Me peaks vist koos Irjaga omale õnne soovima. Vaatasin just vanast veebist, et alustasime blogipidamist möödunud aastal 10. märtsil.
Idee tuli Irjalt, kes ühel päeval küsis, et kas me ei võiks veebis kirjutama hakata. Lihtsalt tuli seline idee. Spontaanselt. Meile omaselt.
Siis oli otseseks ajendiks soov lahti seletada, mis siis õigupoolest oli minuga või meiega juhtunud. Ja miks. Ja kirjutada kirjandussündmustest, kuna Irjale tundus, et neist räägitakse vähe vähe. See on õieti mitte midagi. Siis neist asjadest, millega tegelevad kirjanikud, kes veel elavad.
Asjade seletamise vajadus tulenes sellest, et millegipärast hakkasid ajakirjanduses järgemööda ilmuma lood minust ja Irjast, millel oli tegelikkusega vähe pistmist. Hoope tuli vasakult ja paremalt. Laimati ja lahmiti nii mis jaksati. Isegi Mart Kadastik võttis sõna. Lisaks meediale ründas mind kohtu kaudu mu endine abikaasa. Ja mul läks juba väga raskeks. Tegemist oli suurte rahasummadega, mida mult välja pressiti. Kasutades ära minu abitut olukorda. Minu kirjaniku-seisust. Sellist vaest-nässakat staatust. Haavatavust.
Leidsin, et parem hilja kui mitte kunagi asjad lahti seletada nii nagu nad olid olnud. Aga millegipärast ründed ajakirjanduses ja kohtus said minu blogimisest hoopis hoogu juurde. Tundsin juba, et mind litsutakse päris laiaks. Ja ründed ei lõppenud enne, kui andsin sisse kohtuhagid seoses laimu ja solvangutega. Solvangud lõppesid päevapealt. Täielik ime.
Meil Irjaga pole sellise avaliku päeviku pidmine raske, kuna meile mõlemale meeldib väga kirjutada. Sellest on saanud meeldiv harjumus. Ja saabunud kirjad näitavad, et meil on lugejaid. Meile soovitakse jaksu. Meid toetatakse. Nii Eestis kui välismaal. Ja see toetus annab jõudu. Tunneme, et meie tekstid on olnud vajalikud. Sest paljudest asjadest, millest oleme kirjutanud, pole varem kirjutatud. Paljud asjad on olnud kui just mitte tabuteemad, siis hõõgunud tuha all. Ja kunagi oleks nad ikka välja tulnud. Varem või hiljem. Aga parem, kui varem. Ma tunnen, et kui ma ise oleks neid tekste saanud lugeda, oleks paljud asjad teisiti läinud. Oleksin end vähem koormanud ja kurnanud. Vähemasti oleks olnud teadlikum, kogemuse võrra rikkam. Sest öeldakse, et tark õpib teiste kogemusest, teiste vigadest. Aga mida teha, kui teiste kogemuse kohta pole kuskilt midagi lugeda? Kui sellest ei räägi vanemad, sõbrad, tuttavad? Kui sellest ei kirjuta kirjanikud.
Kui lahkusin töölt Äripäevast, siis tõin põhjuseks selle, et hakkan raamatut kirjutama. Elust ja armastusest. Õnnest. Kuna tundsin, et pean seda tegema. Et ei saa surra ilma seda tegemata. Et oleksin vastutustundetu oma laste suhtes. Ja lootsin endamisi, et uues kohas riigitööl rahandusministeeriumis on veidi kindlam ja rahulikum. Kuna olin kuulnud, et riigitööl ei pea eriti pingutama. Aga ma eksisin, uus koht nõudis palju rohkem pingutusi. Nägin tohutult palju asju, mis on valesti, mis vajaks parandamist. Organisatsioon tundus mulle kiviaegne, võrreldes Äripäevaga. Ja olin õhtuti ikka päris läbi, nii et kirjutamisest ei tulnud midagi välja. Ja sellest oli mul väga kahju. Nii et otsustasin ka ministeeriumist lahkuda, kuigi olin seal väga hea koha peal. Ja väga hea palga peal.
Aga Äripäeva ma tagasi ka enam ei tahtnud. Ei tahtnud inimestele pettumust valmistada. Endast vähem anda kui minult oleks oodatud. Sest äriettevõte vajab töölooma, kes täie koormusega vankrit veab. Omanikule kasumit toodab.
Ja nii ma hakkasin kirjutama, Irja soovitusel. Tema on samuti kirjanik, luuletaja. Andnud välja kaks luulekogu. Minul on ka kaks raamatut ilmunud, tõsi mitte ilukirjanduslikku, vaid publitsistikat. Aga ikkagi. Tunnen selle üle uhkust. Ja tänan Äripäeva, kes seda võimaldas.
Oleme Irjaga kirjutanud päevikusse. Veebipäevikusse, mis minu meelest annab kirjutada armastavale inimesele hea võimaluse end välja elada. Usun, et sel on tulevikku. Kuigi paberi peale trükitud tekstil, raamatu kujul, on ikka maagiline mõju. Ja arvutiekraanilt lugeda on paganama raske. Aga juba praegu ilmub veebis tekste, mida paberilt ei leia. Ja neid on üha rohkem. Ja neid loetakse üha rohkem. Ja kirjanik või ajakirjanik saab olla igaüks, kes seda vaid soovib. Sul ei pea olema rikast sponsorit, kasulikke tutvusi või valitsuse luba. Piisab lihtsalt julgest pealehakkamisest.
Mina soovitan kõigil, kes tunnevad, et tahaks kirjutada, kindasti blogida. Sest internetis liikuvad tekstid salvestuvad ja need jäävad alles tulevastele põlvedele. Igaveseks. Need tekstid on sõnumid tulevastele põlvedele. Jälg ajalukku. Praegu tundub selles tekstirägastikus, et kõike on liiga palju, aga peagi tulevad programmid, mis aitavad tekste sorteerida. Ning kaugel pole elektroonilised raamatud, mis oma olemuselt ei erine paber-raamatutest. Piisab vaid ühe raamatu kaasaskandmisest, et läbi lugeda kogu maailma kirjanduse raudvara. Ning loomulikult saab neist raamatutest lugeda veebipäeviku ehk blogi tekste.
Elagu kogu maailma blogijad!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar