neljapäev, 24. november 2016

Kuidas laste kasvatusmeetodid on aastakümnetega muutunud

Väljavõte Helsingin Sanomate veebist.

Mõned laste kasvatusmeetodid on kõigest paari aastakümnega peale peale pööratud, kirjutab Helsingin Sanomat. Näiteks söömine, kus lastele ei anta enam püreesid, vaid lastakse neil endil kätega puu- ja juurvilju süüa.

Põhiline on see, et kasvatusmeetodid kogu aeg muutuvad. Näiteks imetamise osas on pidevalt liigutud edasi-tagasi. 1970ndatel soovitati imetada lühikest aega, mõned kuud. 1980ndate algul tõsteti soovitud 1-2 aasta peale. Siis aga jälle langes soovitud tagasi 6-12 kuu peale, kuna ekslikult arvati, et laps saab rinnapiima kaudu kahjulikke aineid. Nüüd soovitatakse taas imetada mitu aastat.

1980ndate lõpul soovitati hakata andma lisatoitu 3-kuustele lastele, nüüd aga soovitatakse anda 4-6 kuud ainult rinnapiima.

1970ndatel soovitati anda rinda kindlatel aegadel 5-6 korda ööpäevas. Nüüd on soovitus anda lapsele rinda nii tihti kui laps ise soovib.

Helsingin Sanomat toob mõned näited kasvatusmeetodite muutuse ohta:

1. Imik emaüsast rinnale. Mõned aastakümned tagasi mähiti laps pärast sünnitust linade ja teki sisse ning viidi omaette tuppa, kust teda toodi aeg-ajalt ema juurde. Nüüd veedab laps suurema osa ajast ema juures ja ta on päris paljalt.

2. Suund pikema imetuse suunas. Nagu juba mainitud, on hakatud soovitama pikemat imetust, kui varem soovitati piirduda 3-6 kuuga. Praegugi elavad veel tolleaegsed müüdid, et ajapikku muutub rinnapiim suhkruveeks või et lapse magu vajab söögikordade vahel puhkust.

3. Mehudest näputoiduni. Paljudest praegusaja vanematest on saanud lisatoitu juba paarikuuse inikuna. 1970ndatel õpetati, et lastele võib anda juba 6-nädalaselt toormahla. Lisandusid riivitud toidud ja püreed. 1980ndate lõpul soovitati lisatoitu hakata andma alates 3. elukuust. Nüüd aga soovitatakse anda ainult rinnapiima 4-6 kuud. See tähendab, et laps ei saa mingit lisatoitu. 2000-ndate aastate areng on selline, et osa vanemaid jätavad üldse püreed vahele ja hakkavad lapsele kohe andma näputoitu, see on siis suuri puu- ja juurviljade tükke närida. Nii õpib laps algusest peale ise sööma. Lapsed on varemgi närinud leivakannikaid ja porganditükke, uus asi on see, et mõned lapsed saavad ainult näputoitu. Seda peetakse vajalikuks lapse suu ja käte motoorika arendamisel. Püreede andmise puhul on lapsel oht jääda liiga pikaks püreede ja toitusegude peale.

4. Taldrikut ei peagi tühjaks sööma. Kui 1970ndatel sunniti lapsi nii kodus kui lasteaias taldrikut tühjaks sööma, siis nüüd on kasvatusmeetodid muutunud leebemaks ja laps ei pea tingimata kõike ära sööma. Samas märgiti juba 1970ndatel, et last pole soovitav sööma sundida. Täiskasvanud peaks otsustama toidu valiku, laps otsustab koguse üle. Nii sööb laps tavaliselt piisava koguse toitu ja õpib aru saama, kui kõht täis saab.

5. Ühtegi toiduainet ei tasu vältida. Maasikad, tsitruselised, kala ja muna. Neid ja paljusid teisi toiduaineid oli varem soovitatav vältida nii rasedatel kui imetavatel emadel ja alla 1-aastastel lastel, eriti peredes, kus esines allergiat. Selle taustaks oli arvamus, et teatud toiduainete vältimine aitab ära hoida allergiat. Viimaste aastatega on see arvamus pea peale pööratud. Praegusaja arvamuse kohaselt võib teatud toiduainete vältimine just põhjustada lapsel hilisemas elus allergiaid. Kergeid lööbeid tekitava toidu söömine aitab kaasa lapse seedesüsteemi arengule.

6. Mähkmetest vabaks omas rütmis. Paar aastakümmet tagasi hakati lapsi potile harjutama võimalikult vara, sageli veel imikueas. Praegusaja lapsed kasutavad mähkmeid kauem. Rootsis tehtud uurimuse kohaselt polnud 90% 2-aastastest lastest potil käimist harjutanud. Soomes pole asja uuritud, aga arvatakse, et olukord on sama. Arstide väitel ei tee pikem mähkmete kasutamine lapsele midagi halba. Samas aga võib liiga varajane ja tihe potile harjutamine põhjustada lastel kuseteede infektsioone. Mähkmete pikem kasutamine tuleneb nende arengust. Need on mugavad kanda ja põhjustavad harva nahaprobleeme. Sel põhjusel pole vaja last tingimata varakult potile harjutada. Samuti on lapsed erinevad: ühel võib potitunnetus tekkida 1-aastaselt, teisel alles 3-aastaselt. Hea on oodata niikaua, kuni laps on nii moraalselt kui füüsiliselt küps potil käima. Asjas tuleks arvestada lapse enda arengut.

7. Õuemängud asenduvad hokitrenniga.  Varem on Soomes arvatud, et laps peab mängima õues, olgu ilm milline tahes. Nüüd on asjad muutumas. Õues mängimine pole enam nii levinud kui varem. Lapsed on rohkem toas mänguasjade, nutitahvlite ja teleka juures. Nüüd lausa soovitatakse, et eelkooliealine laps peab päevas vähemalt kolm liikuma. Liikumises on toimunud samuti muutus: kui varem mängisid lapsed lihtsalt väljas, siis nüüd on liikumine muutunud organiseeritumaks ja kulukamaks, see toimub kodust eemal. Selles on nii head kui halba. Näiteks ei pruugi laps saada piisavalt liikuda, kui teel trenni peab laps istuma autos. Vanemate nõudmised lapse tegevustele on kasvanud ja vahel tekitab see lastel pingeid.

8. Sülle võetakse alati. Mõned vanad tavad on visad kaduma. Näiteks üks on see, et last ei ole hea liiga tihti sülle võtta. Veel 1950ndatel arvati nii, et kui lapsel on kõht täis ja mähe kuiv, siis on lapsega kõik hästi vaatamata nutule. Lapse emotsionaalsete ja sotsiaalsete vajadustega ei arvestatud nii nagu nüüd. Muutus toimus 1970ndatel, aga veel nüüdki arvavad paljude laste vanemad, et lastel pole hea pikka aega süles olla. Samas on puudutustel lapse arengus väga oluline roll ja süles olemist ei saa kunagi liiga palju.

9. Last võib palju kiita. Mõni vanem väldib lapse kiitmist, kuna see hellitavat lapse ära. Arvamus on, et kiita saanud laps soovib kiitust ka hilisemas eas. Tegelikult on asi vastupidine: Last tasub kiita väikeste asjade eest ja ka selle eest, et ta on armas. Kui laps saab kodus piisavalt heakskiitu ja toetust, siis areneb tal terve usk iseendasse ja ta pole enam sõltuv väljastpoolt tulevast heakskiidust. Mõned 1960-70ndatel üles kasvanud vanemad on tunnistanud, kui raske on nende jaks kiitmine. Sest neid ennast pole lapsena kunagi kiidetud. Kiitmine pole veel kaugeltki levinud tänagi. Soomes tehtud uurimuse järgi väitsid 13% 6-aastastest lastest, et neid pole kunagi kiidetud. 7% ei osanud öelda, kas neid kiidetakse või mitte.

10. Äärmuslik individuaalsus. Viimaste aastakümnete jooksul on lapse kasvatuses tähelepanu keskendunud lapse individuaalsuse arendamisele. 1980-90ndatel tegeleti põhiliselt lapse agressiivsuse vähendamisega ja sellega, et laps kõigi teistega arvestaks. Hiljem muutus tähtsaks lapse kõrge enesehinnang, aga nüüd on veelgi edasi mindud - see on kulmineerunud lapse temperamendi arvestamisega. Lapse temperamendist otsitakse põhjuseid tema käitumisele. Praegusaja vanemad ei soovi enam teistega arvestamist, vaid kasvatada laps, keda ei kiusata. Keegi ei küsi enam, kuidas kasvatada last, kes teisi ei kiusaks.

11. Kaalutakse eri variante. Kui varem tegid lapsevanemad nii nagu neile ette öeldi, siis nüüd on nad hakanud ise rohkem infot ja eri võimalusi otsima. Info lisandumine on ühelt poolt hea, aga teiselt poolt võib see hakata lämmatama tervet mõistust. Vanematel on tekkinud palju pingeid. Näiteks ühelt poolt soovitatakse lapsega võimalikult vara väljaspool kodu tegelema hakata ja juba 1-aastaselt laps ringidesse viia, teiselt poolt vähendab see vanemate usku endasse. Mõnikord nõuab kasvatus rohkem tervet mõistust.

1 kommentaar:

margus kiis ütles ...

Pendeldamine käib variantide vahel 1) vanem istub lapsele pähe ; 2) laps istub vanemale pähe. Kaks varianti ongi, ega naljalt kuldset keskteed pole.