Mis kõigepealt silma torkas, olid täis kasvavad rannaniidud. Et kui Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Eestis näeb sellistel niitudel ja luhtadel kui mitte lambaid, siis vähemalt lehmi, olid Pärnust läände jaavad alad täiesti tühjad. Justkui mahajäetud. Millest on tegelikult natuke kahju. Lambad võiks ikka olla, või kitsed. Mis sobiks hästi kiviaedade vahele askeldama. Ja kitsepiimast tehtud juust on imehea, Irja ostab seda viimasel ajal kogu aeg. Aga kohalikku pole saada, ainult prantslaste toodang. Kas eestlased siis ei oska kitsi kasvatada ja teha kitsejuustu?! Ma ei usu seda.
Teine tähelepanek oli see, et Tõstamaa rahva au ja uhkus on Tõstamaa mõis, või siis see, mis mõisast on järele jäänud - park ja mõned majad (praegu asub mõisa härrastemajas kool). Vähemasti nii oli kirjutatud mõisakompleksi juurde kinnitatud sildile. Ma olen juba varem kirjutanud, et ma ei saa aru, kuidas saab orjapidaja residents olla orjade jaoks au ja uhkus.
Ja alati on nendel siltidel kirjutatud pikalt-laialt, mis Saksa (hiljem ka Vene) nimedega härrasmehed on neis tähtsates majades elanud. Aga kus on siis eestlased, tahaks küsida. Mis nemad tegid? Miks neid mainitud pole? Ok, olid orjad. Aga ikka. Mis need orjad siis tegid. Mingi info nende kohta ikka on. Kasvõi nendes salajastes Vatikani arhiivides, mida kiivalt varjatakse, kuna pidid igasugu mineviku-koledusi sisaldama. Neist arhiividest saaks kindlasti miskit teada. Ja kui sinna eestlasi ei lubata, siis pole mõtet ka igasugu nuntsiusi ja muid sääraseid, muinasjutte vestvaid veidrikke presidendi vastuvõtule kutsuda. Eesti rahvale on nad niikuini korvamatut kahju põhjustanud, need kirikumehed.
Võib arvata, et ilma orjade abita oleks kõik need Eestis figureeriunud saksa nimedega tähtsad mehed olnud tühi koht. Sellest on ka varem räägitud, aga tasub ikka üle korrata, et Eestis olid orjapidajad just seetõttu eriti kõvad mehed, et orjus siin väga kõva ja pikaaegne oli. Näiteks Põhjasõjas toetasid sakslastest orjapidajad just seetõttu rootslaste asemel venelasi, et venelased lubasid orjapidamise jätkumist. Toetus venelastele pikendas orjapidamise mõnusid ligi 200 aastat.
Audru kandis on lahe see, et piki rannaäärt kulgeb kilomeetrite viisi mõnus tee. Sõitsime läbi Audruranna, Liu ja Tõstamaa kuni Munalaiu sadamani, kus meid rõõmsalt tervitasid Kihnu sõitjad (oleme varem Irjaga kirjeldanud Kihnut ja ka Ruhnut kui ägedaid seksiturismi sihtkohti). Otsustasime, et edaspidi käime kindlasti ära Manilaiul.
Siis jätkasime sõitu piki kaldaäärt kuni Matsi rannani Paatsalu lahe ääres, mis oli ilus liivane. Ja edasi mööda käänulisi teid ja läbi kalurikülade kuni peaaegu Virtsuni välja.
Edasi mõned pildid:
Vaade Liu sadamast, taamal näha üks tuulelaudur lahel.
Irja Liu kivisel rannal.
Vanad kalapaadid Liu sadamas.
Munalaiu sadama muul ja taustal Manilaid.
Irja puhkamas Matsi rannal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar