Ja nüüd tahaks kohe minna poodi ja osta šampuse, et veidi seda tulemust tähistada. Aga šampust pole nii hilja õhtul kuskilt osta. Õlut on külmkapis, aga õlut ma kahjuks juua ei saa, sest tuleb välja, et õlu sisaldab samuti gluteeni, nagu selgub Eesti tsöliaakia seltsi kodulehelt (www.tsoliaakia.ee). Ja tegin kohe eksperimendi. Jõin pool pudelit õlut ja kõht hakkas sügelema. Hakkasid ka põlveõndlad ning käed. Ma ei hakanud edasi proovima, vaid kallasin õlle kraanikausist alla.
Tuleb välja, et olen allergiline gluteeni sisaldavatele toiduainetele, need on siis nisu, rukis, oder ja nendest tehtud tooted, ehk saiad, leivad, manna, makaronid, õlu, kali. Ilmselt viin ka. Ja viski.
Irja juba küsis, mida ma nüüd palavatel suvepäevadel jooma hakkan. Nüüd kavatsen proovida mõdu, seda vana eestlaste jooki, mida joodi enne germaanlaste sissetungi. Koos germaanlastega saabus Eestisse õlu, mis on pärit Egiptusest.
Aga veini võin ma juua. Ja samuti šampust. Ning siis veel konjakit.
Irja avastas huvitava paralleeli piibliga. Nimelt räägib piibel sellest, et paradiisiaias sõid Aadam ja Eeva ainult puu- ja juurvilju. Kui nad sealt välja aeti, pidid nad hakkama leiba sööma. See oli jumala karistus. Ja neid tabasid kohe seejärel haigused ning kõiksugu muud hädad. Mis annaks justkui mõista, et kui tahad olla õnnelik ja terve, siis leiba süüa ei tohi. Ma olen juba varem arvanud, et piiblit on valesti tõlgendatud. Piibel on mõistukõneline jutt, et saaks õppida teiste vigadest. Mitte õpetus, mida peab pähe õppima ja üksühele järgima.
Irja:
Minu poolt kah palju õnne Reformierakonnale. Seekord oli siis nii, et paljud inimesed, kes oleksid muidu hääletanud Keskerakonna poolt, keerasid Savisaarele selja. Pronksmehe pärast. Savisaar tegi panuse venelastele ning unustas oma ülbuses, et võib sellega kaotada paljude oma eestlastest valijate hääled. Sihukeste eestimeelsete vanade meeste ja naiste hääled, kellele Pronksmehe äraviimine Tõnismäelt on märksa olulisem kui mõned viletsad kroonid toetusraha. Oma ülbuses ei osanud muidu tark poliitik sellise võimalusega arvestada. Ja tõesti, olen minagi pidanud lugu Savisaarest. Aga on raske vaielda vastu tõsiasjale, et viimasel ajal on Andrus Ansip eelkõige eestlaste ning Edgar Savisaar venelaste huvide eest seisnud. Ega siin muud öelda olegi. Nii on.
Sest kirutud tsöliaakiast. Mnjah, algul olin ikka jõle vihane, kui sain teada, et enam saiu-koogikesi näost sisse ajada ei tohi. Ja siis olin pagana kahjurõõmus, kui selgus, et seda ei tohi teha ka Inno. Juhhei, kannatame koos. Aga. Nüüd oleme mõlemad tänu tsöliaakiale kõvasti alla võtnud, olen samas kaalus mis 18-aastasena ning elu on magus ilma saiatagi. Sest mis seal salata, kui sul on ikka kogu aeg kõht kinni ja kõht nagu õhupall, siis suuremat seksiisu pole. Hommikul olin näost paistes nagu vana joodik. Lemmikteksad ei läinud jalga, need Levise size 4. Nüüd on nad muidugi lohvad juba. Mõnus, mulle tsöliaakia jubedalt meeldib. Kujutan juba ette, millises vormis olen rannahooajaks. Heh, ja energiat on ka kõvasti rohkem. Kui enne sai raamatu kokkupanekut edasi lükatud ettekäändel, et sorry, mul pole energiat ja ma magasin kella 12ni vähemalt, siis nüüd pakatan tegutsemistahtest. Hea ja kerge on olla. Saia, leiba ja makarone ei söö. Täna ju käisime Innoga Itaalia restoranis La Dolce Vita – see on parim restoran Eestis muide – ning ma tellisin hoopis käntsu liha ja sõin selle ära. Tegelt oli toidu nimi vist hoopis veise sisefilee, aga no känts liha oli see sellegipoolest ning pärast selle ärasöömist oli mul hästi hea ja kerge olla. Trikk on selles, et liha kõrvale ei tohi süüa tükkigi leiba ega saia.
Mu emal on kah keliaki, ta on soomlane ja väga kangekaelne, ei taha muuta oma söömisharjumusi ja põtkib vastu, aga ma lubasin talle tuua Soomest gluteenivaba saia ning ta lubas seda siis proovida. Teda vaevab jube kõhukinnisus, kakib ainult kord nädalas. Ma saan aru, et see on naljakas ja et sest pole nagu sobiv rääkida, aga samas on lugu ju tõsine. Kusjuures ma arvan, et paljudel inimestel on seesama probleem. Näiteks ka puuksutamine on tsöliaakia üheks sümptomiks.
Nüüd jaksan siis jälle tegutsema hakata. Lubasin Anule Justi loo meie Ameerika-reisist ja kavatsen selle nüüd ära kirjutada. Siis maksame ära selle 60 000-se kautsjoni, mida kohus nõuab SL-Õhtulehe ja Postimehe ehk Väintsi ja Kadastiku vastase hagi katteks. See protsess tuleb muide avalik, kuna ükskõik, mis selle tulemus ka oleks, võidavad lehed või meie, juba selle keisi avalik arutamine on mu meelest hädavajalik. Ja meie ju juba oskame asju avalikult arutada, eksole.
Mingi aeg lootsid Õhtuleht ja Postikas kindlasti, et meil pole nii palju raha, et ära maksta kautsjonit. Ja tõsi ta on, vahepeal oli meil tõesti rahadega kitsas. Ma ei saanud osta nii palju ajakirju kui varem. Aga siis, nagu imeväel, simsalabim, ilmusid rahad ning kautsjoni maksmine on käkitegu. Nuusata õigupoolest.
No ja siis hakkan ma veel kokku panema oma luulekogu. Ei saa ikkagi unustada, et ma olen luuletaja, kuigi ma olen vahel väitnud vastupidist, aga no eks luuletajad olegi ühed suured valetajad. Self-confessed liars. Ärge neid kunagi usaldage.
Ahjah, ja siis veel see Aadama ja Eeva lugu, eks. Vaadake, nagu mina asjast aru saan, on sai ja leib kõikide inimese haiguste alged, rohujuuretasandil. Tark raamat Piibel tahab öelda, et seni, kuni sa sööd puu- ja juurvilju ning liha ja kala, mis jumal on inimesele siin maailmas söögipooliseks määranud, oled sa terve ja õnnelik, niipea aga, kui hakkad midagi kasvatama omaenese tarkusest, sööd nö hea ja kurja tundmise puust, eks ole, on su elu üks suur piin, kannatus ning viletsus, sind aetakse paradiisiaiast välja ning sind tabavad kõiksugu hädad ning haigused. Lihtne.
P.S. Selles, et ma vahel üldse ei bloginud, on süüdi tsöliaakia.
Järgnevalt mõned pildid talvisest Tartust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar