Arutasime Irjaga täna Emajõe ääres jalutades, et uskumatu, aga eesti naine on jätkuvalt pärisori. Sest kui kujutada ette elu pärisorjuse ajal, siis käis mees orjatööl ja sünnitanud abielunaine tegeles kodus orjade taastootmisega, milleks andis kirik ette vastava ideoloogia. Ja selle kõrvalt olid naise õlul kõik nö kodused tööd. See on siis koristamine, pesu pesemine, söögi tegemine. Ja võib ka ette kujutada, et mees suurt kodus midagi teha ei jaksanud, peale aeg-ajalt nö tahakeeramise. Ja viinavõtmise, kui orjapidaja selleks loa ja võimaluse andis.
Nüüd miski 150 aastat tagasi sai mees orjatööst vabaks, saab vabalt ringi šeikida ja viina visata. Aga naine on sellest ajast peale olnud edasi pärisori, teinud edasi kõiki raskeid koduseid töid, mis said naise osaks seoses pärisorjusega. Ja lisaks sellele teeb naine veel palgatööd, mis on eriti jõhker kombinatsioon.
Ühiskonnas on silmakirjalik rääkida naiste tööst, palgast ja sigimisest, kui naist pole pärisorjusest vabastatud. Kuni mehed ei hakka koduseid töid tegema, pole naistel mingit moraalset kohust, tagumik äraootavalt urvakil, koduseid töid teha ja looma moodi sigida.
Väga kahju on sellest, et prouad Mikko, Oviir ja kirjanikest Murutar (lisaks neile veel paljud jüngrid) taastoodavad süstemaatiliselt seda vana pärisorjuse ideoloogiat, kus naine on mingi ihar sigija ja ajudeta mollusk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar