Venelast ei tasu karta

Paistab, et Vene propagandamasina "tagasihoidlik" eesmärk on täitunud: eestlane on venelast kartma hakanud.

Pärast üht väikest (noorputinlaste ühenduse Naši mõistes) operatsiooni Tallinnas läks Eesti avaliku elu katel mühinal keema. Kohe olid platsis sotsioloogid, kes rääkisid, kuidas kogu intergatsiooniprojekt on ummikus, rahvuste vahel on ületamatud vastuolud. Jäi selline mulje, et kohe-kohe läheb sõjaks. Tänavatel juba vuravad autod, Eesti lipud lehvimas. Ja kuigi teadlaste ülesanne peaks olema paanikaolukorras pinget maha võtta, analüüsida tausta, valab Päevalehes avaldatud artiklis õli veelgi tulle sotsioloog Marju Lauristin, kel pole küll oma väiteid toetavat uurimust (Lauristini erakonnakaaslase, rahvastikuminister Urve Palo tellitud ja, nagu aru saan, siis Lauristini enda tehtud uurimusest tuli välja, et venelastega Eestis on kõik okei), ent kes sellele vaatamata, kas siis vähestest teadmistest või levinud soovmõtlemisest tingituna külvab jätkuvalt Venemaa-hirmu. Väites näiteks: "Erinevalt Eesti valitsusest kasutasid Venemaa võimukandjad oma Eesti-vastase kampaania planeerimisel täiel määral ära psühholoogia, sotsioloogia ja kommunikatsiooniteaduse mudelid masside mõjutamisest ja hoiakute kujundamisest, teadmised propagandateooriast ja poliitilisest turundusest." Tsitaat oleks justkui pärit mõnest külma sõja aegsest kogumikust, mis pakatasid Venemaa-hirmu külvavatest tekstidest (ilmselt seetõttu, et USAs kardeti tõega kommunismi levikut üle maailma). Minul on 21 aastat kogemust NLiidus, sealhulgas kaks aastat maailma "võimsaimas armees" ja endise insaiderina võin väita, et suur osa Moskva-kartusest oli bluff, seal ei planeerita midagi ning Moskva käitumine on pea igas olukorras pigem reaktiivne, kui proaktiivne. Ja seetõttu jääb Moskva tihti ise lolliks, nii nagu ka pärast Eesti tümitamist našide poolt aprilli lõpus.

Ja ma ütlen siin ühe väite, ilmselt pole see saladus, aga mees, keda tituleeritakse don Putiniks, keda isegi kardetakse, on oma olemuselt tavaline vene mees, selline ivanuška-duratšok. Kes on leidnud rahapaja, hoiab seda enda ligi ja tantsib ümber selle ringtantsu. Ja tantsib ilmselt niikaua kuni raha otsas. Siis pistab näpu jälle suhu, ja vaatab edasi, kuidas saab. Parandage, kui ma eksin, aga ma pole näinud tarka venelast. Tõesti ei ole. Vähemasti sellist mitte, kellest Lauristin kirjutab.

Lauristin kutsub tegema Eestis elavate venelastega rohkem koostööd. Ma ütlen ausalt, parim koostöö, mis eestlased nendega teha saavad, on teha vene keel riigikeeleks (sellega saaks vene keelest ka ELi keel ning lihtne venelane oleks eestlasele tänulik igavesest ajast igavesti). Samuti lubada Riigikogu valimistel hääletada neil, kes elavad Eestis, aga kel pole Eesti kodakondsust. Sest igal inimesel peaks olema õigus kaasa rääkida oma kodukoha elu puudutavates asjades (kohalikud valimised ei ole piisav, sest Eesti on väga pisike).

Aga eestlane on venelasest teinud Eestis teise sordi kodaniku, arusaadavatel põhjustel, venelane tappis hiljaaegu palju eestlasi, see on rahval meeles ja selle eest tuleb kätte maksta. Ja venelane on sellega kohanenud, et teda ei sallita, aga ta on neelanud selle mõru pilli alla, sest lõppeks saab ta elada Euroopa Liidus, erinevalt venelastest Venemaal, kellele selline privileeg laieneb ilmselt alles aastakümnete pärast. Kui üldse. Venelaste meelsust näitab seegi, et nad elavad jätkuvalt Eestis, ei lähe Venemaale, kuigi neid on kutsutud, ja ei võta ka Vene kodakondsust, sest loodetakse saada Eesti või siis Euroopa Liidu kodakondsus lihtustatud tingimustel. Ja see lootus tõenäoliselt ka täitub, sest ELis propageeritavad väärtushinnangud nõuavad varem või hiljem venelastele kodakondsuse andmist.

Venelast ei tasu karta. Ta on küll rumal, aga hea inimene. Ja lihtne venelane ei taha halba. Ja kui venelane midagi mõtlematut teeb, siis teeb seda peamiselt hirmust. Mis on Putini mõtetes, on raske öelda, aga viimasel ajal on Putinit läänes palju pitsitatud: jänkid rajavad Ida-Euroopasse raketitõrjesüsteemi (pole raske arvata, kelle vastu), britid kiusavad vene luurajaid, Brüsselis ollakse tõrksad venelastega koos gaasiäri ajama. Putin, kes on kohalike venelaste silmis tsaari staatuses, ei taha mingiks kotipoisiks jääda. Võib arvata, et tal on vaja vastu äsada. Ilmselt on ta kuskilt kuulnud, et parim kaitse on rünnak. Ja kuna venelane on olemuselt arg, siis ei julge ta suurtele vastu astuda. Lõi väiksemat ja nõrgemat, Eestit. Ja eestlane tõmbas selja korraks küüru. Ning siis läks emmele kituma Brüsselisse. Ja emme ütles: "Lapsed, aitab kaklemisest. Iga roju oma koju!"

Kui ajaloos tagasi vaadata, siis juba tuhat aastat tagasi ei kujutanud eestlaste iseolemisele ohtu mitte venelane, vaid taanlane ja sakslane, kes tulid Eestisse vastavalt siis röövima ning piiblijutukesi levitama. Ja sakslane läks kurjaks pärast seda, kui eestlane neid palavalt armastatud piiblijutukesi miskiks ei pidanud. Eestlasel olid oma jutukesed, mida ta austas. Siis, pärast seda, kui sakslane oli türklastelt piiblijutukeste sünnimaal haledalt tappa saanud, koondas ta suures vihas Rooma paavsti abil kokku Euroopa kõige suuremad pätid ja tuli ja võttis Eestis võimu üle. Pärast saatsid need pätid paavsti üldse perse, võtsid ise Eestis võimu ning paljuski seetõttu pole paavstil õnnestunud tänaseni Eesti aladel kanda kinnitada.

Isegi aastasadu hiljem, kui Eesti oli sattunud parasjagu Rootsi võimu alla, libisesid Eesti alad venelaste kätte rootslaste suure ahnuse ja suutmatuse tõttu oma suurt impeeriumi ohjata. Ja ega venelane oma nina eriti Eesti asjadesse toppinud, sakslane jäi Eestis peremeheks kuni 1939. aastani, mil ta oma võimuambitsioonide tõttu Eesti alad taas venelase kätte andis. Sakslaste plaanile ei seisnud pärast sõda vastu ei jänkid ega britid.

Sõjaväes norisid venelased tihti tüli, mõne tüübi, kes kartis, peksid vaeseomaks, vahel lausa invaliidiks. Aga kui ühele neist pasunasse andsin, neid ei kartnud, olid nad mu suurimad sõbrad. Venelast ei tasu karta. Siis on ta sõber.