Toomas oli Evelinil lennujaama juures vastas. Naine tuli kahe suure kohvriga lennujaama VIP-uksest välja ja astus kohe autosse. Autojuht tõstis kohvrid peale.
„Uhh, lõpuks ometi,“ ütles Toomas, kui nad olid autos, „kust sul selline mõte tuli?“
„Ah, mis me sest nüüd enam räägime. Mis tehtud, see tehtud. Ole õnnelik, et ma tagasi olen.“
„Ma ainult küsisin, kallis. Kas küsida ka enam ei tohi?“
„Ah, ma ei jaksa rääkida. Ma olen väsinud sellest sõidust. Kus laps on, kas maal?“
„Ma tõin ta linna. Tal hakkas seal igav.“
„Arvata võib. Kui ta peab seal üksi olema.“
„Ma ütlesin, et tõin ta linna. Kas sellest on veel vähe?“
„Ah, ära vabanda. Ja kus see lubatud sõrmus on?“
„Ma mõtlesin, et lähen täna ostma.“
„Sa alles lähed?“
„Nojah, mul polnud aega. Nii palju on olnud tegemist. Ma ei jõua kõike.“
„Delegeeri siis osa tegemisi ära. Eile oled sündinud, vä?“
„Ma ei saa midagi ära delegeerida. Ma pean kõik ära tegema.“
„Ütle kohe, et ei taha Lennartile alla jääda. Saa juba ükskord aru, tema oli vana mees. Tal oli elu seljataga. Ta võis end täielikult tööle pühendada. Sinul on väike laps, naine, muud kohustused. Ja sind pole üldse kodus.“
„Lennartil oli ka väike laps.“
„No mitte nii väike. Ta käis juba koolis.“
„Ma ei saa midagi ära jätta. Ma niigi olen tegemisi kokku tõmmanud.“
„Jäta see sõjameestega sehkendamine ära.“
„Ma ju ütlesin, et jätan.“
„No siis jäta osa reise ära. Sul pole vaja igal pool käia.“
„Ma ei saa neid ära jätta.“
„Häh, miks,“ turtsus Evelin, „muidu kukub maailm kokku, vä?!“
„No ei kuku, aga …“
„Aga mis?“
„Aga ma tunnen, et pean neid asju tegema.“
„Kelle jaoks? Kah mul asi, Eestile elatud elu. Keda see kotib?“
„No kuule, nüüd sa solvad.“
„Solvan kui tahan. Sulle on kõik muu tähtsam kui su oma pere.“
„See on kõigi juhtide puhul nii, et pere peab natuke kannatama. Kõik peavad natuke kannatama.“
„No mida sina kannatad. Sina saad teha, mida sa tahad, mõnusalt olla kogu aeg, ja teised peavad kõik kannatama. Mina ei taha kogu aeg kodus passida ja süüa teha. Ma tahan ka kuskil käia.“
„No aga ma ei keela sind, käi.“
„Kus ma siis käin, kui sa mu kohe tagasi kutsud.“
„Sa pead luba küsima, minuga kooskõlastama oma käigud.“
„No tore, käi õige perse kah!“
„Tasa, autojuht kuuleb.“
„Mis sest, et kuuleb. Parem ongi, saabki teada, milline mühkam sa oled. Ja võta teadmiseks, ma olin Soomes teise mehega. Kuna sina mulle üldse tähelepanu ei pööra. Ma olen sinu jaoks tühi koht.“
Toomas oli mõnda aega vait. Seda ma arvasin, mõtles ta, seda ma arvasin! Et see asi ükskord selleni läheb.
„Väga hea, sa ei saa seda sõrmust.“
„Ma ei tahagi su sõrmust. Keera omale see sõrmus tead kuhu. Ma tulin selleks, et keegi lapsega oleks. Et laps ei peaks üksi jumal teab kus küla peal olema.“
„Sa ju tead, et mul pole aega lapsega tegeleda.“
„Ei ole aega-ei ole aega, mitte millekski pole sul aega. Aga mööda ilma ringi tuuritada, selleks on küll aega. Joomiseks ja suitsetamiseks, palun! Aega kui palju. Aga kui vaja minuga trenni teha, siis pole teist kusagil!“
„Palun sind, Evelin, lõpetame selle jutu.“
„Ei lõpeta, sest sa oled üks igavene mühkam!“
Evelin puhkes nutma. Mööda põski veeresid alla suured pisarad, nii et ripsmevärv läks silmade all laiali. Mees võttis tal ümbert kinni. Naine nuuksus.
„Ära muretse,“ ütles Toomas, „küll kõik saab korda. Küll me midagi välja mõtleme.“
„Ma ei jaksa enam oodata,“ nuuksus Evelin, „ma olen nii üksik.“
„Ma olen siin, kallis, ma olen koos sinuga.“
Evelin ei öelnud enam midagi. Ta lasi end mehel kaissu võtta ja asjadel minna nagu nad läksid. Eks näis, mõtles ta, mis tulevik toob. Vähemasti paar aastat on vaja veel vastu pidada. Sest sellist võimalust enam elus ei avane. Ja seda ei saa käest lasta. Mitte mingil juhul, mõtles Evelin, mitte mingi hinna eest. Ta tundis, et on pigem nõus surema kui midagi muutma. Jah, just, surra. Surra just praegu, nagu printsess Diana, märtrina. Kõigi poolt armastatuna. Mitte mingi vanamutina kuskil vanadekodus. Mis oleks tema tõenäoline saatus, kui ta elama jääb. Surra vanadekodus kõigi poolt hüljatuna. Ja unustatuna. Nagu Elizabeth Taylor. Kunagi oli ta suurem staar kui Marilyn Monroe. Aga nüüd üks paks ja kole vanamoor. Ja sellisena teda mäletatakse. Marilyn jääb alatiseks rahva mällu kui maailma seksikoon.
„Õhh,“ ohkas Evelin poolsosinal, „ma tahaksin praegu surra.“
Toomas silitas õrnalt tema pead, mis oli mehe jalgade vahele vajunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar