Kommunistlik Postimees

Ajaleht Postimees, mis on seni olnud valdavalt rahvuslikult ja parempoolselt meelestatud, on viimasel ajal läbi teinud nn paradigma muutuse ja kaldunud vasakule (ilmselt selleks, et veelgi suuremale hulgale lugejatele meele järele olla). Ja seda just ideoloogiliselt. Veelgi täpsemalt määratledes on Postimees kaldunud vanasse nõuka aega, kus vasakpoolne ideoloogia valitses kogu ühiskonda. Ja ajalehed olid selle ideoloogia kandjad.

Kindlasti pole nimetatud muutust raske Postimehe puhul korraldada, sest lehe vastutav väljaandja Mart Kadastik on vana nõuka aja nomenklatuuri-mees, ustav parteilane. Tal on hästi meeles, kuidas asjad käisid. Ja tema viimase aja sõnavõtud Postimehes on sellises heas muhedas vanas nõuka-aegse följetoni stiilis, milles siis tavaliselt kritiseeriti kas tilkuvaid torusid või liiga suurt hulka pekki vorsti sees. Sellises mahlakas ilkuvas stiilis oli ka kirjutatud tema viimane lugu probleemidest mobiiltelefoniga helistamisel. Ma olen Kadastikuga ses osas nõus, et loomulikult, mobiilsidefirmad ei armasta väiksemaid kohti ja seal on raske helistada. Aga kas sellistest asjadest peab kirjutama Eesti suurima ja mõjukaima lehe vastutav väljaandja? Jah, loomulikult kirjutasid sellistest asjadest tähtsad toimetajad nõuka ajal, et õhus on tunda kevadet, lilled tärkavad, linnukesed siristavad jne, sest muust ei tohtinud kirjutada. Aga nüüd tohib. Millegipärast ei kirjutata. Miks ei kirjuta Kadastik infost, mida ta saab poliitikutega (näiteks oma sõbra Andrus Ansipiga) kohtudes, äri ajades, miks ei analüüsi seda infot, nagu seda tavatseb teha Hans H. Luik. Ja ma olen Luigele selle eest tänulik. Ja ma ei usu, et Kadastiku aju on sedavõrd pehme, et ta kõvadel teemadel ei suuda kirjutada. Või et tal oma arvamust pole. Ma mäletan aegu, kus tal see arvamus oli. Näiteks enne Ekspress Grupi börsileminekut oli Kadastik väga terav.

Veel üks hiljutine näide poliitika muutusest on artikkel Põim Kamalt "Potjomkini Eesti", kus on näha, et ajakirjanik ei jaga majandusest tuhkagi, aga sellegipoolest on talle ette antud leheruumi auga täis kirjutanud. Üleolevas stiilis märgib autor majanduskasvu, palgatõusu, hindu ja tööpuudust, nagu need oleks jumala and. Ning siis asub kritiseerima valitsevat poliitikat, mis ei võimalda maksta keskmist palka päästjatele, piirivalvuritele ja vanglaametnikele. Ja ta toob näite elust, kus tal põles maakodus saun ning tuletõrje ei jõudnud kohale, sest palgad on väiksed. Nii võis aru saada. Jaa-jaa. (vahemärkusena võib küsida, et kas Põim Kama kirjutas nii rumala artikli seetõttu, et ta ei saa keskmist palka?) Siia võiks veel lisada, et loomulikult tahaksid keskmist palka saada kõik. Seda saab nii, et ühtedel vähendada, teistel tõsta. Muid võimalusi pole, sest raha ei kasva puu otsas. Tulemus on siis selline nagu see oli nõuka ajal, kus siis insenerid, traktoristid, õpetajad, medõed, kirurgid, professorid ja taksojuhid said kõik ühtviisi keskmist või sellele ligilähedast palka. Sest kõik ametid on ühtviisi head. Aga millegipärast läks selle peale elu vussi ja keskmine palk oli see, mis pärast NLiidu lagunemist kohe ära kadus. Nii nagu kadus ka kuiv seadus, mida nüüd lisaks keskmisele palgale on uuesti hakatud taga nutma. Mis kokkuvõttes tähendab nõukogude ideoloogia kõige kurjemat poolt: isikuvabaduste piiramist väidetega, et nii on kõigile hea.

Ma ei hakka siin mainima Postimehe kummaliselt kriitilist suhtumist sellesse, et Ansipi erakond on pärast pronkssõduri mahavõtmist erakordselt populaarne. Selle asemel, et valitsust raskel ajal toetada (selliseid võimalusi pole just palju), lastakse valimatult ajalehe veergudel demagoogitseda Edgar Savisaarel, kes juhib omavalitsust, kus elab kolmandik Eesti elanikkonnast. Ja Postimees teab hästi, et Savisaarel on samapalju või veel enamgi võimu kui peaministril endal. Mille abil on Savisaarel kerge peaminister kotti püüda, nagu näitas ka nn aprillirahutuste aeg, kus Savisaar, kes seadust rikkudes ei taganud oma juhitavas omavalitsuses korda, süüdistas hiljem kõiges peaminister Ansipit. Või siis ilkus Savisaar tema vastu suunatud rahvahääletuse üle, ka selleks andis Postimees Savisaarele sõna. Ja loomulikult ei võta Postimees vaevaks uurida Savisaare ja tema sõprade sahkerdamisi Tallinna linnas (sahkerdamistel on viimasel ajal hoidnud silma peal ainult Äripäev). Tegelikult ei uuri Postimees ka mingeid muid sahkerdamisi ka teistes linnades, näiteks Tartus. Postimees on selline armas pehme ajaleht, kust midagi eriti lugeda pole, aga millel on mõjuvõimas omanik, mistõttu on Postimeest võimalik saata kasvõi tasuta igasse kodusse üle Eesti ja kasseerida tulu sisse reklaamiandjatelt, kes on huvitatud Postimehest kui heast reklaamikanalist.

Eriti kummaline on Postimehe võidukas rähklemine oma lugejanumbrite üle. Et läksime SLÕhtulehest mööda! Kamoon, iga lapski teab, et lugejanumbrite edukus sõltub oskusest ajastada oma tasuta ja soodustellimuste kampaaniad ajale, mil toimub küsitlus loetavuse väljaselgitamiseks. Aga kui küsida, mis oli viimati ilmunud tõsiselt mõjukas artikkel Postimehes? Kas sellist üldse on olnud viimastel aastatel?

Kokkuvõttes kummitab vaikiv ajastu, milles Postimehe ajakirjanikud võimulolevat valitsust süüdistavad, Postimeest ennast. Ma sain ise selles osas valusa kogemuse aasta tagasi, kui julgesin kritiseerida Postimehes Siiri Oviiri ja Marianne Mikko sõnavõtte prostututsiooni teemal. Pärast seda keerati kraanid minu jaoks Postimehes kinni, mind hakkas lahmivalt sõimama Postimehe sõsarväljaanne SLÕhtuleht ning mind lahmis Postimehe vastutav väljaandja Mart Kadastik. Mulle endale võimalust end kaitsta ei antud.
Nüüd toetab Postimees Savisaart, kelle sõbra Oliver Kruuda kätte on läinud mõned väljaanded, kus on kehtestatud ajakirjanikele otsesed suunised, keda tohib kritiseerida, keda mitte, ehk siis tsensuur. Sellest loomulikult kah Postimees ei kirjuta.

Aga Postimees kirjutab sellest, et tuletõrjujatele võiks maksta rohkem palka. Minu mäletamist mööda oli juba nõuka ajal tuletõrje valdavalt vabatahtlik ja selle eest ei makstud ega küsitud midagi. See on vabatahtlik väga paljudes riikides. See on iga mehe püha kohus oma kodu ümbruses korda hoida. Või ei ole? Kas Kadastik kardab voolikut kätte võtta?