Järjejutt Toomas ja Evelin: 11. peatükk

Evelin istus vaikselt kuuri all. Ta silitas oma blonde kiharaid ja pühkis silmade alla kogunenud pisarad. Mis toimub, mõtles ta. Miks oli kõik nii läinud? Aga kõigele vaatamata tundis ta end väga hästi. Ta polnud end kunagi varem elus nii hästi tundnud. Kõik asjad tundusid viimasel ajal sujuvat. Ta oli endaga väga rahul. Ja miks ta peaks midagi muutma?
„Evelin-evelin-evelin, kus sa oled!“ hüüdis Toomas õuel nagu kutsuks metsa eksinud lammast, „ma tahan sinuga rääkida.“
Rääkida, mõtles Evelin kuuri varjus. Või tema tahab rääkida! Lurjus! Ainult rääkida tahab. Ja rääkimisest enam asi edasi ei lähe. Ainult rääkida. Aga mis elu see on, kui kaasad omavahel ainult räägivad. Kus midagi muud ei juhtu. Ta on noor naine ja tal on oma vajadused. Aga mees tahab ainult rääkida.
„Evelin, palun, jäta oma jonn,“ kostis õuest Toomase halin. Tundus, et ta hakkab sellest evelinitamisest väsima. Vähemasti oli tal janu ja ta läks kaevu juurde seda kustutama.
Evelin kükitas maha. Ta vaatas oma varbaid, mille küüned olid oskuslikult lõigatud ja mis olid perfektselt lakitud. Veel mõni aeg tagasi, kui ta samamoodi kükitades oma jalgu vaatas, olid need täiesti hooldamata. Mullakriimused. Suurest pori sees paljajalu kõndimisest. Küüned olid siksakiliste servadega. Mitte nagu nüüd, kus nad on lõigatud mööda täpset joont.
Evelin tõusis, võttis oma kleidi eest lahti ja imetles oma keha. Ka see oli perfektne, vähemalt tema enda arvates. Tema sääred, mis olid suvepäikesest ja mõnest solaariumiseansist kenasti pruuniks päevitunud. Tema rinnad, mis olid kutsuvalt kikkis. Tema kõht, mis oli kergelt punnakas, aga sellele vaatamata sale. Ja tema puusad, mis olid naiselikult ümarad. Ta armastas end sellisena. Ja talle meeldis vaadata oma keha. Praegu polnud küll peeglit käepärast, aga sellest hoolimata sai ta end vaadata. Tal olid kenasti raseeritud jalad. Ning rindadelt eemaldatud need mõningad karvad, mis sinna kasvama kippusid. Ja korralikult epileeritud vurrukesed, mis samuti aeg-ajalt välja ilmusid. Tõsi, suus turritas üks hammas veidi viltu. Kui ta oli seda hambaarstile näidanud ja küsinud, kas sellega saab miskit ette võtta, ütles arst, et tema eas on kõige mõistlikum selline hammas lihtsalt ära suretada ja väiksemaks lihvida ning krooniga asendada. See mõte Evelinile algul ei meeldinud, aga viimasel ajal on ta sellele üha rohkem mõelnud. Sellele hambale. Mis oli veel puudu, et saavutada perfektsus, millest ta oli juba lapsest saati unistanud. Alates sellest ajast, kui lapsed tänavalt teda narrisid. Tedretäppide pärast, mis suvel päiksega tema näo vallutasid. Nüüd enam keegi ei narrinud, aga sellegipoolest oli Evelinil tekkinud teatav konflikt oma kehaga, iseendaga. Ja tal oli kindel soov selles võitluses peale jääda.
Evelin liikus käega mööda kõhtu allapoole. Ta oli märkamatult hakanud oma rindu silitama, millest need erutusid ja tõmbusid veel rohkem kikki. Evelinile mõjus väga erootiliselt see, kui mees teda õues hõikus, aga tema oli turvaliselt peidus, sama kuulis kõike, mida mees rääkis. Ta viis oma näpu häbemeni, mis oli samuti korralikult raseeritud. Viimseni olid kõik karvad eemaldatud, mis tõi häbememokad kenasti esile. Ta katsus oma tuppe ja see oli märg. Evelin hakkas seda näpuga edasi-tagasi õrnalt silitama ning ta tundis, kuidas erutus kasvab. Tal polnud juba tükk aega olnud nii hea. Ta heitis taas pikali, sellele tekile, mille Toomas oli sinna toonud, ajas jalad harki, vaatas laest läbi tungivaid päiksekiiri ning mõnules. Siis sulges silmad ja kujutas ette, kuidas kena, sale, selline hallipäine, Harrison Fordi välimusega mees teda võtab. Kuidas tema erutus veelgi suureneb. Kuidas selle mehe huuled liiguvad tema huultele. Kuidas ta kaotab hetkeks kontrolli oma keha üle. Kuidas see mõne sekundi vältel erutusest tõmbleb. Ning kuidas ta jääb pingest vabanenuna mehe kaissu magama.
Evelinil tuli ära. Tema nägu kattis õnnis naeratus. Toomas oli oma hõikumisega kaugemale liikunud ning tema häält oli veel hädavaevu kuulda. Evelin tõusis, ropsis oma sääred tolmust puhtaks, pani kleidihõlmad uuesti kinni ning avas ukse. Tema paljast keha silitas läbi kleidi mahe suvine tuuleiil. Ta oli endaga rohkem rahul kui kunagi varem.