Teeme näo, et me pole haiged...

...ehk aspiriin kui narkootikum.

„Teeme näo, et me pole haiged,“ tõlgendas Irja eile tabavalt mõtte, mida tegelikult tähendab see, kui vanem ütleb lapsele, et võta rohtu.

Sest enamik poes müüdavatest nn rohtudest on oma olemuselt valuvaigistid. Ok, võtavad ka palaviku alla, ajavad higistama. Aga on ju teada tõsiasi, et palavikku pole soovitav alla tuua, sest palavik on just see, mille abil organism ise viiruseid tapab. Ja kui palavik tõuseb kõrgele, ei aita samuti ükski rohi, vaid riiete seljastvõtmine ja sooja viinaga ülehõõrumine. Ja tagatipuks, viiruse vastu pole mingit rohtu. Viirushaigused tuleb läbi põdeda.

Aga ikkagi neelatakse, eriti viirushaiguste puhul, kilode viisi tablette. Levinud on arusaam, et on olemas tablett iga haiguse vastu. Aga enamasti ei teata, et tablett ei ravi haigust, vaid petab organismi ära, kaotab vaevused. Tablettide abil on inimese geniaalne mõistus õppinud petma oma keha. See on üks viis mõistuse igikestvas võitluses kehaga. Jumala võitluses saatanaga, kui soovite. Sest haigusest vaevatud keha ei allu mõistuse tahtele, ei taha tööd rügada hommikust õhtuni, rikkust tuppa tuua. Siin tuleb mõistusele appi sõber tablett, mille abil mõistus realiseerib oma tahet. Sest mõistuse tahe on kõigevägevam. Haigusest vaevatud keha ei oska tabletile kiiresti reageerida, ei saa pettusest aru. Eriti uute tablettide puhul. Seetõttu võimaldab tablett mõistusel haigusest vaevatud keha uuesti kontrolli alla saada. Haigena tööd rabada. Et mõistus saaks oma suuri ambitsioone ellu viia.

Ma ei väida, et tablette ei tohiks võtta. Vastupidi, neid võiks rahulikult edasi süüa. Aga teadmisega, et tablett ei ravi haigust. Haiguse korral tuleb kõigepealt heita voodisse ja siis võtta tablett. Mitte vastupidi, kus tablettide abil üritatakse voodisse jäämisest pääseda. See on mõrtsukatöö keha suhtes.

Mõnede inimeste organism on väga võimekas, võimaldades ka suure tableti- ja haiguskoorma all looma moodi tööd rügada. Teistel ütleb süda üles. Või mõni muu organ. Ja organi ülesütlemisele võib järgneda surm. Ja kui inimene sureb, kustub ka tema geniaalne mõistus. Kuigi, jah, mõistus on loonud omale kenakese teooria, et ta on igavene. Et mõistus jätkab tegevust taevas. Mida pole aga keegi suutnud tõestada.

Kurb on ka see, et vaatamata kõvale tabletikuurile pesitseb haigus organismis rõõmsalt edasi. Ja nõnda ei vaevutagi mõtlema, mis võib olla ühe või teise haiguse põhjus. Üha uusi ja uusi hädasid (loe: keha appikarjeid) lämmatatakse uute ja uute tablettidest valuvaigistitega.

Olen enda peal kogenud, et lisaks asjaolule, et igasugu aspiriinid ja paratsetamoolid ning nendega seotud segud ei võimalda haiguse põhjuseid kindlaks teha, suurendavad need ained riski igasugu sõltuvuste tekkeks. Ma mõtlen sõltuvust mõnuainetest. Lapsena sõin minagi palju aspiriine ja paratsetamoole. Sest haigusest oli vaja kiiresti üle saada ja ruttu tagasi kooli minna. Ning vanemaid kodutöödel abistama hakata. Sest, nagu teada, vara üles, hilja voodi, nõnda rikkust tuppa toodi. Pole mingit simuleerimist seal voodis!!! On selge, et tänapäeva kiires ja üha kiirema kasvu poole ruttavas maailmas pole haige olemiseks või muidu laisklemiseks ja simuleerimiseks aega antud. Ja tegelikult võttis aspiriini neelamine minu organismilt võime kriisiga ise toime tulla. Kui oli paha, tablett suhu. Ja nõnda juba varasest lapsepõlvest peale. Kui hammas valutas, ikka aitas tablett.

Ja juba lapsena tundsin, et tablettidest enam ei piisanud. Nad ei võtnud enam valu ära, isegi siis, kui neid palju võtsin. Hiljem avastasin aine, mis hästi kõiksugu valud ära võttis. See oli viin. (Ma ei imesta, miks kõik suured väejuhid on sõduritele viina jaganud.) Ja tubakas. Ja varsti ei piisanud enam nendestki. Ja mida enam ma neid aineid tarbisin, seda mannetumaks jäi ka nende mõju.

Ma saan täiesti aru neist tegelastest, kes hommikust õhtuni mööda prügikaste käivad, näod paistes peas. Saan aru, miks nad on niikaugele jõudnud. See on keha kättemaks mõistusele. Mõistuse enda relvaga. Sest mõistus, mis piinab keha igasugu tablettidega juba lapsepõlvest peale, muutub ise ka võimetuks, kui keha järjest suuremaid tabletikuhilaid nõuab. Millegipärast ühiskond selliste võimetuks muutunud mõistustega tegeleda ei taha, tembeldab nad elule allajäänud kangelasteks ja laseb neil kusagil tänavanurgal ära külmuda.

Tegelikkuses on need tänaval elavad inimesed ühiskonna peegel. Selle ühiskonna peegel, mis on täis silmakirjalikkust igal tasandil. Kus inimestel ei lasta rahulikult isegi haige olla ja põdeda. Kus valusid hakatakse tablettidega vaigistama juba imikueas. Kus lapsi sandistatakse ja muudetakse narkomaanideks vastu nende endi tahtmist. Ah, et ei taha rohtu võtta!? Siis surume!!!

See on päris sünge ühiskond, mis püüab teha nägu, et kõik on korras. Ja ühiskond, mis ise on justkui narkouimas, ei tohiks oma liikmetel teatud mõnuainete tarvitamist keelata. Ja samuti, kui lahjade mõnuainete nagu aspiriin või paratsetamool tarbimine on lausa soovitav, lapseeas isegi sunduslik, siis ei tohiks olla kangete narkootikumide tarbimine keelatud. Keelamine on ebaõiglane selle ühiskonna ohvrite suhtes. Nende suhtes, kelle valu on suurem. Nii, et isegi enam viin ei aita. Narkootikumide tarvitamine kaob iseenesest, kui ühiskond õpib valuga toime tulema. Kui ühiskond tunnistab seda valu. Otsib valu põhjuseid, mitte ei tegele tagajärgedega. Seda juba varasest lapseeast alates.

Võib ka öelda nii, et mida rohkem on ühiskonnas niinimetatud joodikuid ja narkomaane, seda haigem on see ühiskond. Seda rohkem on selles ühiskonnas valu. Aga millegipärast ühiskond ei tunnista, et ta on haige. Ta püüab seda iga hinna eest varjata. Sest ühiskond on arg. Ja see sünnitab silmakirjalikkust. Võimaldab ajada inimestele udu, tegutseda kõiksugu šarlatanidel, keda kutsutakse isegi presidendi vastuvõttudele. Selle asemel, et tõele näkku vaadata, tembeldab ühiskond süüdlasteks joodikud ja narkomaanid, kõige alatumal ja jõhkramal kombel. Või siis on süüdlased suits ja viin.

Ühiskond, mis oma vigu ei tunnista, on ise kurjategija. Rüvetab oma lapsi ja teeb seejuures pähe kommionu näo. Selline ühiskond ei erine ühest paadunud pedofiilist.

Ühiskonna jaoks on iga nn asotsiaal (mis kummaline nimetus antud ohvrile?!) sama oluline kui parlamendi liige, minister või mõni muu popartist.