Rahvused on tuhandeid aastaid vanad, ka eestlased

Taani kroonikakirjutaja Saxo, 20. sajandi kujutis, allikas Wikipedia.

Olen nüüd lugenud mõned päevad Saxo Grammaticuse (Saxo on see mees, kes elas aastail 1150-1220 ja kes pani esimesena kirja Taani prints Hamleti loo, mille ümberkirjutusega sai kuulsaks hoopis Shakespeare) Taani ajalugu ja pean ühe asja ära õiendama. Kui ma siin päevikus mõned sissekanded tagasi kirjutasin irooniliselt, et eesti rahvas on ainult 150 aastat vana, siis ma loomulikult eksisin. Või õigemini ei eksinud, kui arvestada olukorda, mis oli välja kujunenud 19. sajandi keskpaigaks, kus eesti rahvast ei teatud suurt midagi, kuna nad olid olnud 700 aastat orjad, osa neist Liivimaa, osa Eestimaa koosseisus. Ja kes ikka orjadest ajaloos kirjutab, peale selle, et nad on orjad.

Eesti rahvas on vana tõenäoliselt tuhandeid aastaid, sest aeste nimetab Eestiga piirnevate alade elanikena juba Tacitus ligi paar tuhat aastat tagasi (aestidel olid tugevad kuningad, märgib Tacitus, ja-jaa). Aestide pärandit igatseb omale rida rahvaid, nende hulgas ka lätlased (kuna Tacitus paigutas aestid kaardil elama sinna, kus praegu elavad lätlased ja leedukad, ja praegustel Eesti aladel elasid fennid, ja seal, kus praegu elavad soomlased, ei elanud Tacituse järgi 2000 aastat tagasi veel mitte keegi), ent kõige tõenäolisem on ikka see, et Estonia on aestide maa, nii nagu Germania on germaanlaste, sakslaste maa. Lihtsalt eestlased on viimase 2000 aasta jooksul põhja poole liikunud, praegustele Eesti aladele, ja soomlased Eesti aladelt omakorda põhja poole, praegustele Soome aladele, kus on küll kaljune ja soine maa ning ebainimlikult külm kliima, aga kus hea tahtmise ja vajalike oskuste puhul on võimalik siiski elada. Fennid elasid tõenäoliselt ka praegustel Rootsi ja Norra aladel.

Ja vale on muidugi ka see, et maailm jagunes rahvasteks alles 19. sajandil seoses Prantsuse revolutsiooniga, nagu mitmed ajaloolased ja mõtlejad on väljendunud. Prantsuse revolutsiooni järgselt võib-olla kinnistati mitme tuhande aastane tarkus, aga rahvuste baasil on maailma jagatud alati, kas siis riikideks või mitte. Kuningas oli rahva pealik, rahvuse juht, kes siis kaitses selle rahva piire, mis kattusid kuninga valdustega. Kui oli kuningas, siis oli ka riik. Sellest tulenevalt ei saanudki Eesti riiki ega rahvast 700 aastat eksisteerida, kuna polnud kuningat, muistses ja keskaegses maailmas nii olulist tegelast. Eestlastel polnud kuningat. Kuninga alistamine tähendas rahva alistamist ja kuninga puudumine orjust ning paratamatult rahvuse järk-järgulist hääbumist. Ilmselt seetõttu on säilinud eesti rahvasuus, siis muistendites ja ka kaugemates mälusoppides, emapiimaga kaasa antud argitarkuses, igatsus kuninga järgi. Kalevipoja järgi, kes peaks siis tulema ja rahvale õnne tooma, selle rahva au ja uhkuse taastama. Eesti esimene kuningas oli siis üle pika aja Konstantin Päts, siis olid vahepeal liba-kuningad 50 aasta jooksul, ning siis Lennart Meri. Rüütel eriti ei sobinud vahepeal, kuna ta oli olnud üks neist liba-kuningatest võõra võimu ajal, ning nüüd on kuningas Toomas Hendrik Ilves, kes on samuti veidi võõras. Nagu me Irjaga oleme kirjutanud, sobiks eestlaste kuningaks pigem Ivari Padar. Ansip sobiks ka, aga ta on valitsuse juhina parem.

Saxo alustab sellest, kuidas tekkis Anglia rass, rahvas. Kuidas neil on ühine isa taanlastega. Ja nagu kirjutab Saxo, oli taanlastel oma kuningas, kes sai hästi läbi rootslaste, alemannide, sakside ning teutoonide kuningatega. Need viimased on siis praeguses mõistes sakslased. Aga mis oluline Saxo puhul, ta jagab maailma rahvasteks. Vahel kutsuti rahvaid kuninga järgi, näiteks taanlasi nende tuntud valitseja Skjoldi järgi skjoldungideks. Jagunemine rahvasteks toimus ilmselt siis selle järgi, kes millist keelt rääkis või räägib. Sest „omade“ kõrval, kelleks olid siis taanlased, rootslased, inglased, alemannid, saksid ja teutoonid, nimetab Saxo skric-finne, kes on kauged ja võõrad. Need peaks siis olema need suusa-soomlased, keda juba Saxo kirjeldab kui osavaid lumelaudadel liuglejaid (Wikipedia andmetel nimetab skrithiphinoi-nimelist rahvast 6. sajandil Procopius, see rahvas elas tuntud Bütsantsi ajaloolase Procopiuse järgi põhjamaal nimega Thule, mida peetakse Skandinaaviaks, ka Rooma õpetlane Ptolemaios nimetab rahvast nimega phinnoi, kes elasid Skandia-nimelisel saarel). Suuskade abil siis said soomlased (kes ülejäänud maailma jaoks on tänaseni fennid) juba toona vallutada kõrgeid mäetippe ja ületada talvel soid. Need inimesed kauplesid Saxo järgi metslooma nahkadega.

Sedapsi siis.