Evelin ajas omale kleidi selga ja läks maja juurde askeldama. Toomas ringutas, tõmbas püksid üles ja liikus värava suunas. Ta oli näinud eemal külameest ja tahtis temaga juttu ajada.
„Ahoi,“ hüüdis juba külamees kaugelt, „mis su noorikul vika om?“
„Mis siis peaks viga olema?“ imestas Toomas.
„Om teene sul nõnna torssis.“
„Äi tea mette,“ purssis Toomas omakandi murrakut.
„Kääse teene nonde poisteka uisutaman. Siuke naane.“
„Aga ei midagi enamat. Ma rääkisin temaga. Ei midagi enamat.“
„Kui nii, siis nii,“ nõustus külamees.
Mehed seisid kõrvuti ja vaatasid kaugusse. Mõõtsid silmadega põldu ja selle taga laiuvat metsa.
„Kuule, sul ta sulane om varas,“ ütles äkki külamees, „mu naane näi, kuda ta sinu mant vaipu varasti.“
„Tõsi või?“
„Ja-jah, tuu om tõsi.“
„Ma pean Evelini käest küsima. Tema kindlasti teab, kui midagi on kadunud.“
„Ja tiiät, ma mõtli tolle pääle, et tol kotusel silma pääl hoita, kui sa liinan olet. Ma ole nõus tollega. Aga tuu lätt sul kallist massma.“
„Palju sa siis tahad?“
„Äi midagit ei tahha,“ vastas külamees, patsutas Toomasele õlale ja hakkas valjult naerma.
Toomas seisis nagu oleks tal sitt püksi tulnud, selline kohmetunud. Siis kogus end kiiresti ja ka tema nägu lõi naerule: „Oled siis nõus?“
„Ole iks, kuda ma saa nuabrimehel ärä üülda. Äi saa ma mette.“
„Tuu om hää,“ rõõmustas Toomas.
Toomas jättis naabrimehega nägemist ja tõttas kiirel sammul toa poole, et rõõmsat uudist Evelinile teatada. Aga naine oli kadunud. Ta ei leidnud Evelini toa juurest, kuhu ta oli ennist läinud. Ega ka kuuri alt. Ega kõrvalmajast. Mitte kusagilt.
„Eee-vee-liin!“ karjus Toomas üle hoovi, „Evelin, ku sa oo-leeed?“
Mitte keegi ei vastanud. Ainult sulane tuli garaažist välja, käed õlised ja küsis, mis lahti.
„Ah, ei midagit,“ vastas Toomas, „Evelin on kadunud.“
Sulane tegi pähe nõudliku näo. „Ma ei imestaks seda. Tal siin käivad igasugused. Pidevalt on miski jama. Midagi on kogu aeg kadunud. Nagu käiks mingid kratid.“
„Tõsi või?“ imestas Toomas, „Evelin pole mulle midagi rääkinud.“
„Ja-jah, käivad-käivad.“
„Misasja need mehed siin ajavad. Käivad abis või?“
„Aaabiiis,“ venitas sulane ja naeratas virilalt, „kui mingis abis, siis seksiabis.“
„Seksiabis?“
„Nojah, siin käivad mehed, kellega Evelin niimoodi. Nohh. Seksib, noh.“
„Oi-oi-oi,“ vangutas Toomas pead.
„Oi-oi jah. On küll oi-oi. Mina annaks sihukesele naisele üle küüru. Lits on ta sul, mitte naine.“
Toomas jäi mõtlikuks. Kus küll on olnud tema silmad? Miks ta pole midagi tähele pannud? Ja kus on Evelin?
Toomas läks tuppa, võttis pintsakutaskust telefoni ja helistas. Evelini telefonilt kostis monotoonne hääl: „Telefoninumber, millele te helistate, on välja lülitatud või asub teeninduspiirkonnast väljaspool.“
Raisk, mõtles Toomas. Kuradi fakk! Jälle on ta lasknud end sisse vedada. Kurat, mõtles ta, kui Evelin teda selliselt petab, siis on ka temal õigus petta. Perse kõik. Ka temal on õigus petta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar