Meil keldris väike karbike ja tuba hästi soe

Pildil Irja maja keldris soojussõlme kõrval.

Lõpuks ometi on meil tuba soe! Kokku läks see pull maksma miski 300 tuhhi, mille sees on soojussõlm, radikad, liitumine katlamajaga ja töö. Aga vähemasti ei pea ma nüüd jooksma ühe ahju juurest teise juurde ja muudkui kütma, nagu see oli kahel viimasel külmal perioodil. Siis oli päris jube. Käisime Irjaga iga päev Tartust Tallinna vahet, kell 5 üles, siis kella 6ks bussi peale, kella 9ks Tallinna, siis mina tööle, Irja kooli ja õhtul kell 18 uuesti bussi peale, kell 21 koju. Siis ahjusid kütma, kuni kella 22-23ni, või teinekord poole ööni, siis nii, et vahepeal tukkusin, ja käisin iga natukese aja tagant vaatamas, kas ahi oli ära põlenud, et saaks siibri kinni panna. Tassisin sületäite kaupa puid teisele korrusele, mööda kitsukesi treppe. Magada õieti ei saanud, sest kell 5 oli juba uus äratus. Ja kuna alumise korra peal oli ahi tuksis, siis ei saanud seal kütta ja meil oli põrand külm. Võbisesime siis Irjaga kahekesi teki all ja tegime teineteisele sooja. Elektriradikaid ka ei saanud panna, sest elektrisüsteem oli mõeldud ainult lampide jaoks.

Tallinnas käimise kasuks otsustasime Irjaga kaks aastat tagasi peamiselt seepärast, et ma saaks kohtuda oma lastega. Aga mu endine abikaasa muutis selle nii vaevaliseks, ning keevitas otsa veel kohtuhagi, lisaks sõimas kuis jaksas, nii et mu ilusad lootused kustusid sama kiiresti kui nad tekkisid. Lootused, et võiksime lahku minna sõpradena. Ja kättemaks tuli jube, sellest olen juba kirjutanud, mistõttu ma ei väsi hoiatamast mehi: kui naine tundub vähegi kahtlane, siis kohe-- minekit. Ja tagasi pole vaja vaadata. Ja naise pisaraid EI TOHI uskuda. Sest pisarad, see on silmakirjalikkuse meisterklass. Enamasti on need pisarad välja pressitud. Ja tulevad selgest vihast, mitte kurbusest.

Nüüd veel soojast. No on ikka teine lugu. Keera ainult nuppu. Keldris on kaks pruuni värvi väikest "karbikest" (pildil Irja kõrval), üks sooja vee ja teine keskkütte jaoks. Üks selline karbike on piisav terve suure korrusmaja jaoks, vaat kuhu on tehnoloogia arenenud. Võtab vähe voolu. Pumbad on nii vaiksed, et neid ei kuulegi. Täielik tase, võrreldes nõuka ajaga, kus terve suur kelder oli paake ja jubinaid täis, ja seda ainult sooja vee jaoks. Küttevesi tuli katlamajast otse elamute radikatesse, mingeid sõlmi vahel polnud. Oli see vast ressursi raiskamine! Aga nagu kehtis toona mõtteviis N Liidus, ja kehtib Venemaal ilmselt tänaseni põhimõte, et me ei oota looduselt armuande, me võtame neid.

Meie jaoks Irjaga on soe tuba Great Leap Forward (suur hüpe edasi). Igatahes. Me tahame palju ringi jalutada ja koos olla. Ahjude kütmine külmal ajal võttis ära suurema osa meie ajast. Ja ahjude kütmist on raske koos korraldada. Ikka on nii, et üks toimetab, teine passib niisama juures.

Nüüd on vaja veel kaasajastada elektrisüsteem, peagi tulevad fassaadi alumisele korrale uued uksed ja aknad (nende asemele, mis vene ajal on sobimatutega asendatud või üldse ära likvideeritud), ning siis oleme peaaegu jõudnud oma püha eesmärgini: avada Tartus kirjanduslembene kohvik, kus oleks mõnus loomeinimestel, üliõpilastel, lastel, vanematel, ja ka lemmikloomadel.