Katrin oli Evelini riiulite vahel silmist kaotanud. Ta oli küll algul järele jooksnud, ent pärast tuli välja, et hoopis ühele hispaanlannale, kes nägi välja nagu Evelin. Ent too kiirustas tualetti. Ja kui Katrin talle sinna järgnes, pööras hispaanlanna ringi ning jäi Katrinit umbusklikult põrnitsema. Viimane ehmus, ning tormas kiiresti vetsust välja.
Katrin oli paanikas. Ta oli oma telefoni jätnud hotelli, ta ei teadnud hotelli aadressi ning tal oli meelest läinud hotelli nimi. Ent ootamatult kohtas ta enda ees turvameest, kellele ta hakkas eesti-inglise segakeeles seletama, et: „My friend. Lost. Absolutselt. Lost. Help. Aidake!“ Paistis, et turvamees sai temast aru, sest ta rääkis midagi oma raadiotelefoni ning peagi kajas üle kogu kaubamaja sireen.
Evelin oli samal ajal just teel ühe kassa juurde, kui teda kõnetas mundris mees: „Señora!“ Evelin oli ähmis, tal hakkas lõug värisema ning ta mõtles: kas ma tõesti varastasin midagi?! Ei või olla! Mees tahtis tal käe alt kinni võtta, ent ta puikles vastu ja rabeles end lahti. Ning suures ähmis viskas maha plussi ja tormas väljapääsu poole. Kuni kuulis eemalt hüüatust: „Evelin!“
See oli Katrin, kes oli koos kahe turvatöötajaga teel Evelini poole. Viimane peatus, vaatas tagasi ning näinud Katrini tuttavat nägu, tuli välisukse juurest tagasi.
„Viimaks ometi!“ ohkas Katrin, kui oli Evelini juurde jõudnud. Tal olid pisarad silmis.
„Oh, Kati, sa ei tea, mida ma pidin üle elama. Ma arvasin, et nad viivad mu vangi.“
„Oh, issand. Ja mina kaotasin su täiesti ära.“
Nad istusid maha välisukse juures asuvale pingile.
„Kuule, sul raha on veel alles?“ küsis Evelin, kui nad olid veidi toibunud, „ma lähen ja ostan selle pluusi ära ja siis veel ühed püksid.“
„On, näe,“ Katrin ulatas Evelinile veel kaks sajalist.
„Oota mind siin,“ hüüdis Evelin ja kadus taas vaateväljast.
Uhhh, mõtles Katrin, saaks ometi minema sellest hullumajast. Ta oli saanud kätte oma jumestuskreemi ja rohkem ta tegelikult ei tahtnudki. Sest midagi eriti polnudki. Täitsa jama kaubamaja, mõtles ta. Ainult mingid noorteriided. Mitte midagi daamile nagu tema. Mitte ühtegi kallist kaubamärki. Katrin oli juba ammu endale lubanud, et edaspidi kannab ainult firmarõivaid. Ainult Gucci või Versace. Suur unistus oli Hermese käekott. Maksku nad siis mis maksavad. Nojah, Milanos või Londonis on nad kallid. Aga kui minna õigel ajal kohale Stockmanni Hulludel päevadel, kui hommikul pannakse välja brändirõivaid, siis võib üht-teist saada. Päris hea hinnaga. Viimati oli ta saanud omale ühe Prada pluusi ja Versace kleidi. Tõsi, üks oli talle veidi kitsas ja teine suur, aga kui hästi sobitada, läksid mõlemad selga. Ebatasasusi aitas varjata suur sall, mida Katrin kandis ühtepuhku oma rõivaste juures. Kui on hea suur sall, siis ei pane keegi tähelegi, et kleit on väike.
Ilma brändirõivata ei maksa Tallinnas üldse tänava peale minnagi. Ja ilma meikimata. Seda teadis Katrin hästi. Sest muidu võid oma margi täis teha. Jäädavalt. Seda põhimõtet oli ta tutvustanud ka Evelinile. Et igasuguse riidega ei kõlba tänavale minna. Eriti nii tähtsal proual nagu Evelin. Kõik peab olema viimase peal. Iga viimane kui detail. Kui seal vääratada, siis oh issand, õudne! Mis siis teised ütlevad. Oh seda häbi pärast!
Evelin oli mõne aja pärast oma pluusi ja pükstega tagasi. Nad leidsid tee väljakule ja seadsid sammud hotelli poole. Kuni üks pealtnäha tühine vahejuhtum muutis otsustavalt nende edasist elukäiku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar