Plaanis on teha turistide heaks kõik, mis võimalik. Ehitada tara ümber püramiidide, ilmselt siis selleks, et hoida eemal igasugu tegelasi, kes turiste tüütavad. Siis vahetada välja taksod ja panna sisse taksomeetrid, et vabastada turistid tüütust kauplemisest hinna üle. Ja teadmiseks: Egiptuses ei tohi hinda sõidu algul kokku leppida, vaid maksta pärast sõitu, olenevalt sõidu pikkusest kas siis 5 või 10 kohalikku naela, see on siis kas 10 või 20 krooni. Ja kui taksojuht midagi kobisema või juurde küsima hakkab, siis lihtsalt välja minna. Kui hind sõidu algul kokku leppida, kerkib see kohe 50 naela ehk 100 krooni peale, olenemata sõidu pikkusest.
Tegelikult pole mõtet ka hinna üle kaubelda neis poodides, kus hinda väljas pole. Vaid maksta tunde järgi. Ja kui müüja pole nõus, siis minema marssida ja otsida mõni fikseeritud hindadega valitsuse pood. Neid peaks igas kuurortlinnas mitu olema.
Eile tutvusime Alexandriaga, selle kunagise impeeriumipealinnaga, mille hiilgus on nüüdseks 6 meetri sügavusele maa ja mere alla mattunud ja mida tasapisi välja kaevatakse. Käisime Irjaga vana Rooma amfiteatri varemeid vaatamas, mis avastati, kui hakati suurt maja ehitama. Patseerisime Vahemere lõunarannikut pidi ja nautisime ligi 18 kraadist Eesti mõistes sooja ilma. Siin muidugi inimesed lõdisevad. Aga kassid seevastu tundsid end kalda ääres päris turvaliselt. Ja neid on siin palju. Jooksevad kõik vabalt ringi. Keegi neid ei püüa. Nii et Eesti võiks sõlmida Egiptusega vastastikuse abi kokkuleppe (milliseid on Egiptus sõlminud mitmete Euroopa riikidega), millega saaks Eesti kodutud kassid toimetada tagasi sinna, kust nad pärit on.
Tegime tutvust ka siinse nn esimese Egiptusega. Tänu sellele, et meie hotell on otse selle esimese Egiptuse kaubandustänava keskel. Esimene Egiptus elab nagu inimesed Läänes, so käivad väljas söömas, shoppavad, käivad välismaal reisimas ja puhkamas (eriti pop on Tai). Ja ööbivad vajadusel kohalikes lukshotellides. Seda esimest Egiptust on väga vähe ja teist, vaest Egiptust hästi palju. Seetõttu tuleb esimese Egiptuse oaase otsida nagu tikutuld. Neis oaasides tunned end nagu Euroopas. Pole mingit räpasust ega vaesust. Kõik sätendab ja lõhnab. Säh sulle siis sotsiaalset turumajandust. Ikka on keegi võrdsem. Ja kahju on vaadata, kuidas turistide sisse toodud raha voolab väheste väljavalitute taskusse ja nende kaudu tagasi välismaale. Seda on Egiptuse linnapildis näha, et kohapeale ei jää suht miskit.
Aga kõigele vaatamata on Alexandria lääne inimesele palju kodusem. Siin on tunda seda vana euroopalikku hõngu. Kuigi aeg oleks kuskil justkui seisma jäänud. Ja kohvikud näevad välja nagu vanasti vene ajal Eestis, sellised räpased. Aga on erandeid, näiteks eile leidsime kalarestorani Fish Bono, otse sadama juures, kus meile serveeriti meie enda valikul värskelt grillitud meriahvenat ja hiidkrevette, mis koos salatiga maitsesid ülihead. Tõesti, söögid on Egiptuses imehead. Kala, liha ja puu- ning juurviljad. Omapärane. Vaheldus harjumuspärasele itaalia-, hiina-, india ja jaapanipärasele köögile. Kui Eestis mõni restoran omale siinse koka tööle võtaks, oleks see kohe koht number üks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar