ja meie Tartus. No eile põgenesime ummisjalu lällutavate folgiliste eest Massiarru, no teate küll, me maakoju, kus oli heinamaa ja vihmasabin ja udu. Nagu muinaslugu. Külitasime mõnusasti oma suures laias voodis, Inno valutas pead ja mina lugesin värsket Vogue´i. Ja siis korraga, pärast vihma, oli väljas udu. Õhk oli siuke õrn ning mitte midagi eriti ei näinud. Peale halli udu. Läksime siis välja ja kondasime natsa ringi, Inno tegi pilte ja mina vahtisin ammulsui. Linnapreili asi.
Sai siin Folki kirutud, aga olgem ausad, Õllesummeri kriitikud, sh teie alandlik mina, peaksid oma õlleprallet kritiseeriva lälina tagasi võtma. Sest samasugune õllemüügibiznis leiab aset ka meie kõigi poolt palavalt armastatud pärimusmusafestaril. Ja see on fakt. Isegi kontserti ei saa rahus kuulata. Isegi kontserdipaigal on Saku putkad. Jäledalt riivab silma. Samuti ärajoonud nägude ning punaste ninadega inimeste nägemine. Tahad ennastki täis kammida - või siis ära põgeneda. Kõige mõistlikum on tegelikult folgata festari esimesel ning viimasel päeval ehk siis neljapäeval ja pühapäeval. Kuna neljapäeval pole need kõikse kangemad jottarid veel pärale jõudnud (nad tulevad reede õhtuks) ning pühapäeval on neil pead nii haiged, et nad ei kannata musapiuksugi. Otsustasime Innoga, et järgmisel aastal sedasi teemegi.
Ja Viljandi EVEt soovitame jätkuvalt. Tegu ikkagi ühe meie lemmikhotelliga (teine on Ammende villa). Eriti boonus oli see, et kui laupäeva õhtul oli maru nälg kella 11 paiku, siis restoranis oldi nii lahked ning serveeriti meile toit tuppa. Lambatallekarree, nämm. Samuti kinnitan vilunud hotellieksperdina, et sviidis on superluksvoodi ning mullivann (küll märksa väiksem kui meil kodus) on ka täitsa okei. Ja restoran on peaaegu sama hea kui Pädastes (väikeste mööndustega muidugi: alati kõiki roogasid ei ole ning soe shampus, öäkk). Aga ikkagi - parimaid pleisse Eestis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar