Käisime eelmisel pühapäeval külas Inno onu Ennul. Kelle perekonnanimi on samuti Tähismaa, ainult ühe a-ga. Ta elab Aravul Sikakurmu külas. Inno onu Enn on joodik, või vähemasti on ta praegu joodik, sest tal on tsükkel. Kes ei tea - see on siis, kui juuakse hästi palju ning kogu aeg. Alguses me ei teadnud, et Enn on jälle tsüklis. Läksime talle pahaaimamatult külla. Käisime enne veel Kaubamajast läbi ning ostsime talle kõiksugu head-paremat. Kuna Ennul oli augusti alul sünnipäev (ta on lõvi tähtkujust), siis Inno tahtis ka EMT-st läbi käia ning Ennule sünnipäevaks mobla osta. Ennu enda mobiil kadus ära, aga sellega oli veel sedasi, et üks Ennu joomakaaslasi oli selle mobiili pealt raha maha laadinud ning Enn pidi pärast kõik oma piskust invaliidsuspinsist kinni plekkima. Nii et Enn loobus mobiilist ja hakkas helistama tavalise telefoniga, mille arveid tasub Inno. See kuu oli arve väga kõrge, kuna Enn helistas tavaliselt telefonilt mobiilile, ning Inno mõtles, et kingib Ennule uue mobiili, et tuleb odavam.
EMT esinduses arvati, et mobiil läheb lapsele, kuna Inno soovis piirangut tasulistele numbritele helistamisel. Inno tahtis ka sõnumite saatmist keelata, aga selgus, et see ei ole päris hästi võimalik. Ostsime siis telefoni ära ning sõitsime Ennu poole. Proovisime talle enne veel helistada, aga keegi ei võtnud telefoni vastu. Arvasime, et ta on aias.
Kohale jõudes selgus, et Enn on siiski kodus. Uks oli seestpoolt lukku pandud ning telekas käis. Aga klopsimise peale ei reageeritud. Käisime mitu ringi ümber maja. Mõtlesin hirmuga, et Enn on surnud. Ei olnud õnneks. Ta lihtsalt magas. Ja oli täis kui tinavile. Ei seisnud hästi püstigi.
Enn kutsus meid tuppa, aga me pakkusime, et istume parem väljas. Sättisime kaasa võetud hea-parema väikesele majaesisele lauakesele, Enn tõi tuigerdades toolid ning me võtsime istet.
Enn rääkis uhkelt, et ta hakkas nüüd pinssi saama, et enne pidi hakkama saama 500 krooniga kuus, mis polnud elu, aga nüüd saab siis juba inimese moodi elada. Aga igav on tal, jah, ikka endistviisi. Nagu kott tõmmataks pähe, oigas ta oma üksindust kirjeldades. Jube mõelda, et siia ma suren, kõdunen, oi-oi-oi, ütles ta kurvalt. Keegi ju külas ei käi. Inno isa, Ennu vend Mati olevat käinud, aga temagi tuli vaid korraks - koos Inno venna Rauliga, et autot osta. Ja Ennu lapsed, Ülle ja Eno, need elavad kes Tartus, kes Tallinnas. Vanadekodusse Enn minna ei taha; ütleb, et siis peaks lapsed maksma. Naist tal ei ole. Oli, Astrid, aga abielu lahutati. Enn ütleb mitu korda, et juba registreerimisel oli talle öeldud, et saad endale vale naise, aga ta ei olnud kuulanud. Astrid oli olnud tema esimene armastus. Kui Astrid helistab, joob Enn veel hullemini. Astrid ütlevat talle alati pahasti, ei mõistvat. Enn tahaks leida naist, kes aitaks leevendada piinavat üksindustunnet. Kellega võib-olla isegi koos reisile minna.
Kahju on Ennust, sest ta on nii tore inimene tegelikult. Ja nagu ütleb Inno, ei olnud ta ka oma lastele halb isa. Vähe tegeles nendega küll, aga halb ei olnud. Ja nüüd siis selline äärmine viletsus, hüljatus, alandus. Tahtsime Ennu endaga Tartusse kaasa võtta, aga sedasi, purjuspäi me teda kaasa võtta ei suutnud. Tegime endale sügisel-talvel niigi liiga ning peame nüüd puhkama. Lubasime talle, abitult, et tuleme teda jälle vaatama, järgmisel pühapäeval. Mul ei ole mitte kedagi peale sinu, Innokene, ütles Enn.
Kust leiduks küll ühele üle 60-aastasele, kurvastusest joovale mehele sobilik elukaaslane?? Kas teie teate kedagi sellist??? Kui jah, siis palun andke meile teada. Enn ütles, et kui keegi aiaväravast niimoodi prauhti sisse astuks, siis ta võtaks ta vastu küll. Ainult et joodik ei tohi see naine olla, ei, seda mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar