Nad istusid lennukis. Toomas ja Evelin kõrvuti. Toomas luges „Financial Timesi“, mida lennukis lahkelt pakuti. Evelin tuhnis algul oma käekotis, justkui otsides sealt midagi, siis vaatas ringi ja lõpuks jäi tema pilk peatuma pilvedel, mis lennukiaknast näha olid. Ta haigutas.
„Ma lähen ajan veidi juttu,“ ütles Toomas, kui nad olid umbes pool tundi õhus olnud. Ta tõusis istmelt ja lahkus. Evelin haaras kotist telefoni ja helistas.
„Kati, kus sa oled?“
„Ma olen siin.“ Evelin peaaegu kuulis ta häält. See tuli esialgu paar rida tagantpoolt ja siis kostus ka telefonitorust. „Ole tasem, siin lennukis ei tohi vist helistada.“
„Tõsi või, ma ei teadudki,“ kostis Evelin poolsosinal. Ja jätkas: „Kuule, tule siia, minu kõrvale. Tom läks kuskile ära.“
„Olgu.“
Peagi oli Katrin uue koha peal.
„Uhh, siin on nii palav,“ kurtis ta, kui oli Evelini kõrvale istunud, „kas siin mõni aken lahti ei käi.“
„Issand, tõesti, mul on ka nii palav, kõik meik läheb laiali.“
„Mida sa omale täna peale panid?“ uuris Katrin.
„Ma panin natuke seda Joe Blascot, mida sa soovitasid, eks ju, ja siis seda uut puuderkreemi. Ja siis veel natuke läiget ka.“
„Väga hea. Sa näed väga hea välja.“
„Ma tänan. Sina ka.“
„On sul natuke puudrit kaasas, mu nagu natuke higistab,“ jätkas Katrin.
Evelin avas oma ridiküli ja leidis peagi vajaliku karbikese.
„Oh, kui ilus kott!“ märkas Katrin.
„Jah, Toomas tõi mulle Prahast.“
„See on vist päris kallis?“ uuris Katrin.
„Nojah, ma vaatasin, et need Vendi kotid maksavad nii kümme-kakskümmend tuhat.“
„Presidendil on hea maitse.“
„Ja vaata, mis ta mull veel ostis,“ Evelin ajab käe pikalt ette. Tema sõrme ehib valgest kullast väikse teemandiga rõngake.
„Issand, kui ilus!“
„Onju. Mina ka kiitsin Tomile, et väga kihvt.“
„Kuule, Evelin, kas meil seal Madridis poodides käimiseks ka aega jääb. Ma vaatasin, et seal on lahedaid butiike.“
„Sinna me lähemegi!“
„Aga kõik need üritused, vastuvõtud, õhtusöögid. Kas me sinna ei lähe?“
„Seal käib Tom. Mina olen ainult mõnes kohas kaasas. Ja tead, seal on nii igav. Palju lahedam on poodides šopata. Selleks ma su kaasa võtsingi.“
„Tõsi või?“
„Tšššš. Tasa. Seda ei tohi kellelegi öelda. Ametikult oled sa muidugi minu stilist.“
„Ja-jah. Loomulikult.“
„Tead, Kati, me lähme Barcelonasse ka.“
„Ohh kui hea.“
„Ja kus seal on poode. Seal on mul ainult vaba aeg.“
„Aga mis Toomas siis sel ajal teeb?“
„Ma ei tea, ta ütles, et tal on tegemist. Mingid vanad sõbrad või midagi. Ma ei hakanud uurima.“
„Vaata,“ Katrin võtab kotist huulepulga, „mis ma sain. See oli viimane. Diori täitsa uus sari.“
Evelin uurib huulepulka, võtab selle enda kätte ja keerab pulga tupe seest välja. „Võib, ma proovin?“
Katrin noogutab.
Evelin võtab kotist väikse peegli ja hõõrub pulka õrnalt vastu huuli.
„Mis arvad?“ vaatab Evelin Katrinile küsivalt otsa.
„Ei no, väga hea.“
„Kas sobib?“
„Minu arvates küll.“
„Näe, ja sellise kreemi sain ka.“ Katrin võtab käekotist väikse tuubi, millele on peale kirjutatud Lancome. „See on kortsudevastane.“
„Mul ongi just selist vaja!“ hindab Evelin ja määrib seda endale näole.
„Kuidas on?“ küsib Katrin.
„Kuule, väga hea on. Ei jäta üldse nägu rasvaseks.“
Varsti on naistel peaaegu kogu käekoti sisu süle välja toodud, nii et nad saavad võrrelda ja proovida üksteise kosmeetikat. Kuni Toomas tuleb oma koha juurde tagasi ja Katrin tõuseb, naeratab viisakalt, ning laseb mehe istuma. Peagi serveerivad stjuardessid toitu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar