Seda oleks pidanud ammu tegema, Nugis!

Väljavõte Postimehe veebist.

Ülo Nugis kirjutab, et Eesti riigile mitte-lojaalsed mittekodanikud tuleks riigist välja saata. Aga kus sa varem olid, küsiks selle peale.

Minu meelest on lausa jabur, et Eestisse jäeti alles ka kõik nn Interrinde tegelased, nagu Jevgeni Kogan, kellega flirtisid hiljem veel end isamaalisteks nimetanud poliitikud Jüri Mõis ja Tönis Palts. Samas oli Kogan selgelt Eesti-vastane mees, kes oleks tulnud kohe pärast iseseisvuse kehtestamist välja saata. Siis, kui saadeti välja sõjaväelasi ja nende peresid, ja lahkus terve hulk mittekodanikke, kui välisriigid selleks raha eraldasid, ja Eesti firmad neile Venemaal eluasemeid ehitasid, ja kui Venemaal veel kõik väga odav oli. Paljud tuntud Eesti firmad, nagu Merko ja Eesti Ehitus said just neist tellimustest omale jalad alla (Eestis toona ehitustegevus praktiliselt seisis).

Aga see kõik jäi tegemata, eksole, Ülo. Samas olid just sina siis nö pumba juures. Siis oleks neid asju olnud palju lihtsam teha kui nüüd, kus Eesti on liitunud Euroopa Liiduga ja ükski Brüsseli ametnik pole nõus võtma vastutust selle eest, et hakata Euroopa Liidust välja saatma inimesi, kes on Eestis suurema osa oma elust elanud. See lihtsalt ei tuleks kõne allagi. Sestap on Nugisel hea lubada seda, mis kunagi nagunii teoks ei saa, ja mille üle Eestil või eestlastel ka otsustusõigus puudub. Ehk siis, tema väited on selgelt populistlikud.

Selleks, et Eestist saata välja mittekodanikud, või ütleme siis, et vaenlase võimalikud sabarakud, peaks Eesti kõigepealt välja astuma Euroopa Liidust. Ja eraldama siis selleks raha, ehitama neile mittekodanikele Venemaale eluasemed, sest tänapäeva maailmas pole võimalik inimesi niisama välja saata nagu loomi, tapivagunis. See maksab omajagu raha, kui arvestada, et neid mittekodanikke on ligi 100 000 ja igaühe väljasaatmine läheb praegu maksma suurusjärgus miljon krooni, siis kulub kokku 100 miljardit. Ehk Eesti riigi ühe aasta eelarve. Võibolla veidi vähem, kui ka Venemaa on nõus omalt poolt üht-teist panustama. Ehk siis, see väljasaatmine on puhas valikute küsimus.

P.S. Ja mis puutub mitte-lojaalsusesse, siis on täna juba väga raske vahet teha, kes on mittelojaalne Eesti riigile, või kes lihtsalt võimulolevale valitsusele. Valitsust riigiga samastada oleks end demokraatlikuks pidavas ühiskonnas naiivne. Näiteks see, kuidas praegune valitsus lahendas pronkssõduri äraviimise, pani paljud venelased vihkama praegust valitsust, mitte aga Eesti riiki tervikuna. Sest ega need venelased nii lollid ka pole kui arvatakse, et ei saa aru, mis toimub. Mina olen seisukohal, et pronkssõduri oleks saanud ära viia ka ilma mürglita, kui seda oleks vaid tahetud. Miks seda ei tahetud, seda tuleb küsida Andrus Ansipi käest.

P.P.S. Ka sel oli põhjus, miks neid mitte-kodanikke välja ei saadetud: sest nad olid hea ja hõlbus odav tööjõud. Vaadakem tõele näkku! Paljud Eesti firmad, ja paljud Eesti top 500 ettevõtjad on neid mitte-kodanikke kõvasti ekspluateerinud, neile vähem palka maksnud selle eest, et nad korralikult keelt ei oska. Ja need mitte-kodanikud on samamoodi oma maksude ja tööga Eestit üles ehitanud kui ka eestlased. Ja ausalt öeldes on häbiväärne, kui hakata rääkima nüüd nende väljasaatmisest olukorras, kus nad nõuavad oma panuse eest inimväärseid elutingimusi. Kas see on siis mitte-lojaalsus. Mõelgem selle peale, sõbrad!

Kaks Rakvere meest räägivad, mis nad arvavad Peeter Võsa kandideerimisest linnapeaks

Otselink videole on siin, klikka siia!

Kaks Rakvere meest räägivad, mis nad arvavad Peeter Võsa kandideerimisest Rakvere linnapeaks.

Üks asjalik kommentaar olukorra kohta riigis

Saabus sissekande juurde "Eesti EI OLE demokraatia":

Inno tuleb ka endale tuhka pähe raputada! Pärast komparteilaste kõrvalesurumist olid "värsketel jõududel" n.ö organiseerunud tudengkonnal kõik hoovad, et asju paremaks muuta. Selle asemel kukuti prassima ja jooma, riigiametitesse edutati keskpäraseid pugejaid, sugulasi jmt mitte just kõige õilsamat laadi inimtõugu. Pugemine ja pealekaebamine oli akad org silmapaistmiseks nii valdav, et mida leidlikum teeskleja ja ilalõug, seda kindlamini võis sellise inimese leida ühel hetkel peaministri kantseleist mõnelt soojalt nõunikukohalt. Kui uim, keskpärasus ja autus valitsevad, siis ühiskond läheb umbe.

Inno kommentaar:
Tõepoolest, tuleb ka mul endal tuhka pähe raputada. Ma olen olnud ise sinisilmne ja olen paljude asjade juures, mis ei meeldi, või ei meeldinud, silma kinni pigistanud. Olnud pimestatud teatud emotsioonidest. Jätnud reageerimata seal, kus oleks pidanud reageerima.

Ma loodan, et blogis olen ma oma patte veidi suutnud kahetseda. Olen suutnud ridade vahele poetada mõtteid, mis tunduvad olulised, mida olen tahtnud juba varem välja öelda, aga pole julenud ega söandanud.

Mis ongi kummaline, on see, et kuigi lubasin endale juba ammu, et olen nii enda kui teiste vastu aus, ei ole ma seda ometi alati suutnud. Ja mis seal salata, olen seda teinud oma isiklikku kasu ja hüvesid silmas pidades. Viimased paar aastat olen seevastu püüdnud olla sellevõrra ausam, ja eks ma olen ka selle eest ka oma vitsad saanud. Ühiskond, mis on silmakirjalikkusest umbes, kardab ausust nagu tuld. Aga ma olen endiselt sinisilmne, ja loodan, et ühte koma teist annab ikka ära teha. Vähemalt enda panus anda.

Rakverelane avaldab arvamust Peeter Võsa kandideerimisest Rakvere linnapeaks

Otselink videole on siin, klikka siia!

Vaata, mis Rakvere kodanik arvab Peeter Võsa kandideerimisest linnapeaks.

Staarisaate tigedal Mihkel Raual on potentsiprobelemid

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Staarisaate-Mihkel kiusab ja alandab superstaarisaatesse pürgivaid noori, kirjutab Õhtuleht. Ja paistab, et mõnuga. Paljudele noortele on Mihkel Raua karmid sõnad kogunisti pisarad silma toonud.

Kohvik mõistab Mihkel Raua noorte, alles kujunemisjärgus ning niigi endas kahtlevate noorte inimeste mõnitamise ja neile hingepiinade tekitamise rängalt hukka ning leiab sellele ka selgituse.

Head noored, ärge muretsege. Asi ei ole teie lauluhääles. Te olete andekad ja proovige edasi. Kui ei näkka seekord, näkkab teinekord. Tähtis on mitte alla anda, vaid teha seda, mida süda kutsub. Kui armastate laulda, siis olete laulja. Kui armastate kirjutada, olete kirjanik. Ärge laske mitte kellelgi öelda, mida te väärt olete.

Asi on selles, et kiilaspeal ei tõuse. Tal on ilmselt suured probleemid oma matsaka naise Pärlega seksimisel ja seepärast ta nii tige ongi. Vaatab noori ja ilusaid näitsikuid, keda ta mitte kunagi ei saa, ja pritsib kibedusest mürki.

Soovitan noortel Mihkel Rauale öelda: Sul on potentsiprobleemid, kiilaspea. Ja lauluhääl pole sul ka suurem asi. Õietiöelda on see üsna traagiline. Oled luuser, kes pole elus mitte kui midagi saavutanud, ja elad seda nüüd ühes haledas riälitisaates noorte inimeste peal välja. Aga mis saastast ikka pikalt rääkida.

Otsi endale elu, lahuta naisest ära või midagi, kui sa muidu õnnelikuks ei saa, aga tee teistele inimestele teene ja kao teleekraanilt. Sinus ei ole mitte midagi erilist (samad sõnad, muide, mida oled öelnud nii paljudele noortele).

Irja,

Non fan

P.S. Kohvik hakkab nüüd Mihkel Raual erilise hoolega silma peal hoidma. Kõik tema tigedused saavad üles tähendatud ning kurjad sõnad ajaloo jaoks kirja pandud. Samuti mustad teod. Kõik info selle saast-inimese kohta on oodatud.

Saast teleekraanilt minema!

Veel üks teema, millest tavalised meestekad ei kirjuta: lesbro

Väljavõte värskest ajakirjast Details.

Veel üks teema, millest pole tavalistes meestekates olnud juttu: lesbro. Mis see on, küsite. Kohe seletan.

Eestis on väga levinud, et üks naine hängib ringi homomeestest paariga. Või moodustavad nad siis sellise sõpruskonna, kus on üks naine, enamasti abielus, näiteks Anu Saagim, ja siis üks homopaar, näiteks Mart Haber ja Taivo Piller. Saagim on nende poistega lihtsalt sõber, ja see on selline turvaline suhe meestega, mis ei tekita küsimusi, ütleme, Ristomattis. Ja selle sõpruse põhjus on see, et Saagimile meeldivad homomehed.

Nüüd on hakanud levima selline sõprus, kus üks mees hängib ringi lesbipaariga. Ja jällegi, mehe jaokjs suurepärane moodus suhelda naistega ilma, et oma naine kodus sellest skandaali teeks. Sellised on siis mehed, kellele meeldivad lesbid, aga mitte seksuaalselt, vaid lihtsalt meeldib rohkem naiste kui meeste seltskond, näiteks. Ja enamasti on nad täiesti tavalised mehed, kellele meeldivad sellised asjad nagu õlu, pidutsemine, jalgpall ja rinnad. Termin lesbro tuleb väljendist LEZ-bro, ehk nagu lesbi-vennad, või midagi seesugust. Heteromehed, kellele meeldib lesbide seltskond. Enamasti tuleneb see vajadusest, või võimalusest rääkida asjadest, millest üks mees teiste meestega, või oma naisega kodus rääkida ei saa. Samuti võib neid siduda ühine huvi: naised. Ehk siis käiakse koos naisi lantimas.

Ja vajadus on vastastikune. Näiteks lesbid räägivad, et saavad rääkida heteromehega seksist nii nagu nad ei saaks mõne naisega. Näiteks ei saa üks lesbi hüüda naiste seltskonnas: "Vahi, kus on tissid!" Mehed aga vastavad: "Ossa!" Paljudele lesbidele meeldib väljas hängida koos meestega, ja magada koos naistega.

Mul endal kahjuks puudub selline kogemus, väljas hängida koos lesbidega. Ma ei teagi, ausalt öeldes, kes on Eestis lesbid. Ene Ergmast on räägitud, siis Marju Kuut. Mari-Leen Albers ka ilmselt. Ja rohkem nagu ei teagi. Samas peaks neid olema suht palju, kui arvestada, et ka homomehi on päris palju. Ilmselt on lesbid siis oma suhetes tagasihoidlikumad. Ja kui kaks naist koos käivad, ka käest kinni, siis peetakse loomulikuks, et nad on lihtsalt sõbrannad.

Saagem tuttavaks: porno-põlvkond

Väljavõte ajakirjast Details.

Minu lemmikajakirja Details (mina nimetaks seda ajakirjaks viljakas eas meestele) värske septembrinumber paotab jällegi katet: kirjutab uuest põlvkonnast, millest Eestis armastatakse rääkida romantiliselt kui iseseisvas Eestis üles kasvanud põlvkonnast, või interneti-põlvkonnast, ent mis on tegelikkuses, ütleme, khmm, nn xxx- ehk porno-põlvkond.

Praegused 40-50-sed ei puutunud noorpõlves pornoga peaaegu üldse kokku, 30-40-sed pidid selleks varastama isa tagant filme või ajakirju, ent praegused 20-30-sed on seda saanud nautida täiesti vabalt ja tasuta, ja, nagu öeldakse, igast asendist. Mistõttu ei käi tänapäeva noored autobussi tagaistmel "nagistamas", vaid eelistavad selliseid stiile nagu "reverse-cowgirl anal". Teismeliste laste vanemad, küsige oma lastelt, mida see tähendab. Porno on kindlasti valdkond, kus kaasaja noorus on targem kui nende vanemad.

Interneti peamine olemus pole juba ammu hajameelsete teadlaste omavaheline infovahetus ega ka e-kirjade saatmine, vaid: PORNO. Seda enam olin ma mõned aastad tagasi üllatunud üht Tartu Ülikoolis kaitstud interneti meelelahutuse alast teadustööd oponeerides, kui selles polnud sõnagi pornost. Mis juba mitu aastat tagasi moodustas enamiku internetis liikuvast nö sisust. USAs tehtud uuringute järgi on 90% 8-16-aastastest noortest vaadanud internetist pornot.

Võtame näiteks sellise asja nagu "front facial". Ma ei hakka siin seletama, mis see tähendab, aga kes ei tea, küsige oma laste käest. Kunagi oli selline asi täiesti ebatavaline, õigem oleks öelda, et seda ei tuntudki. Ent enamik tänapäeva noorte seksuaalvahekordi just selliselt lõppevad, vahendab Details. Samuti on viimase paarikümne aastaga kahekordistunud anaalseksi harrastavate hetero-paaride hulk.

Selles, kui naine saab spermat näkku, pole enam midagi ebatavalist. Vastupidi, noored naised on selle üle uhked. Näiteks see, kui 8 meest ühele naisele näkku lasevad, paneb selle naise tundma end kuningannana. Nende 8 riista perenaisena.

Suhtumist pornosse võrreldakse noorte suhtumisega tubakasse 1960ndatel. Seda peetakse cool'iks. See ei tekita vähki, ent probleeme võib tekkida, kui noored saadavad üksteisele oma pilte. Millel võivad olla kurvad tagajärjed, nagu näitas Eestis mineva aasta palju kõneainet tekitanud juhtum, kus üks endast alastipilte saatnud teismeline poiss osutus väljapressija, või isegi maniaki ohvriks, ja sooritas suurest hirmust asja avalikukstuleku ees enesetapu. Mistõttu tuleks seda teemat, ma arvan, ka noortele rohkem lahti rääkida.

Ma räägin endast ka. Minu lapsepõlve "elamused" (olen sündinud 1970) piirdusid alates 13 aasta vanusest või nii ühe väikse krediitkaardi mõõtu kalendrikesega, mida siis kaunistas ühe küllaltki napis riietuses tsirkuse naisakrobaadi pilt. Selline väike ja tagasihoidlik, mis jättis küllalt palju ruumi fantaasiale, tagas privaatsuse ja ei reetnud mind kunagi.

Eestlaste sõda Eestis elavate venelaste vastu - nagu perevägivald

Eestis on kombeks, või on levinud arusaam, et kui Eestis elavad venelased kuskil sõna võtavad või oma õiguste eest seisavad, siis tuleb neile "otsustavalt" vastu astuda. Kuigi seda eriti ei tunnistata, käib külm sõda Eestis elavate eestlaste ja venelaste (või muulaste, nn migrantide) vahel. Mina leian, et see on võrreldav perevägivallaga.

Ma saan aru, et eestlased sõdivad oma sõdimata sõda nende venelaste peal, kes jäid Eestisse elama peale Eesti iseseisvumist. Nõukogude ajal võis neid nimetada 5. kolonniks, praegusel ajal, kui nõukogude liit on lagunenud, Eesti on liitunud Euroopa Liidu ja NATOga on selline võrdlus kohatu. Isegi kui Eestis elavad venelased teevad koostööd Vene võimustruktuuridega, ei ole nad võimelised kahjustama Eesti huve, või siis Euroopa Liidu huve, sest eestlaste kodumaa on alates 1. maist 2004. aastal Euroopa Liit, Eesti riigipiir on Euroopa Liidu piir ja Eestis antakse välja Euroopa Liidu passe, Eestis kehtib Euroopa Liidu seadus. Euroopa Liit ja Venemaa teevad tihedat koostööd igal alal, on partnerid, aktsepteerivad teineteist sellisena nagu nad on. Ja kuigi Eestis armastatakse rääkida vene ohust, siis isegi kui Venemaa peakski ründama Euroopa Liitu, on raske uskuda, et seda tehakse just Eestis, sest näiteks Bulgaaria kaudu oleks seda palju lihtsam teha. Bulgaaria on palju venestunum kui Eesti, seda kutsuti nõuka ajal isegi 16. liiduvabariigiks.

Aga mis siin ikka pikalt pläägutada. Point, milleni ma tahtsin jõuda on see, et eestlased tunnevad end Euroopa Liidu ja NATO seljatagusega nüüd tugevalt, et võivad peedistada ka Eestis elavaid venelasi. Teine küsimus on see, kuidas seda võtta. Mina võrdleksin seda perevägivallaga, kus siis ühes peres, kus liikmed peaks justkui kokku hoidma ja teineteist toetama, ühiselt raskusi ületama, otsustab pereisa, et tema kui kõige targem ja tugevam võib lubada endale, et kasutab vägivalda oma naise ja laste peal. Põhjuse selleks leiab, nagu öeldakse, alati. Näiteks tegi naine tänaval mõnele teisele mehele silma, või ajas laps laual lillevaasi ümber. Selline vägivald, nagu igasugune muu endast nõrgema tümitamine on alatu. Ja minu arust kuritegelik.

Ja alatu on pidada Eestis, valitsuse tasemel Venemaaga võitlust Eestis elavate venelaste kaudu. Sellel pole muud tulemust, kui et need venelased hakkavadki Venemaa võimudega koostööd tegema. Mis destabiliseerib olukorda Eestis. Ilmselt see ongi valitsuse eesmärk. Et siis sogases vees suuremat kala püüda. Ehk siis Eesti valitsus töötab vastu Eesti rahvuslikele huvidele. Nagu see oli ka 1930ndatel aastatel.

Unistus iseseisvast Eestist

Eestimaine viljapõld Lääne-Virumaal Vinni vallas.

Kas te teadsite, et enamus Eestis müüdavast alkoholist on toodetud USAs kasvatatud geneetiliselt muundatud nn GMO maisist?

Selle taustal on kummaline, et Eesti põllumehe tänavune viljasaak (mis on suures osas tervislik mahetoodang), mis on üle aastate parim ja vili ilusam, läheb suures osas raisku, kuna vilja hind on langenud väga madalale. Nii et vilja pole isegi mõtet põllult ära koristada. Samas Eesti põllumees oma viljast piiritust ajada ega viina teha ei tohi.

Samas tohivad Euroopa nn veinivööndi põllumehed küll oma kasvatatud viinamarjadest veini teha ja seda ka turu peal müüa.

Miks see nii on? Miks pole Eesti põllumees iseseisev, ei ole iseseisev otsustama, mida ta oma viljaga ette võtta tohib ja mida mitte? Tont seda ausalt öeldes teab. Ilmselt on see Soome riigi lobitegevuse tulemus, sest Soome riigis on alkoholimüük kuulutatud rangelt reguleeritud riigi monopoliks ja alkoholi aktsiis on kõrgeim Euroopas (ja sellele vaatamata on soomlased Euroopa suurimad joodikud). Ning, mis seal salata, alkoholi müügist laekub Soome riigi eelarvesse arvestatav rahasumma. Kui Eesti laseb alkoholi müügi vabamaks ja soomlased hakkavad senisest rohkem alkoholi järel Eestis käima, tähendaks see suurt lööki Soome riigi eelarvele. Ja sellega parajat matsu kogu Soome nn heaoluühiskonnale. Sestap ongi jõutud absurdse olukorrani, kus Eestis poes müüdav alkohol on valmistatud USAs kasvatatud GMO maisist ja Eesti põllumees peab oma vilja põllule jätma.

Minul on tegelikult selline unistus, et Eesti põllumees võiks vabalt oma toodangut müüa, ja ka piiritust, õlut ja mõdu teha ning seda turu peal müüa. Mul on unistus iseseisvast Eestist.

Venemaa võiks Petseri ja Jaanilinna Eestile tagasi anda

Väljavõte Delfi veebist.

Üks põhjus, miks Venemaa ei taha tunnistada Tartu rahulepingu jätkuvat kehtivust on asjaolu, et siis peaks Eestile tagasi antama ka Narva tagune ala ja Petseri, mis Stalini režiimi aegsete ümberkorralduste käigus Venemaa aladega liideti.

Ja kuigi Lennart Meri olla suure suuga Boriss Jeltsinile lubanud, et neid alasid Eesti enam tagasi ei taha (ja seda mõtet pooldab ka üks osa eestlasi, ning märksa suurem hulk venelasi), võiks Eesti ikkagi jääda oma põhimõtetele kindlaks. Sest kui eestlased nägid palju vaeva sellega, et taastada 1918. aastal asutatud Eesti riigi järjepidevus, siis peaks olema auasi seista ka selle riigi piiride eest. Nii nagu seda teeb Jaapan, mis nõuab visalt tagasi oma Kuriili saari, millest osa läks pärast teist ilmasõda Venemaa koosseisu. Ja kui Jaapan, mis ilmasõja ajal oli pealegi vaadeldav kui agressor ja natside liitlane, kui Jaapan seda teeb, miks ei võiks seda teha väike Eesti, mis jäi täiesti ilmsüüta oma aladest ilma.

Või süüdistab Venemaa Eestit ka Saksa okupatsioonis?! Ja pealegi, kes oli selles süüdi, et Natsi-Saksamaa okupeeris Eesti?! Jälle eestlased? Siin peavad venelased küll peeglisse vaatama. Nende endi juht oli Stalin (keda nad hiljem küll maapõhja vandusid, aga see ei muuda asja olematuks), kes sõlmis liidu Hitleri endaga. Ja mis veel alatum: jagasid salaja omavahel maailma. Ja sedasi aitasid tegelikkuses Hitleril vallutada Poola, Balti riigid, ja pärast tungida Venemaale kallale. Stalin kui Venemaa juht ise sillutas teed Hitleri kallaletungile Venemaale. Mis tulenes Stalini enda suurest ahnusest ja rumalusest.

Mina väidan, et kui Stalin poleks Hitleriga diili teinud, poleks Saksamaa mitte kunagi jagu saanud Poolast ega Balti riikidest. Venemaa ise hävitas puhvertsooni, mis oleks neid endid kaitsnud. Sest, ei Poola ega Balti riigid poleks niisama mitte kunagi Venemaale kallale läinud.

Samuti peaks venelased meelde tuletama seda, et ilma välisabita poleks nad sakslaste armeest jagu saanud.

Ja eestlastel tasuks õppida diplomaatiat jaapanlastelt. Nad ei anna järele, aga ei viibuta ka pidevalt rusikat teise nina all. Ja oma alade tagasisaamisel on neil šansud suuremad, kuigi õigust neil palju vähem.

Ansiplased jätkavad Eesti puhastamist vanadest ja väetitest

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Viimasel ajal on järjest rohkem sõnumeid liikvele läinud ansiplaste hävituspataljonide kohta, kes siis on asunud Eestit puhastama vanadest ja väetitest, et täita Andrus Ansipi valimislubadust: viia Eesti kiirkorras 5 rikkama riigi hulka. Ja see juhtub seda kiiremini, mida rutem vabanetakse vanadest ja väetitest.

Seni on Ansipi tegevust saatnud rahva kestvad kiiduavaldused, inimesed justkui naudivad laastamistööd, ent tuleb meeles pidada, et hävituspataljonlased võivad ajapikku praktiliselt igaühe koduõuele jõuda. Nii nagu vanasti Eesti ajal: venelased lasti ilma vastupanuta sisse ja pärast oldi hädas, kui paljud maha löödi või küüditati.

Võsa jätkab Võsareporteri saadet ka linnapeana! (Teine osa intervjuust Rakvere linnapeakandidaadi Peeter Võsaga)

Otselink videole on siis, klikka siia!

Peeter Võsa jätkab seletamist, miks ta kandideerib Rakvere linnapeaks. Võsa räägib, mis rakverelasi ees ootab.

Võsa lubab, et jätkab armastatud Võsareporteri saatega ka pärast linnapeaks saamist.

Võsa kutsub rakverelasi endaga koos rattaga sõitma, kogunemine on reedeti (täna sõitmist erandlikult ei ole) kell 18 Rakvere sildi juures kesklinnas, Tsentrumi kaubakeskuse ees, vana turuhoone kõrval. Igaüks saab Võsalt pärida, mis südamel.

Peeter Võsa räägib, mitu miljonit ja munitsipaalkorterit ta on saanud

Otselink videole on siin, klikka siia!

Vaata intervjuud Rakvere linnapea kandidaadi Peeter Võsaga, kes avalikustab, mitu miljonit ja munitsipaalkorterit on talle antud. Võsa räägib, miks ta kandideerib Rakvere linnapeaks, mis ta Rakvere linnast arvab. Ja mis talle linna praeguse juhtimise juures ei meeldi.

Ilves hakkab pikapeale presidendiks saama

Väljavõte Postimehe veebist.

Tea kas president Ilvest on mõjutanud alkoholist loobumine ja muud tervislikud eluviisid või mis, aga tundub, et ta hakkab lõpuks ometi presidendiks saama.

Ilves alustas sealt, kust Meri lõpetas: päevapoliitikast pimestatuna, omamata laiemat visiooni. Tunnistagem ausalt, oma karjääri viimastel aastatel kapseldus Meri oma Armuneeme compound'i, kuulda oli vaid sellest, kuidas ta kutsus sinna igasugu võõrapäraste nimedega tegelasi välismaalt, ent oma rahva jaoks jäi ta üha kaugemaks. Ja sealt alustas ka Ilves oma karjääri: tema Ärma talust, noobli nimega Erma Park'ist sai rahvusliku tõusiklikkuse etalon. Ilves oli demonstratiivselt rahvast kaugel, justkui rikas Kanada onu, kes oli üle mitmekümne aasta tulnud tutvuma oma kauge kodumaaga.

Muutust Ilvese suhtumises võis märgata pärast seda, kui tema õigusnõunikuks sai Ülle Madise, üks targemaid naisi Eestis. Alates sellest ajast on Ilvese suhtumises toimunud pööre, mis väljendus hiljuti otsustavas vastuseisus Riigikogus heakskiidu saanud nn pronksiöö seadusele, millega oleks laps koos pesuveega peldikupotist alla lastud, kui piltlikult väljenduda.

Meri oli sõja-aja laps. Ja eks see mõjutas ka tema olemust, lisas tema suhtumisse paraja annuse irooniat ja küünilisust. Ilves on hipi-põlvkonna kasvandik. Ta on teinud ülikoolis kanepit ja flirtinud kommunistlike vaadetega. Obama põlvkonna mees. Tema suhtumine ellu peaks olema vabam ja siiram. Idealistlikum.

Ma arvan, et tegelikult on Ilves idealist. Muidu poleks temast saanud Raadio Vaba Euroopa toimetajat. Temast poleks saanud Eesti välisministrit. Eurosaadikut. Ega ka presidenti.

Suur õnnetus on laskunud maa peale: Meie Intsu lahkub Laidoneri muuseumi kohalt

Väljavõte Äripäeva veebist.

Ei ole võimalik! Meie Intsu, kes nii vapralt võitles omale välja auväärt kindrali, kõigi eestlaste isa, Johan Laidoneri mälestuseks loodud muuseumi direktori koha, ja pürgis edukalt eesti rahvast esindama kurjade Brüsseli onude juurde, on nüüd jäämas ilma muuseumikohast. Kuidas nii?! Kuidas saab toimuda selline ebaõiglus, iseseisvas Eesti Vabariigis.

Selline mees nagu meie Intsu peab jätkama muuseumi direktori kohal! Ja Brüsseli koht on nagunii pigem auamet, seal mingit erilist tööd või tegevust pole. See on koht, kust saab raha, et siis minna eluga edasi: näiteks kandideerida Tallinna linnapeaks. Meie Intsu sobiks suurepäraselt. Ja siis võiks meie Intsu olla veel ka president. Mõelge, kui vahva: kui meie Intsu oleks ühtaegu nii muuseumi juht, eurosaadik, Tallinna linnapea kui Eesti president. Kuidas teda siis imetletaks, sellist sangarit, keda kõik vanemad toovad oma lastele eeskujuks, kelle pildike oleks iga eestlase öökapil. Kuidas ta jõuab, küsite? Aga pole probleemi. Suur mees jõuabki palju. Meie Intsu on veel palju enamaks võimeline.

Ja nüüd siis selline obadus, jääb oma muuseumikohast ilma. Sellest on kahju.

Jessas, mis Kaur Kenderist on saanud! Ja uus Ingrid on sündinud: Anastasia Kender.

Väljavõte viimasest MK-Estonia'st.

Njah. Ma ei teagi, kust alustada. Kui ma Kenderiga mõned aastad tagasi suhtlesin (siis, kui ta veel ühte koma teist kirjutas), siis rääkis ta ikka aeg-ajalt oma Nastjast, kes pidi olema armas ja õrna hingega tütarlaps, tõeline headus ise, pidi olema pärit Ukrainast, ja õppima eesti keelt. Selline tore tüdruk. Nastjake.

Aga nüüd ma tunnen Kauris ära iseennast. Kõigepealt on sellest Nastjakesest saanud Anastasia. Kes siis ühines äsja Reformierakonnaga, ilmselt on siis läbi käinud ka Peep Vainu "koolituselt", nagu ka Ingrid (Ingrid, muide hakkas ka ühel hetkel ootamatult Reformi eelistama, kui oli varem kogu aeg Isamaaliitu valinud). Ja kes, nagu ta ütleb intervjuus ajalehele MK-Estonia, ei räägi kodus sõnagi eesti keelt, ja sunnib ka Kauri vene keeles rääkima, nii et lapsed saavad eesti keelt rääkida vaid siis, kui nad on Kauri vanemate juures.

Edasi räägib Anastasia, kuidas peres on võim tema käes, püksid tema jalas, ja kui Kaur õhtul väljas olles telefoni ei võta, siis helistab ta Lukuabi'sse ja laseb lukud ära vahetada. Nii et Kaur peab karistuseks öö tänaval veetma.

Nojah, pole midagi öelda, oli Ingrid mis ta oli, aga lukke ta kunagi ei vahetanud.

Siis räägib Anastasia, kuidas neil sündis kaks poega, ja siis tahtis ta tütart, aga sündis ikka poeg. Nüüd mõtlen, et jumal tänatud, et ma Ingridiga veel kokku ei jäänud kolmandat last tegema. Ingrid muudkui rääkis, et teeme veel ühe lapse, et siis saab suhe korda, siis hakkame omavahel klappima, ja ma peaaegu hakkasin teda uskuma, ja ka seda, et võib sündida Ingridi igatsetud tütar (tegelikult tahtis Ingrid juba algusest peale ainult tütreid, aga justkui saatuse irooniana sündisid järgemööda ainult poisid), ja siis ta leebub. Ent nagu nüüd tuleb välja Anastasia Kenderi jutust, siis ootas tema ka muudkui tütart, aga sündisid poisid, ja, pange nüüd tähele: ka kolmas tuli poiss. Ja Anastasia on karmim kui eales varem. Vähemalt mulle tundub, et Kaur jääb tema kõrval üha enam ja enam kössi, isegi kirjutanud pole ta enam midagi. Ja pole ime, loomingulisel inimesel kaob sellise elu juures igasugune loomise isu. Nühid vaid vaikselt mingit asja, mingit loomeindu pole. Tean seda omast käest.

Siis on huvitav lugeda, kuidas Anastasia on samasugune kontrolli-friik nagu Ingrid. Meest üldse ei usalda. Ja kirjeldab, justkui tema oleks kodus A ja O. Ent ma usun, et Kaur on tegelikult väga hea ja armastav mees, aga kannatab tohutult sellise naise käpa all. Ja muide, ka Anastasial meeldib Kaurile parfüüme kinkida, nagu Ingridil mulle. Ja seda, nagu aru saan, mitte siirast soovist meest rõõmustada, vaid sellepärast, et mees hästi lõhnaks. Nii nagu mina Ingridile, nii on ka Kaur Anastasia'le vaid käevangukaunistus, keda siis kõik teised naised imetlevad. Nii Anastasia kui Ingrid naudivad teiste naiste kadedaid pilke.

Panen siia mõned väljavõtted intervjuust Anastasia Kenderiga:
- Mis sind köitis Kauri juures?
- Arvatavasti see, et ta on kiilas. Eriline. Kiilaspäisus erutas mind. Mulle meeldivad sellised mehed. Ta on selline tugev, brutaalne.
- Eestlasi peetakse külmadeks meesteks.
- Kaur pole eestlane. See tähendab, et rahvuselt on ta eestlane, aga temperamendilt - kuum vene mees.

- Ma olen kuulnud sinu suurepärast fraasi selle kohta, et majas räägitakse selle keeles, kes on majas peremees.
- Jah, me räägime vene keeles. Kui me Kauriga käima hakkasime, siis ütlesin ma kohe, et kodus tahan ma kuulda ainult vene keelt. Kaur vastas "hea küll, nagu ütled". Ja ma sain aru, et sellest mehest võib üht-teist välja pigistada. Ma arvan, et lapsed peavad aru saama ja rääkima selles keeles, mida räägib nende ema. Ma ei taha rääkida lastega kehva eesti keelt.

- Miks käivad lapsed juudi gümnaasiumis?
- See oli meil Kauriga ühine otsus. Meie jaoks on tähtis, et Dominic'i jaoks saaks kool teiseks koduks. Ma ise hakkasin ka ivriiti õppima.

- Sinu meest võib tihti näha linna peal Ferrariga ringi sõitmas või pidudel. Jääb mulje, et ta on elumees.
- Meil on sellega karm. Kui midagi pole nii nagu peab, siis teen ma kohe vastukäigu.
- Lööd?
- Ei löö, aga võin. Parem on mind mitte endast välja viia. Ma olen teatud piirini väga rahulik. Algul kannatan ära, pärast võin aga järsku plahvatada, ja kahe minuti pärast olen jälle rahunenud. Leebun kiiresti.
- Kas teil on olnud suuri tülisid, mil sul on tundunud, et asjata sidusid end Kauriga?
- Üks oli. Siis ma vahetasin ukseluku ära.
- Miks?
- Et ta järgi mõtleks. Mind ajab endast tohutult välja, kui telefoni ei võeta. Kui läksid kuhugi lõõgastuma, pole probleemi, aga ole nii kena - võta telefon vastu. Kui mees ei vasta, võtan ma kohe vastu otsuse - helistan Lukuabi'sse.

- Kas te käite kuskil koos?
- Käime nii koos kui eraldi. Mina kohtun oma sõbrannadega, tema oma sõbrannadega (nali). Mitte keegi ei kontrolli kedagi. Kui me lähme kuskile koos välja, ja ta näeb hea välja, siis ma alati vaatan: kes teda vaatab, ja kuidas. Mulle väga meeldib jälgida.
- Ja pärast kodus riidled?
- Ei, me naerame koos.
- Kuidas te puhkate?
- Peamiselt koos lastega. Kord aastas, talvisel koolivaheajal. Möödunud aastal ei sõitnud kahekesi koos kuhugi- kool, töö. Ent kogu perega käisime Krimmis. Minu ema vanemad elavad seal, ma olen seal sündinud. Seal on väga lahe. Kui me Kauriga kuhugi sõidame, siis paariks päevaks, mitte rohkem. Siin käime kinos, teatris, ja eri vastuvõttudel.

- Sa oled karm. Kes sa oled horoskoobi järgi?
- Kalad.
- Kalad peaks olema leebed.
- Ma olen hai. Või piraaja. Poistega on nii vaja. Ma olen ise saanud karmi kasvatuse.
- Kell 9 õhtul pidid olema kodus?
- Jah. Koolipidudelt kell üheksa või pool kümme. Kui tekkisid esimesed diskoteegid, lubas ema tulla kell 11. Ta võis ka mulle järgi tulla ja käe otsas koju tuua.
- Aga mis kell peab mees kodus olema?
- Kui ta on töö juures, siis ta alati hoiatab, mis kell koju tuleb. Näiteks, kell 11 õhtul. Kell 11.15 ma juba helistan. Kui ta on autoga, siis ma ei muretse. Siis ta ei joo. Aga kui ta on ilma autota, siis võib ta olla joonud, ja siis ma muretsen - meil on ju tänaval ohtlik. Siis ma jätkan helistamist, kuni ta on kodus. Kui ütlesid, et tuled kell 11, siis ole kena, ja tule.
- Kas sul endal on olnud mõtteid maha istuda ja ka midagi kirjutada?
- Võib-olla on isegi olnud. Mõnikord laman öösel ja mõtlen: vaja oleks midagi kirjutada.
- Miks sa öösel ei maga?
- Tahaks oma mõtetega üksi olla. Panen lapsed magama, surfan internetis. Ma olen mõelnud sellele, et kirjutada. Aga pärast mõtlen: kirjutamiseks peab maha istuma. Kui keegi (võibolla Kaur) midagi kuskil minus veidi liigutab, siis võib olla. Aga nüüd mitte. 40selt.

- Kas te planeerite neljandat last?
- Tüdrukut. Võib-olla aasta või kahe pärast.
- Aga kui tuleb jälle poiss? Jääte viiendat ootama?
- Ei. Viiendat ei tule. Kuidas juudid ütlevadki: igal lapsel peab olema paariline. Leonil paariline puudub. Mina tahan tüdrukut. Sõbrannad ütlevad, et mulle pole vaja tüdrukut, ma saan ainult poistega hakkama. Või ütlevad: vaja on tüdrukut, et muutuksid veidi pehmemaks. Aga vaevalt ma pehmeks muutun.
- Kas sa mehe raamatuid loed? Küsid, millest seal juttu, või ta ise räägib?
- Kuivõrd Kauril on ainult üks raamat vene keelde tõlgitud, siis olen ma ainult seda lugenud. Kui veel tõlgitakse, siis loen veel midagi tema loomingust.

Ära tee välja, Tiit! Vabadusvõitlejad, täiskäik edasi!

Väljavõte Delfi veebist.

Kohvik toetab 100 %-liselt vabadusvõitlejate Tiit Madissoni algatust taasluua ERSP ning laupäeval, 22. augustil kell 12 Tallinna Hirvepargis toimuvat rahvakoosolekut.

Ja vana nunn Lagle Parek võiks mitte möliseda. Teist, Lagle Parek, Tunne Kelam jt, kes te ehk kunagi olitegi vabadusvõitlejad, on saanud armetud võimu perse lakkujad. Just nii, VÕIMU PERSE LAKKUJAD. Nii et ärge kobisege, kui tõelised vabadusvõitlejad tegutsevad.

Laupäeval Hirvepargis näeme, raisk!

Inno kommentaar:
huvitav on vaadata, kuidas ajalugu kordub. Nii nagu 20 aastat tagasi, nõuka ajal, nii ka nüüd on võimuorganid Madissoni tegevuse vastu, hirmust siis, et rahvas võib Madissoniga kaasa minna. Ja nii nagu siis, nii ka nüüd otsitakse Madissoni tegevuses seoseid natsismiga (mõnede arvates oli ka Eesti iseseisvumine üks natslik üritus). Ent Madisson on ja jääb Madissoniks. Tema tegevus paarkümmend aastat tagasi oli liblika tiivalöök, mis muutis nii mõndagi. Ja ma ütleks, et eesti rahva jaoks mitte just eriti kehvas suunas.

Sõnumeid koondamiste-rindelt: Kreenholm vabaneb veel 300 töötajast

Saabus selline sõnum:

Narvas paiknev ja Rootsi Boras Wäfveri omanduses olev tekstiilitööstus Kreenholm on otsustanud täiendavalt koondada umbes 300 töötajat, jätkates tegevust ligikaudu 500 inimesega.
2516 töötajat on Narva kunagine uhkus, Kreenholmi vabrik, koondanud alates 2003. aastast.
iluspoiss

SAHIN: Rakvere-Üllar teeb äri ka kodututega

Rakvere-Üllar, ehk Üllar Vaserik, väljavõte Rakvere linna veebist.

Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, ja naksid nagu taksid, ning kes ei maga ega söö, annavad teada, et Rakvere-Üllar, ehk Üllar Vaserik, teate, see linnapea Andres Jaadla äripartner, ja volikogu esimehe Mihkel Juhkami parim sõber, et see mees teeb äri ka kodututega.

Mõni päev tagasi oli juttu sellest, et kuigi Juhkami ja Jaadla on andnud Vaserikule niigi hea otsa kätte Rakvere linna matuse- ja surnuaiaäris, on mees nii naglaks muutunud, et esiteks äritseb surnuaia kruntidega, ja nüüd siis ka kodututega. Kus ta siis keerab surnud kodutu lihtsalt vaiba sisse ja viskab auku, ning kirsturaha, mis riigi poolt ette nähtud, pistab omale tasku.

Ai-ai, Üllar. Kuidas siis nii?! See on juba alatu!

Kas lahutatud meestest saavad paremad isad?

Väljavõte huffingtonpost.com veebist.

Ajakirjanik Jill Brooke kirjutab Huffington Post'is, et saavad jah.

Ma teiste kohta ei oska öelda, aga kuna ma ise olen ka lahutatud isa, siis võin enda kohta üht-teist rääkida. Kõigepealt pean märkima seda, et ma pole pärast lahutust lapsi näinud. Mu ainsad kontaktid nendega on olnud kingitused, mida olen neile saatnud, sünnipäevaks ja jõuludeks. Ning sms-id vanemale pojale. Ma muidugi ei tea, kas nad on need kätte saanud, aga ma loodan, et on. See on olnud nii viimased neli aastat.

Kas ma olen hea isa? See on minu jaoks valus küsimus. Sest kui ma oma vanematekodust lahkusin, siis lubasin endale, et minust saab oma lastele maailma parim isa. Selline isa, kel on alati laste jaoks aega, laste sünnist saadik, kes kes nendega koos mängib, neid igakülgselt arendab, näiteks paneb kokku Lego maja, küpsetab lastele pühapäeviti pannkooke, käib lastega kinos ja loomaaias, talvel suusatamas ja suvel jalgrattaga sõitmas, metsas jalutamas, McDonalds'is või Hesburgeris friikaid söömas, kes lahendab kõik probleemid sõnadega, kes ei tarvita laste kallal vägivalda, ja on alati laste jaoks olemas. Ja mul õnnestus olla selline isa! Seda tervelt 10 aastat!

Minu jaoks oli olla hea isa suur auasi. Sest ma olen ise pärit kodust, kus vanemad omavahel kogu aeg tülitsesid. Ja kus vägivald oli igapäevane asi. Ja ma olin endale lubanud, et mina oma lähedaste kallal vägivalda ei tarvita. Ja kuigi ma tegin kõik selleks, et mu enda ja mu laste kodu ei muutuks selliseks nagu oli olnud minu lapsepõlvekodu, ei suutnud ma seda ometi ära hoida.

Mu endine naine muutus ajapikku üha vägivaldsemaks. Ja ma ei suutnud enam vastu seista kiusatusele samaga vastata. Ma tundsin, et kui asjad samas vaimus edasi lähevad nagu nad läksid, muutun ma ise samasuguseks vägivallatsejaks nagu oli olnud minu isa. Kes siis peksis nii oma naist kui lapsi. Siis kui tal oli sitt tuju. Ma kartsin, et ma ikse muutun samasuguseks. Ei, ärge saage valesti aru, mu isa ei võtnud napsi, tegi sporti, luges ajalehti ja ajakirju, oli igapidi tipp-topp mees ses suhtes, aga aeg-ajalt lendas katus ära. Lihtsalt lambist. Minu ema polnud seevastu üldse vägivaldne, vaid pigem selline, kes lasi end tümitada.

Aga mina ei tahtnud, või ei suutnud olla ka selline nagu oli minu ema. Sest ma ise ei kiitnud seda heaks, et ema end nõnda tümitada lasi. Vastupidi, ma heitsin talle seda ette. Et ta ise minema ei läinud. Sest koju jäädes ei suutnud ta olla hea ema. Tal olid närvid läbi, ta oli pidevalt haige, ja suri noorelt.

Ning ma ise just nii tegingi. Nagu ma oleks oma emal soovitanud teha. Ma läksin minema. Ja teeksin samamoodi ka nüüd.

Kas ma oleksin olnud parem isa, kui oleksin jäänud, ja muutunud siis kas ise vägivaldseks, või lasknud end edasi tümitada? Ma arvan, et mitte.

Ma arvan küll, et lahutatud meestest saavad paremad isad.

Virumaa Teataja töötajad saavad palgaks sandikopikaid?

Tuli selline vihje:

Muide, Virumaa Teataja töötajad saavad töötasuks ka vaid sandikopikaid. Hea, et nad üldse midagi teevad. Vaadake, kes on lehe omanikud - need on tegelikult külakurnajad. Jaadlast on VT esiküljel isegi olnud negatiivne uudis.

Inno kommentaar:
ma olen ka kuulnud, et viimasel ajal pigistatakse ajakirjanikest viimast, ja palka muudkui vähendatakse. Ajakirjanik on pidevalt mitme tule vahel: ühelt poolt omanik-väljaandja, kes nõuab üha rohkem, ja teiselt poolt lugejad, kes pole kunagi millegagi rahul.

Virumaa Teataja ja paljude Eesti kohalike lehtede omanikud on ühelt poolt Norra meediakontsern Schibsted, keda Eestis esindab Mart Kadastik. Ja teiselt poolt kohalikud ettevõtjad Peep Kala ja Margus Mets.

Ma saan ka sellest aru, et kohalikus lehes võib kohaliku võimu kritiseerimine tähendada aastatepikkust vaenu ning ignoreerimist, mis muudab töö veel raskemaks. Ent SEE EI OLE VABANDUS. Kui asi on käest ära, siis peab kohalik leht sekkuma. Sest kohalik leht kannab vastutust kõigi lugejate ees, ja kui ta ainult võimu huve esindab, siis riskitakse sellega, et suur osa inimestest seda lehte ei telli ega loe. Mistõttu on ka lehe tulemused nigelad. Eestis on levinud tava, et lehtede omanikud võtavad teatud poliitikutelt raha mustalt, või saavad muid hüvesid, ja suunavad siis vastavalt ajakirjanike tegevust. Ent ajakirjanikud ei tohiks sellega leppida. Seda on muidugi lihtne öelda, ja raske teha. Aga ma ütlesin selle välja.

Ja üks asi veel. Kohalik ajaleht peaks näitama rohkem oma võimu. Tantsima nagu piits kohalike võimutegelaste turjal. Siis on lihtsam ka tellijaid leida. Näiteks Äripäevast, või Bonnieri grupist on tuua üks hea näide, kuidas Bonnieri grupi praegune tähtis juht Vibjörn Madsen oli kunagi Norras ühe kohaliku lehe toimetaja. Ta käis läbi kõik kohaliku omavalitsuse kodud, pakkus lehte, rääkis maast ja ilmast, uuris inimeste arvamusi ja kogus infot, ning selle tulemusel kasvas lehe lugejaskond ja trükiarv ühe aasta jooksul mitu korda. Ma arvan, et see on jõukohane ülesanne kõigile Eesti kohalike lehtede toimetajatele.

Üks humoorikas sissekanne Priit Toobali blogis

Väljavõte Priit Toobali blogist.

Üks päris humoorikas analüüs Reformi "värskele" reklaamikampaaniale Priit Toobali blogis.

Issand, kui palju miljoneid võis sellele kampaaniale kuluda!!! Ja seda kõike, ärgem unustagem maksumaksja taskust, sest Reformi suurim sponsor on Eesti Vabariigi maksumaksja (see, kellelt Reformi juhitav valitsus üha rohkem raha välja pressib- loe ka Heldur Meeritsa kommentaari selle kohta, kuidas Reformierakond lõpuks kapist välja tuli!!!).

Eesti EI OLE demokraatia

Armastatakse rääkida Eestist kui demokraatlikust riigist. Ma väidan, et Eesti ei ole demokraatlik riik.

Või, kui öelda, et Eesti on demokraatlik riik, siis on ta täpselt sama "demokraatlik" nagu seda on Gruusia, Afganistan või Pakistan.

Ilmselt see pahandab paljusid, ent lisan ka seda, et Eesti pole kunagi olnud demokraatlik riik. See on valus teadmine, aga see on tõsi. Selgitan.

Levinud seletuse kohaselt tähendab demokraatia, ja ka otsetõlkes rahva võimu, mida siis teostatakse läbi valimiste. Öeldakse, et kui toimuvad valimised, ja kui keegi on võimule tulnud läbi valimiste, siis on ta demokraatlikult valitud. Seda on rõhutanud Eesti riigijuhid, ja seda rõhutas ka Gruusia liider Mihhail Saakašvili: et ta on demokraatlikult valitud president.

Valimiste puhul omakorda rõhutatakse seda, et need peavad olema vabad, mis siis levinud seletuse kohaselt tähendab, et peab olema valida mitme erineva kandidaadi, või erakonna vahel. Eestis levinud seletuse kohaselt polnud näiteks Nõukogude Liit sellepärast demokraatlik, et olid keelatud kõik muud poliitilised ühendused peale kommunistliku partei. Ja niipea, kui tekkisid muud ühendused, hakati rääkima demokraatiast.

Mina aga väidan, et võimalus valida mitme eri kandidaadi vahel ei tähenda veel kaugeltki demokraatiat. Juba vanas Kreekas, või Ateenas, kust demokraatia idee pärineb, tähendas demokraatia kõigi kodanike osalemist riigi juhtimise, otsustamise protsessis. Neil oli selleks ka aega, sest kodanikud tööd ei teinud, nad tegelesidki riigiasjadega. Tööd tegid orjad. Tänapäeval, mil orjapidamine on keelustatud, ja enamik inimesi teeb elatise teenimiseks tööd, on riigi juhtimine delegeeritud rahvaesindajatele. Ja nüüd jõuame olulise momendi juurde: neid inimesi, kes igapäevaselt riigi juhtimisega ei tegele, aitab otsuste tegemise juures AJAKIRJANDUS. Kaasaegses demokraatias on ajakirjandusel võtmeroll selle demokraatia teostamise juures. Sestap räägitakse sellistes tuntud demokraatiates nagu USA sõnavabadusest, poliitilise väljenduse vabadusest, ajakirjandusvabadusest. Sest peetakse normiks, et ilma sõnavabaduseta ei ole demokraatiat. Ja ainult sõnavabadus tagab kaasaja ühiskonnas inimestele otsuste tegemiseks vajaliku informatsiooni.

Nüüd räägitakse sellest, et Eestis on sõnavabadusega kõik korras. Mina aga väidan, et ei ole. Eestis on tuua mitmeid näiteid sellest, et kohalikud ajalehed on kohaliku võimu käepikendused. See on kujunenud lausa normiks (põhjendatakse sellega, et "Eesti on väike", "kõik tunnevad kõiki", "nagunii ei saa kõigest kirjutada"). Mistõttu puudub kohalikul tasandil inimestel informatsioon selle kohta, MIS TEGELIKULT TOIMUB. Ehk, kohalikul tasandil ei saa Eestis rääkida poliitilise väljenduse-, ajakirjandus- ega sõnavabadusest. Ega ka demokraatiast.

Olukord pole parem ka riigi tasemel. Kuigi riigi tasemel tehakse nägu, et sõnavabadusega on kõik korras, ei saa rääkida sõnavabadusest olukorras, kus inimesi pannakse nende sõnade eest hullumajja. Ajakirjandusvabadusest ei saa rääkida olukorras, kus Eesti ajakirjandus on ühe suure grupeeringu- Schibstedi-Ekspress Grupi - kontrolli all ja sel grupeering teenib võimuloleva klanni huve. Ja pole siis imestada, et seesama ajakirjandus ei kirjuta ridagi sellest, kuidas inimene (ühe võimuerakonna endine liige) pisteti tema sõnade eest hullumajja, ega ka sellest, kuidas Riigikohus selle inimese hiljem õigeks mõistis.

Eesti pole demokraatia, siin vaid imiteeritakse demokraatiat. Ja tegelikkuses pole ka kunagi olnud. Sest rahvas, mida väidetakse olevat kõrgeima võimu kandja, pole seda võimu kunagi kandnud, ega omanud. Eestis pole välja kujunenud vaba ajakirjanduse, sõnavabaduse, poliitilise väljendusvabaduse traditsiooni, mistõttu rahvas kobab sõna otseses mõttes pimeduses, ja tulistab seetõttu huupi. See oli nii nn Eesti ajal, nõukogude ajal ja on ka praegu.

Mis siis Eestis valitseb? Irja on öelnud, et Eestis valitseb aristokraatia, ehk mitte rahva võim, vaid eliidi (kõige targemate, tugevamate ja pühendunumate) võim. Või siis oligarhia, väheste võim, mis valitses Nõukogude Liidus ja on levinuim valitsemisvorm ka endistes sotsmaades, näiteks Venemaal. Kas vaidlete vastu?

Mis linna ajaleht on Virumaa Teataja?

Väljavõte Virumaa Teataja veebist.

Kui suuremates linnades on kohalikud lehed enam-vähem tasemel, ja seal aitab asjadel silma peal hoida ka üleriigiline ajakirjandus, siis tundub, et väiksemates linnades kestab edasi justkui õitsev nõukogude aeg. Kus siis kohalik leht kiidab kohalikule võimule vaid takka, et kõik on nii tore ja hea, nii nagu see oli tavaks ka nõuka ajal.

Ja ma saan aru, kui tegemist on linna või kohaliku omavalitsuse enda propagandaväljaandega. Aga kui seda teeb end sõltumatuks pidav väljaanne, siis on see pehmelt öeldes kummaline. Sest mingit tsensuuri, mis nõuka ajal ajakirjandust kimbutas, enam ei eksisteeri.

Näiteks ei ole võimalik aru saada, mis linna leht on Virumaa Teataja, mis ilmub küll formaalselt Rakveres, aga mis Rakvere linna probleemidest ei kirjuta. Isegi mina, kes ma olen elanud Rakveres nüüd veidi enam kui aasta, tean, kuidas Rakvere linna praegused juhid linnarahva tagant raha varastavad, sellele on tähelepanu juhtinud isegi Riigikontroll, ent linna ajaleht sellest ei kirjuta. Ja kui linnapeakandidaat Peeter Võsa linna probleemidele ääri-veeri tähelepanu juhtis, siis kukkus ajaleht pröökama, et alanud on "poripritsimine", et Võsa "lahmis praeguse linnavõimu kallal". No tohhoo tillaja! Kuramus, linna leht peaks ISE sellistest asjadest kirjutama, sellistel teemadel sõna võtma, IGA PÄEV, sest neid asju, millest kirjutada on, vähemalt Rakveres TOHUTULT PALJU.

Ma ei tea, mis asja või mis teadust on Virumaa Teataja ajakirjanikud õppinud, aga mulle õpetati küll ülikoolis seda, et ajakirjanduse üks peamisi ülesandeid on hoida silma peal kohaliku võimu tegemistel. Sellest tuleneb ka viide ajakirjandusele kui "neljandale võimule", mis aitab teisi võime tasakaalustada. Ja sellega on ajakirjandus muutunud kaasaegse demokraatliku ühiskonna lahutamatuks osaks, just oma nn neljanda võimu ja ühiskonna valvekoera funktsiooni tõttu. Ja kui tõepoolest viimasel ajal saavad inimesed igapäevase info kätte rohkem internetist, ja otseallikast, siis seda olulisemaks muutub ajakirjanduse kui ühiskonna valvekoera roll. Sest seda rolli ei täida mitte keegi teine. Ja see on ka loomulik, sest inimesi huvitab, mis nende volitatud esindajad teevad, kuidas nende raha kasutavad, ning on nõus tellima ajalehte, mis sellist infot edastab.

Ma ei usu, et Virumaa Teataja on teadlikult jäänud ajalehe Punane Täht (selle ajalehe varasem nimi) tasemele. Üks probleemidest võib peituda asjaolus, et Virumaa Teataja toimetus on lihtsalt ära ostetud. Sest uudistetoimetaja, kes lehe sisulise poole kokku paneb, on Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige Andres Pulver, ja sotsid on Rakvere võimuliidu liikmed. Seejuures on just Pulver see Rakvere lehe ajakirjanik, kes käib linna volikogu koosolekutel ja kirjutab kohaliku võimu teemadel. Ja no millest me siin siis räägime! Kas see on siis ajakirjandus?! Õigem oleks küsida, et mis hüvesid saab Pulver ning kogu Virumaa Teataja toimetus selle eest, et Rakvere linnavõimu perset lakuvad.

Ja mis on veel huvitav: et alates 8. septembrist enam "kandidaate püünele ei lasta". Ehk siis neil, kes valimistel kandideerivad, ei lasta enam lehte kirjutada. No kas annab tobedamat asja enam välja mõelda?! Enne valimisi peaks just laskma kandidaatidele rääkida! Et valijad saaks teada, mida kandidaadid endast kujutavad. Näiteks telekanalites korraldatakse just enne valimisi debatte- ANTAKSE KANDIDAATIDELE SÕNA, LASTAKSE NEID PÜÜNELE, seda üle kogu demokraatliku maailma. Või kas te kujutate ette, et Ameerikas teataks lehed kuu aega enne presidendivalimisi, et stopp: nüüd enam kandidaadid sõna ei saa! See oleks absurd. Sest just enne valimisi suureneb inimeste huvi poliitika vastu. Ajakirjandusel on oluline jälgida seda, et ühte kandidaati või erakonda teistele ei eelistataks. Aga kandidaatidele PEAB SÕNA ANDMA. Vastasel korral ei jää inimestel muud võimalust, kui valida põrsas kotis. Ning kandidaatidel peab olema võimalus kritiseerida praegust linnavõimu.

Miks siis ajaleht nõnda talitab, et kandidaate enam püünele ei lase?! Ühelt poolt kindlasti soov hoida võimul praegust, toimetusele mugavat linnavalitsust. Teiselt poolt: RAHA! Ajaleht tahab, et kandidaat maksaks oma jutu eest, ostaks reklaami. Sest ajalehel on tegelikult kohalikust võimust ja elust sügavalt POHHUI (vabandan väljenduse eest!), nagu seda elu on ka näidanud, teda huvitab ainult raha. Ajaleht on kohaliku rahva lasknud oma sandikopikate eest maha müüa. Ja need sandikopikad on elu Eestis viinud tagasi nõuka-aegsesse aega, sellesse stagnatsiooni, kust rahvas end kunagi palehigis välja võitles.

ERSP kodukas nüüd üleval

Väljavõte ERSP kodukalt.

Vabadusvõitleja Tiit Madissoni eestvedamisel taas asutatava ERSP kodukal on viide ka 22. augustil toimuvale Hirvepargi üritusele.

Teade ise on selline:

ERSP pressiteade
Nr 1; 10.august 2009.a.

ERSP Taasasutav Kogu korraldab laupäeval 22.augustil, algusega kl 12 Tallinnas Hirvepargis rahvakoosoleku, kuhu on kutsutud kõik, kellele läheb korda meie rahvuse edasikestmine. Nagu 22 aastat tagasi, muutis tollane Hirvepargi meeleavaldus Eesti ajalugu, nii peab ka seekordne mõjutama meie poliitikat – tooma valitsejad näoga rahva poole.

Kohapeal käivitatakse valimisseaduse muutmise kampaania, loetakse ette Hirvepargi manifest, algatatakse valitsejate mõjutamiseks rida aktsioone. Nagu 22 aastat tagasi, on ka seekord peakorraldajaks Tiit Madisson. Meie loosung on: “Võtame Eesti tagasi!”

Eestimaa, su mehemeel, pole mitte surnud veel!

SAHIN: Toptop-i Ingrid alustab taas Postimehe süsteemis

Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, ja ei maga ega söö, annavad teada, et Toptopi-Ingrid, kes vahepeal kirjutas oma Kroonika-memuaare, on käinud vahepeal korduvalt oma armukese Mart Kadastiku audientsil ning mangunud omale mingit sooja kohta Postimehe süsteemis. Ja Kadastik, kes on hirmul, et tema perverssed saladused päevavalgele tulevad, ei saa ilmselt muud teha, kui Ingridi jälle kuhugi ametisse sokutada. Räägitud on lausa Ajakirjade Kirjastuse raamatute osakonna juhi kohast.

Nii see on nende naistega, kes läbi voodi karjääri teevad. Et elu-eluke on nagu ameerika mäed, mis siis sõltub otseselt armukes(t)e soovidest ja tahtmistest.

Vau-vau-vau: Peebik ja Ingrid kahvatuvad selle kõrval, tõeline seks-poks-reformar on sündinud!

Otselink videole on siin, klikka siia!

Uua-uua, uua-uua, kohvik esitleb: noor-reformar Gätlin Roosimägi koos Toptop-i alasti uudistest tuttavate Triinu ja Lilitiga. Ja, ma ütleks, Gätlin on täitsa pandav tots, nagu öeldakse. Nii et Peebik, on mis ta on, aga Gätlini vastu ta ei saa. Ja Ingrid kaugeltki mitte. Panen siia mõned kujutised juutuubist (Gätlin on punase trikooga tibu):

Kohvik esitleb: Peep Vainu koolitus täna Reformi VIP-kandidaatidele: Kuidas teha sita mängu juures head nägu

Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, ja naksid nagu taksid annavad teada, et täna kell 18 toimub hotellis Nordic Forum (Viru Väljakul, Tallinnas) Peep Vainu koolitus Reformierakonna VIP-kandidaatidele: Kuidas teha sita mängu juures head nägu.

Tava-kandidaadid valimistel seekord koolitusele ei pääse. Neile jagatakse erakonna sümboolikaga lutsukomme.

Koolitus: "Tee sita mängu juures hea nägu" on üks Vainu võtmekoolitustest. Aint et kas sellest enam miskit kasu on, tont teab. Inimesed on viimasel ajal vähe targemaks saanud ja igast sitta enam ei usu. Ent kohale võib minna sellegipoolest, järsku pakub Vain seksi, näiteks naistele, talle lähevad eriti peale abielunaised. Võibolla kutsub isegi reisile, kuigi praegusel säästu-ajal ta vast nii lahke enam pole. Ent kes teab, kes teab. Ka harjavarrest võib tulla pauk.

Urmo, kelle heaks töötad sina?

Väljavõte Päevalehest.

Kelle heaks töötad?, küsis mõned päevad tagasi oma Delfi kolumnis selle meediakanali peatoimetaja Urmo Soonvald. Tekst ise oli segasevõitu, ent võis aru saada, et Urmole ei meeldi, et kiri Obamale kuskil eriti elevust ei tekitanud ja suurt vastukaja ei leidnud. Arusaamatuks jäi, miks selline jabur kiri üldse mingit vastukaja pidi leidma. Ent see selleks.

Küsimus jääb endiseks: kelle heaks töötad? Sest ka Urmo Soonvald töötab kellegi heaks. Näiteks eilses Päevalehes kirjutab ta mõtteid, mille põhjal võib selgelt järeldada, et ta töötab Delfi omaniku Hans H. Luige heaks. Sest kuis muidu üks pealtnäha suht normaalne mees ajab suust välja selget joga.

Kus siis Soonvald räägib sellest, et see, et Delfi nn peldikuseinal ei saa enam igaüks valimatult oma sitase näpuga jooni vedada, kujutab endast moraalitsensuuri. Nojah, tore on. Kui Soonvaldi enda maja või korteri uks on näiteks hommikul sitase näpuga jooni täis veetud, ja ta selle peale protesteerib, kas ta tegeleb siis moraalitsensuuriga?! Tundub, et Soonvaldi meelest on see nii. Ja ilmselt veel mõne sado-maso kalduvusega tegelase jaoks. Aga paljude inimeste meelest ei ole, sestap on sellist tegevust hakatud piirama. Kuna meedia ise selle piiramisega hakkama ei saanud. Võeti ette küll mingeid üleskutseid, stiilis, et hei, kommentaatorid, olge nüüd viisakad, aga sellest polnud tolku.

Ja ma võin lugejatele saladuskatte all paljastada: kommentaare kirjutasid ka Delfi enda töötajad. Ma ei tea, kas seal päris eraldi inimesi palgal oli, selle kommentaaride kirjutamise peal, aga sellest Tallinna kaubamaja küljes asuvast büroomajast genereeriti, ma arvan, et ma ei liialda, mingi 50% kommentaaridest. Kes pole nõus selle väitega, tõestagu vastupidist. Täpsustuseks pean märkima, et Soonvald sel ajal Delfis ei töötanud, ta oli Õhtulehes, aga ega Õhtuleht parem pole. Ka seal käis, ja käib ilmselt siiamaani korralik andmine. Miks seda tehakse? Sest kommentaare on palju lihtsam kirjutada kui artiklit, ja kuivõrd klikke toovad mõlemad, siis pigem kirjutatakse kommentaare. Simple as that! Ning klikid - see on puhas raha.

Siis on Soonvald veel pahur, et sitase näpuga uksele jälgede jätmise eest karistatakse selle näpu omanikku, ehk siis, ütleme, Soonvaldi ennast. Sest, nagu väidab Soonvald, on selle sitase näpuga juttide vedamise taga tegelikult keegi teine, lihtsalt tema, selle näpu omanik, või omaniku esindaja, Soonvald, paistab kõige paremini silma ja seetõttu süüdistatakse just teda. Selle väite peale tahaks küll suure häälega naerda. Ja küsida, et miks, kulla Soonvald, sa siis ei otsi üles neid, kes on tegelikult nende juttide vedamise taga, ah?! Ja ma tean vastust: sa ei otsi, sest sa ise vead neid jutte. Sest nende juttide eest makstakse, ja mitte vähe.

Siit moraal: kui te ka poolt nende veebi portaali-jumbude juttudest usute, olete ka suurema osaga petta saanud. See on üks hullem scam, mis kunagi Eesti ajakirjanduses on toimunud, see kommentaaride värk. Mis on viimasel ajal hakanud kokku kuivama, ja mitte sellepärast, et neid kommentaare niiväga tsenseeritakse, või et lugejad ei viitsi enam järsku kirjutada, vaid seetõttu, et nende eest ei pritsita enam niipalju pappi kui varem. Loll raha on reklaamiturult kadunud.

Mis juhtub edasi? Ma arvan, et kommentaarid kaotavad oma tähenduse ja, nagu ikka ajakirjanduses, määravaks saab sisu. Ei piisa enam mingi koguse uudiste kokkukühveldamisest, ehk varastamisest, millega Delfi peaasjalikult tegeleb, ning siis neile mahlakate kommentaaride külgepookimisest. Vaja on oma unikaalset infot. Content is king, on seda alati olnud, on praegu, ja on ka edaspidi.

Kohvik hakkab silma peal hoidma meie Intsu tegemistel Brüsselis

Väljavõte Roheliste/Euroopa Vaba Ühenduse fraktsiooni kodukalt Europarlamendis.

Eesti rahva poolt Europarlamenti valitud saadik Indrek Tarand lubas hakata rahvast informeerima oma tegevusest Brüsselis, aga pole seda lubadust täitnud. Kuivõrd kohvik oli üks neist, kes Tarandit soovitas, ja võttis sellega ka vastutuse, siis hakkab kohvik Tarandi tegemistel silma peal hoidma. Nimetagem Indrek Tarandist edaspidi "Meie Intsuks". Niisiis, alustab uus rubriik: Meie Intsu Brüsselis.

Niisiis, meie Intsu tegemised. Kõigepealt liitus ta Europarlamendis Roheliste-Euroopa Vaba Ühenduse fraktsiooniga, kuhu kuulub ka Läti venelaste valitud saadik Tatjana Ždanoka (matemaatikadoktor, kommunist, kunagise Läti interrinde üks juhtidest). Nii et omamoodi sümboolne: kaks protestisaadikut ühes fraktsioonis koos. Ždanoka on muide ka Eestis tegutseva Öise Vahtkonna tuline toetaja, nii et meie Intsu ja Tanja vahel võib areneda päris huvitav koostöö. Ka Intsu soontes voolab revolutsionääri verd, tema vanaisa Paul Viiding (kah matemaatik, muide!!!) oli revolutsionäär, kommunistide tuline toetaja, ning olevat olnud isegi hävituspataljonlane ja osaline küüditamiste juures. Võibolla on Tarand ja Ždanoka isegi mingitpidi sugulased! Miski pole siin ilmas võimatu, maailm on väike. ;)

Niimoodi. Siis näib, et meie Intsu pole saanud Brüsselis moodustatud Europarlamendi komisjonides ühtegi esimehe ega abiesimehe kohta, ta on vaid ühe komisjoni - põhiseaduskomisjoni liige, nii et aega peaks tal olema laialt käes, et linnaga tutvuda ja end mõnusalt sisse seada. Sest palk on nüüd miski 120 000 krooni kuus pluss esindustasud. Selle eest saab end lahedalt tunda.

Kohvik ootab ka kirjasaatjatelt, kes laiali üle maa infot meie Intsu tegemiste kohta Brüsselis. Eriti soovitan hoida silma peal homoteemal, mis Brüsselis on väga aktuaalne.

Johaidii, kas Inksu kandideerib tõesti Tallinnas Nõmmel Reformi nimekirjas?

Meie Inksu, kujutis Kanal 2 veebist.

Saabus vihje, et meie Inksu kandideerib eelolevatel valimistel Tallinnas Nõmmel Reformierakonna nimekirjas. ÕU MAI KAAD!

Kui see tõele vastab, siis on küll Nõmme rahval seekord tipp-valik. Sest kandideerib igapidi tipp tegija. Tõeline VÄRSKE ENERGIA!!! Super!!!

Kohvik hoiab Inksule pöialt.

Milline tähtis tibi on lapseootel?

Saabus selline küsimus-tagasiside:

Üks teemasoovitus, mis vääriks ehk pisut põhjalikumat uurimist - milline reformi-, riigikogu- või mis iganes ministri "nõuniku-tibi" on hetkel lapseootel ja kohe-kohe vanemapuhkusele minemas? Äkki Pentuss? Või vanapiiga Sepa-Evelin? See peab olema üks paras punt mõjukaid kõhusoojendaja-tibisid, kelle pärast vaesel ajal kiiruga emapalka 15% tõstetakse:P!

Inno kommentaar:
tõepoolest, kallis kohvikuline, kes sa oled üks suur silm ja kõrv, anna vihjeid, kes võiks olla see tibi (need tibid), kelle pärast valitsusliit ja Riigikogu nahast välja poevad.

Veel kuuma staffi: Tiit Madisson puhub ERSPle elu sisse, avaüritus tuleb 22. augustil Hirvepargis

Vabadusvõitleja Tiit Madisson, Tallinnas Nõmme jaama juures, tänavu mai algul.

Vabadusvõitleja ja Lihula sangar Tiit Madisson on elu sisse puhumas Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteile (ERSP), mille asutas paarkümmend aastat tagasi Vello Väärtnõu.

ERSP avaüritus on planeeritud 22. augustile Hirvepargis. Meenutuseks niipalju, et sarnane üritus toimus Hirvepargis 1987. aasta 23. augustil, Molotov-Ribbentropi Pakti aastapäeval. Esialgne kogunemine oli planeeritud Tallinna raekoja platsile, ja sealt liiguti Harju mäest üles Toompeale, ent miilits blokeeris tee ja ligi 7000-line rahvamass suunati lõpuks Hirveparki. Sestap on Hirvepark üks Eesti rahvusliku taasärkamise ja omariikluse olulisemaid sümboleid.

Madisson ütles välkintervjuus Kohvikule, et homme, 18. augusti õhtul avaneb veebisait www.ersp.ee, ja seal peaks olema üleval juba üksikasjalik informatsioon. ERSP on kavas uuesti ellu äratada, sest aeg on selleks küps. "Asutav kogu on juba olemas," ütles Madisson.

HOT GOSSIP! Inks ja Illu kohtusid ka kohvikus!

Kuulujutuveskid jahvatavad juba täie hooga! Tallinna linna lobamokad annavad juba üksteisevõidu teada, et Inks ja Allen-Illimar ehk Illu (ei suuda ju jätta hellitusnime andmata :)) kohtusid kohvikus. Nagu meie Innoga! Inks oli istunud koos sõbrantsiga ühes lauas ja Illu teises.

Samuti räägivad lobamokad, et Illu olla suuremat sorti seelikukütt (no seda tean mina ka), selline vaba ja kompleksideta vend ehk ilmselt just see, keda Inksul vaja.

Kel veel inffi, andku aga julgesti teada. Me ise uurime ka, entusiastlikud ajakirjanikud nagu

oleme.

Postimees ei avalda enam üle 3 kuu vanuseid kommentaare

Väljavõte Postimehe veebist.

Postimehe veebis on vanemate kommentaaride juures kiri: "Ei näita vanemaid kui 3 kuu vanuseid kommentaare". Ja tundub, et üle aasta vanused kommentaarid on üldse kustutatud.

Uhhh! Kiitus Postimehele. Tundub, et lõpuks on aru pähe võetud ja hakatud prügist vabanema. Ehk siis sellest saastast, mida kutsutakse hellitavalt "netikommentaarideks". Ja mis tegelikkuses risustab meediapilti. Sest, olgem ausad, infot edastada, ehk sõnavabadust säilitada saab tänapäeval ka muul moel: saatke kasvõi oma lugu Inno ja Irja kohvikule, 99% kaastöid avaldatakse.

Ma usun, et Postimees ei lähtunud siin mingitest ajakirjanduseetilistest kaalutlustest (Mis see veel on, eksole, Postimehe rahvas?!), vaid puht-pragmaatilisest vajadusest: kogu arhiivi hõlmaval kommentaariumil on väga kulukas silma peal hoida. Aga silma on vaja peal hoida, muidu võib tulla kaebuste laviin kohtust.

Reformierakonna hukk. Kapten, vesi on tekil!

Reformierakondlane nagu Iiah (kujutisel vasakul), stellapower.net veebist.

Reformierakonda võib juba tükimat aega võrrelda tühja meepurgi ja õhupallinartsuga, mille Puhh ja Notsu Iiahile sünnipäevaks kinkisid. Alguses olid muidugi täis meepurk ja ilus suur õhupall, aga tee peal juhtus nii mõndagi, Puhhil läks kõht tühjaks ja Notsu kukkus õhupallile peale, nõnda et see pauguga lõhki läks, ning lõpuks anti Iiahile üle ikkagi vaid tühi purk ja tühi pall. Sedasama energiast tühja purki ja tühja palli pakub Reformierakond nüüd, enne sügisesi kohaliku omavalitsuse valimisi valijatele.

Jutt "värskest energiast" kõlab õõnsalt, sest värsket energiat Reformierakonnale ei ole, ei ole enam isegi vana energiat - see sai ära raisatud venelaste püha pronkssõduri kangutamise, majanduskriisi tulihingelise eitamise ja inimeste põhiõigusi piirava seaduseelnõu ettevalmistamisega. Jürgen Ligi energia kadus Kalle Muuli "nahhui" saatmisega, Keit Pentusel ja Rain Rosimannusel oma peretülide meeleheitliku varjamisega (et see mingil juhul enne valimisi välja ei tuleks) ja Laine Jänesel kultuuriinimeste kiusamisega ja Laulupeo dirigendipuldis, kuhu ta end väevõimuga surus. Teistel, vähematel reformikatel on raske vaadata, kuidas nende erakonna laev tasa, ent vääramatult merepõhja vajub, aga nad ei saa ka sinna midagi parata. Ei aita ka uued liikmed, sest neid on vähe. Reformierakonnale ei joosta enam tormi ja need, kes sinna lähevad, kõik need anastassiakenderid ja valdorandpered on nagu luiged laevahuku kohal. Ilusad, aga haletsemisväärsed.

Reformierakonna saatus on kirjutatud Keit Pentuse ilmetusse, tuhmi näkku, tema elututesse silmadesse, osavõtmatusse olekusse. Ta räägib lasteaedadest, kärpimisest, paremast Tallinnast, aga tema jutus ei ole usku. Ta ütleb, et tahab midagi teha, aga selle tahtmise taga ei ole jõudu. Sestap kõlab kõik, mis ta ütleb, õõnsalt. Tema sõnad on nagu mahamaetud sõnad. Preili Pentus on väsinud. Temasse ei usu isegi mitte Rain Rosimannus. Nõnda, nagu on väsinud ka Reformierakond. Temasse ei usu isegi need, kes jagavad ta maailmavaadet - liberaalid.

Mina olen liberaal, hindan vabadust üle kõige, ja ma valisin kunagi Reformierakonda. Laine Jänest, kui olla täpne. Ja mulle tasus Reformierakond sellega, et keelas mul Tartu linnas kohviku tegemise. Pidin panema müüki oma vanaisa ehitatud maja. Erakond, mis eksib omaenda kõige pühamate põhimõtete vastu, milleks on vaba ettevõtlus ja alustavate ettevõtjate toetamine, ei purjeta kunagi pikalt.

Iiah leidis muide tühjale meepurgile ja õhupallinartsule rakenduse. Ta muudkui aga tõstis oma pallinartsu kord purgist välja, kord pistis selle jälle sinna sisse tagasi, nagu kirjutab A.A. Milne. Ehk leidub rakendust ka reformierakondlastele. Kõige enam on see hukkuv erakond aga hoiatuseks teistele: uhkus ajab upakile, kangus käima käpakile.

Tänase päeva reformierakondlane ongi nagu Iiah ehk ingliskeeli Eeyore, kes solgutab abitu näoga tühjas meepurgis õhupallinartsu.

Pihlist sai pärast valitsusest väljaviskamist riigimees

Väljavõte Delfi veebist.

Kuigi praeguse valitsusliidu üks ideolooge Mart Laar on toonitanud, et praegune kriis võimaldab teha olulisi otsuseid (Laar on toonud paralleele oma kunagise valitsemisajaga 1990ndate algul) ja käituda riigimehelikult, on reaalsus sootuks vastupidine. Nagu sotside juht Jüri Pihl nüüd õigesti märgib, on asi riigimehelikkusest kaugel, Reform ajab ühiskonnagruppe omavahel tülli ja Laar vaatab juhmi näoga pealt. Mingeid reforme ei toimu, ja ka need, millest on pikka aega räägitud nagu haldusreform, on nüüd teadmata ajaks kalevi alla pandud. Ilmselt on Laar jälle kõvasti jooma kukkunud ja tegeleb populistlike mõttetustega, nagu see kiri Obamale.

Mnjah. Laar ja teised ka. Võim on teile liiga kalliks saanud. Ei tule enam 90ndate algust tagasi. Ja ilmselt neid otsuseid ka ei tule. Kahju.

Veel üks artikkel Inno lauasahtlist: Miks ma peksin moslemit

Ja kasnäe, leidsin veel ühe artikli lauasahtlist, mis on ehk samuti täna aktuaalne. Kirjutasin selle vastulausena ühele Tiit Pruuli artiklile, mis ilmus Äripäevas 2006. aasta 22. veebruaril. Äripäev seda millegipärast ei avaldanud. Aga siin see on:

Miks ma peksin moslemit

Viimasel ajal on ajakirjanduses aktiivselt sõna võtnud reisisellid, kes on maailmas ringi tiirutanud, sinimustvalget lippu siin ja seal lehvitanud ja ma ei kahtle nende kogemuses, kui nad räägivad lahtise taeva all magamisest või lõkke süütamisest kesk paduvihma. Probleem võib tekkida siis, kui rännumehed hakkavad oma põgusa kogemuse põhjal tegema suuremaid üldistusi. Üks viimastest säärastest kirjutistest ilmus Äripäevas, kus maailmarändur Tiit Pruuli võtab oma kogemusele tuginedes sõna islami maailma teemal.

Pruuli lähtub kõigile Läänemaailma kasvandikele lasteaias, kodus ja koolis selgeks õpetatud kristlikust loogikast, et „kultuuriruumi erinevusi tuleb mõista“. See tähendab lihtsustatult põhimõtet, et kui sulle tänaval keegi vastu tulles vastu üht põske lajatab, siis vabanda, ja keera teine põsk ette. Nagu Jeesus Kristus, kes suri, nagu ka paljud tema kaasvõitlejad märtrina ristil ja on eeskujuks olnud mitmetele inimpõlvedele.

Kuivõrd Pruuli lahkab oma kirjutises muu hulgas minu personaalküsimust, siis tahaks nüüd, Pruulit tsiteerides „inimliku kirega kirjeldada oma läbielamisi“. Ja seda ausalt, midagi ilustamata. Nimelt õnnestus mul veel nõuka aja lõpus veeta kaks aastat sunnitööasutuses nimega nõukogude armee. Ja lisaks õnnestus veeta see aeg Moskvas ehitusväeosas, kus oli umbes viis protsenti „valgeid“. Ülejäänud olid sõjaväelises kõnepruugis tšurkad, täpsemalt kasahhid, usbekid, tadžikid ja kirgiisid. Ehtsad mägede pojad. Nii veetsin siis kaks aastat ühes roodus ligi 100-ruutmeetrises kasarmus koos sajakonna usbekiga. Peale nende veel mõned eestlased, ukrainlased, venelased ja üks grusiin.

Pean tunnistama, et algul tundusid usbekid täitsa sõbralikud sellid. Naeratasid meeldivalt, rääkisid oma suurtest suguvõsadest ja kodustest kommetest. Kõik oli tore ja huvitav. Üks levinumaid küsimusi, mida nad üksteiselt küsisid, oli: „Išaka jebal?“ Kõige kõvemad mehed olid need, kes olid seda teinud. Ja enamik olid ka teinud. See oli nende jaoks meheks saamise test. Kui olid, olid mees. Kui ei, vaadati sind hoopis teise pilguga.

Loomulikult olin ma ise usbekkidele eksootiline. Lisaks sellele, et ma polnud sokku proovinud, olid mul prillid ja lugesin palju. Tundus, et nemad nägid sõjaväes esimest korda nii prille kui ka näiteks televiisorit. Õpetasin, mismoodi telekat kasutada, ja nii sai nende üheks meelistegevuseks pildikasti sisse ja välja lülitamine. Nad ei saanud aru, mis on valgetel omavahel nii palju jutustada, sest ise nad tavatsesid rohkem vehkida käte ja jalgadega. Tihti pärisid nad minu käest, millest lehed kirjutavad. Samuti küsisid nad, kas minu kodumaal sokkusid on. Nad varastasid ära kõik eestlaste heledapäiste pruutide fotod. Samuti pandi pihta hambaharjad, millega mägedepojad oma saapad kojuminekuks läikima lõid. Vene sõjaväes käimine oli nende jaoks auasi. Seda mõistsid väeosa venelastest komandörid, kes juhtisid korduvalt tähelepanu kultuuriruumi erinevuste mõistmisele. Tõsi, aeg-ajalt ilmus Volgaga kohale mõne mägedepoja sugulane, kes komandöride kabinetis seda „mõistmist“ erisuguste andidega kinnistas.

Lähtuvalt oma kasvatusest püüdsin usbekke aidata ja mõista nii palju kui suutsin. Keerasin piltlikult öeldes teise põse ette kui üks siniseks löödi. Vastutasuks panid nad mind pesema vanemate usbekkide sokke, sundisid andma sööklas ära suhkru ja või ning küürima öösiti tualetti. Vastuvaidlemist ei lubatud. Erinevalt venelastest või ukrainlastest, liikusid usbekid karjas. Nende kari oli kõikvõimas, sel olid oma liidrid ja kannupoisid. Ja mida rohkem karja teeniti, seda tugevamaks see muutus.

Kuni ühel päeval sai mõõt täis. Mind oli saadetud hommikul kell viis täitma üht järjekordset lisaülesannet, lumekoristust. Olime kahekesi ühe eesti poisiga. Ja kui olime oma territooriumi puhtaks teinud, ilmus kuskilt nagu nõiaväel üks usbekk ja selgitas, et on veel teine ja kolmas koht. Ühesõnaga, kogu väeosa territoorium. Kui vastu puiklesin, ilmus välja veel kümmekond mägikotkast. Nägin ühel hõlma all kinžalli välkumas. Mulle meenusid juhtumid, kus mõni „bojets“ ootamatult „upal na lestnitse“, otse noa otsa ja lahkus kodumaale tinakirstus. Teadsin, et moslemid nalja ei mõista. Vaatasin ehmunult ringi, nägin vaid oma eestlasest kaaslase päkki välkumas.

Olin sisse piiratud. Sel hetkel suri minus kristlane. Ja ärkas eesti mees, umbes selline, kes käis legendide järgi tuhat aastat tagasi Sigtuna alt naisi toomas. Haarasin lumelabida ja keerutasin. Mägede poisid lendasid loogu. Minu poolest oleks võinud nad toona ka peadest ilma jääda. Andsin veel mõnele tutaka vastu nägu ja lõpuks peksin neid jalaga, sest, olgem ausad, olin neist peajagu pikem ja kehaliselt tugevam. Lõpuks ütlesin välja kõik, mis ma neist arvasin.

Pärast seda vahejuhtumit ootasin karmi kättemaksu, aga seda ei tulnud. Mägipoegade kari oli nagu ära tehtud. Mulle eneselegi üllatuseks mind enam ei tüüdatud. Ja ega mina ka oma nina nende toimetustesse ei toppinud. Aeg-ajalt küll vehiti ähvardavalt mu nina all, aga keegi kätt külge ei pannud. Terves väeosas.

Tunnistan, et olukorda vene kroonus ei saa üks-ühele päris ellu üle kanda. Aga alluda teab kust alguse saanud provokatsioonidele ja kultuurierinevuste tõttu tekkinud agressiivsusele vastata alandliku vabandusega on minu meelest kohatu.

Sõnavabaduse kaitseks- ehk kes peataks Hans H. Luige laimumasina?!

Panen siia ühe kommentaari, mille kirjutasin veidi enam kui 3 aastat tagasi (2006. aasta algul), ja saatsin laiali eri väljaannetele, ent mida ei avaldatud. Ja seni on ta seisnud nö lauasahtlis. Täna revideerisin oma sahtlit, ja tundub, et see tekst on aktuaalne ka täna, mistõttu avaldan selle siin muutmata kujul, ehk on inspireeriv või õpetlik kellelegi:

Sõnavabaduse kaitseks

Viimasel ajal on olnud avaliku debati teemaks Delfi kommentaarid. Kuivõrd Riigikogu menetluses on eelnõu, mis piirab internetis laimu levitamise võimalusi, näevad paljud selles katset hakata piirama sõnavabadust.

Mina ei hakkaks lahkama ühe või teise poole argumente, vaid küsin otse, mis on Delfi kommentaaridel üldse pistmist sõnavabadusega? Minu arvates mitte tuhkagi. Tõsi, kui Delfi kommentaarid viis aastat tagasi meediamogul Hans H. Luige ärksal eestvedamisel alustasid, nimetati seda eesti rahva kollektiivseks ajuks ja sellisele nähtusele ennustati suurt tulevikku. Rahvas nautis võimalust oma sõna sekka öelda, sest seni olid arvamused tihti takerdunud ajalehtede kirjade toimetaja filtri taha. Ent peagi olid asjad kommentaaridega sealmaal, et praegune eurosaadik Toomas Hendrik Ilves võis seda aju täie tõsidusega nimetada peldikuseinaks, kuhu igaüks võib sirgeldada mis aga pähe tuleb.

Mis siis juhtus? Tunnen, et olen ise endise Äripäeva ajakirjanikuna süüdi kommentaaride vabaks laskmises, ja kuivõrd olen seda teemat uurinud Online ajakirjanduse teemalises teadustöös, tahaks meenutada, kuidas asi alguse sai. Kui Äripäev viis aastat tagasi alustas Online uudiste edastamist, siis loodi sõnumite kõrvale kommentaarikeskus. See oli suur uuendus, mille kopeerisid paljud toonased infokanalid, sealhulgas Delfi ja Mega. Kui varem olid väljaanded Eestis võimaldanud kommenteerida ainult uudiseid, siis nüüd võis igaüks püstitada teema ja kõik huvilised võisid sinna oma mõtteid lisada. Sellist lisandust tegema tiivustas teadmine, et interaktiivsus aitab lugeja tegelikke huvisid ja mõtteid paremini teada saada. Oli lootus saada lisainfot juba töös olevatele teemadele. Olin moderaatori rollis ja tunnistan, et kerge see polnud. Tagantjärele võib öelda, et oma nimede all kommentaarikeskust üleval hoides tegid Äripäeva ajakirjanikud end asja-eest-teist-taga lihtsalt lolliks. Ajakirjanike siirastele väljaütlemistele eri teemadel tulid enamasti vastuseks anonüümsed salvavad hinnangud, vihjed alalõuale ehk sellised tekstid, mida keegi oma nime all ealeski ei avaldaks. Tunnistan, et mul oli vahetelevahel nutt kurgus, kui üles pandud teemadele vastuseid lugesin. Aga idee sõnavabaduse lippu kõrgel hoida tundus üllas ja neelasin pisarad alla.

Sarnane tunne oli siis, kui avaldasin Postimehes nädal tagasi kirjutise prostitutsiooni teemal. Delfi korjas üles minult endalt luba küsimata minu loo ja see kogus päevaga üle 1500 kommentaari. Ja tunnistan, et sellist sõimu, mis ma sealt võisin lugeda, pole ma veel elus enda kohta kuulnud.

Nüüd ma võiks kirjutada, et Delfi selline mõju võttis mult eluks ajaks tahtmise oma nime all oma arvamust välja öelda, aga see oleks silmakirjalik. Mind see Delfi pasarahe ei kõiguta. Küll aga võib see mõjutada veidi nõrgema närvikavaga inimesi. Hiljuti ilmusid uudised sellest, kuidas ühes Eesti telesaates üles astunud tütarlaps end tornist surnuks kukutas. Asjade sellise käigu järel süüdistati küll peamiselt telekanalit, ent samahästi võisid saatuslikuks saada internetis ilmunud kommentaarid.

Tänaseks on Äripäev piiranud kommenteerimist nii, et seda saavad teha ainult registreerunud lugejad. See samm suretas virtuaalsed arvamusavaldused sisuliselt välja. Sest mis mõnu on teist värdjaks sõimata, kui on teada, et sind võidakse üles leida ja otse küsida, kulla mees, miks siis kohe nii. See oleks valus, sest tavaliselt on karmide, aga anonüümsete macho-stiilis kommentaaride taga pealtnäha vaikse loomuga tüübid. Nagu näiteks see noormees, kes kutsus juute ahju ajama. Ja nii nagu see noormees oli võimude sekkumise tagajärjel kohe nõus taganema oma juudivaenulikkusest, on arvatavalt nõus oma seisukohad tagasi võtma kõik krõbedamaid väljendeid kasutanud kommenteerijad. Mees annab sõna ja mees võtab sõna, nagu räägib üks kõnekäänd.

Minul on sõnavabadusest igatahes teistsugune ettekujutus. Sõnavabadus tähendab eelkõige vastutust. Ja vastutust iseloomustab tõik, kui paned oma nime oma arvamusele alla. See on julgus oma mõtteid kaitsta. Kui aga Delfi avaldab kommentaare, mille kirjutajad on kohe nõus oma seisukohtadest taganema, siis pole sel sõnavabadusega mingit pistmist. See on lihtsalt tühi loba, mille kaitsmiseks puudub vähimgi põhjus.

Ma ei kutsu Delfit kõigi lendu lastud solvangute eest risti lööma, aga leian, et oleks aeg peldikusein üle võõbata. Usun, et selle samm aitab säästa nii mõnegi inimelu.

Inno kommentaar 3 aastat hiljem:
täna võib öelda, et asjad on arenenud suunas, mida ma tookord lootsin. Ütleks nii, et teekond püha tõe juurde on raske, aga asjaosalised on vähemalt teele asunud.

Nn Delfi eelnõu kukkus Riigikogu läbi, ilmselt kartsid parlamendisaadikud Delfi omaniku Hans H. Luige kättemaksu. Ent asi sai siiski seaduse jõu läbi Riigikohtu lahendi, kus siis Delfi vs Leedo lahendi põhjal pandi kommentaaride sisu eest vastutama portaalipidaja. Samas, kui selline lahend tagab enam-vähem suhtumise Leedo-sugustesse mõjukatesse tegelastesse, keda nagunii ajakirjandus ei julge eriti puutuda, siis seda enam langeb nüüd raskus lihtsatele inimestele, keda meedia endisest suurema mõnuga peedistab. Toon siin näitena ühe Tallinna vanahärra Eeli Kure teema, kelle magusad kinnistud on äratanud Hans H. Luige tähelepanu, ja keda Luige suurtes väljaannetes vahendeid valimata kotitakse. Siin võiks küsida, kes peataks Hans H. Luige laimumasina? Ilmselt mitte keegi, vähemalt Eestis mitte. Delfi avaldab täistuuridel igasuguseid kommentaare nende kohta, kellelt pole kohtuasja oodata. Pakub auditooriumile virtuaalset tuleriita, kus põlevad, mis seal salata, päris elusad, ehtsad kehad. Ilmselt peaks siin sekkuma ühiskondlikud organisatsioonid, näiteks võiks selle teema võtta järgmisena ette "Minu Eesti" timurlased, pärast seda, kui prügi on ära sorteeritud.

Mina pooldan endiselt sellist lahendust, et oma nime all võib inimene kirjutada ka rämedaid kommentaare, ja siis ise ka vastutab. Ent sellise kultuuri, ja sellele vastava seadusandluse teke võtab ilmselt veel aega. Kuni asi selleni pole jõudnud, las vastutab portaalipidaja. Ehk las söövad ise seda suppi, mille nad on kokku keetnud.