehe veebis alanud Reformi eurovalimiste kampaania puhas pettus. Sest lubatakse, et saadetakse 450 inimest tasuta Brüsselisse. Aga nagu välja tuleb, kehtib see ainult siis, kui mõni Reformi saadik üldse valituks saab. Ja seda tehakse siis ka nende kohtade arvelt, mida saadik saab europarlamendi raha eest omale külla kutsuda, aastas võib üks saadik kutsuda külla 100 külalist.
Nii et, Muuli, pane aga vaim valmis. Täna tuli ka uudis, et tarbijakaitse boss Helle Aruniit pani ameti maha, mistap sealt nagunii midagi tõsist tarbija petmise kohta ei tule. Nüüd on tulnud Kalle Muuli tund.
Ma käin Tallinnas umbes korra või kaks kuus, sest ma töötan Tartus, mistõttu on see juba iseenesest täiesti mõttetu väide. Lisaks on mul Tallinnas olles palju paremat teha – näiteks oma seltskonnaga istuda, nagu Te mind ja Anut ja teisi viimati ka kohvik Moskvas nägite.
Ma saan täiesti aru, et Te ei pea kellegi kommentaare eemaldama, kuid ma oleks tänulik, kui Te seda teeksite, sest mulle ei meeldi sellisel teemal isegi nalja teha.
Paremat! Martin PS. Küsitluses on Teil Erik Henno - tema elab Brasiilias, seega vaevalt :)
Inno kommentaar: selge, võtame teadmiseks, et Martin Šmutov ei ole Postimehe peatoimetaja Merit Kopli pano. Ja ilmselt siis ka Erik Henno mitte. Ring tõmbub koomale. Ootame vihjeid Merit Kopli panode kohta.
Nagu võiski oodata, alustas Kadastik lausrünnakut Savisaare vastu (ma juba jõudsin mõelda, et äkki sel aastal on teisiti), et turgutada oma sõpsi Andrus 'Näksip' Ansipi nõrgenenud positsioone.
Eile oli Kanal 2 Reporteri eetris mingi kummaline lugu Keskerakonna nädalavahetuse eurovalimiste-alaselt ürituselt, mille eesmärk oli selgelt üks: Savisaarele pasunasse sõita. Loo autor oli Reporteri toimetaja Antti Oolo ise, kes tavaliselt "objektil" ei käi. Ja siis see Oolo, kel olevat endal suisa kriminaalne minevik, peedistas Savisaart ja Keski nii et hakkas ühelt poolt kahju, ja teiselt poolt häbi. Sellise ajakirjandusliku saasta pärast.
Ja täna siis pauk Postimehe veebis (loo autor Martti Kass, ei kuulu ilmselt Meriti panode hulka), kus on antud tuld Keski lustakate arvutimängude pihta. Samuti selgelt Keski-vastane lugu.
Mõlemad asjad pole arvamused, vaid pretendeerivad uudisväärtusele. Mis peaks olema siis objektiivne info, kallutamata. Ent mis on selgelt ühte väravasse. Kummagi juhtumi puhul pole ka mingit skandaalset paljastust või uurimist, isegi erilist uudist mitte, lihtsalt labane madalalaubaline Kadastiku-stiilis ärapanemine.
Kohe näha, et valimised tulemas ja vaja Keskile ära teha, et siis Kadastik, Schibsted, Ansip, Seli ja kogu see nendega seotud suure äri klann saaks rahval edasi seljas ratsutada ja riigi tagant varastada. Ajakirjanikke kasutatakse lihtsalt ära, sest mis neil muud teha, kui lõuad pidada ja teha seda, mida neilt oodatakse.
Saabus selline tagasiside-küsimus: mis te sellest tarandi ja helme üksikkandidaadina europarlamenti kandideerimisest arvate? kas mõni neist võib sisse saada? helme on endale kõva kodulehe teinud http://www.martinhelme.net/
Inno kommentaar: minu seisukoht on selline, et on küll väheusutav, et kumbki kandidaat, nii Tarand kui Helme saaks täis nõutava 30 000 häält, et valituks saada, Tarand ehk nibin-nabin saaks (kui end päris tolaks ei tee), aga Helme ilmselt mitte, siis ma soovitan igal juhul pigem anda oma hääl isegi Tarandile või Helmele kui Reformi kandidaadile. Isegi kui see hääl läheb raisku. Sest Reformist peale Ojulinnu nagunii keegi valituks ei saa ja seda krõõpi pole Brüsselisse küll mõtet lasta. Las istub kodus ja vastutab koos oma kamraadidega tehtud tegude eest. Minu ettepanek oleks see, et mitte ühtegi oravat Brüsselisse lasta, küll aga võiks nad need 450 tasuta reisi rahvale välja teha küll.
Põhjus: Tarandist või Helmest oleks eesti rahval Brüsselis palju rohkem kasu kui Ojulandist. Ojulandi puhul on tegemist samasuguse saadikuga nagu Toomas Savi. Mida me sest Savist seal kuulnud oleme (peale homo-seikluste) või mis ta on eesti rahva heaks ära teinud?! Mitte munnigi, kui tsiteerida Jüri Mõisa. Ojuland on samasugune, tahab ainult kiiresti hea elu peale. Seda, kuidas ta oma lähedaste eest hoolitseb, on näha sellest, kuidas elasid tema lambad. Ojulandile kuluks ära üks paras keretäis, mitte saadikukoht Brüsselis.
Ja ma igal juhul tunnustan nii Tarandi kui Helme pealehakkamist. Julged poisid, pole midagi öelda!
Vau! Naised on hakanud avameelselt rääkima sellest, mis neile sobib. Näiteks ütles sarmikas Elu24 juht Anu Saagim mõned päevad tagasi Kanal 2 Reporterile, et ta on "tiukka", mis tähendab, et kitsas ja et talle sobib hästi 15 cm.
Super! Selline avameelsus austab Anut. Ja ühtlasi, ma kujutan ette, on talle tänulikud mehed, kuna meedia, või õigemini kirurgiatööstus on lasknud lahti müüdi, et suurem on parem ja et kõik naised on "laaja" ja neile meeldib ja sobib 20 cm või peale. Mis siis tähendab, et kui mehed end lasevad "kohendada", siis peavad neile järgnema selles osas ka naised, kellel ei mahu suur riist enam ära. Ja nii võib asja päris absurdini minna, nagu on seda juba näha olnud mõnede naiste (ja viimasel ajal ka meeste) välimuses. Näiteks see (väljavõte awfulplasticsurgery.com veebist):
Reformi olukord on ilmselt sedavõrd kesine, et tuleb kasutusele võtta äärmuslikud, ja poliitika puhul suisa labased abinõud: hakata jõhkralt hääli ostma. Sest mis selline poliitiline "tarbijamäng" muud on kui häälte ostmine. Kus siis iga eurovalimistel Reformi poolt hääletanu võib võita tasuta reisi Brüsselisse.
Samas on arusaamatu, mis trikiga Reform kindlaks teeb, et valija just selle erakonna poolt hääletas. Mina soovitaks teha Reformile hoopis tünga (nii nagu Reform tegi oma valijatele pensionifondidega), hääletada mõne teise erakonna, või siis minupärast kasvõi mõne üksikkandidaadi nagu Tarandi või Helme poolt ning siis Reformile teada anda, et andsite oma hääle ikkagi sellele erakonnale. Tahaks näha pärast seda Reformi reaktsiooni, kui saabki kokku paarsada häält ja peab saatma 450 inimest tasuta Brüsselisse.
Toomas: (lossi fuajees, näost punane, ilmselgelt vihane) E-vee-liin!!! (vaikus) T: (valjult) Evelin! (vaikus) T: (valjemalt) Evelin! (vaikus) T: (päris valjult, nii et ämblikud põgenevad seinapragude vahele) Evelin! Evelin: (ilmub nähtavale koridorisammaste varjust) Mis on? T: Kus kurat sa olid? Evelin: Mis sa karjud. Ma ütlesin sulle, et igahommikused protseduurid. T: Me pidime ju välja minema. E: Kuhu? T: Välja. E: Sa tead, et mul on igahommikused protseduurid. Pealegi, täna on neljapäev, mul läheb pikemalt. T: (ärritunult) Me pidime juba pool tundi tagasi kohal olema. E: Ära papsi, jääme natuke hiljaks, küll rahvas ootab. T: Ma ei salli hilinemist. E: Lennart kogu aeg hilines, vahel tund aega. Sa ise ütlesid, et tahad olla nagu Lennart. Ole siis! T: Ma ei mõeldnud seda niimoodi. E: (kõrgilt) Kuidas siis? T: Ah, jätame selle jutu. Oled valmis? E: Ei ole veel. (vaatab mehele silma) Mul on sulle üks jutt. T: Mis jutt? E: See auto asi. Ma rääkisin sulle, et mulle ei istu see naha värv. T: Mis ma saan teha? E: See auto tuleb välja vahetada. T: Sa alles said selle. E: Mis siis? T: Sa tead, et sellest tõuseb kisa. E: No ja mis siis. T: Sa paned mind taas väga raskesse olukorda. E: No ja mis siis. Ma võin veel paljutki rääkida sinu kohta. T: (võpatab) Olgu, olgu, sa saad selle. E: Juba täna. T: (puhib) E: Näe, siin, kirjuta alla. T: Mis see on? E: Tellimus. T: (vaatab paberit, tõstab imestusest silmad) Jälle Audi! E: No ja mis siis. T: Kallimat ei leidnud vä? E: Ma võin ka ju Hummeri tellida. Või Porsche. T: Olgu, olgu. Sa saad selle. (kirjutab paberile alla) E: Nii oleks võinud kohe öelda. (võtab laualt paberi ja eemaldub) T: Kuhu nüüd?! E: Ma lähen viin selle kantseleisse. T: Kas oodata ei saa? Me juba hilineme. E: Ei saa. Oota mind siin.
Tom jääb närvliselt trepimademele küüsi närima. Evelin lahkub hõlmade lehvides.
Möödunud nädalal siunas Andrus 'Näksip' Ansip teravalt Eesti ettevõtjaid, nimetades neid sellisteks vendadeks, kelle "abikaasal on silikoonrinnad ja kes end üle nädala Kroonika veergudel eksponeerib".
Nüüd, nagu kirjutab Õhtuleht, oli Näksip sunnitud ärimeeste ees vabandama. Tegi seda siis alandlikul moel.
Midagi pole öelda. Paneb lausa ahhetama. Tundub tõesti, et see vend on ära vahetatud.
Jätkub intervjuu pronksiöö ühe nn ninamehe Dmitri Linteriga. Jutt jätkub Dima Ganini teemal, et Dima ema ei soovi, et poega poliitilistel eesmärkidel kasutatakse. Linter vastab, et võibolla tõesti, aga uurimine on kestnud juba kaks aastat, aga tapjat pole ikka leitud. Linteri sõnul on ema meeleolud erinevad. Samuti võib emalt intervjuud võtta mitut moodi. Linter märgib, et Öine Vahtkond austab hukkunud noormehe ema. -Aga mis on seoses Ganini surmaga räägitud? -Me teame täpselt samapalju kui kõik teised. On kahtlusalused, asi on prokuratuuris ja kõik. -Aga kes on prokurör? -Meile ei öelda. -Võibolla sama Lavly Lepp? -Jaa, see oleks tase! Pereklann! Peretöövõtt. Nõukogude Liidus oli peretöövõtt, inimesed võtsid ette ja täitsid ülesandeid. Meil ka, Pihl võttis ette, pronksiöö ajal, ja nüüd täidavad koos abikaasaga ülesandeid. Korralik asi, perebisnis. Naine on prokurör, mees on siseminister. Sellepärast me ei saagi tõde teada. -Aga mis sa Pihlist arvad? -Ma ei tea teda isiklikult. -Aga Ansipi kohta? -Mis Pihli puutub, siis on näha, et ta tahab saada peaministriks, ta liigub sinnapoole. Ja kõik šansid on tal selleks olemas. Aga see ei too endaga kaasa muutusi normaalsema ühiskonna suunas, kuna ta püüab varjata oma kuritegu ja ma leian, et ta sooritas kuriteo, kui andis käsu rahumeelse meelavalduse laialiajamiseks. Ja provotseerides ning organiseerides linnas rahutusi. Kõik toimus tema alluvuses. Ja kes nüüd karjub kõige kõvemini, et püüdke varas kinni. Ja kui sul on veel naine prokurör, siis ... Sest miks eemaldati uurimisest üks prokurör, siis teine. Ülemused ütlesid, mis teha tuleb, aga fakte ega midagi ei olnud. Mindi absurdini, mindi selleni, et Georgi lindid, mis mulle lubasid Pihkva noored kaardiväelased, telefoni teel, osutusid "rahaliseks panuseks Vene föderatsiooni osalusel massikorratuste organiseerimises". -Aga kas praegu käib Eestis kodusõda? -Ma arvan, et jah. -Põranda all? -Isegi mitte põranda all. See on hinges. Inimesed räägivad, et ei taha maksta riigile makse, mõned on küll lojaalsed, aga enamikul juhtudel küll naeratatakse, et kõik on korras, aga seljataga vannutakse. Inimesed on õppinud oma arvamust hammaste taga hoidma. Hirmutati korralikult. Keegi otse midagi ei ütle. Seljataga ihutakse nuga. -Kui palju selliseid inimesi on? -Ma ei tea. -Sada tuhat? -Ma ei oska numbreid öelda, ma räägin üldisest meeleolust. Ma pole mingi politseianalüütik, kes analüüsib ohtusid riigile. Ma räägin üldisest meeleolust. Ja inimesed mitte niivõrd ei ihu nuga, vaid suhtuvad riiki ükskõikselt. Mis Ansipisse puutub, siis on ta tüüpiline külamõtlemisega inimene, pisikesest Tartu linnast. Külamees, kes ajas koerad inimeste kallale, kes ei allunud korraldustele. Pärast ütles, et oli oma ämma juures. Selline inimene on võimu juurde saanud. Nüüd teda tümitatakse, kuna tahetakse keegi süüdi teha. Ja siis sõidab oma külla tagasi. Ei oska hinnata, võibolla on nad pereringis, isiklike omaduste poolest väga toredad inimesed. Aga poliitikas pole nad suuremad asjad. Pole professionaalsust, pole teadmisi, pole mõistust. -Võibolla ksenofoobia? -Võibolla ka ksenofoobia. Aga siin on küsimus juba riiklikus suunitluses. Isegi kui Urve Palo ei tahtnud niimoodi talitada, siis on ta sattunud teiste mõju alla. Ma suhtun Palosse hästi, kuna ta on inimene, kes üritab midagi teha. Ent nüüd on ta kuriteos kaasosaline. -Aga mis sa arvad Eesti meedia kohta? -Kas teda üldse on? -On ju mingid lehed ja telekanalid. -Oh, need Eesti uudised. Tädi Sohvi koer Raplamaalt hammustas lehma, Kanal 2 demonstreerib lehma hammustuse jälgi, politsei saabub kohale ja pärast pool tundi kestnud otsustamist küsitakse, kas on õige, et tädil hammustas koer lehma. Ja pärast tuleb Eesti Ekspress ja avaldab, et lehm anti kohtusse. Mis see on? Aga sellegipoolest kirjutavad nad paremini kui vene ajakirjanikud Eestis. Põhja-Euroopas on venekeelse ajakirjanduse osas enam-vähem Komsomolskaja Pravda. Kõik muu on kollane. Den za Dnjom üritab midagi teha. -Miks see nii on, et vene ajakirjandus on nõrk? -Aga milline on keskkond?! Intelligentsi pole. Kultuuriinimesi pole. Pole liidreid. Ja inimene, kes kuhugi pürgib, tiritakse kohe alla. Selle asemel, et üksteist toetada. Kuna kardetakse, et muidu eestlased saavad pahaseks. Aga meil pole enam vaja valitsuselt plusspunkte teenida. Meil on suhted juba teiste riikidega. Nagu kirjanike puhul, kes ei vaja tunnustust oma riigis, nagu Solženitsõni puhul, kes ei vajanud Nõukogude Liidu tunnustust. Meie tööd võib samuti loominguks nimetada, see on sotsiaalne looming. Ja see ei ohusta kuidagi Eesti riiklust, kui see riik tahab olla demokraatlik. Kui riik tahab olla totalitaarne, siis on see loomulikult otsene oht. Totalitaarsele Eesti režiimile kujutame me suurt ohtu, kuna me hävitame selle varem või hiljem.
Valitsus käitub pensionifondide puhul nagu hooletu väikeinvestor: ostab siis, kui hinnad on tipus ja müüb, kui hinnad põhjas. Saades sellega ulatuslikku kahju.
Just nüüd, kui üle maailma on turud pööranud tõusule, mis võimaldaks pensionifondidesse pandud raha hakata kasvatama ning saadud kaotusi tasa teenida, lõpetab valitsus fondidesse raha paigutamise, põhjustades sellega rahvale ulatuslikku kahju. Mis ulatub miljarditesse kroonidesse.
Fondidesse oleks pidanud sissemaksed lõpetama siis, kui turud olid just langusse läinud. Nüüd, kus turud taas tõusule pöörduvad, peaks just investeeringuid suurendama.
Hüpotees, et Andrus Ansipi juhitav valitsus on suutnud mõne aastaga teha rohkem kurja kui mitu järgnevat inimpõlve suudavad korvata, leiab üha enam tõestust. Nüüd tuleb välja, et varem välja reklaamitud ning riigieelarvesse sisse kirjutatud eurotoetused võivad haihtuda, kuna valitsus pole suutnud tagada nende kasutamist. JA SELLES OSAS EI SAA OMETI SÜÜDISTADA MAAILMAMAJANDUST!!!
See on sulaselge saamatus. Tegeletakse igasuguse tilu-liluga, rahvale aetakse puru silma, aga oma töö ja kohustused on jäänud tagaplaanile. Marss tööle, ma ütlen!
Merit Kopli on 40aastane (sündinud 19.01.1969 Tallinnas). Käinud Tallinna Kadrioru Saksa Gümnaasiumis ja õppinud TÜs saksa keelt ja kirjandust. Töötanud ETV välisuudiste toimetajana, siis välisuudiste peal ajalehes Hommikuleht, BNSis, Päevalehes, Postimehes. Lõpuks sai aastal 2004 Postimehes eriprojektide peale (Arter jms), peatoimetaja asetäitjaks, kust edutati peatoimetajaks 2005. aastal.
Siin on Merit Kopli koos abikaasa Kaivoga 2008. aastal presidendi vastuvõtul (Delfi veebist):
Aga Inno soovitab. Hambapasta AloeDent, saadaval apteekides. Olen kuu aega kasutanud ja ei põhjusta mingeid vaevuseid.
Samast sarjast saadaval ka muid tooteid. Maksab küll mitu korda rohkem kui nn tavaline pasta, aga tasub end kuhjaga ära. Suus on ikka palju parem maitse pärast pesemist.
P.S. Ma ilmselt aiman, miks hambaarstid nigelaid pastasid soovitavad, sest muidu lõppeks neil töö otsa.
