Järjejutt Toomas ja Evelin: kümnes peatükk

Toomas astus tuppa ja nägi Evelini meigilaua taga end sättimas. Ta oli parasjagu ametis ripsmete värvimisega.
„On sul hetk aega,“ päris Toomas, kui oli Evelinile lähemale astunud.
„Kas sa ei näe, ma teen end korda?“ kurjustas Evelin. Tal oli värv jälle laiali läinud. „Ma kohe ei saa ilma Katita hakkama. Tee või tina.“
„Tõuse palun püsti!“ kamandas Toomas.
„Mida?“
„Tõuse püsti, ma ütlesin.“
„Midagi on lahti, vä?“
Toomas astus sammukese lähemale. „Ma tahan sinuga rääkida,“ ütles ta, rõhutades sõna „sinuga“.
„Mis siis on, ä?“
Toomas võttis Evelinil kaenla alt kinni ja tõmbas ta tooli tagant välja. Evelin kaotas tasakaalu ja oleks äärepealt oma pea vastu kappi ära löönud.
„Issand, mis lahti. Toomas?!“
„Ma sul teen, Toomas. Kuradi bitch.“
„Mis on juhtunud?“ küsis Evelin, kui seisis taas kindlalt kahel jalal.
Toomas astus naisele lähemale. Nii et ta peaaegu vastu Evelini rindu puudutas. „Sul on keegi teine.“
Evelin hakkas kohtlaselt naerma ja eemaldus veidi. „Toomas,“ jätkas ta kerge irvega, „kust sa seda võtad. Kes sulle sellest rääkis?“
„Mis, kes rääkis. Vahet pole. Ma tean, et sul on keegi teine.“
„Äh, pole mul kedagi,“ pahvatas Evelin, kui aimas, et mehel pole mingeid kindlaid tõendeid. Ilmselt oli mõni külamees miskit poetanud. Evelin tegi pähe taas tõsise näo. „Ausõna, Toomas, mul pole mitte kedagi teist peale sinu. Ainult sina.“
„Vannud?“
„Vannun.“
„Ok, unustame selle jutu. Räägime edasi maja asjadest. Ma otsustasin, et jätame maja naabrimehele. Ise lähme ära Tallinna. Nagunii me siin eriti olla ei saa.“
„Rahune nüüd maha,“ ütles Evelin häält tõstes, „siin on ju kõik veel pooleli.“
„Las jääb praegu pooleli.“
„Aga mina saan siin edasi olla.“
„Sina tuled koos minuga Tallinna, selge!“
„Ja hakkan siis üksi seal Kadriorus sitsima. Ainult üle minu laiba!“
„Mis sul seal viga on. Tiigis on luiged. Saad lapsega seal jalutada.“
„Segi oled või? Tom, sa oled aru kaotanud. Kes siis siin järele vaatab?“
„Naabrimees.“
Evelin naeratas taas kohtlaselt. Raisk, mõtles ta. Kõik on perses, kui ta kohe midagi välja ei mõtle. Siis on kõik perses.
„See naabrimees on puhta loll,“ ütles Evelin pärast mõningast mõttetööd.
„Parem ikka, kui need sulid, kelle sa siia tööle võtsid.“
„Mis sulid?“
„No need, kes kõik tegemata jätsid ja rahaga jalga lasid.“
„See firma läks pankrotti.“
„Mis kuradi pankrotti, seda meest nägin kaks nädalat tagasi Kopenhaagenis. Ütles, et läheb pikale reisile. Pankrotti. Sa oled ise üks kuradi loll.“
Raisk, see on tal ka teada, mõtles Evelin. Ta oleks ise tahtnud koos selle ehitusmehega praegu lennukis olla ja kuhugi kaugele ära sõita. Kasvõi Kuubale. Minema siit kuradi kolkast. Kuradi sopamülkast. Millest keegi tegelikult eriti ei hooli. Mis midagi sisse ei too. Ja mis püsib veel ainult tema mehe suure ego najal püsti.
„Paras sulle siis,“ nähvas Evelin, „ise olid kogu aeg ära ja pole ime, et kõik siin käest ära läks.“
„Sa kuradi…,“ Toomas tõstis käe Evelini pea kohale. Ta oleks tahtnud naist lüüa, aga sai viimasel hetkel kontrolli tagasi, „sa kuradi bitch. Fuck you, ma ütlen. Fuck you!“
„Fuck yourself!“ nähvas Evelin vastu.
„Ok,“ ütles Toomas ja astus kiire sammuga naise meigilaua juurde. Ta võttis laua ja lennutas selle läbi akna välja, nii et lõhnaõlid, huulepulgad ja puudritoosid laiali lendasid. Evelin pistis selle peale kõva häälega ulguma, karjus: "Söö sitta!" ja jooksis majast välja. Ta pages kuuri alla, kus Toomas öösel maganud oli ja lukustas end sinna.
Toomas läks esmalt baarikapi juurde ja valas endale ühe tubli klaasi viskit. Jõi selle ühe sõõmuga ära, kallas teise ja jõi ka selle ära. Siis võttis sahtlist ühe sigari, hammustas vilunult otsa ära ja pani põlema.
„Kuradi faking bitš!“ kordas Toomas endamisi. Ta mahvis närviliselt sigarit ja mõtles, mida edasi teha. Ta pea oli äkitselt täiesti tühi. Siis tõusis ta laua tagant püsti ja läks samuti välja.
„Evelin!“ hüüdis ta üle õue, „Evelin!“