Kas keegi kujutab ette koalitsiooni ja opositsiooni (oh, mis vastikud sõnad?!) perekonnas. Tähtsate otsuste tegemisel perekonnas. Kuigi, jah, see on üpris tavaline, et abikaasad on vihavaenlased ning ei suuda kunagi mitte milleski kokku leppida. Tirivad vankrit ise suundades, nii et see paigast ei liigu. Ja jagelevad ning näägutavad kogu aeg omavahel ja teevad kõik jõupingutused selleks, et lapsi oma leeri üle meelitada. Mis omakorda kasvatab lastest ahned küünikud. Aga ideaalis? Peaks ju peres vastu võetavad otsused olema kõigile meeltmööda. Arvestades kõigi arvamust. Olema tehtud nö konsensuse alusel.
Või võtame suurema organisatsiooni. Mõne seltsingu. Või äriettevõtte. Riigiettevõtte. Kas võib ette kujutada seal nö võimuliitu ja vastaspoolt? Kindlasti on organisatsioonides pingeid, aga otsused peaks ideaalis vastu võetama konsensuse alusel. Et saavutada kõiki osapooli rahuldav tulemus. Et vanker paigast liiguks.
Aga riigi tasandil? Millegipärast on riigi tasandil saanud tavaks, et arvestatakse ainult ühe poole arvamust. Selle poole, kes hüppas valimistel juhtumisi kaugemale. Lõugas suurema häälega. Oli kavalam. Kel oli rohkem raha. Paremad mainekujundajad. Või mis kõik veel. Ja siis see üks osapool võib teha mis tahab, teist kuulamata.
Aga mis siis on õigupoolest poliitika? Kas tõesti igikestev vimm ja viha. Karm võitlus. Ärapanemine. Pori- ja pasaloopimine. Või kas tõesti ühe osapoole arvamuste arvestamine. Või ütleme otse: ühe osapoole arvamuse pealesurumine teisele. Seda kutsutakse demokraatiaks, mis olevat valitsemissüsteem, millest paremat pole justkui inimkond leiutanud.
Aga kas pole siin kaugenetud tõelisest ideaalist, rahva võimust? Kas pole mitte eliit loonud omale liivakasti, kus rahva tegelikku arvamust arvestamata omale mingit mängu lubab. Sest kuidas on pärast valimisi rahva võim teostatud, kui teatud osapooled jäetakse võimu teostamisest kõrvale. Surutakse nad nö opositsiooni oma järge ootama. Ok, võib väita, et võimu saab teostada ka opositsioonis, aga kes seda tegelikult usub?
Väidetakse ka, et opositsioon hoiab korra majas. Aga kas see on ikka nii? Kui juhtub olema nõrk opositsioon. Laisk opositsioon. Korra tagab ikkagi võimude lahususe printsiip.
Miks eeldatakse, et riigi tasemel otsuseid tehes ei pea saavutama konsensust? Ja mille poolest õigupoolest erinevad opositsiooni pikaajalised eesmärgid koalitsiooni omadest. Asja jaburust ilmestab käimasolev USA presidendivalimiste kampaania, kus vaieldakse selle üle, kes ja kui palju Iraagi sõda toetab. Kui on teada, et sõjale andsid rohelise tee nii demokraadid kui vabariiklased kongressis. Ja nüüd võetakse üksteise järel oma otsuseid ja sõnu tagasi. Selleks, et olla tubli opositsioon. Et järgmisena võimule tulla. Kas see on demokraatia?! Rahva võim?! Ei, see pole demokraatia. See on lollus. Lollimäng. Rahva lollitamise mäng. USA, kes peab end maailma valitsejaks ja politseinikuks ja väidab end demokraatlikke ideid levitavat, on ise rahva võimust valgusaastate kaugusel. See on ka üks põhjus, miks maailm muutub üha ebaturvalisemaks paigaks. Sest, juhtigem tähelepanu peamisele, peab konsensus valitsema ka maailma tasandil. Mite nii, et üks (USA) võib vilistada teiste (ÜRO) otsustele, kui tahab ja heaks arvab (mida USA president tegi, kuulutades sõja Iraagile, vilistades sellega rahva arvamusele maailmas). Sest tal on võim. Aga kas kogu maailm peab sellepärast USA pilli järgi tantsima, et USAl on palju raha ja sädelevaid asju?
Kui pere, seltsingu, äriettevõtte või muu organisatsiooni toimimispõhimõte on konsensus, siis peaks seda arvestama ka riigi ja laiemalt kogu maailma tasandil. Et saavutada pikaajaliselt kõiki osapooli rahuldav tulemus. Hea ja õnnelik elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar