Asti järv on kuulus eelkõige selle poolest, et selle järve juurest alustab oma tegevust Läti rahvuseepose „Lâèplçsis” (Karutapja) samanimeline peategelane. See järv (asub kaardil Rõugega samal joonel) kuulus kunagise Eesti maakonna Metsapoole (Läti Henrik nimetas seda saksapäraselt Metsepole) koosseisu, see maakond siis haaras enda alla suurema osa praegusest Pärnumaast ja Läti loodeosa. Ja legendi järgi andis järvele nime üks eesti tüdruk, see oli kirjas järve äärde paigutatud infotahvlil. Niipalju infoks veel, et Andrejs Pumpurs (Lönnroti ja Kreutzwaldi lätlasest kolleeg) lõpetas „Lâèplçsise” Tartus ja nii nagu Kreutzwald kirjutas oma raamatu soomlaste eeskujul, võttis Pumpurs eeskuju eesti eeposest. Huvitav on ka see, et kõige mahukam teos on kalevala, siis tuleb Kalevipoeg ja kõige õhem on „Lâèplçsis”.
Taustaks veel niipalju, et soomlased said pärisorjusest vabaks 18.sajandi algul pärast Põhjasõda (sealt alates on Eesti ja Soome ajalugu kulgenud eri radu pidi), kui Rootsi kaotas ülemaailmset trendi järgides talupoegade pärisorjuse. Eestis ja Lätis jäid talupojad nn mõisnike juurde orjusse veel ligi 200ks aastaks, kuivõrd need mõisnikest orjapidajad toetasid venelasi Rootsi-Vene Põhjasõjas, ja vastutasuks kinkisid venelased neile orjapidamise õiguse. Soome jäi Rootsi koosseisu ja kuivõrd Rootsi arenes pärast Põhjasõda kiiresti vabaduse, võrdsuse ja vendluse kursil, on soomlastel olnud ligi 200 aastat rohkem demokraatia kogemust kui Eestil. Paljuski seetõttu, ma arvan, pole soomlastel sellist vajadust Suure Juhi ja isikukultuse järgi nagu eestlastel. Eestlased nutavad ikka taga mõisnikku või kubjast, kes neid vajadusel paitaks, vajadusel kere kuumaks kütaks. Eestlane on oma loomult ikka ori.
Asti järve ääres asus tõenäoliselt muistne eestlaste linnus, mille ligidusse siis rajasid ordurüütlid oma linnuse või lossi, mis on praeguseks hävinud. Alles on samale kohale hiljem rajatud mõisa härrastemaja, mis on küll kõvasti ajahamba poolt puretud ja pole leidnud õiget peremeest. Küll on korda tehtud mõisa park koos tiikidega, kus õitsevad kaunid vesiroosid. Üldse on Lätis järvedel ja jõgedel üllatavalt palju vesikuppe ja vesiroose, ilmselt seetõttu, et Lätis ei suutnud nõuka aja intensiivne põllumajandus ja tööstus teha loodusele sedavõrd palju kahju kui Eestis.
Järv ise on uhke ja madal, meenutab natuke Peipsi järve ja Asti koos Salatsi jõega on nagu Peipsi ja Emajõe väike koopia. Salatsi jõe ääres asusid, samuti nagu Emajõe ääres muistsed liivlaste ja eestlaste asundused. Järve veetase langes möödunud sajandi algul umbes meetri võrra, kui teostati kuivendustöid Salatsi jõe suudmes (praegu on seal sadam).
Mis on veel lahe, Asti järv on massitursimi poolt avastamata. Seetõttu võib seal nautida vaikust ja rahu, mis on viimasel ajal üsna haruldasem.
Mõned pildid Asti (Burtnieksi) järve äärest:
Üks infotahvel.
Piirkonna kaart, näha on vasemal Väike-Salatsi (Mazsalaca), paremal Ruhja (Ruijena).
Mahajäetud mõisahoone Asti järve ääres.
Mõisa park.
Vesiroosid.
Vaatetorn Asti järve ääres.
Vaade Asti järvele.
Inno järve ääres.
Irja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar