Ma ei taha väita, et laulmine on halb. Väga meeldiv on vaadata, kuidas tuhanded inimesed kogunevad laulukaare alla ja siis dirigendi juhatamisel lauluviisi üles võtavad, nii et justkui maa väriseb ja kõu kõmiseb. Vapustav!
Aga kui Irjaga täna mõnusalt musitasime ja kallistasime- sellest on saanud meie lemmiktegevus- ja tegime seda (justkui patt tunnistada) päev otsa, siis hakkasin mõtlema, et tegelikult on see ju nii hea ja loomulik. Musitada ja kallistada. Ja teha seda kogu aeg. Ja miks peakski midagi muud tegema?!
Ja siis läks paratamatult mõte nende laulupidude peale. Praegu siis põhiliselt nende laste peale, kes ei saanud mitu nädalat musitada ja kallistada, või siis puhata ja mängida, mida ilmselt tegelikult tahaks kõik lapsed, vaid pidid tegema hullupööra proove, olema pikka aega lähedastest eemal ühes kurjas ja kõledas autodest tiines kivilinnas, vaevlema vihma ja külma käes. Ja kõik siis selleks, et pakkuda loetud tundide vältel teatud rahvale mingit teatud audiovisuaalset naudingut.
Olen ise olnud aastaid koorilaulja (sellest on juba 23 aastat möödas), mis seal salata. Ja kui Tiia Loitme meie koolis koori uusi lauljaid värbas, siis püüdsin küll teha oma klassikaaslaste eeskujul vale häält (sest kes oleks tegelikult tahtnud koorilaulus käia?! Mitte keegi, ütlen ausalt), aga Loitme vilunud kõrv tabas ära, et ma oskan mingil määral täpselt reprodutseerida kuuldud hääli ja häälitsusi, ehk siis kõlban koorilaulu. Ja edasi mind juba sunniti seal käima. Ja alati laulupidude ajal tulevad mulle meelde need hilised tunnid, mis veetsin koolis koorilaulu proovides. Kus pidi vahel tundide kaupa, peale tunde, unega võideldes, püsti seisma. Ja siis need laulmised, kus tuli vahest samuti tundide kaupa umbses ja palavas ruumis püsti seista. Ja siis koolinoorte laulupidu, kus samuti kuuma päikese käes tundide kaupa püsti seisti. Ja kohal oli igaks juhuks ka kiirabiauto, sest juhtus, et mõni laps minestas ära, kas siis kuumusest või suurest erutusest. Ja kui proovides on kõigil koorilauljatel ees tülpinud näod (sest olgem ausad, mis rõõmu pakub tundide viisi kestev hääle lihvimine!), siis esinemiste ajal loomulikult palub (õigemini käsib) dirigent manada näole selline kõrvuni naeratus. Ja laulupeol siis teha suu hästi lahti, et ka kaugemad sugulased ja tuttavad näeksid, et sa ikka tegelikult laulad (laulupidudel pole täpne noodipidamine oluline, see pole ju ometi mingi koorikonkurss, sestap on kavva valitud sellised laulud, mis kõlavad hästi igas asendis, ja seal on kohal nagunii neid, kes täiesti mööda jauravad).
Ja tegelikult, tunnistan ausalt, ei taha ma pärast piinarikast koorilaulu-kogemust enam ise laulupidudel käia. Ja tegelikult ei taha ma eriti ka ühiselt laulda. Ega üldse mingeid koorilaule kuulata. Aga nagu ma juba ütlesin, ma ei keelaks sellepärast veel laulupidusid ära, stiilis nagu paljud tahavad keelata ära näiteks prostitutsiooni või viinajoomise, kuna see valmistab mõnedele inimestele piina või ebameeldivusi.
Ja täna lubasin endale vallatut mõttelendu, et siseneda selle ühislaulmise olemusse. Mul hakkas päris õudne. Eile tuli Soome TV 1 pealt üks doksaade neegerlauljatest (tõsi, sellest, kuidas laul on aidanud neegritel vabaks saada ja oma õigusi maksma panna), aga kus öeldi välja, et praegune mustade muusika on välja kasvanud orjade aja nn gospellauludest, ehk siis jumalakartlikest viisikestest, mida oli hea orjatöö leevendamiseks hulgakesi veeretada. Et siis laul, eriti ühislaul on selline kurbuse ja rõhutuse sümbol.
Ja kui heita pilk eestlaste ühislaulmiste ajalukku, siis tuleb tunnistada, et laul oligi ainuke asi töö kõrval, mida orjad Eestis (ehk siis eestlased) oskasid pärast seda, kui nad vabaks lasti. Nad oskasid ühiselt laulda. Neid laule siis, mis nad olid laulnud oma kurbuse ja rõhutuse leevendamiseks. Et orjatöö libedamalt läheks. Ja esimene ühislaulupidu toimuski vahetult pärast vabakslaskmist, 1869. aastal.
Eestlased pole ammu enam orjad (või on?!), aga millegipärast kestavad ühislaulmised edasi. Ja neid lausa ülistatakse. Ning räägitakse, et sellistele nässerdavatele lastele, kes peavad mõnetunnise naudingu pakkumiseks mitmeid päevi kas siis kuuma päikse käes või vihmas, tuules ja külmas vaevlema, võib usaldada Eesti tuleviku. Minul, kui aus olla, oleks häbi nõnda oma lastele rääkida, neile selliseid sõnumeid edastada.
Ma arvan ka, et töö (pean siin silmas sellist tegevust, mida tehakse nii, et ise seda tegelikult teha ei tahaks) ja igasuguse muu nässerdamise (pean siin silmas tegevust, mille asemel tahaks teha midagi muud) ülistamine on orjalik. Kuna orjadele on tehtud juba sünnist peale ajupesu, et töö on õilis igal juhul. Ja loomulikult on orjameelne selline jutt, et töö teeb õndsaks, või siis seletus stiilis, et tee tööd, siis tuleb ka armastus. Kamoon! Kellele sellist jura vaja on ?! Tahaks kohe öelda, et näidake mulle inimest, kelle on teinud õnnelikuks töö. Ok, inimene võib pika töö tulemusel selle tööga kohaneda, (inimene on üllatavalt kohanemisvõimeline, muide), aga kas see kohanemine on armastus?! (Tõsi, ma ei välista, et armastuseks on hakatud pidama kohanemist. Näiteks mehe-naise suhetes.)
Võib tekkida küsimus, miks orjad tööd ja muud nässerdamist ülistavad? Sest orja jaoks, kel tema aeg, või lausa kogu olemus kuulub kellelegi teisele, ja ori on oma olemuselt masin, või lojus, nagu loom, sellise orja jaoks ongi töö kogu tema elu mõte. Täpsemalt, töö on orja funktsioon, tema mõte ka teiste jaoks. Tema vaesekese elu mõte ongi see, mida keegi tegelikult teha ei tahaks. Inimese jaoks, kes on oma loomult vaba (ja inimene on vabana sündinud, kuigi seda põhimõtet tallatakse jalge alla ka riikides, mis uhkelt nimetavad end demokraatiateks), on sellise elu mõttega kohanemine küllalt raske. Aga orjuses on see inimene viidud olukorda, kus ta on võimeline selle asja enda jaoks ilusaks mõtlema (inimene on erakordselt geniaalne, ta on võimeline ka piinarikka surma enda jaoks ilusaks mõtlema!). See hoiab teda elus. Ja selle mõtlemise tulemuseks on laul, ühislaul, koorilaul. Pole vahet. Oskus teha väga sita mängu juures nägu, et olen õnnest lõhkemas. Ja ühislaulmine, selline regulaarne, on siis justkui selle orjuse, orjaliku meelelaadi taaselustamine. Ja eestlased kui endised orjad kindlasti laulda oskavad, ei kahtle, ei vaidle vastu.
Ja noorte laulupidu on siis justkui orjameelsuse proovitöö? Et kas ollakse elukestvaks orjuseks valmis! Ja ütlen siin kohe otse välja, et minul pole eriti hea meel, kui minu lapsed peavad olema orjad, igavesest ajast igavesti. Mõtlema ja käituma nagu orjad. Aga see, kordan, on minu arvamus, ma ei suru seda kellelegi teisele peale.
Ja ma ei tea, kuidas teistele, aga minu jaoks on palju mõnusam musitada ja kallistada. Puhata ja mängida. Juba lapsest saati.
2 kommentaari:
Tere Inno. Lihtsalt minu arvamus- mulle meeldib ka kallistada ja musitada ja kõik mis selle juurde veel käib (ja muideks, seda kõike saab teha ka laulupeol tahtmise korral nii et üks ei välista teist) aga minule meeldib sinust erinevalt ka laulupidu kuigi tõepoolest olen osaleja neil olnud vaid pealtvaatajana ja isiklik kogemus laulukaare all puudub aga ennast tundes ei arva et kui mul ka oleks lapsepõlvest see kogemus et see oleks mind nii traumatiseerinud et nt 30a hiljem nimetaksin Eesti kultuuritraditsiooni üht alustala orjalikkuse edasikandjaks ja laste piinajaks. Võid täiesti kindel olla et väga paljud osalejad nautisid seda samapalju kui sina omal ajal piinlesid selle tõttu, inimesed on väga erinevad lihtsalt .
Aga muidu, lapse-ja teismelise-eas teeme me kõik paljusid asju vastumeelselt ja suuremate inimeste sunnil aga see ei tähenda ju et kõik jäävad ka neg. mälestusi elu lõpuni kibestunult meenutama vaid üllatavalt paljud vaatavad ja hindavad sellised kogemused aja jooksul üle ning see omandab pigem positiivse kui negatiivse tähenduse, vähemalt mina olen just selline inimene ja kurb et sinu jaoks on laulupidu jätnud eluaegse negatiivse pitseri.
Ma tahaks vastu vaielda. Koori lähevad laulma need, kellele meeldib laulda. Kedagi ei sunnita. Ei ole tundide pikkusi proove, ei ole tundide pikkusi laulukaare all seismisi. Iga koor laulab oma 3-5 laulu ja lahkub ning ühendkooriga 6 laulu laulda on ainult rõõm.
Ehk ongi raske õppustel, aga see-eest kerge lahingus.
Laulupeole tahetakse minna, sest see on lihtsalt nii kirjeldamatult võimas tunne tuhendetega koos laulda.
Orjatööst on siin asi kaugel.
Põhiline, mida tahan öelda, on see, et kedagi ei sunnita.
Postita kommentaar