reede, 17. august 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 15. peatükk



Järjejutt Toomas ja Evelin: 15. peatükk

Toomas marssis tuppa, saapaid jalast võtmata. Otse baarikapi juurde, võttis sealt veel avamata viskipudeli, keeras korgi maha ja kummutas omale klaasitäie Blue Label‘ it. Ning kulistas selle ühe sõõmuga alla. Ta tundis, kuidas alkohol liikus kurgust alla makku ja rajas seal teed veresoontesse. Kuidas sooned laienesid ning üle keha kandus mõnus surin. Siis otsis ta sahtlist välja sigari, sellise jämeda, mida ta armastas, Cohiba toodangu, No 5. Istus suurde tugitooli, pani sigari ette, süütas selle ja kujutas ette, et on Winston Churchill. Viimane oli Toomase suur eeskuju. Juba väikese poisina luges Toomas Churchilli raamatuid ja raamatuid Churchilli kohta. Selle legendaarse Briti poliitiku kohta, kellele on eriti tänulikud eurooplased Euroopa Liidule aluse panemise eest. Liidule, mis aitas sakslasi, prantslasi ja britte vaos hoida. Ja omavahel enam-vähem läbi saada. Mis viis sõjakolded Euroopast eemale. Tagas aastakümnete pikkuse rahuaja ja õitsengu. Mida ehk ei osata tänapäeval enam hinnata, aga Toomas oskas. Tema pere oli sõja eest pakku läinud ja ta teadis hästi, mida tähendab sõda. Ja teadis, mida sõda eestlastele tähendas, sellele väiksesele rahvale, kes võib sõjas täielikult hävida. Pärast külma sõja lõppu ei kahelnud Toomas hetkegi, et Eestisse kolida. See oli olnud tema suur unistus. Et minna ja aidata. Eestlasi, kes olid olnud 50 aastat võõra võimu all, näost kahvatud ja tuimad. Nagu oleks tulnud teisele planeedile, oli Toomase esimene tunne, kui Eestisse tuli. Aga ta leidis eest inimesi, kelle silmad särasid ja kellele oli võimalik toetuda. Siis leidis ta Evelini, hakkas päritud talu taastama ja lahkumine ei tulnud enam kõne allagi.
Toomas pahvis mõnuga sigarit. Ta valas omale veel teise klaasi viskit, kastis sigariotsa esmalt viski sisse ja pistis siis suhu. Ning tõmbas, tundis, kuidas suits tegi teed kopsu kaugematesse soppidesse, kuidas nikotiin tungis läbi kopsukelme verre ning keha võdises isemoodi surinast. Nikotiin mõjus uinutavalt kõigile närvirakkudele, mistõttu tähelepanu hajus ja varsti ei mäletanud Toomas enam, miks ta oli tuppa tulnud. Või mis enne oli juhtunud. Ta tundis end nagu rahu ise, võttis riiulist raamatu Soome vabadussõja kohta ja hakkas seda lugema.
Ent alkohol ja nikotiin tegid oma töö, Toomas muutus uniseks ja ei suutnud raamatus enam ridu üksteisest eristada. Ta läks tualetti, kuses mõnuga põie tühjaks, pesi käed, tuli tagasi tuppa, heitis diivanile, ja, pilk kaugusse suunatud, uinus lõpuks, õnnis naeratus näol.

Toomas ärkas mingi imeliku nagina peale. Tal polnud aimugi, kaua ta oli suikunud, ent väljas oli juba hämar. Ja vaikne. Ja siis algas jälle nagin. See tuli kusagilt seina tagant, sealt, kus oli külaliste magamistuba. Ta kuulis justkui nagu mingit rütmilist tõuklemist, justkui keegi saeks midagi, ja saeots käib vastu seina.
Toomas tõusis, sirutas selga ja läks akna juurde. Väljas ei pistnud olevat ühtegi hingelist. Ta läks koridori, lootuses, et äkki on Evelin tagasi tulnud. Saab naisega ära leppida. Külaliste magamistoa ukse tagant oli nagistamist kosta juba paremini. Ei tea, kes see seal nõnda müdistab, mõtles Toomas, äkki mõni külaline. Siis ei ole ilus sisse piiluda. Ta jäi esiotsa ukse juurde kuulama. Ehk järsku on mõni tuttav heli.
Nagistamine läks toas üha valjemaks ja intensiivsemaks. Justkui käiks voodi vastu seina. Mis see küll olla võib? Kodukäija? Toomasel hakkas kergelt kõhe. Oli juba hämar. Toomas vaatas ringi, kedagi ei olnud. Ta surus igaks juhuks käe rusikasse. Pani kõrva vastu ust ja kuulas edasi. Nüüd kuulis ta juba terasemalt, et lisaks nagistamisele oli toast kosta ähkimist, sellist rahulolevat ähkimist, nagu keegi teeks kätekõverdusi, või siis treenib kõhulihaseid. Aga kes seda siis nõnda voodis?
„Aahh!“ kostis äkki toast naise hääl. Toomase nägu tõmbas kaameks. See on ju Evelin!, mõtles ta ja kiskus ukse pärani. Ning talle avanes šokeeriv pilt, kus tema oma naine oli, üleni alasti, jalad harkis, poolistuli voodi peatsis ja tema ees oli põlvili üks noormees, kõvastunud riist pikalt ees. Mõlemad veidi kohmetud.
„Kes seal on?“ küsis Evelin mõne aja pärast ja kattis end tekiga.
Toomas seisis uksel nagu vaim ja ei saanud esiotsa sõna suust.

Kommentaare ei ole: