kolmapäev, 8. august 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: kaheksas peatükk

Toomas pani end aeglaselt riidesse ja läks õue. Seal, ühe lauakese taga istus Evelin koos ühe mehega ja vadistas lõbusalt.
„Mis te siin vatrate?“ päris Toomas, kui oli lähemale jõudnud.
„Ah, niisama, maast ja ilmast,“ ütles Evelin ja jätkas: „saage tuttavaks, Toomas, Hullar.“
„Tere Hullar.“
Toomas sirutas kämbla sõbralikult välja ja advokaat pistis sellesse oma pehme valge käe.
„Mis teis siis siiakanti toob?“ päris Toomas jutu jätkuks, kui oli Evelini kõrval istet võtnud.
„Mul oli proua Eveliniga kokkusaamine kokku lepitud,“ ütles advokaat, võttis portfellist mapi ja tõstis selle lauale. „Me oma büroos arutasime poistega. Kõige mõistlikum on, kui….“
„Oodake,“ katkestas Toomas ja ahmis õhku, „ma ei saa aru, mis asja me siin õieti arutame?“
„No ikka seda, millest lehtedes kirjutatakse. Et sa ei saa siin elada,“ vuristas Evelin ühe hingetõmbega.
„Mis kuradi lehes? Mina võin elada seal, kus ma tahan. Mitte ühelgi kirjatsural pole minu kohta mingit ütlemist!“
„Tom, kallis, nii ikka ei saa.“
„Meil on olemas väga hea variant!“ sekkus ka advokaat, kes kartis, et klient võib käest libiseda, „me teeme kõik nii, et midagi ei muutu.“
„Mina ei lähe siit kuhugi!“ ei jätnud Toomas jonni.
„Oota, kuula nüüd, mis teine räägib,“ nähvas Evelin.
„Ma kuulan!“
Ja advokaat jätkas: „Meil on variant, kus AS Ermamaa sõlmib teiega lepingu, mille järgi olete teie selle firma ainus klient.“
„Mida kuradit, mina hakkan maksma?! Kas teate, kui suured meil kulud on? No way, ma ütlen! No way!“ ägestus Toomas.
„Oota, kuula lõpuni!“ tõstis ka Evelin häält.
„Aga teie võite juba lepingu sõlmida kellega tahes. Kasvõi Rooma paavstiga.“
Hmmm, mõtles Toomas, paavst tahtiski juba Eestisse tulla. Ja kuulas edasi.
„Teie lepingud on konfidentsiaalsed. Riigisaladus. Viiekümneks aastaks,“ jätkas advokaat.
„Ma pean laskma oma poistel selle asja üle vaadata,“ ütles Toomas, „nad tahavad iga kuradima asja üle vaadata.“
Advokaat noogutas mõistvalt.
Nad tõusid lauast püsti ja jalutasid veidi värskelt niidetud murul. „Kui soovite, võite siia ööseks jääda,“ ütles Toomas, „meil on siin kõik võimalused. Võite proovida sviiti. Või siis midagi muud. Meil on väga hea saun.“
Advokaat tegi pähe veidi virila näo ja ütles, et peab kahjuks juba uue kliendi juurde tõttama. Olevat üks pahandus vaja lahendada, üks kiiruseületamine.
„Kes see klient on?“ küsis Toomas kavalalt.
„Ma ei saa teile kahjuks öelda, kutsesaladus, mõistate.“
„Olgu, jääte siis mõni teine kord.“
Toomas juhatas advokaadi auto juurde ja saatis ta lehvitades minema. Kui auto oli pisikese täpina kaugusse kadunud, mõtles Toomas oma elu peale. Alles oli ta siia päranduseks saadud tallu tulnud ja hakanud seda üles ehitama. Alles olid saanud valmis hooned. Ja nüüd, kus oleks saanud oma töö vilju maitsta, pidi ta nagu varas ööbima kuskil kuuris ja varjama end võõraste pilkude eest. Oma kodus. Fuck, ütles ta mõttes, fuck. Fuck! Ma teen, mida iganes, et mul oleks võimalus siia jääda. Ei, ametit ma maha ei pane. See on sedavõrd kallis. Ja kodu on kallis. Neid peab saama kuidagi ühendada. See peab olema võimalik. Maksku see mis maksab.
„Palju see advokaat selle paberi värgi eest küsib?“ päris ta, kui oli kaevu juures askeldava Evelini juurde tagasi jõudnud.
„Me arvestasime kolmeaastase käibe pealt. See on siis poolteist miljonit, sealt kümme protsenti on sada viiskümmend tuhat.“
„See mees on ju röövel!“ kurjustas Toomas, nii et mets vastu kajas.
„Tasem, Toomas, teised kuulevad.“
„Las kuulevad,“ ütles Toomas vaiksemalt. Sada viiskümmend tuhat! Üüratu summa ühe paberi eest. Aga nagu Evelin oli seletanud, võtab advokaat kõik Toomase enda lepingud enda peale. Ja katab need omakorda advokaadi ametisaladuse kaitse looriga. Et siis justkui Toomasel on leping vaid aktsiaseltsiga Ermamaa ja advokaadiga. Ja advokaat täidab klientidega vajalikud lepingud. Formaalselt saab Toomas ise või kantselei Toomase juurde külla kutsuda niipalju külalisi kui tahab, nood arveldavad läbi ühe raamatupidamisfirma, mis teeb advokaadiga koostööd. Ermamaa ega Toomas ei saa otse klientidelt edaspidi mingit raha. Nagu advokaat ütles, on see skeem väga levinud välismaiste riigijuhtide hulgas, kel on vaja oma vara või ettevõtlust peita. Vajadusel saab otsad kaotada Liechtensteini pankades, kus on numbriarved ja mida pole võimalik tuvastada. Kui just pole mingit terrorismikahtlust või midagi säärast.
„Kas juriidiliselt on ikka kõik korrektne,“ oli Toomas küsinud Evelinilt, kui ta sellest plaanist kuulda sai.
„Nii ta ütles, „ vahendas Evelin advokaadi sõnu, „ kõik on absoluutselt korrektne.“

Kommentaare ei ole: