Toomas ärkas mingi imeliku heli peale. Kui ta silmad avas, nägi ta enda kõrval mingit naljakat olevust. Oli hämar. Ta oli maganud kuskil metsas, ühe kännu ligidal. Ning nüüd istus sellel kännul mingi veider olevus. Selline orava pea ja sea jalgadega olevus, kellel olid küüned nagu kullil. Ja kes pahvis piipu.
„Ahoi,“ hüüdis olevus, kui Toomas oli ennast istukile ajanud.
„Ahoi,“ korda Toomas tagasihoidlikult järgi.
„Tere tulemast minu maailma,“ ütles olevus, „minu nimi on Trundel.“
„Mina olen Toomas, Eesti president,“ ütles Toomas.
„Misasi?“ küsis olevus.
„Eesti president.“
Olevus tõusis püsti. Toomas nägi, et tema ees seisis hirmuäratav kogu. Ta polnud algul märganud, et pool olevuse kehast oli olnud peidus kännu taga. Sel olevusel oli krokodilli saba. Selline suur ja võimas.
„Kes sa oled?“ küsis olevus veelkord, ja tema hammaste tagant oli märgata tuld.
„Ma olen president.“
Olevus keerles ümber Toomase. Tema saba näis olevat lõpmatult pikk. Piip olevuse suus keerles ühest suu äärest teise. Suust tuli nii tuld kui suitsu, kui ta piipu pahvis.
„Sa oled konn,“ ütles olevus, „kärnkonn.“
Nüüd sai ka Toomas end lähemalt uurida. Ta võpatas end peaaegu soolasambaks, sest tõepoolest, kui ta oma käsi ja jalgu vaatas, siis olid need konna omad. Sellised muhklikud, nagu kärnkonnal. Ja kogu tema kere oli selline limane ja libe.
Olevus tuli Toomase ümber keereldes talle üha lähemalt. Lõpuks avas olevus oma päratu suure suu, kust paistis kaks suurt esihammast. Ning hakkas Toomast hammustama.
Toomas ärkas uuesti. Ta otsaesine oli higine. Uhhh, ohkas ta. Mis jube uni! Ta ei suutnud enam täpselt meenutada, kes seal unenäos olid olnud, ja mis juhtunud, aga igatahes oli tal hea meel, et see kõik oli olnud unes. Õues mürises traktor. Toomas liikus pilguga kuuris ringi, ja veendunud, et see on tema kodu, rahunes lõpuks maha. Veidi aja pärast kuulis ta uksele prõmmimist.
„Kes on,“ küsis ta.
„See olen mina, Evelin. Kas oled ärganud? Ma olen juba mitu korda siis klopsimas käinud. Oli sul alles sügav uni.“
Toomas nahises veidi.
„Aja nüüd end maast lahti, advokaat on siin.“
„Mis advokaat?“ küsis Toomas ja näpistas end, et veenduda, et ta on ikka ärkvel.
„Advokaat, kelle sa siia kutsusid. Kas sa ei mäleta enam?“
„Ahjaa.“
„Hullar Suviste.“
„Ahjaa, mäletan. Mine paku talle kohvi, ma kohe tulen.“
„Ma juba pakkusin. Ta on sind oodates juba terve kannu tühjaks joonud. Ma kogu aeg käin siin, klopsin ja ajan sind üles. Aga sa ei ärganud. Kell on juba pool üksteist.“
„Juba?“
„Jah. Aja aga aja end üles. Ma vaatasin kalendrist, sul täna rohkem kohtumisi pole. Saame rahulikult advokaadiga nõu pidada.“
„Tulen kohe,“ vastas Toomas ja ajas end püsti. Ta liikmed olid kõva põranda peal magamisest veidi kangeks jäänud. Toomas sirutas end veidi ja avas välisukse. Ere valgus pimestas esialgu tema silmi. Tema ees avanes suur õu, kus pääsupojad tegid oma esimesi lennutiire ning ritsikad siristasid niidetud rohus. Veidi eemal seisis musta värvi auto, ilmselt advokaadi oma. Toomas hingas sügavalt sisse. Lõpuks ometi oli ta oma kodus. Ta ei saanud lubada, et see kodu tal käest ära võetakse. Kellelegi teisele antakse. Või, mis veel hullem, ta peab selle maha müüma. Pidi olema mingi võimalus olukorrast välja tulla. Pidi olema. Kuigi tema oma juristid olid mitu päeva ajusid ragistanud ja midagi tarka välja mõelda ei suutnud. „Müü see maha,“ soovitati talle lõpuks. „Praegu on kinnisvara hinnad veel laes. Saad sisse pandud raha tagasi.“ Toomas oli soovitajad perse saatnud. Tema oma kohta ei müü. Mitte mingi hinnaga. Pakutagu kasvõi kakskümmend miljonit. Pakutagu miljard. Ikka ei müü.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar