Krediitkaardiäri viimsed päevad

Kunagine mugavus krediitkaartide kasutamisel on ilmselt jäädavalt kadunud. Kohe selgitan, miks.

Millegipärast, ilmselt mõnede pettuse juhtumite pärast, on krediitkaartidega teenindavad kaubandus- ja teenindusettevõtted hakanud tegema klientide krediitkaartidega ohtralt broneeringuid. Näiteks mõne netipoe osti puhul või hotelli eest makstes, on summa broneeritud koguni kolmel korral. Ja ütleme, et viis ööd hotellis maksab 1000 eurot. Siis esimene 1000 eurot läheb kaardiarvelt siis, kui teha broneering. Hotelli sisse kirjutades läheb arvelt teine 1000 eurot. Ja lõpuks toa eest makstes kolmas 1000 eurot. Kuigi arve oli kokku ainult 1000. Ja see ülejäänud 1000 eurot on arvel broneeritud ja seda ei saa kasutada teinekord mitu kuud.

Teine kurioosum on muidugi see, et paljud ettevõtted, näiteks hotellid ja autorendifirmad arveldavad ainult kaartidega. Mistõttu peab kaart piltlikult öeldes puuga seljas olema. Limiit tuleks reisile minnes vähemalt kolmekordistada. Sest näiteks 30 000 kroonise limiidiga kaardi puhul ei saa maksta 1000 eurost arvet. Nagu ma juba eelnevalt kirjeldasin. Raha jääb puudu.

Loomulikult saab lasta pangal loomult tühised broneeringud maha võtta. Aga kui näiteks juhtub nii, et raha on arvestatud ühe öö eest rohkem, nagu juhtus meil Irjaga viimati hotellis Kämp Helsingis, siis tehakse broneeringud mitme eri summaga mitmel korral, nii et hiljem on raske aru saada, milline broneering on just see, mis loomult tühine.

Raha saab teha ka teisiti. Broneerisime laevapiletid Soome Tallinki laevale. Kuna tahtsime olla Eesti firma patrioodid. Ja aidata kaudselt maksta palka neile eestlastele, kes Tallinki laevadel töötavad. Aga Eesti firma puhul tuleb alati arvestada rehepaplusega. Nimelt edasi-tagasi piletit internetis broneerides võib juhtuda, et tagasisõidule ei tule piletiga kaasa autokohta. Ilmselt eeldab Tallink, et autoga Soome läinud reisijad naasevad ilma autota. Ja kui õnnestubki autokoht saada, siis selgub hiljem ikka, et see on määratud valele päevale. Nii täpselt meiega juhtus. Kui oma pileti Tallinki laevale minnes teenindajale ulatasin, tegi ta suured silmad ja ütles, et meil oli pilet eelmiseks päevaks. Ma ei saanud selle peale sõnagi suust.
„Puhutteko suomea!?“ käratas teenindaja teiselt poolt pisikest luuki pärast seda, kui oli umbes minuti vältel midagi padranud, mida mu aju ei registreerinud.
„Puhun kyllä.“ (sain lõpuks suu lahti)
„Meillä ei ole paikkoja sille laivalle.“
„Milläiselle laivalle on teillä sit paikkoja?“ küsisin.
„Meillä on paikkoja vasta lauantaina.“(vestlus toimus neljapäeva hommikul kell 7.30 Länstiterminaalis)
„Ma jään sit tänne odottamaan.“
„Te ette saa jäädä tänne.“
„Kyllä saan.“

Siis ilmus minu autoakna taha mingi meesterahvas ja juhatas tee autojärjekorrast kõrvale.

Pool tundi hiljem, kui kõik autod olid laeva sõitnud, tuli naisterahvas kassaluugi tagant meie auto juurde ja seletas, et on küll koht laeval, aga selle eest tuleb täiendavalt maksta 77 eurot. Maksin kiiresti raha ära ja mõne minuti pärast olin Tallinki Superfast laeva pardal. Ja minu imestus oli suur, kui nägin, et pool ülemist autotekki oli täiesti tühi. Sinna oleks mahtunud oma sada autot veel.

Ma ei saa aru, miks sõidab Tallink pooltühjade laevadega ja teatab, et kõik on täis. Ilmselt on kavas hakata hinda tõstma ja jäetakse mulje, et sõitjaid on hirmus palju. Või ma ei tea.

Igal juhul ei taha ma oma nina enam Tallinki laevadele toppida. Neid purjakil ja rääbakil soomlasi on küll, kes tahavad vabasse maailma pääseda. Mul pole vaja hakata nendega maid jagama.