Järjejutt Toomas ja Evelin: üheksas peatükk

„Hei külamees,“ hõikas naabrimees, kui Toomas oli tegemas oma igapäevast jalutuskäiku oma valdustes.
„Hei,“ hõikas Toomas vastu.
„Sa oled päris populaarne siin viimasel ajal. Kotivad sind ühtelugu. Käivad pinda.“
„Kurat, kotivad jah.“
„Tule, võtame veidi nabi!“
Külamees kutsus Toomas enda juurde puu alla ja võttis põuest pudeli.
„Siin naised ei näe,“ jätkas külamees ja ulatas pudeli Toomasele. Too võttis ühe tubli punnsuutäie ning krimpsutas nägu.
„Uhhh,“ puristas Toomas.
„Nooh, kuidas on?“
„Kange!“ tunnistas Toomas.
„Kange iks, kuis ta siis pole.“
„Sul naine päris kenas lännu,“ jätkas külamees juttu, kui pudel oli veidi aega käest kätte käinud, „päris miss om.“
Toomas lõi käega. „Ah, mis miss, vigurdab ainult.“
„Ja nüüd ne rulluisu,“ jätkas külamees.
„Ja tiiät, ta mehkeldas nonde turvameesteka.“
Külamehe jutt võttis Toomase mõtlikuks. Ta oli isegi viimastel päevadel täheldanud, et Evelin on kuidagi elevil. Kuidagi teistmoodi, mitte nagu varem. Ta oli mõne kuuga kaalus pea kümme kilo alla võtnud. Hakkas end rohkem sättima. Enda eest rohkem hoolitsema. Ja Toomasele tundus, et see pole tema, kelle jaoks Evelin end ehib.
„Külä pääl om jutt laiali.“
„Mis jutt?“
„Noh, et asjad om sedapsi. Et lahkuminek.“
„Ära aja pada.“
„Äi ole pada. Küsi vai Leenu käest!“
„See Leenu on üks…“, Toomas tahtis öelda ühe vänge sõna, aga sai poolel teel sabast kinni, „õel inimene.“
„Äi ole keskit. Sa vaata rohkem oma nooriku järele. Muidu pand minekit.“
„Ära muretse, küll ma vaatan.“
Mehed teevad pudelile lõpu peale.
„Sina Volli,“ pöördus Toomas külamehe poole, „mis sina sest talupidamise värgist arvad. Kas mul tasub jätkata?“
„Tasub iks, miks ta ei tasu.“
„Ma mõtlen nüüd, kus ma ei tohi siin ööd olla.“
„Ah mis sa noid kuulad. Tuu om puhas plära.“
„Ma ei saa kahe koha peal jätkata.“
„Pane tuu amet siis maha sääl liinan. Mis ta sul and. Muret õnnõgi. Tule ära mee manu. Siis hoiat naasel parembidi silma pääl. Ta sul enam leiba ei küpseta. Linnaprouas hakanu. Nõna om püstü joba.“
„Kas sina, Volli, on su nimi Volli?“
Viimane noogutab.
„Kas sina, Volli, oled nõus minu koha enda hoole alla võtma niikaua, kuni mina linnas tööl olen. Kasvõi mõneks aastaks.“
„Mis nüüd mina. Sul om sääl noid sulasit küll endal.“
„Ah, noid. Noid ma ei saa usaldada. Nood varastavad, aga jäägu see jutt meie vahele.“
„Äh, kes ei varasta. Kõik varastaseva. Ull komme om man inemestel.“
„Aga sina, Volli, ju ei varasta?“
Vollil tõusis klimp kurku. „Äi, kus nüüd siis mina.“
„Väga hää. Kas oled siis nõus?“
„Äi ma karda toda värki. Äi mina saa võtta toda asja enda pääle. Pärast veel tull tuu pankrot, millest lehed kirjutase.“
Toomas tundis, kuidas tal veri pähe tõusis ja trummeldama hakkas. Kuradi sõnnikuleht! Mida kuradit nad kogu aeg kirjutavad. Mitte kuradit nad ei tea seal pankrotist. Pole ise kohal käinudki. Ainult kallavad soppa kaela. Kellele ta on halba teinud? Aga ei, ikka on vaja sitaga määrida.
Samas pidi Toomas tunnistama, et ka tema oli vahel heameelega lehest lugenud, kuidas üks või teine inimene oli millegi hulluga hakkama saanud ning kuidas seda inimest lehe kaudu nüpeldati. Kuidas ta mõnuga lehest infot ammutas ja siis sõprade ning tuttavatega asja arutas. Teisi taga rääkis. Vahel tundus, et mõni inimene põletati lehe kaudu justkui tuleriidal, ja alles hiljem selgus, et oli olnud hoopis süütu. Aga mis sa enam pärast teed. Rahvas oli saanud hea sumaka meelelahutust ja paistis, et seda oli vaja. Sest muidu on elu kuramuse igav. Vahel tuleb justkui tahtmine surra. Nii et endalgi hakkab õudne. Ja siis on kohe hea neid surmamõtteid peletada, lööd lehe lahti, ja selgub, et kellelgi teisel läheb palju halvemini. Ikka on hea vaadata, kuidas keegi teine elusast peast küpsetatakse. See on nii kuramuse mõnus.
Toomas jättis külamehega hüvasti ja vantsis aeglaselt kodu poole. Ta vaatas oma musti nahast saapaid, oma kotiriidest pükse, särki ja vesti selle peal. Kas see pole mitte elu, mida ta on taga igatsenud. Kui ta kaugelt maalt tuli tagasi, et päritud talu taastada. Kas ta Eveliniga mitte sellest polnud unistanud. Sellisest elust? Kus nad olid olnud koos nagu turteltuvid, arutasid, pidasid plaani. Aga nüüd on elu nad justkui teineteisest lahku viinud. Justkui võõraks muutnud. Tal polnud enam aimugi Evelini tegemistest. Ja tundus, et Evelin ei tunne huvi tema käikude vastu. Välismaal käivad nad küll koos, aga see on ka kõik. Ja ka seal ei saa omavahel vabalt suhelda. Toomas otsustas, et vestleb Eveliniga. Räägib asjad selgeks.