kolmapäev, 31. august 2016

Äkki mu ema on autist?



Hei, kas kellelgi on kogemust autistliku lapsevanemaga?

Ma nimelt kahtlustan, et mu ema võib olla autist. Kahtlustasin varem skisofreeniat, kuna sel seisukohal oli mu onu, aga nüüd olen järjest rohkem hakanud mõtlema, et mu ema võib olla autist. Tal ei ole näiteks üldse empaatiavõimet, ta ei suuda teisi inimesi kallistada (kallistamise asemel ta raputab) ja inimestele silma vaadata (vaatab mööda). Samuti on tal oma rutiinid  - näiteks uste lahtioleku kontrollimine ja nende lukustamine kindlal kellaajal. Kui veel temaga koos elasime, siis lukustas ta Inno oma rutiini järgmise nimel isegi ükskord keldrisse. Inno nimelt oli sel ajal keldris tööriistu otsimas, kui ema keldri ukse lahtiolekut kontrollima tuli, ning kuigi Inno hüüdis, et ma olen siin, pani ema ikka ukse kinni. Kui temalt pärast pärisin, miks ta nii tegi, siis ütles ema, et „no aga uks peab ju kinni olema.”

Kui isa veel elas, siis oli ta peaaegu iga päev hädas sellega, et pidi linnast koju tulles seestpoolt lukustatud esikuukse taga kolkima. Kuigi isa ütles emale iga kord enne linna minekut, et palun ära pane esiku ust seestpoolt kinni, tegi ema seda ikkagi. Kui isa pärast küsis, miks ta seda jälle tegi, sai ema vihaseks ja läks oma tuppa mossitama.

Emal on veel teisigi naljakaid käitumismustreid. Näiteks asjade kogumine. Mitte midagi ei tohi ära visata. Kui veel koos elasime, siis kontrollis ta iga päev oma asjad üle, et midagi ei oleks ära visatud. Kuna asjade äraviskamine teda nii väga hirmutas, siis ta ei lubanud meil Innoga isegi oma tuba koristada. Ise ta seda ei koristanud. Kui ma seda ükspäev siiski tegin - koristasin tema toa ära, sest seal oli mitme aasta tolm ja ukse alt tuli juba halba lõhna - , siis sai ema maruvihaseks ja pani ukse lukku, et ma sinna enam minna ei saaks.

Selliseid rutiinides kinni olemise näiteid on veel - WCs hädal käies tule ära kustutamine, peeglite kinni katmine, kindlal kellaajal linna minek, ühes kindlas kohas söömas käimine, hirm pangaautomaadist raha võtta ja igal pensionipäeval pangatöötaja abi palumine jne.

Isa nimetas seda „veiderdamiseks” ja keeldus tunnistamast, et emal võib mingi psühholoogiline probleem olla. Kui julgesin arvata, et ema võib arsti abi vajada, siis ütles isa, et jätame selle jutu.
Nii see asi jäi.

Ohtlik mu ema ei ole - ta ei jäta kunagi pliiti sisse ja ka oma arved maksab alati ilusti ära. On lihtsalt selline omamoodi.

Kas keegi on olnud samasuguses olukorras ja oskab mulle nõu anda, kuidas autistliku lapsevanemaga käituda?

Pildil isa ja ema oma koduaias Rakveres Paju tänaval.

14 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

See seletab ka Sinu veidrat käitumist.

Irja ütles ...

Kusjuures ma tõesti üksvahe kartsin, et võin ka selliseks muutuda. Jube hirm oli. Siis aga öeldi mulle, et kui sa juba niimoodi mõtled, siis võid kindel olla, et sul midagi viga ei ole :).

Kristel RR ütles ...

http://kaarepruul.ee/psuhhoteraapia/sundhaire/

Irja ütles ...

Ma kardan, et emal see siiski ei ole. Sundhäirega kaasneb muretsemine, aga ema ei muretse, lihtsalt tegutseb.

doc ütles ...

Olen sellist käitumist korduvalt täheldanud. See lõpeb Alzheimeriga.

Kristel RR ütles ...

Eks neid sundhäireid ole ka ju erinevaid ja iseloomustab just see, et "haige" ise ei saa àru, et ta midagi valesti teeks. Nendest haiglastest rämpsukogujatest on ju igasugu dokumentaale näidatud. Mingil määral on ju sul ka Irja see hirm sees, et sina millestki ilma jääd kui Inno eelmisele perele midagi andma peab- samuti ju mingi alateadlik hirm, mis paneb ebanormaalselt käituma ja võitlema võitlust, mis kõigile halba teeb, endale kõige rohkem. Kas su emalgi ei "sõitnud katus ära" samast probleemist, et mehel eelmine pere oli?

Kana Kaks ütles ...

Miks te anonüümse kommenteerimise võimaluse taastekitasite?

Irja emale diagnoosi panna ei oska, aga vaatan, et Irja on väga oma ema moodi. Välimuselt ja kanaema-olekult ka muidugi.

Kana Kaks ütles ...

Mul on tunne, et püüad võimalusel ema teovõimelisuse kahtluse alla seada?

ann ütles ...

Eh, neid mõningaid sinu kirjeldatud jooni (rutiinides kinni olemist, uste kindlal kellaajal lukustamist, asjade kogumist) olen näinud NII paljudel vanemate põlvkondade inimestel, et olen hakanud seda juba vanemate põlvkondade iseloomulikeks joonteks pidama. Tõsi küll, seda ei ole kõigil - aga on paljudel.

No näiteks see uste lukustamine. Minu vanaema oli ka selline - uksed pidid kindlal kellaajal lukustatud olema. Selle aja lähenedes hakkas vanaema rahutuks muutuma, kusjuures talle meeldis teisi jooksutada: "Kas sa ikka panid ukse, kas sa ikka panid kinni - mine pane kinni!" Kui hakkasid temaga naljatama, et "Äkki täna ei panekski kinni - mis siis ikka juhtub?" vms. , siis tuli vastuseks "kuhu see kõlbab", "Mis kord see on - alati on pandud!" jms. Samuti meheema. Kui ema veel elas, pidi mees õhtuti helistama: "Ma täna sinu juurest läbi ei tule, võid ukse kinni panna". Sest ta teadis,et ligikaudu sellisel kellaajal hakkab ema mõtlema ukse lukkupanekust, aga arvab võibolla, et äkki poeg tuleb läbi ja siis ta on nagu kahe kuhja vahel seal. Lisaks kogus ta asju - ostis kappi riideid, mida ta kunagi ei kandnud, plastpakendeid ka.

Tuimus (ei taha kallistada jms.)on selline kahe otsaga asi - tuim võibolla tuim, aga näiv inimene tuim võib olla ka vastupidi, just ülitundlik.

Mina olin ilmselt lapsena ülitundlik - ei meeldinud, kui keegi tuli liiga lähedale, patsustama, kallistama. Õnneks nõuka ajal polnudki väga kõigi ja kõige kallistamise kommet, kuid vahel mõni tore tädike ikka tahtis kallistada, rabas sülle vms. - ja mina ei nautinud seda sugugi. Täiskasvanuna muidugi oskan asju mõistusega võtta.

Aga füüsiline lähedus on minu meelest nauditav eelkõige ühel juhul - nimelt seksuaalse tõmbe olemasolul. No ja väikesed lapsed on muidugi rinnal ja süles jne. Aga täiskasvanud lähedaste (v.a. mees) puhul võib minupärast piirduda samas ruumis viibimise ja sõnalise suhtlusega, "seljas elamist" ma ei pea vajalikuks. Nii et kui lapsed on suuremad - ma ka ei tea, kui suur patsutaja ja kallistaja ma siis enam olengi. Aga loodetavasti ma oskan siis SELETADA, et mind teab kelleks pidama ei hakataks.

Triin ütles ...

Terminit autist tegelikult pole hea toon kasutada. Tänapäeval öeldakse autistlikud jooned. Lihtsalt niisama mainin, silmaringi avardamise mõttes :)
Äkki oli asperger?

Irja ütles ...

Aitäh, Triin :). Lihtsalt üks mu tuttav ütleb oma lapse kohta autist ja ma arvasin, et see on okei sõna. Võib muidugi asperger ka olla. Aga arsti juurde keeldub ema minemast kategooriliselt - isegi hambaarsti juurde läks pika veenmise peale. Olen otsustanud, et lasen tal elada nagu ta tahab, aga huvitav oleks teada, kuidas sellise inimesega kõige parem käituda on. Mina ise olen spontaanne inimene ja ma ei saa sellistest rutiinidest aru, aga ema pealt näen, et rutiin on talle püha. Ta on nõus ohverdama mida iganes, et seda rutiini täitsa saaks.

Ja loobuma millest iganes. Aastaid tagasi kutsus tädi Endla meid koos emaga Ameerikasse. Ma olin siis 17, eelviimases klassis. Piletid olid juba broneeritud ja tädi pidi kõik kinni maksma, aga siis loobus ema viimasel minutil seletamatutel põhjustel sellest võimalusest. Mina pidin siis üksinda lendama - olukorras, kus ma enne kunagi varem lennanud ei olnud :). Alguses oli kabuhirm, aga sain hakkama. Ja see reis aitas mul iseseisvuda, olin pärast palju julgem. Pärast, aastaid hiljem kurtis ema, et pole elus üldse reisida saanud!!! Ega mäletanud enam, et tema ise loobus Ameerika sõidust.

Irja ütles ...

Rutiini "täita" saaks, tahtsin öelda :).

Triin ütles ...

See asjade kogumine ja neist kümne küünega kinni hoidmine on küll jube :(

Anonüümne ütles ...

OCD äkki?
Wikipedias kohe esimeses lõigus: "Common activities include hand washing, counting of things, and checking to see if a door is locked. Some may have difficulty throwing things out."