Tellisime hotellis õhtusöögi tuppa ja peagi oligi meil kandikutega kohal kolm näitsikut. Ja tõesti, Victoria hotelli restorani köök on suurepärane. Ainuke asi, mis puudu, on vann. Või siis mullivann. Igas Eestimaa hotellis võiks olla mõni mullivanniga tuba. Need vannid pole enam üldse kallid. Maksab samapalju kui telekas. Aga ma ei tea ühtki sellist hotelli peale Lepanina, kus on korraliku mullivanniga tuba. Pädastes on toad mullivanniga, aga see vann on selline lastevann, kuhu isegi suurem mees ei mahu sisse. Ja rohkem nagu polegi. Teadaolevalt. Või üldse vann on Eesti hotellides suur haruldus. Aga asjata.
Lend Washingtonist Kopenhaagenisse oli SASi äriklassis taas väga mugav. On sõnuseletamatu, kui hea on lennukis end välja sirutada ja magada. Täies pikkuses. Nagu voodis. Mul oli nüüd selline kogemus esimene kord, kus ma lennureisi ajal tõeliselt sügavalt magasin. Sest istudes saab vaid uinuda, sügavalt magada kägarasendis ma lennukis ei suudaks. Ja tavalises turistiklassis on piisavalt ruumi suurele mehele just selliseks kägarasendiks. Nagu kosmoselaeva maandumiskapslis.
Möödunud nädala lõpus kirjutas sellest Washington Post, end inimesed on pigem nõus ostma 20 000 dollarit maksva Hermese käekoti kui maksma lennukis mugava äriklassi reisi eest. Et mugavuse eest ei olda nõus maksma, küll aga asjade eest, mis siis justkui suurendaks inimese staatust. Need on siis naistel kõiksugu kallid vidinad ja aksessuaarid, riided, meestel autod. Meie Irjaga otsustasime, et me kalleid vidinaid ei osta, selle asemel investeerime iseendasse ja oma mugavusse. Kuigi varem olin ise selline, et pigem nässerdasin ära odava lennureisi ja ostsin mõne vidina kui vastupidi.
Ja samas Washington Postis oli ka pilt ühest mitukümmend aastat tagasi toimunud lennureisist, kus salong oli mugav ja inimestel piisavalt ruumi. Seevastu nüüd on mugav äriklass pisike ja täiesti ebamugav turistiklass üüratu. Tõsi, lennupileteid saab nüüd võileivahinna eest. Aga millise kannatuse hinnaga?! Tõesti, ma parem jätaks lennukiga lendamata kui laseks end piinata. Aga miljonid inimesed lasevad, otsides ajalehtedest sooduskuponge, et lennureis poolmuidu kätte saada.
Estonian Air on äriklassi menüüs teinud täispöörde paremuse poole, mille üle oli väga hea meel. Nii et nüüd võib seda lennufirmat soovitada kõigile. Ja oma pagasist saime esialgu kätte poole, teine pool tuli õhtul teise lennukiga.
Ja kodus pole midagi muutunud. Savisaare erakond on endiselt kõige popim. Ja Irja isa hääletas seekord roheliste poolt. Ja ma pole veel otsustanud, kelle poolt hääletada. Eile nägin Rimis üht sõpra, kes pani parasjagu üles Isamaaliitu reklaamivat plakatit. Ja mulle meeldib Reformierakonna vabaduse ideaal. Valikul on niisiis mitu erakonda ja eks ma vahetult enne valimiskabiini astumist oma otsuse teen. Ja tegelikult pole ka vahet, kelle poolt hääletada, sest poliitikud ise, pangem tähele, on flirtinud kõik kõigiga. Miks on siis nii, et poliitikud võivad, aga valijad peavad olema lojaalsed. Valijal on samuti õigus flirtida. Pealegi, pisikeses Eestis on kõik, kel emakeeleks eesti keel, nii 500 aasta perspektiivis omavahel sugulased, nii et vahet pole, millise sugulase poolt oma hääl anda.
Mul on kahju Isamaaliidust, sest Juhan Parts istub seal nagu punane rätt. Ja aru ma ei saa, miks oli vaja üldse Res Publicat liita. See asi tehti justkui vaikselt ära, ilma valijate käest nõu küsimata. Asi susises-susises, ja siis järsku, hopp! Aga miks, aru ei saa. Olgu, et sel erakonnal on praegu Riigikogust neljandik ja sellega seoses palju pappi. Aga papp kaob varsti ära, sest Res Publica toetus on praktiliselt null. Ja Parts saab oma süüd lunastada vaid siis, kui korraldab ise pronkssõduri äraviimise. Või siis paneb omal kulul Lihula ausamba tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar